← Eesti

2-21-233/69

Obsah (7)§ 137§ 119§ 143§ 116§ 118§ 145§ 123

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-21-233 Määruse kuupäev Tartu, 5. jaanuar 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Kalev Saare ja Tambet Tampuu Kohtuasi H.K. avaldus

) § 119 alusel, et vahetada lapse perekonnanimi, et emal ja lapsel oleks sama perekonnanimi. Lapsel on koolis tekkinud piinlikke situatsioone, kus temalt uuritakse, miks ta ei kanna emaga sama perekonnanime. Ema soovib osaliselt ühise hooldusõiguse lõpetada ja taotleb lapse ainuhooldusõigust lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes

§ 137

lg-te 1–3 kohaselt, leides, et hooldusõigus peaks kuuluma vanemale üksnes niivõrd, kuivõrd vanem lapse kasvatamises tegelikult osaleb. Laps elab püsivalt emaga, kellel on valmidus lapsega pidevalt tegeleda. Vanemate erimeelsused ja pinged mõjutavad last negatiivselt. Kui ema palus isalt nõusolekut lapse perekonnanime muutmiseks, ei olnud isa sellega nõus, seades tingimuseks selle, et ema ei nõua enam isalt lapsele elatist.

  1. Isa vaidles ema avaldusele vastu, ema esitas vastuse isa avaldusele, kohus kuulas lapse ära ning lapsele määratud esindaja ja kohalikud omavalitsused esitasid enda seisukohad. 2.
  2. Isa vaidles ema avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud ema kanda. Isa esitas avalduse enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks selliselt, et isa kohtub lapsega üle nädala nädalavahetusel ning koolivaheaegadel ja pühadel on laps vaheldumisi kummagi vanemaga. Isa leidis, et vanemate lahuselu ei anna alust ühist hooldusõigust lõpetada. Laps on elanud pärast vanemate lahkuminekut ema juures ning vanemad selle üle ei vaidle. Vanemad ei vaidle ka lapse hariduse ja tervisega seotu üle. Ema avalduse rahuldamine eeldaks, et ema tooks välja ja tõendaks, milles seisnevad vanematevahelised erimeelsused. Ema on välja toonud, et vanemad vaidlevad lapse perekonnanime üle, isa leiab, et lapse praegune perekonnanimi ei kahjusta kuidagi lapse huve. Isa ja lapse suhtluskord tuleb kindlaks määrata, sest ema on takistanud isa ja lapse suhtlemist, tema ega laps ei vasta isa telefonikõnedele. 2.
  3. Ema vaidles vastu isa ja lapse suhtluskorrale isa pakutud viisil, tuues välja, et isa ei ole seni öelnud emale, kus ta elab ning millistes tingimustes elaks laps ajal, mil ta viibib isa juures. Ema tõi välja, et tal ei ole isa ja lapse suhtlemise vastu midagi, kuid see ei ole mõistlik pandeemia tõttu enne selle lõppemist või mõlema vaktsineerimist. Isa on kaugsõiduautojuht ning võiks lapsega kohtuda tingimusel, et ta on koroonanegatiivne, kohtumine võib toimuda ühel puhkepäeval üle nädala. Ema ega laps ei soovi, et laps ööbiks isa juures. Isa peaks lapsele järele tulema ja ta pärast tagasi tooma. 2

