← Eesti

2-20-3131/25

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Gea Lepik Määruse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-3131 Kohtuasi X avaldus kohtult vaidlustamiseks loa saamiseks Y isaduse X hagi Y ja C vastu isaduse vaidlustamiseks ja isaduse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. novembri
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja liik X määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus Avaldaja X (XXX), lepinguline esindaja Vitali Denikin Puudutatud isik Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Peep Rajavare Puudutatud isik Q (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Olga Väina Puudutatud isik C (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Vahur Krinal Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta X määruskaebus rahuldamata.
  5. Jätta Pärnu Maakohtu
  6. novembri
  7. a määrus muutmata.
  8. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud lapsele määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda ja muud menetluskulud X kanda.
  9. Mõista X-lt Y kasuks välja menetluskulude hüvitis 324 eurot. Nimetatud summalt tuleb alates määruse jõustumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni maksta võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist. 2-20-3131 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Avaldus ja hagi ning menetlusosaliste seisukohad
  10. X (avaldaja) esitas
  11. veebruaril 2020 Pärnu Maakohtule avalduse, milles palus anda endale luba Y (isa) isaduse vaidlustamiseks C (laps) suhtes. Samuti esitas avaldaja isa ja lapse vastu hagi, milles palus tuvastada, et laps ei põlvne isast ning põlvneb avaldajast (avaldus ja hagi täpsustatud
  12. aprillil 2020). Avalduse ja hagi kohaselt teavitas lapse ema Q (ema) avaldajat
  13. detsembril 2019, et avaldaja ja ema üheksa aasta tagusest suhtest sündis laps. Lapse isana kanti lapse sünniakti ema toonane abikaasa Y. Kuna lapse bioloogiline isa on avaldaja, on sünniakti kanne ebaõige. Seda on kinnitanud ka ema. Kuivõrd sünniakti kanne on ebaõige ning ema ja isa ei ela koos ja nende vahel ei ole perekondlikke suhteid, tuleb kanne parandada. Ema on isa isaduse vaidlustamisega nõus. Ka lapsel on õigus teada, kes on tema bioloogiline isa. Lapse huvides on see, et teda kasvataksid bioloogilised vanemad, mitte võõras inimene, kes kanti automaatselt isana sünniakti. Kuna vanemad ei ela koos, ei lõhu avalduse ja hagi rahuldamine perekonda. Ebaõige kanne ei võimalda aga avaldajal lapsega suhelda ja last kasvatada. Isal ei ole alust keelata avaldaja ja lapse vahelisi suhteid ning takistada nende arengut. Tänaseks on last ka teavitatud, et Y ei ole tema bioloogiline isa. Lapse huvides ei ole jääda isaduse vaidlustamise järel isata ning avaldaja soovib täita isadusest tulenevaid kohustusi. Seetõttu esitab avaldaja hagi, milles palub tuvastada, et laps ei põlvne isast ning põlvneb temast. Avaldaja tahab teada, kas tal on bioloogiline laps, ja osaleda seejärel lapse kasvatamises. Hiljem ei pruugi lapsega emotsionaalse sideme loomine enam võimalik olla.
