KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- detsember 2021 Kohtuasja number 1-12-1592 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Aarne Sarjas ja Ingeri Tamm Kohtuasi Andrei Mihhailovi (isikukood 37809110229) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamine Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
- novembri 2021 määrus Määruskaebuse esitaja Andrei Mihhailovi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas Teised määruskaebemenetluse prokuratuur, esindaja pooled abiprokurör Kersti Liiva Asja läbivaatamise viis Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta Tartu Maakohtu
- novembri 2021 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
- Määrata Advokaadibüroo Objartel ja Partnerid OÜ-le määruskaebemenetluses Andrei Mihhailovile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 194,40 eurot, sealhulgas käibemaks 32,40 eurot.
- Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Andrei Mihhailovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 194,40 eurot. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul ühele järgmistest Rahandusministeeriumi arveldusarvetest: EE891010220034796011 (SEB Pank AS), EE701700017001577198 (Luminor Bank AS) või EE932200221023778606 (Swedbank AS). Maksekorraldusele tuleb märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Andrei Mihhailov, 1-12-1592, menetluskulu“. Kui rahaline kohustus jääb tähtajaks täielikult täitmata, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA Menetluse käik
- Harju Maakohtu
- oktoobri 2012 otsusega tunnistati Andrei Mihhailov süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p-de 1 ja 5 järgi ning teda karistati 20-aastase vangistusega. Karistuse kandmise aja algust arvati
- septembrist 2011 ning karistusaeg lõppeb
- septembril
- Tartu Vangla esitas
- septembril 2021 Tartu Maakohtule materjalid otsustamaks A. Mihhailovi vabastamise üle tingimisi enne tähtaega koos elektroonilise valve kohaldamisega.
- Tartu Vangla ega prokuratuur A. Mihhailovi vabastamist ei toeta. Vaidlustatud kohtumäärus
- Tartu Maakohus jättis
- novembri 2021 määrusega A. Mihhailovi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.
- Formaalsed eeldused A. Mihhailovi vabastamiseks on täidetud.
- Vabanemise korral asuks A. Mihhailov elama rehabilitatsiooni- ja adaptsioonikeskusesse Uus Põlvkond. Karistuse kandmise ajal on ta osalenud uute kuritegude toimepanemise ohu maandamiseks mitmetes rehabiliteerivates tegevustes: ta läbis sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“, hiljuti viidi temaga läbi programmis õpitut kinnistav vestlus, ta osaleb aktiivselt vangla tööhõives ja peab töötamist oluliseks ning on õppinud ka eesti keelt. Siiski on A. Mihhailovi retsidiivsusoht kohtu hinnangul jätkuvalt kõrge ning vabastamist toetavad asjaolud nagu kindel elukoht, distsiplinaarkaristuste puudumine ja individuaalse täitmiskava täitmine ei kaalu üles vabastamist mittetoetavaid asjaolusid.
- Töötamise registri andmetel puudub A. Mihhailovil ametlik töökogemus. Eriala ega kutset ta omandanud ei ole, kuid ta oskab enda väitel teha metallitöid ja ehitada. A. Mihhailovi sõnul töötas ta ametlikult aastatel 2004–
- Pärast
- aastat tegi ta peamiselt juhutöid. Peagi pärast seda hakkas ta tarvitama narkootikume ning loobus tööl käimisest. Ta elatus peamiselt vargustest ning enne vangistust tal korrapäraseid sissetulekuid ei olnud. Ka mõrva, mille eest ta praegu karistust kannab, pani ta toime rahalise kasu saamise ja sõltuvuse rahuldamise eesmärgil. Raske isikuvastase kuriteo tõttu esitati A. Mihhailovi vastu ka peaaegu 100 000 euro suurune tsiviilnõue, mis on siiani tasumata. Välja on kuulutatud A. Mihhailovi pankrot. Vangistuse ajal on A. Mihhailovil olnud raske oma võlgu tasuda. Alates
- juulist 2013 on A. Mihhailov töötanud vangla majandustöödel abitöölisena ning praegu töötab ta köögis. Töökohustuse täitmisega A. Mihhailovil vangistuse ajal probleeme olnud ei ole. Kuigi kohtuistungil mainis A. Mihhailov, et tal võib õnnestuda rehabilitatsioonikeskuses tööd leida, siis kindel töökoht tal ennetähtaegse vabanemise korral siiski puudub. Vabanemisfondis olev rahasumma tagaks küll esialgse toimetuleku, kuid poleks pikemas perspektiivis enda ära elatamiseks piisav. Kindel töökoht ja legaalne sissetulek aitaks A. Mihhailovil aega sisustada, elatist teenida, võlgu tasuda ning ühtlasi jätaks vähem ruumi kuritegeliku eluviisi harrastamiseks. Garanteeritud töökoha ja kindla sissetuleku puudumine suurendab tõenäosust, et A. Mihhailov võib vabaduses enda materiaalsete vajaduste katmiseks jätkata majandusliku kasu saamise eesmärgil kuritegude toimepanemist.