(8)2-21-233 2.
  1. Lapsele määratud esindaja leidis, et ema avaldus on põhjendatud osaliselt. Esindaja toetas ema avaldust otsustusõiguse saamiseks, et muuta lapse perekonnanimi, ning isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Ema ei ole põhjendanud, milles seisnevad erimeelsused lapse isaga, mis annaksid aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Isa ei ole eitanud, et ta ei ole osalenud lapse jaoks olulistel sündmustel, samas ei anna see alust ühist hooldusõigust lõpetada. Esindaja märkis, et kohtumisel lapsega tõi laps välja, et ta tahab elada koos emaga. Laps on seni kohtunud isaga paar korda aastas ja on temaga telefoni teel suhelnud. Ta tahaks isaga tihedamini kohtuda, kuid seni pole see olnud võimalik. Isa elab koos enda elukaaslase ja tema pojaga, kes on 11-aastane. Laps saab nendega hästi läbi. Laps arvas, et võiks kohtuda iga kuu, aga ta tahab elada ema juures. 2.
  2. Põhja-Sakala vald (Põhja-Sakala Vallavalitsuse kaudu) toetas ühise hooldusõiguse lõpetamist ja emale lapse tervise, hariduse ja elukoha küsimustes ainuhooldusõiguse andmist, samuti otsustusõiguse andmist lapse perekonnanime muutmiseks. Põhja-Sakala vald toetas ka lapse ja isa vahelise suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Laps ja ema elavad lapse ema elukaaslasele kuuluvas kõigi mugavustega individuaalelamus. Kodu on hubane ning lapse igakülgseks arenguks on loodud kõik vajalikud tingimused. Laps õpib Viljandi X koolis. Isa ei osale aktiivselt lapse kasvatamises ning kohtub lapsega harva. Laps kasvab koos emaga, kes otsustab igapäevaselt kõiki lapsega seotud küsimusi. Laps edastas nii kirjalikult kui ka suuliselt soovi kanda emaga sama perekonnanime. Ema avaldus on lapse huvides. Lapse isa töötab rahvusvaheliste vedude autojuhina, seega veedab ta palju aega välismaal, ning hoidis lapsega distantsi, et mitte last nakatada. Vajalik on paika panna suhtlemiskord, mis on aktsepteeritav eelkõige lapsele. 2.
  3. Saarde vald (Saarde Vallavalitsuse kaudu) palus jätta ema avalduse rahuldamata, kuid toetas isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Vald ei pidanud lapse nimevahetust põhjendatuks. Kohalik omavalitsus selgitas, et ta oli isa ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramise arutelude juures
  4. aastal, mil saavutati lapsega suhtlemiseks kokkulepe, kuid mille järel keeldus ema last isa juurde lubamast. Kuna isa elab nüüd Valga vallas, ei ole nad isaga hiljem aktiivselt suhelnud. 2.
  5. Valga vald (Valga Vallavalitsuse kaudu) palus jätta ema avalduse rahuldamata, kuid toetas isa avaldust lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks. Kohalik omavalitsus tõi välja, et isa elab Valga vallas Kalliküla külas Maarjaheina talus koos elukaaslase ja tema lapsega. Isa kodus on lapse külaskäikude jaoks sobivad elutingimused. Laps saab isal külas olles magada alumise korruse ruumikal diivanil. Laps käis märtsis isal külas ja tal oli väga tore. Kui nad lapsega vestlesid, siis lapsele perekonnanimega seotud vahejuhtumid koolis ei meenunud. Lapse ema teavitas, et käib lapsega reisimas ning erineva nime tõttu võtab piiriületus kauem aega.
  6. Tartu Maakohus rahuldas
  7. aprilli
  8. a määrusega ema avalduse ning osaliselt isa avalduse. Maakohus lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimis- ja elukoha, tervise ja hariduse küsimustes ning otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks. Maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra kindlaks selliselt, et isa ja laps kohtuvad üle nädala nädalavahetustel pühapäeviti kell 10.00-19.00, koolivaheaegadel ja pühadel on laps vaheldumisi kummagi vanema juures. Menetluskulud jäid poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. 3
(8)2-21-233 Maakohus leidis, et ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise eeldused

§ 137

lg-te 1 ja 3 mõttes on täidetud, sest lähtuda ei saa üksnes sellest, kas üks vanematest takistab teisel ühise hooldusõiguse teostamist. Arvestada saab ka seda, kuidas senimaani on faktiliselt ühist hooldusõigust teostatud. Maakohus selgitas, et ta lähtub lapse huvidest, arvestades muu hulgas ka kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut lapsi kasvatada, vanema hingelist seotust lastega ja senist pühendumist laste eest hoolitsemisele. Esitatud asjaoludest nähtub, et isa ei ole pikemat aega lapse kasvatamises osalenud, ta on vaid paar korda aastas lapsega kohtunud. Kõik lapsega seotud otsustused on vastu võtnud ema ning isa ei ole ka sellele vastu vaielnud. Lapse ema on seni lapse kasvatamisega hästi hakkama saanud ja laps on senise elukorraldusega harjunud. Maakohus leidis, et ema avaldus otsustusõiguse saamiseks on põhjendatud

§ 119alusel, et otsustada iseseisvalt lapse perekonnanime muutmise üle.

Lapse väljendatud seisukohtadest nähtub, et ta soovib kanda emaga sama perekonnanime ning see on tema kindel soov. Osaliselt tuleb rahuldada isa avaldus enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks

§ 143mõttes.