  14. Isa vaidles avaldusele ja hagile vastu ning palus jätta avalduse rahuldamata ja hagi läbi vaatamata või rahuldamata. Isa ei anna avaldajale nõusolekut enda isaduse vaidlustamiseks ning ei esine ühtegi mõjuvat põhjust, miks kohus peaks selle nõusoleku andma. Nõusoleku andmine kahjustaks otseselt lapse huve ja õigusi ning sellega lõhutaks avaldajale võõras pere. Isa teab, et ta ei ole lapse bioloogiline isa ning laps eostati ema kõrvalsuhtes. Samas tuli ema raseduse alguses isa juurde tagasi ning soovis perekondlikud suhted taastada. Isa andestas emale ja nõustus seda tegema tingimusel, et ema ei tee aborti ning laps kasvab ema ja isa peres nende ühise lapsena. Laps ongi alates sünnist, s.o ligi üheksa aastat, elanud isa peres ning isa on teda kasvatanud kui oma last. Ema ja isa kooselu lõppes
  15. a lõpus, kui ema kolis Tallinnasse. Laps ja tema vend H (vend) jäid elama isaga. Pärast seda on isa üksi kasvatanud ja ülal pidanud mõlemat last. Ema suhtleb lastega üksnes siis, kui isa viib nad Tallinnasse. Isal on lapsega väga tugev pikaajaliselt väljakujunenud kiindumussuhe, mida lapse üksi kasvatamine on veelgi süvendanud. Avalduse 2 2-20-3131 ja hagi rahuldamise korral kaotab isa lapse suhtes hooldusõiguse ja ema saab viia lapse ära tema harjumuspärasest elukeskkonnast. See põhjustaks lapsele raskeid vaimseid üleelamisi ning kahjustaks lubamatult lapse huve, lõhkudes tema elu jooksul välja kujunenud peresuhted ja elukorralduse, mh lahutaks lapse vennast ja isast ning tooks kaasa elukoha ja kooli vahetuse. Avaldaja ei ole esitanud ühtegi mõjuvat põhjust, miks tema õigusi tuleks eelistada lapse õigustele ja anda talle võimalus muuta kogu senine lapse huvidele vastav elukorraldus. Väär on avaldaja ja ema väide, et avaldaja sai alles
  16. a lõpus teada, et on lapse bioloogiline isa. Avaldaja saatis vanemate kooselu ja abielu ajal emale lapse sünnipäeva puhul õnnitlussõnumeid ning tegi seda viimati
  17. septembril
  18. Avaldaja pidi seega olema teadlik, et laps põlvneb temast. Samuti on väär avaldaja väide, et isa takistab tal lapsega suhtlemist. Avaldaja ei ole kunagi näidanud üles huvi lapsega suhelda. Ema astus
  19. a talvel samme selleks, et saada lapsed enda juurde elama, mh käis ema linnavalitsuses ja koolis. Ta sai aga aru, et laste kiindumussuhe isaga on tugevam ja neil on isa juures parem. Isa on veendunud, et avaldaja esitas avalduse ja hagi ema mahitusel ja huvides pärast seda, kui ema sai aru, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ainuhooldusõiguse üleandmise taotlemine oleks edutu.
  20. Lapse esindaja vaidles avaldusele ja hagile vastu ning palus jätta need rahuldamata. Avaldaja on avalduse esitanud hilinenult ning ei ole asjaolusid, mis annaksid alust selle rahuldada. Avalduse rahuldamine kahjustaks lapse huve. Laps rääkis esindajale, et on emaga kohtunud XXX ja Tallinnas. Laps peab oma koduks XXX ning on rahul sellega, et tema ja tema venna eest hoolitseb isa. Avaldaja ei ole püüdnud lapsega kontakti saada, mis näitab, et tal ei ole tegelikkuses suhtluse vastu reaalset huvi.
  21. Ema toetas avaldust ja hagi ning palus need rahuldada. Õige on avaldaja väide, et ema teatas talle
  22. detsembril 2019, et laps põlvneb avaldajast. Ema annab nõusoleku isa isaduse vaidlustamiseks. Avaldaja peaks teadma, kas ta on päriselt lapse isa, ning laps peaks teadma, kes on tema bioloogiline isa. Samuti peab lapse sünniaktis olema õige isa kanne. Emal ei ole isaga mingeid suhteid ning isal ei tohiks olla lapse suhtes õigusi üksnes seetõttu, et ta kanti automaatselt isana sünniakti. Isa ja laps on teadlikud, et isa ei ole lapse bioloogiline isa. Maakohtu määrus ja põhjendused
  23. Pärnu Maakohus jättis
  24. novembri
  25. a määrusega avalduse rahuldamata ning hagi, avaldaja DNA ekspertiisi tegemise taotluse, avaldaja istungi protokolli parandamise taotluse ja isa tunnistaja ülekuulamise taotluse läbi vaatamata. Menetluskulud jättis maakohus menetlusosaliste enda kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. 5.