- Põhiliseks probleemiks A. Mihhailovi õiguskuulekuse seisukohast on olnud narkootikumide tarvitamine. A. Mihhailovil on diagnoositud opiaadisõltuvus. Vestlusest psühhiaatriga on selgunud, et A. Mihhailov hakkas amfetamiini tarvitama 18-aastasena ning süstis ka fentanüüli. Lisaks sellel on ta tarvitanud heroiini ja kanepit. Suures mahus hakkas A. Mihhailov narkootikume tarvitama
- aastal, kuid sattus siis vanglasse. Kui ta
- aastal vabanes, hakkas ta järjepidevalt narkootikume tarvitama – peamiseks uimastiks oli fentanüül. Umbes kahekümnel korral on ta kogenud üledoosi. Kui A. Mihhailovi ema sai oma poja sõltuvusprobleemist teada, läks A. Mihhailov Wismari haiglasse psühhiaatri vastuvõtule ja sai ka medikamentoosset ravi, kuid see teda ei aidanud. Praegu kannab A. Mihhailov karistust mõrva eest, mille pani toime raha saamiseks, et osta fentanüüli. Arvestades asjaolu, et A. Mihhailov on varem pöördunud seoses narkootikumide tarvitamisega ravile, kuid ravi ebaõnnestus, puudub kohtul veendumus, et pelgalt 2
(6)vangistuses läbitud sotsiaalprogramm ning rehabilitatsioonikeskuses pakutavad tugiteenused suudaksid hoida teda edaspidi narkootikumide tarvitamisest eemal. Samuti nähtub vangla koostatud iseloomustusest, et kuigi A. Mihhailov on vangistuse ajal oma sõltuvusprobleemiga mingil määral tegelenud, ei saa seda hinnata piisavaks, et olla veendunud tema edasises õiguskuulekas käitumises.
- Eelkõige oleks A. Mihhailovi ennetähtaegne vabastamine aga ennatlik tulenevalt toimepandud kuriteo asjaoludest. A. Mihhailov lõi temast füüsiliselt nõrgemat ning talle võõrast naist korduvalt raudkangiga pähe. Tapmise pani A. Mihhailov toime julmal ja piinaval viisil põhjustades kannatanule pikema aja jooksul suurt valutunnet. Kuna kuriteo pani A. Mihhailov toime päevasel ajal avalikus kohas, kus võisid tema tegevust pealt näha paljud isikud, siis väljendas ta oma tegevusega erilist hoolimatust inimelu suhtes. Pärast peksmise lõpetamist võttis A. Mihhailov ära kannatanule kuuluvad vallasasjad ning püüdis kohe pärast teo toimepanemist võtta välja raha kannatanule kuulunud pangakontolt. Ennetähtaegse vabastamise kohtuistungil selgitas A. Mihhailov kuriteo toimepanemist sellega, et oli tarvitanud narkootikume, oli noor ja ei saanud oma tegudest aru. Kohtu hinnangul oli A. Mihhailov kuriteo toimepanemise ajal sellises vanuses (33-aastane), mille puhul ei saa kindlasti väita, et ta oleks olnud niivõrd noor, et mitte mõista oma tegevuse võimalikke ränkraskeid tagajärgi.