Laps on avaldanud soovi isaga rohkem suhelda, ema ei ole sellele vastu, et isa lapsega suhtleb, ning avaldust on toetanud ka kohalikud omavalitsused.

  1. Isa esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ning jätta ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja perekonnanime valiku osas otsustusõiguse saamiseks rahuldamata. Samuti soovis isa suhtluskorda täpsustada selliselt, et tema võtab lapse, kuid ema tuleb hiljem lapsele järele.
  2. Puudutatud isikud ja kohalikud omavalitsused esitasid enda seisukohad. 5.
  3. Ema vaidles isa määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. 5.
  4. Lapse esindaja palus jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, tuues välja muu hulgas selle, et istungil nõustus isa läbiarutatud suhtluskorra ja lapse toomise ning viimisega. 5.
  5. Põhja-Sakala vald jäi oma varasema seisukoha juurde. 5.
  6. Valga vald leidis, et määruskaebus tuleks rahuldada ning jätta ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks ja lapse perekonnanime vahetamiseks otsustusõiguse saamiseks rahuldamata, sest isa ei ole takistanud hooldusõiguse teostamist. Samuti on põhjendatud, et mõlemad vanemad panustavad võrdselt suhtluskorra toimimisse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
  8. juuni
  9. a määrusega isa määruskaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu määruse osas, milles maakohus andis emale otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata, täpsustades maakohtu määruse resolutsiooni. Menetluskuludest jäid lapsele määratud esindaja kulud riigi kanda ning vanemate menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus selgitas ühise hooldusõiguse lõpetamise nõude (

§ 137

) ja üksikküsimuses otsustusõiguse üleandmise nõude (

§ 119

) erisusi ning täpsustas, et põhjendatud on käsitada ema nõuet viibimiskoha määramise ning hariduse ja tervise kohta ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja endale selles osas ainuhooldusõiguse saamise nõudena

§ 137mõttes. Ringkonnakohus jättis lahendist välja viited otsustusõiguse kohta neis küsimustes ning resolutsioonis toodud täpsustuse, et 4

(8)2-21-233 lapse isa on kaotanud otsustusõiguse ja lapse esindamise õiguse neis küsimustes. Ringkonnakohus leidis, et perekonnanime muutmiseks õiguse saamine on käsitatav otsustusõiguse üleandmise nõudena

§ 119mõttes.

Maakohus lahendas viibimiskoha, hariduse ja tervisega seotud nõude põhjendatult ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudena

§ 137

mõttes, mitte hooldusõiguse piiramise või hooldusõiguse täieliku äravõtmise nõudena

§-de 134 ja 135 mõttes, sest lapse heaolu ei ole ohus. Põhjendatud ei ole isa väited, et

§ 137

lg 1 alusel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise eeldus on üksnes vanematevahelised vaidlused. Asjas on tuvastatud, et last puudutavates küsimustes on ema alates vanemate lahkuminekust teinud otsustused üksi. Kuna isa töötab kaugsõiduautojuhina, on samuti mõistlik, et olulisemad last puudutavad küsimused saab otsustada lapsega kooselav vanem üksinda. Lapse isa ei ole vaielnud vastu sellele, et ta pole seni soovinud last puudutavate otsuste tegemisest osa võtta, ega väljendanud soovi edaspidi osa võtta lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise üle otsustamisest. Ühise hooldusõiguse muutused on lapse huvide kaitseks vajalikud ning maakohtu määrus tuleb jätta selles osas muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus andis emale

§ 119

kohaselt otsustusõiguse lapse perekonnanime muutmiseks, sest eelduslikult on lapse huvides säilitada senine perekonnanimi. Maakohus lähtus ekslikult emale otsustusõiguse andmisel lapse soovist, järeldades, et kuna tegemist on lapse sooviga, on see ka lapse huvides. Lapse tahe ei pruugi alati olla kooskõlas lapse parimate huvidega. Lapse tahte ja sooviga tuleb küll arvestada, kuid tegemist on vaid ühe asjaoluga lapse parimate huvide hindamisel. Maakohus tegi lapse parimate huvide hindamisel kaalutlusvea. Lapse nime muutmise põhjusena on ema nimetanud, et kaasõpilased on lapselt koolis küsinud, miks tal on emaga erinev perekonnanimi, ning see on olnud lapse jaoks ebameeldiv. Valga valla ärakuulamisel lapsele aga ühtegi sellist vahejuhtumit ei meenunud. Sellest saab järeldada, et isegi kui selliseid küsimusi on lapsele esitatud, ei ole need lapse jaoks olnud niivõrd ebameeldivad või piinlikud, et neid mäletada. Ema on Saarde vallale avaldanud, et piiriületus koos lapsega võtab erineva nime tõttu kauem aega. Ringkonnakohus leidis, et eeltoodud põhjused ei ole piisavad, et anda emale otsustusõigus lapse perekonnanime muutmiseks. Lapse perekonnanime on juba ühel korral muudetud. Seega tähendaks lapsele tema endise perekonnanime andmine nime teist korda muutmist. Lapse huvides on eelkõige tema nime stabiilsus ning asjas pole esitatud niivõrd kaalukaid põhjendusi, mis kaaluks üles vajaduse säilitada lapse identiteeti. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ka osas, milles maakohus määras isa ja lapse suhtluskorra kindlaks isa taotlusel