  26. Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: - lapse Eesti perekonnaseisuasutuses registreeritud sünnitõendile on kantud lapse isana Y ja emana Q; kuna lapse sünnist on möödas enam kui aasta ning isa ei ole andnud nõusolekut enda isaduse vaidlustamiseks, on avaldajal vaja isaduse vaidlustamiseks kohtu luba; isa ei ole lapse bioloogiline vanem, kuid vanemad leppisid kokku, et isa kasvatab lapse üles kui enda lapse ning isa on last alates tema sünnist kasvatanud ja hooldanud; laps elab püsivalt koos isaga ja vennaga, kes on vanemate ühine laps; avaldaja ei ole kunagi lapsega suhelnud ega kohtunud; avaldaja ei ole kunagi emaga koos elanud ega kavatse temaga koos elama hakata. 3 2-20-3131 5.
  27. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avaldus jätta rahuldamata, kuna see ei ole esitatud lapse huvides ning ei esine mõjuvat põhjust lubada avaldajal vaidlustada isa isadust. PKS § 91 piirab eelkõige lapse sotsiaalse perekonna kaitseks oluliselt end lapse isaks pidava mehe õigust vaidlustada teise mehe isadust. Peamiseks kaalutluseks on lapse huvid. Praegu on lapsel olemas sotsiaalne pere isa ja venna näol ning ta kohtub emaga, kellega ta ei ela alates
  28. a-st püsivalt koos. Laps on kogu elu elanud isaga ühise perena ja peab teda oma isaks. Laps on rahul olukorraga, kus tema ja tema venna eest hoolitseb isa ning peab enda koduks XXX kodu. Isa on last kasvatanud nagu oma last ning neil on tekkinud tugev isa ja poja kiindumussuhe, mis on pärast ema lahkumist perekonna juurest veelgi kasvanud. Lapse ja tema vanema õigus omada rahvastikuregistris bioloogilist vanemat ei ole ülimuslik lapse sotsiaalsel perekonnal põhineva isaduse suhtes. Asjas ei ole tõendatud lapse ülekaalukas huvi kustutada n-ö sotsiaalses perekonnas toimiva isa kanne ja asendada see bioloogilise isa kandega. Kuivõrd vanemate kooselu on lõppenud, lõhuks avalduse ja hagi rahuldamine lapse senise sotsiaalse perekonna ja tugivõrgustiku. Laps ei saaks edasi elada ja kasvada isaga, kes on teda siiani ülal pidanud ning taganud talle turvalise ja lapse vajadusi ja arengut soosiva elukeskkonna. Laps saaks aga endale bioloogilise isa, keda ta ei ole näinud ja kellega tal ei ole mingit kiindumussuhet. Ei ole teada, et avaldaja oleks kunagi emaga koos elanud või kavatseks temaga koos elama hakata, mis tähendab, et laps saaks bioloogilise isaga suhtlema hakata vaid suhtluskorra alusel. Eelnev võib tekitada lapses segadust ning avaldada kahjulikku mõju lapse emotsionaalsele tasakaalule. Mõjuvaks põhjuseks, miks lubada isaduse vaidlustamist, ei saa pidada avaldaja õigust saada teada, kas ta on lapse bioloogiline vanem. Seda saab avaldaja kindlaks teha ka kohtuväliselt. Lisaks kaaluvad lapse huvid üles isa huvi saada teada, kas ta on lapse bioloogiline vanem. Vanemad saavad olenevalt lapse vaimsest arengutasemest ja vastuvõtlikkusest otsustada, millal lapsele teatada tema bioloogilisest põlvnemisest. Samuti saab laps täisealisena põlvnemise isast soovi korral isiklikult vaidlustada. 5.