- A. Mihhailovi uute kuritegude toimepanemise tõenäosus ei ole kohtu hinnangul piisavalt madal. Kuigi A. Mihhailov ei ole vangistuse ajal uusi kuritegusid toime pannud ning on pidanud kinni kehtivatest reeglitest, ei saa eeldada, et tema käitumine oleks tingimata ka vabaduses samasugune. Praeguseks ärakantud karistus ei vasta ka A. Mihhailovi kuriteo raskusele. Lisaks süüdimõistetu mõjutamisele peab raskete kuritegude eest mõistetud karistus andma ühiskonnale signaali selle kohta, et õiguskord taunib otsusekindlalt sellist käitumist. Teise isiku julmal ja piinaval viisil ning omakasu motiivil tapnud süüdimõistetu käitumine võib vabaduses olla jätkuvalt ettearvamatu, mistõttu ei ole võimalik selle pinnalt, kuidas isik on käitunud vangistuse ajal, väita, et peaaegu 10 aastat enne karistusaja lõppu oleks uute kuritegude toimepanemise risk niivõrd madal, et õigustaks kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist.
- Lisaks selgub A. Mihhailovile koostatud individuaalsest täitmiskavast, et vangistuse ajaks on talle planeeritud osalemine sotsiaalprogrammis „Agressiivsuse asendamise treening“. Samuti on individuaalses täitmiskavas ette nähtud vabanemiseelne nõustamine. Kohtu hinnangul suurendaks nende tegevuste läbimine tõenäosust, et A. Mihhailov suudaks vabaduses hoida oma käitumist seadustega kooskõlas ning aitaks omandada oskusi ja teadmisi iseseisvaks ning seaduskuulekaks toimetulekuks vabaduses. Käitumiskontrollile allutamise ja lisakohustuste määramisega ei pruugi olla võimalik A. Mihhailovi uute kuritegude toimepanemise riske piisavalt maandada. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A. Mihhailovi kaitsja vandeadvokaadi abi Heiki Kuningas. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
- Maakohtu määrus ei ole põhjendatud. Määruses märgitu on vastuolus iseloomustuses öelduga, lähtutud on asjaoludest, mida ei saa aluseks võtta ning arvestatud ei ole A. Mihhailovi resotsialiseerumisvõimalusi.
- Maakohus näeb A. Mihhailovi ühe riskifaktorina tema võlgasid. See jääb arusaamatuks, sest välja on kuulutatud A. Mihhailovi pankrot ning sellega vabanes ta kohustustest. Seetõttu on võlgnevuste probleemi esiletoomine põhjendamatu. 3
(6)- Iseloomustuses märgitu välistab, et A. Mihhailov paneb majandusliku kasu saamise eesmärgil toime uued kuriteod. A. Mihhailov on viibinud vanglas ligikaudu 10 aastat. Kuigi narkootikumide tarvitamine enne vanglasse sattumist tekitab kahtlusi A. Mihhailovi õiguskuulekuses, ei selgu kohtu põhjendustest, miks on alust järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole tema hoiakud ja suhtumine muutunud. Samuti ei nähtu, miks pikaajaline narkootikumidest eemal viibimine ei aita kaasa nende tarvitamisest loobumisele, kuigi selle ajaga peaks olema välistatud nii füüsiline kui psüühiline sõltuvus. Iseloomustuse kohaselt on A. Mihhailovi hoiakud ja suhtumine muutunud ning tema poolt läbitud sotsiaalprogramm oma eesmärgi saavutanud. Ta tunnistab sõltuvusprobleemi, on motiveeritud sellega tegelema, teadvustab, et alati on oht tagasilanguseks ja seetõttu soovib vabanedes asuda sõltuvusreahabilitatsiooniteenusele, mis aitab ühiskonnaga järk-järgult liituda. A. Mihhailov kahetseb valikuid ja sellega kaasnevaid tagajärgi. Kui isik soovib kasutada rehabilitatsiooniteenust, jääb arusaamatuks, milliseid meetmeid saaks veel rakendada. Maakohus seda määruses välja toonud ei ole.