§ 143lg 21 mõttes.

Isa leidis, et lapse peaks isa juurest tagasi viima ema, kuid ema ei olnud sellega nõus ning selliselt ei pakkunud suhtluskorda välja ka isa enda avalduses. Kuna maakohus ei ületanud suhtluskorra kindlaksmääramisel diskretsioonipiire, puudub selles osas maakohtu määruse muutmiseks alus. Ringkonnakohus nõustus ema seisukohaga, et kuna ema tegeleb lapse peamise hooldajana lapse igapäevase transpordiga, on mõistlik, kui lapse ja isa kokkusaamisi tagava transpordi võtab isa enda kanda. Lisaks selgitas ringkonnakohus, et lapsel ja isal on võimalik suhelda ka muus kohas, kui isa elukoht. Seetõttu on lapse isa taotletav muudatus liiga piirav ka isale endale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Isa esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub määruse tühistada osas, milles rahuldati ema avaldus ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks lapse viibimiskoha, tervise ja hariduse küsimustes. Muus osas palub isa jätta ringkonnakohtu määruse muutmata ja menetluskulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, sest ta jättis otsuse 5

(8)2-21-233 olulises osas põhjendamata ega korraldanud õigusliku ärakuulamise põhimõtet rikkudes kohtuistungit, kuigi isa seda taotles, sealjuures on taotlus jäänud ka lahendamata. Ringkonnakohus oleks pidanud hindama ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise eeldusena, kas vanemad vaidlevad lapse viibimiskoha, tervise või haridusega seotu üle. Ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine on ennatlik ja kohus oleks pidanud kaaluma võimalusi ühise hooldusõiguse säilitamiseks võimalikult suures ulatuses. Kuigi ringkonnakohus tuvastas, et ema on kasvatanud last pärast vanemate lahkuminekut üksi, ei anna see alust ühist hooldusõigust lõpetada. Ema ei ole välja toonud, et ta sooviks lapsega mujale kolida ning seetõttu oleks vanemate vahel vaidlus. Isa ei ole vaielnud ka emaga lapse haridust ja tervist puudutavate küsimuste üle. Isa on väljendanud seisukohta, et ta on nõus andma emale nõusoleku selleks, kui ema soovib lapsega reisile minna.
  1. Lapsele määratud esindaja palub jätta isa määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata ning menetluskulud poolte endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille ta palub jätta riigi kanda. Esindaja leiab, et ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõigust, sest hagita menetluses ei pea ringkonnakohus pooli uuesti isiklikult ära kuulama, kui maakohus korraldas kohtuistungi. Teised menetlusosalised tähtajaks isa määruskaebusele ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus rahuldas ema avalduse ühise hooldusõiguse osaliseks lõpetamiseks

§ 137mõttes lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes.

Ringkonnakohtu määrus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata ema avalduse

§ 119

alusel otsustusõiguse saamiseks lapse perekonnanime muutmiseks, ning osas, milles isa avaldus enda ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramiseks

§ 143lg 21 järgi rahuldati osaliselt.

10. Määruskaebuses leiab isa, et ringkonnakohus lõpetas põhjendamatult osaliselt ühise hooldusõiguse

§ 137

kohaselt ning andis emale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise küsimustes, sest ringkonnakohus ei tuvastanud, et vanemate vahel oleks nendes küsimustes vaidlusi.