  29. Kuivõrd avaldus jääb rahuldamata ja avaldaja ei saa luba isaduse vaidlustamiseks, tuleb avaldaja hagi jätta TsMS § 423 lg 3 alusel läbi vaatamata. Sel põhjusel jäävad läbi vaatamata ka avaldaja DNA ekspertiisi tegemise taotlus ja isa tunnistaja ärakuulamise taotlus. Samuti jääb läbi vaatamata avaldaja protokolli parandamise taotlus, kuna see ei ole esitatud TsMS § 53 lgs 2 sätestatud tähtaja jooksul. 5.
  30. Menetluskulud jäävad TsMS § 164 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
  31. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning teha uue määruse, millega rahuldada avaldus ja saata hagi menetluse jätkamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus või saata kogu asi maakohtule uueks läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus. Määruskaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse normi, kuna ei kaasanud ema jaoks istungile tõlki, mille suhtes esitas avaldaja
  32. oktoobril 2020 ka kirjaliku vastuväite. Ainuüksi sel põhjusel tuleks maakohtu määrus tühistada. Maakohus ei saanud tõlgi kaasamata jätmise tõttu aru, mida ema istungil rääkis, mh selle kohta, et laps ei saa piisavalt hoolt ja temaga ei tegeleta. Sellegipoolest leidis maakohus, et lapsed jäävad elama isa, mitte emaga. 4 2-20-3131 Avaldaja esitas
  33. oktoobril 2020 vastuväite ka seoses sellega, et maakohus avaldas teiste menetlusosaliste vastused alles istungi toimumise päeval. Avaldaja ei saanud seega enne istungit vastustega tutvuda. Menetlusosalisi koheldi ebavõrdselt. Maakohus jättis kaalutlusotsuse tegemisel olulised asjaolud arvestamata ja lapse huvid kindlaks tegemata ning leidis seetõttu ebaõigesti, et isaduse vaidlustamiseks loa andmine ei ole lapse huvides. Maakohus ei arvestanud ega kaalunud järgmisi asjaolusid: - vanemad ei ela koos ja ei ole seaduse mõttes perekond, seejuures ei ole seaduses mõistet „sotsiaalne perekond“; isa on kinnitanud, et ta ei ole lapse bioloogiline isa; lapse huvides on saada teada, kes on tema bioloogiline isa; lapsel on õigus suhelda bioloogilise vanemaga ning see tagab lapsele parimad arenguvõimalused nii emotsionaalselt, sotsiaalselt kui ka intellektuaalselt; avaldajal on ilmselge huvi lapsega suhelda ning tal on õigus teada, kas ta on lapse bioloogiline isa; lapsel on avaldaja laste näol veel sugulasi, kellega suhtlemine ja sideme pidamine on äärmiselt oluline; kui avaldajal ei võimaldata isadust vaidlustada ning temal ja tema teistel lastel lapsega viimase täisealiseks saamiseni suhelda, lähevad nende vahel kaduma mistahes seosed; vanematel on lapse suhtes ühine hooldusõigus, suhtluskorda ei ole määratud ja Eestis elavad üldjuhul lapsed koos emaga; DNA ekspertiisi ei saa kohtuväliselt teha, kuna selleks on vaja isa nõusolekut; isa on käitunud avaldaja suhtes pahatahtlikult, kuna ta ei öelnud avaldajale, et tal võib olla laps. Maakohus oleks pidanud lapse huvide teada saamiseks küsima lastekaitsetöötaja või muu spetsialisti seisukohta. Lapsele määratud esindaja ei suhelnud avaldaja ega emaga, mistõttu ei saanud maakohus tema seisukoha põhjal mingeid objektiivseid järeldusi teha. Vanemad ei ela koos ja nende vahel ei ole perekonda, mistõttu on arusaamatu, miks ei peaks laps teadma oma bioloogilist vanemat ning saama lapseeas võimaluse bioloogilise vanema ja tema lastega suhelda ja tutvuda. Maakohus asus PKS § 91 lg-t 1 ekslikult tõlgendama suhtluskorra ja muude vaidluste kontekstis. PKS § 91 lg 1 on suunatud sellele, et saada teada, kes on lapse bioloogiline isa. Kuna on teada, et isa kanne on ebaõige, tuleb seda ilmselgelt muuta.