- Määruses öeldakse, et lisaks süüdimõistetu mõjutamisele peab raskete kuritegude eest mõistetud karistus andma ka ühiskonnale signaali selle kohta, et õiguskord taunib otsusekindlalt sellist käitumist ja et väga raske kuriteo toime pannud 20 aastase vangistusega karistatud A. Mihhailovit ei tohi vabastada juba vaid 10 aastase vangistuse möödumisel. Riigikohus on öelnud, et mõistetud karistuse raskusel on ennetähtaegse vabastamise kontekstis eraldi kaal vaid küsimuses, millal tekib süüdimõistetul subjektiivne õigus nõuda ennetähtaegset vabastamist puudutava taotluse menetlemist. Kuriteo raskusele antakse mõistetava karistusega hinnang süüdimõistva otsuse tegemisel. Järelikult ei ole käesoleva menetluse raames õigustatud veel kord osutada sellele, et raskete kuritegude eest mõistetav karistus peab süüdimõistetu mõjutamise kõrval andma ühiskonnale selge signaali, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ning rangeimal võimalikul viisil. Lähtuda tuleb kinnipeetava isikust, kuidas ta on vanglas olles käitunud, kuidas on läbitud individuaalne täitmiskava, kas on saavutatud eesmärgid ning kas ja millised on tema resotsialiseerumisvõimalused. Neid võimalusi tuleb hinnata isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Mida kauem viibib kinnipeetav vabadusest eemal, seda keerulisem on tema resotsialiseerumine. Vangistuse eesmärk ei ole pelgalt inimese vangistuses hoidmine, sest siis kaotaks ennetähtaegne vabastamine oma mõtte. Eesmärgiks on õiguskuulekuse saavutamine läbi individuaalses täitmiskavas ettenähtud abinõude. A. Mihhailovi iseloomustuses märgitakse narkootikumide alalõigus, et eesmärk on saavutatud. Samuti märgitakse iseloomustuses, et kinnipeetav peab oluliseks tuge vabaduses ning annab endale aru, et peale pikka vangistust on raske vabaduses hakkama saada. Seega mööndakse raskusi resotsialiseerumisel. Samas ei selgu määrusest, miks on seda olukorda vaja raskendada. See pole vangistuse eesmärk. Ringkonnakohtu seisukoht
- A. Mihhailovi ennetähtaegne vangistusest vabastamine oleneb KarS § 76 lg 4 alusel antavast hinnangust ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste olemasolule. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise materiaalsete eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2017 määrus asjas nr 31-1-12-17, p 16)
- Ringkonnakohtu hinnangul ei teostanud maakohus praeguses asjas kaalutlusõigust veatult. Lubamatu on maakohtu viide sellele, et praeguseks ärakantud karistus ei vasta A. Mihhailovi kuriteo raskusele ning et lisaks süüdimõistetu mõjutamisele peab raskete kuritegude eest mõistetud 4
(6)karistus andma ühiskonnale signaali selle kohta, et õiguskord taunib otsusekindlalt sellist käitumist. Siiski ei saa järeldada, et maakohus jättis A. Mihhailovi ebaõigesti vabastamata. Muus osas on maakohtu põhjendused asjakohased ja veenvad ning vabastamata jätmise otsustus õige.
- Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine materiaalne eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine: kinnipeetava vabastamine eeldab positiivset retsidiivsusprognoosi, st peab olema piisav alus eeldada, et süüdimõistetu ei pane enam toime kuritegusid. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult karta, seda väiksem peab uute kuritegude toimepanemise tõenäosus tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema.
