1-21-6483 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2021, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-6483 Kohtukoosseis Urmas

§ 14lg 3 näeb ette tähtaja kahju hüvitamise taotluse esitamiseks.

Nimelt võib taotluse kahju hüvitamiseks

§ 5

alusel esitada isik kuue kuu jooksul arvates päevast, kui ta sai teada või pidi teada saama prokuratuuri, uurimisasutuse või kohtuvälise menetleja määrusest, mille alusel tal tekkis õigus nõuda kahju hüvitamist. Kui taotlus või kaebus esitatakse pärast tähtaja möödumist, märgitakse selles tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused vastavalt

§ 13lg-s 2 sätestatule.

Kui aga taotluse või kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata, siis tagastab menetleja taotluse ja jätab kaebuse läbi vaatamata. Käesoleval juhul konfiskeeriti Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr X-XX-XXXX KarS § 831 lg 1 ja § 832 lg 1 alusel Harju Maakohtu XX.XX.XXXX määruse nr X-XX-XXXX alusel arestitud C-le kuuluv vara. Eelnevast oli teadlik ka X ning järelikult oli X-l teadmine menetlusotsusest, mille läbi talle väidetavat kahju tekitati. X esitas prokuratuurile SHKS nimetatud taotluse kõnealusest menetlusotsusest enam kui 6 kuu möödudes. Kuivõrd X ei ole taotlenud taotluse esitamise tähtaja ennistamist, ega avaldanud mistahes mõjuvaid põhjuseid taotluse esitamise tähtaja ületamise kohta, jättis Riigiprokuratuur taotluse sisuliselt läbi vaatamata. 4. 08.07.2021 esitas X esindaja A. Orlovski Riigiprokuratuurile kaebuse 09.06.2021 kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmise määruse peale. Kaebuse kohaselt oli prokurör jätnud põhjendamata, kuidas oli taotluse esitamise tähtaeg (6 kuud) mööda lastud. Määruses peavad kaebaja hinnangul olema kajastatud kõik asjaolud (dokumendid) järelduste rajanemise kohta ning prokurör peab konkreetselt viitama asjaoludele (dokumentidele), mis tõendavad tähtaja algust ja tähtaja lõppu. Samuti leidis kaebaja, et prokuröri järeldus „järelikult oli X-l teadmine menetlusotsustusest“ on alusetu, kuna antud juhul ei viidanud prokurör seadusele, mis sätestab, mis hetkest hakkab kaebajal teadmine ega viidanud konkreetselt dokumentidele, kus nähtub kaebaja teadmine menetlusotsustest. Ülalmainitud umbmäärasus on viinud kaebaja hinnangul selleni, et isegi käesoleva kaebuse esitamisel ei saanud kaebaja esitada tähtaja ennistamise taotlust, kuna on ebaselge, millal lõppes 6-kuuline tähtaeg. Lisaks on kaebaja seisukohal, et prokurör jättis tähelepanuta X tunnistamise kolmandaks isikuks.

§ 3kohaselt toimub kahju hüvitamine kolmandatele isikutele RVast

S § 10 kohaselt. RVastS § näeb ette, et surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel on kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel. Seejärel viitas kaebaja TsÜS § 150 lg-le 1 ja § 153 lg-le 1 kui eraõiguses sätestatud alustele. 5. 25.08.2021 jättis riigi peaprokurör Andres Parmas kaitsja kaebuse rahuldamata. Kokkuvõtlikult riigi peaprokurör leidis, et juhtiv riigiprokurör jättis õigustatult kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata, kuivõrd

taotlus oli esitatud 09.04.2021 ehk enam kui aasta pärast Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsuse tegemist kokkulepemenetluses nr X-XX-XXXX. Riigi peaprokuröri hinnangul oli X vastavast menetlusotsustusest teadlik, kuivõrd X esitas esindaja vahendusel 10.04.2020 apellatsiooni maakohtu XX.XX.XXXX otsuse peale. Samuti selgitas riigi peaprokurör, et miks ei saa lähtuda