  34. Isa vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata. Maakohus ei pidanud avaldajale ega emale istungile tõlki tagama, kuna neil on menetluses lepinguline esindaja ja tõlki ei saa kaasata menetlusosalise lepingulise esindaja jaoks. Menetlusosaline vastutab ise selle eest, kui tema lepinguline esindaja ei suuda kohtuga kohtumenetluse keeles suhelda või kohtule esindatava seletusi ja avaldusi täpselt vahendada. Lisaks ei ole asja lahendamisel tähtust ema väidetel, mis jäid lepingulise esindaja puuduliku keeleoskuse tõttu väidetavalt kohtule edastamata. Igal juhul ei saa avaldaja tõlgi kaasamata jätmisele määruskaebuses tugineda, kuna ta ei esitanud sellele istungil vastuväidet. Samuti ei saa avaldaja tugineda teise menetlusosalise õiguste väidetavale rikkumisele. Maakohus veendus istungil, et menetlusosalised on kõik senised menetlusdokumendid kätte saanud ning saanud võimaluse nendega tutvuda. Maakohus selgitas avaldajale ka täiendavate vastuste põhisisu. Avaldaja ei soovinud pärast seda nendega tutvumiseks vaheaega ega istungi edasi lükkamist, vaid nõustus avalduse sisulise arutamisega. Sellises olukorras ei saa avaldaja hiljem kohtule oma õiguste väidetavat rikkumist ette heita. 5 2-20-3131 Maakohus on olulisi asjaolusid põhjalikult kaalunud ning ei ole teinud kaalutlusvigu. Avalduse ja hagi võimaliku rahuldamisega kaasnevad muutused lapse elukorralduses ja hooldamises oleksid vastuolus lapse huvide ja õigustega, sh õigusega stabiilsele elukorraldusele, peresuhete kestvusele ja identiteedi õiguskindlusele. Bioloogilise isa äkitselt tärganud uudishimu või vanemlikud tunded ei ole mõjuv põhjus nende õiguste kõrvale heitmiseks. Õigusaktid kaitsevad lapse õigust suhelda isaga, kes on lapse isa õiguslikus tähenduses. Lapse pere on XXX ning koosneb isast ja vennast. Lapse muu tugivõrgustik, s.o kool, sõbrad, tuttavad ja isapoolsed sugulased, on samuti XXX. Ema lahkumine ei lõhkunud seda peret ning nende suhted vajavad jätkuvalt kaitset. Laps on isasse kiindunud ning neil on täisväärtuslik isapoja suhe olenemata sellest, et isa teadis juba enne lapse sündi, et ei ole lapse bioloogiline isa. Maakohus ei asunud lahendama hooldus- ega suhtlusõiguse küsimusi, vaid tuvastas lapse elukorralduse ning kirjeldas muutusi, mis kaasneksid lapse elukorralduses ja hooldusõiguses avalduse ja hagi rahuldamisega. Lapse huvide kaitseks määrati talle kohtumenetluses esindaja, kes on eriteadmistega isik. Lapse esindaja kuulas lapse isiklikult ära ja andis loa andmise suhtes oma arvamuse. Lapse esindaja ei pidanud suhtlema emaga. Asjas ei oma tähtust, et vanemad ei ela koos ega moodusta ühist perekonda.
  35. Lapse esindaja vaidleb määruskaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata. Asja menetlemine kahjustaks lapse huve. Määruskaebuse väited ei lükka ümber maakohtu seisukohti. Lapse kodu on XXX kodu ning ta on oma elukorraldusega väga rahul. Lapsel ei ole avaldajaga mingit kontakti ega sidet.
  36. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel Tallinna Ringkonnakohtule läbivaatamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  37. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus §-ga 659 jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata, sest määruskaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu määruse seaduslikkuses ja põhjendatuses.
  38. Kolleegiumi hinnangul asus maakohus kõiki asjaolusid arvestades põhjendatult seisukohale, et avaldajale isa isaduse vaidlustamiseks loa andmine ei ole lapse huvides ja selleks ei ole mõjuvat põhjust PKS § 91 lg 1 viimase lause mõttes. Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 11.