- A. Mihhailov kannab vangistust mõrva eest. Ta tappis piinaval ja julmal viisil ning röövimise eesmärgil päevasel ajal avalikus kohas temale tundmatu naisterahva, lüües teda korduvalt raudtoruga peapiirkonda, võttis siis ära tema asjad ning püüdis pärast seda võtta välja raha ohvri pangakontolt. Kuna üldjuhul kipuvad inimesed tulevikus käituma nii, nagu nad käitusid minevikus, tuleb arvestada ohuga, et A. Mihhailov võib ka edaspidi panna toime sedavõrd raske kuriteo. Seetõttu peab tema retsidiivsusrisk olema ennetähtaegseks vabastamiseks väga väike.
- A. Mihhailovi suhtes esineb tõesti mitmeid positiivsed asjaolusid. Ta soovib asuda vabaduses elama rehabilitatsiooni- ja adaptsioonikeskusesse ning tal on olemas toetavad lähedased. Vangistusest ei ole tal kehtivaid distsiplinaarkaristusi, ta on osalenud tööhõives, on õppinud eesti keelt, on läbinud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ning hiljuti ka vestluse programmis õpitu kinnistamiseks. Need positiivsed asjaolud ei ole ringkonnakohtu hinnangul aga sedavõrd kaalukad, et maandada vajalikul määral A. Mihhailovi uue kuriteo toimepanemise riski.
- Esiteks tuleb arvestada, et vangistust ei kanna A. Mihhailov esimest korda. Tegemist on tema neljanda vangistusega, mis näitab, et varem ei ole vangistus kui spetsiifiline karistusliik talle vajalikku õiguskuulekusele suunavat mõju avaldanud.
- Maakohus on õigesti viidanud sellele, et peamine A. Mihhailovi uue kuriteo riskitegur on tema võimalik narkootikumide tarvitamine. Narkootikumide tarvitamist alustas A. Mihhailov 18aastaselt ning enne vangistust tarvitas ta uimasteid mitme aasta vältel igapäevaselt. Tal on diagnoositud opiaadisõltuvus ning ta on korduvalt saanud narkootikumide üledoosi. Samuti on ta varem saanud uimastitega seoses ravi, kuid ei lõpetanud sellegipoolest nende tarvitamist. Ka mõrva pani A. Mihhailov toime selleks, et saada narkootikumide ostmiseks raha. Vangla iseloomustuse kohaselt on A. Mihhailov tunnistanud, et ta võib käituda narkojoobes äärmiselt mõtlematult. Seetõttu on reaalne oht, et narkootikumide tarvitamissoovi taastekkimisel võib A. Mihhailov käituda uuesti mõtlematult ning panna toime uue raske kuriteo.
- Kuigi praeguseks on A. Mihhailov viibinud enam kui kümme aastat vanglas ning on motiveeritud edaspidi narkootikumide tarvitamisest hoiduma, ei saa olla piisavalt kindel, kas see tal ka õnnestub. Vangla iseloomustuse kohaselt on A. Mihhailov varem juba vangistuse tõttu narkootikumidest eemal olnud, kuid seejärel jälle tarvitamist jätkanud. Et tema praegune vangistusaeg on olnud oluliselt pikem, ei anna veel alust öelda, et seekord on tarvitamise jätkamine välistatud. Tuleb arvestada, et erinevalt vanglast on vabaduses narkootikumid võrdlemisi lihtsalt kättesaadavad. Et tegemist on varasema narkootikumide püsitarvitajaga, ei saa välistada, et kasvõi näiteks pingelised hetked võivad soodustada narkootikumide uuesti proovimist. Siis on aga tõenäoline sõltuvuskäitumise jätkumine. Kuigi vanglas on A. Mihhailov läbinud sõltuvuskäitumisega tegeleva sotsiaalprogrammi ja selle jätkuvestluse ning vabaduses soovib ta asuda rehabilitatsioonikeskusesse, jagab ringkonnakohus maakohtu kahtlust, kas sellega on narkootikumide tarvitamisest tulenev riskitegur maandatud. Tõesti, sotsiaalprogrammi läbiviija hinnangul on programm täitnud A. Mihhailovi puhul oma eesmärgi. Samas nähtub programmi kirjeldusest, et selle minimaalne eesmärk on tarvitamise üle kontrolli saavutamine ja maksimaalne 5
(6)eesmärk tarvitamise lõpetamine (https://www.vangla.ee/et/taasuhiskonnastamine/sotsiaalserehabilitatsiooni-programmid-oigusrikkujatele). Ka tuleb arvestada, et programmis osalemise ja selle tagasiside kõrval tuleb ennetähtaegset vabastamist otsustaval kohtul kaaluda veel teisigi asjaolusid. Nii on maakohus õigesti märkinud, et arvestades A. Mihhailovi varasema sõltuvusravi ebaõnnestumist, ei saa kindel olla, et just vanglas läbitud tegevused ja rehabilitatsioonikeskusese asumine suudavad teda edaspidi narkootikumidest eemale hoida.