  1. Kolleegium on varem selgitanud, et vanemate ühise hooldusõiguse võib lõpetada ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse anda üksnes ulatuses, mis on lapse huvide tagamiseks vajalik (Riigikohtu
  2. mai
  3. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708/82, p 19). Samuti on kolleegium leidnud, et ekslik on kohtute arusaam, nagu tingiks ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ainuhooldusõiguse emale andmine lapse viibimiskoha küsimuses automaatselt ka ühise hooldusõiguse lõpetamise lapse koolivaliku osas. Hooldusõigust saab ja tuleb hinnata eri valdkondade suhtes eraldi (Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794/104, p-d 21.2, 23.2;
  6. aprilli
  7. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-507/51, p 16). Kolleegium jääb nende seisukohtade juurde.
  8. Ringkonnakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, milles seisnevad vanematevahelised erimeelsused, mis annaksid aluse

§ 137kohaldamiseks.

Ebaselgeks jääb mh ka see, miks on ühise hooldusõiguse osaline lõpetamine vajalik just lapse viibimiskoha määramise, hariduse ja tervise küsimustes. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, leides, et ainuüksi asjaolu, et ema on pärast vanemate lahkuminekut kasvatanud last üksi, annab aluse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks. Kohtute 6

(8)2-21-233 tuvastatud asjaoludest ei nähtu, et vanemate vahel oleks üleüldse olnud erimeelsusi. Kohtud on jätnud ka asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata, sest nad ei tuvastanud, et vanemate vahel oleks olnud erimeelsusi, mis puudutavad lapse viibimiskohta, haridust ja tervist. 13. Kolleegium selgitab, et

§ 116lg 1 kohaselt on vanematel laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

Ühise hooldusõiguse korral teostavad vanemad

§ 118

lg 1 järgi ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Ka juhul, kui vanemad elavad lahus, peavad nad ühise hooldusõiguse korral otsustama lapsega seotud olulisi asju ühiselt, samas kui

§ 145

lg 2 järgi otsustab vanemate lahuselu korral lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju see vanem, kelle juures laps parasjagu viibib. Igal üksikjuhtumil tuleb eraldi hinnata, millised on konkreetse lapsega seotud olulised ja millised igapäevaelu küsimused (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-3347/128, p 16).
  3. Vanemate võrdsuse põhimõttest on põhjendatud teha erandeid siis, kui vanemate vahel on sellised erimeelsused, mis takistavad lapse huvide vastaselt ühise hooldusõiguse ja hoolduskohustuse teostamist. Vanemate vaidluse korral on võimalik teha muudatusi ühises hooldusõiguses otsustusõiguse üleandmise (

§ 119

) või ühise hooldusõiguse täieliku või osalise lõpetamise (

§ 137) kaudu.

Kohus ei ole seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu 12. veebruari 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). 15. Kui kohtule esitatakse

§-de 119 või 137 alusel avaldus, sest vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused, peab kohus kõigepealt välja selgitama, milles vanemate erimeelsused seisnevad. Seejärel hindab kohus hagita menetluse põhimõtteid arvestades, milline lähenemine on lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud (

§ 123, Ts

MS § 477 lg 5).

§ 119

kohaldamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava ühekordse olulise küsimuse üle. Ühise hooldusõiguse osaline või täielik lõpetamine

§ 137

alusel on suunatud hooldusõiguses ulatuslikumate muudatuste tegemisele, mille tulemusel saab vanem õiguse otsustada iseseisvalt kõigi tulevikus tekkivate küsimuste üle valdkonnas, milles on talle ainuhooldusõigus antud (vt ka Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-1708/82, p 16 ja seal viidatud lahendid). Kolleegium jääb oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et mõlema vanema ühine hooldusõigus tuleb säilitada võimalikult suures ulatuses (Riigikohtu
  3. veebruari
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 30).
  5. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas vanematel on ühise hooldusõiguse teostamisel erimeelsused ning milles erimeelsused seisnevad. Seejärel peab ringkonnakohus hindama, kas ja kui, siis millises ulatuses on ühise hooldusõiguse lõpetamine nendes küsimustes lapse huvide kaitseks vajalik.
  6. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv esitas Riigikohtule taotluse, milles palub lapsele Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest mõista riigieelarvest välja koos käibemaksuga 48 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, lähtudes riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 21 lg-st 3, RÕS §-dest 22 ja 23 ning justiitsministri
  7. juuli
  8. a määrusest nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“. Riigi õigusabi tasu ja kulude väljamaksmist riigi õigusabi osutanud advokaadile korraldab RÕS § 24 lg 1 kohaselt advokatuur. 7

(8)2-21-233
  1. Menetluskulude jaotus jääb asja uuel läbivaatamisel TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
  2. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni
  3. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.