  39. Kolleegium selgitab, et kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada PKS § 91 lg 1 III ja IV lause järgi teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul ning nende nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus. Seega erinevalt muudest asjaosalistest, kes võivad PKS § 93 lg 1 järgi vaidlustada kohtus isaduse ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud, on end lapse isaks pidava mehe õigust registrijärgse isaduse vaidlustamiseks oluliselt piiratud, et kaitsta lapse sotsiaalset perekonda (vt Riigikohtu
  40. mai
  41. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14). End lapse isaks pidav mees saab PKS § 91 lg 6 2-20-3131 1 järgi vaidlustada üldjuhul teise mehe isadust ühe aasta jooksul alates lapse sünnist. Pärast seda on eelduslikult lapse huvides säilitada lapsele stabiilne kasvukeskkond ning hoida juba tekkinud sotsiaalseid suhteid perekonnaliikmetega. Seetõttu saab end lapse isaks pidav mees vaidlustada teise mehe isaduse pärast ühe aasta möödumist üksnes mõlema vanema nõusolekul või kohtu loal. Seejuures annab kohus end lapse isaks pidavale mehele isaduse vaidlustamise loa üksnes juhul, kui selleks esineb mõjuv põhjus, st erandlikud asjaolud, mille tõttu tuleks sellele mehele anda võimalus isadust tähtaja möödumise järel vaidlustada, ning seda üksnes juhul, kui vaidlustamine on lapse, mitte vaidlustamist taotleva mehe huvides. Mida rohkem aega on lapse sünnist möödunud, seda kaalukamad peavad olema ka põhjused isaduse vaidlustamiseks loa andmiseks. Eeltoodut arvestades peab end lapse isaks pidav mees tooma vaidlustamiseks loa saamiseks esile mõjuva põhjuse ja seda kinnitavad asjaolud ning põhistama, kuidas on vaidlustamine lapse huvides. Isaduse vaidlustamiseks loa andmine on kohtu kaalutlusotsus ning kõrgema astme kohus saab sellesse sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on väljunud kaalumispiiridest, kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 11.
  42. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul loa andmisest keeldudes rikkunud materiaal- või menetlusõiguse norme ega väljunud kaalumispiiridest. Maakohus arvestas kõiki mõjuva põhjuse ja lapse huvide kindlakstegemiseks asjassepuutuvaid asjaolusid ja järeldas nende alusel õigesti, et praegusel juhul ei ole avaldajale loa andmine põhjendatud. Ringkonnakohus märgib lisaks, et avaldaja ei ole toonud kohtumenetluses esile selliseid asjaolusid, mille alusel saanuks maakohus järeldada, et isaduse vaidlustamiseks üheksa aastat pärast lapse sündi on olemas mõjuv põhjus sekkuda lapse kehtivatesse perekondlikesse suhetesse, ning asjas on tuvastatud, et selline sekkumine oleks selgelt lapse huvide vastane. Ainuüksi avaldaja väidetav soov õppida oma bioloogilist last tundma ja temaga suhelda ei anna selleks alust. Avaldaja soov osaleda isana oma bioloogilise lapse elus ei kaaluks ka mõjuva põhjuse olemasolul praegusel juhul üle lapse huvi jätkata harjumuspärast turvalist elu stabiilsete ja toetavate perekondlike suhetega.