- Ringkonnakohtu hinnangul arvestas maakohus põhjendatult ka A. Mihhailovi majandusliku seisundiga seonduvat riski. Vabanedes ei ole A. Mihhailovil garanteeritud töökohta ning vabanemisfondis olev raha ei taga talle pikaajalist toimetulekut. Kuna mõrva pani ta toime röövimise eesmärgil, võib ta majanduslikel põhjustel panna toime uue kuriteo. See risk suureb narkootikumide tarvitamise jätkamisel: uimastite tarbimiseks on üldjuhul tarvis raha, mille eest uimasteid osta. Isegi kui A. Mihhailov leiab endale vabaduses kindla töökoha, ei pruugi sellest saadav sissetulek olla seega uimastite tõttu piisav. Samuti peab ringkonnakohus põhjendatuks arvestada A. Mihhailovi võlgasid, mis võivad raskendada tema toimetulekut isegi kindla töökoha leidmisel. Seejuures ei saa nõustuda kaitsjaga, et kuivõrd A. Mihhailovi suhtes kuulutati välja pankrot, siis on ta võlakohustustest vabanenud.
- aasta jaanuaris kuulutati tõesti välja A. Mihhailovi pankrot (tsiviilasi nr 2-18-17579). See aga ei tähenda, et ta vabanes pankroti väljakuulutamisega ka võlgadest.
- aasta juunis lõpetati A. Mihhailovi pankrotimenetlus raugemise tõttu ning tema suhtes algatati kohustustest vabastamise menetlus. Maakohtu istungil väitis A. Mihhailov, et maksab võlgu veel viie aasta jooksul pankroti väljakuulutamisest. Ka pankrotiseaduse (PankrS) § 175 lg-st 1 nähtub, et kohus otsustab võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise alles pärast viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest ning kuigi PankrS § 175 lg 11 kohaselt võib kohus seda teha teatud juhtudel ka varem, on minimaalne aeg siiski kolm aastat menetluse algatamisest. Seega ei ole alust järeldada, et A. Mihhailov oleks oma võlakohustustest vabanenud.
- Viimaks ei nõustu ringkonnakohus kaitsjaga, et A. Mihhailov tuleb vabastada seetõttu, et vangistuse jätkamine raskendab A. Mihhailovi resotsialiseerumist. Isegi kui resotsialiseerumise raskenemise väide on õige, ei ole see oluline: kui inimesest lähtuv uute kuritegude oht pole piisavalt madal, peab ta vangistuse kandmist jätkama – seda ka siis, kui see muudab tema resotsialiseerumise varasemast keerulisemaks. Samas tuleb aga arvestada sellega, et vanglas pakutakse kinnipeetavatele ka resotsialiseerumist hõlbustavaid teenuseid, programme jms. sellega seoses nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kasulik oleks, kui A. Mihhailov läbiks vanglas ka „Agressiivsuse asendamise treeningu“.
- Toodud põhjustel ning juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
- novembri 2021 määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.
- Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Kaitsja märgib, et maakohtu määrusega tutvumisele ja määruskaebuse koostamisele kulus tal 180 minutit. Selle eest soovib ta tasu 162 eurot, millele lisandub käibemaks 32,40 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. KrMS § 187 lg 2 esimese lause kohaselt tuleb nimetatud riigi õigusabi tasu kui määruskaebemenetluse kulu A. Mihhailovilt riigi kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)