  43. Maakohtu määruse tühistamiseks ei anna alust ka määruskaebuses etteheidetud menetlusõiguse normide rikkumised. 12.
  44. Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, kui ta ei kaasanud emale istungile tõlki. Esmalt märgib kolleegium, et avaldaja ei saa tugineda teiste menetlusosaliste õiguste võimalikule rikkumisele. Samuti ei ole maakohus menetlusõiguse normi rikkunud, sest ema esindas maakohtus lepinguline esindaja, kes võttis osa ka maakohtu istungist. Maakohus ei saanud seega TsMS § 34 lg 1 I lausest tulenevalt ema jaoks menetlusse tõlki kaasata. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 34 lg 5 järgi ei kaasata menetlusse tõlki menetlusosalise lepingulise esindaja jaoks. Seda põhjusel, et lepinguline esindaja peab olema võimeline suhtlema esindatavaga viimasele arusaadavas keeles ja kohtuga eesti keeles. Kolleegium lisab, et istungi protokollis kajastuvad siiski ema väited, millest kohus avaldaja arvates aru ei saanud. Seejuures ei ole vaidluse all asjaolu, et vanematel on ühine hooldusõigus ning kummagi vanema ja lapse suhtluskorda ei ole kindlaks määratud. 12.
  45. Maakohus ei ole kohelnud avaldajat ebavõrdselt ega jätnud teda võimaluseta oma seisukohti esitada. Arvestades seda, et avaldaja esitas
  46. oktoobril 2021 teiste menetlusosaliste viimastele seisukohtadele kirjaliku vastuse ning maakohus ei ole seda tähelepanuta jätnud, ei saanud avaldaja õigusi kuidagi rikkuda see, et avaldaja ei saanud kaebuses nimetatud seisukohtadega tutvuda enne istungit. Avaldaja on saanud oma seisukohad esitada, sh ei ole avaldaja toonud määruskaebuses esile selliseid seisukohti, mis oleksid andnud maakohtule alust 7 2-20-3131 anda isaduse vaidlustamiseks luba. Kolleegiumile ei nähtu asja materjalidest, et avaldajat oleks koheldud menetluses ebavõrdselt. 12.
  47. Ekslik on avaldaja arusaam, et kui lapse sünniakti ja rahvastikuregistrisse ei ole isana kantud bioloogiline isa, tuleb kandeid igal juhul muuta ja asendada need bioloogilise isa kandega. Pärast aasta möödumist lapse sünnist kaitstakse lapse stabiilset pere- ja õigussuhet sünniakti ja rahvastikuregistrisse kantud isaga ning viimase isaduse vaidlustamiseks loa andmine PKS § 91 lg 1 viimase lause alusel on erand. Mida rohkem aega on lapse sünnist möödunud, seda kaalukamad peavad olema põhjused isaduse vaidlustamiseks loa andmiseks. Praegu ei esine erandlikke ja ülekaalukaid asjaolusid, mis annaksid alust anda avaldajale loa isa isaduse vaidlustamiseks üheksa aastat päras lapse sündi. 12.
  48. Maakohtul ei olnud kohustust küsida lapse huvide väljaselgitamiseks lastekaitsetöötaja või muu spetsialisti seisukohta. Maakohus sai praegusel juhul lapse huvid kindlaks teha menetlusosaliste seisukohtade ja nende esitatud tõendite alusel. Tähtsust ei ole asjaolul, et lapse esindaja ei suhelnud avaldaja ja emaga. Avaldaja ja ema on saanud menetluses oma seisukohti avaldada nii kirjalikult kui ka suuliselt.
  49. Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  50. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebuse menetlemise kulud TsMS § 171 lg 1 järgi avaldaja kanda, v.a lapse esindaja kulud, mis jäävad TsMS § 172 lg 3 II lause alusel riigi kanda.
  51. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Isa esitatud menetluskulude nimekirja järgi on tema määruskaebemenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 324 eurot (käibemaksuga). Nimekirja kohaselt kulus isa lepingulisel esindajal määruskaebuse vastuse koostamisele kolm tundi. Arvestades maakohtu määruse, määruskaebuse ning isa määruskaebuse vastuse sisu ja mahtu, on kolleegiumi hinnangul isa esindaja tehtud toiming ja sellele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik. Menetluskulude nimekirja järgi on lepingulise esindaja tunnitasu 90 eurot (käibemaksuta) (108 eurot käibemaksuga), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Avaldajalt tuleb seega isa kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 324 eurot (3 tundi × 108 eurot/tund). Vastavalt isa taotlusele tuleb avaldajal TsMS § 177 lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. Emal ei ole määruskaebemenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Gea Lepik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.