§ 3regulatsioonist, mis omakorda viitab RVast

S §-le 10. Riigi peaprokurör märkis, et Riigikohtu 17.09.2021 seisukohtade valguses võiks ühe võimalusena hüpoteetiliselt kaaluda seda, kas asjaolu, mille kohaselt kuni Riigikohtu 17.09.2021 määruse nr X-XX-XXXX tegemiseni toimus arutelu selle üle, kas konfiskeerimisotsustus rikub X õigusi, võiks olla mõjuv põhjus

lg 21 lg 4 mõttes. Kriminaalkolleegium selgitas viidatud lahendis põhjalikult võimalikke viise, kuidas X saaks oma väidetavaid õiguseid kaitsta, sh viitas ka süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile. Kuid isegi selline tõlgendus tähendaks, et hiljemalt kuue kuu jooksul alates Riigikohtu 17.09.2020 määrusest oleks X soovi korral saanud ja pidanud vastava

taotluse esitama. X esindaja esitas taotluse 09.04.2021, 2

§ 3

kohaselt toimub kahju hüvitamine kolmandatele isikutele Riigivastutuse seaduse § 10 kohaselt. Riigiprokuratuur ei põhjendanud, miks vaatamata ülalmainitud asjaolule kaebajale kui kolmandale isikule tuleb kohaldada

(6 kuulise) sätted. Lähtudes eeltoodust kaebaja palub võtta kaebus menetlusse või alternatiivselt, juhul kui kaebuse menetluse võtmise staadiumil kohus asub seiskohale, et tõepoolest kaebaja lasi mööda 6 kuulise tähtaja, anda kaebajale täiendav aeg „tähtaja ennistamise taotluse“ esitamiseks; kohustada vastustajat hüvitama kaebajale tekitatud kahju, rahuldada kaebaja esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlus ning välja mõista vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud. MAAKOHTU MÄÄRUS

1. Harju Maakohtu
2. oktoobri
3. a määrusega jäeti X esindaja A. Orlovski kaebus Riigiprokuratuuri 25.08.2021 määrusele rahuldamata. Esmalt märkis maakohus, et ei lahenda kahju hüvitamise taotlust sisuliselt, vaid võtab seisukoha, kas Riigiprokuratuur jättis põhjendatult kaebaja taotluse läbi vaatamata. 09.06.2021 määrusega jättis juhtiv riigiprokurör taotluse läbi vaatamata, kuivõrd X ei järginud kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ette nähtud tähtaega. Selle seisukohaga nõustus ka riigi peaprokurör 25.08.2021 kaebuse rahuldamata jätmise määruses. Prokuratuur on viidanud

sätetele, mis reguleerivad süüteo menetlusega tekitatud kahju taotluse esitamise alust ja tähtaega. Kohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et seadus näeb ette taotluse esitamise aluse ja tähtaja olenevalt sellest, mis menetlusstaadiumis kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus. Üldreeglina tuleb kohtumenetluse kestel esitada kahju hüvitamise taotlus maakohtule (

§ 18lg 1).

Erandjuhul võib hüvitistaotluse esitada kuue kuu jooksul maakohtu lahendi kuulutamisest arvates ringkonnakohtule, kui seda polnud mõjuval põhjusel võimalik maakohtule esitada (

§ 21

lg-d 1 ja 3), või kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates prokuratuurile, kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata (

§ 21

lg 4).

§ 21

lg-d 1 ja 4 võimaldavad hüvitistaotluse esitada tagantjärele ringkonnakohtule või prokuratuurile ainult siis, kui taotlus jäeti varem esitamata mõjuval põhjusel. Seega on kahju hüvitamise taotluse lahendamine seatud sõltuvusse sellest, kas kahjuhüvitist taotletakse õigel ajal. Ainult erandlikel juhtudel saab kahju hüvitamist taotleda hiljem. Kui taotlust kahju hüvitamiseks pole esitatud õigel ajal ning puudub ka mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks, tuleb see taotlus jätta läbi vaatamata (

§ 13lg 2 ls 2).

(Riigikohtu Kriminaalkolleegiumi 13.11.2020 määrus 1-202611 p 14) Eeltoodust tulenevalt on ka kohtu hinnangul ainetu kaebaja väide, et riigiprokuratuur on jätnud märkimata, millal hakkas kulgema kaebaja jaoks 6 kuuline tähtaeg ja millal see lõppes. Riigiprokuratuuri määrustes on selgitatud, et kaebajal oleks tulnud esitada taotlus alates sellest, kui ta apelleeris maakohtu otsusele või siis hiljemalt Riigikohtu 17.09.2021 määruse nr X-XXXXXX tegemisest. Riigiprokuratuur on selgitanud, et kui isegi arvestada, et kaebaja sai nõude olemasolust teada Riigikohtu 17.09.2021 määruse nr X-XX-XXXX tegemisest, siis X esindaja esitas taotluse 09.04.2021, mis on rohkem kui kuus kuud alates RKKK 17.09.2020 määrusest ja 3

§ 3

kohaselt toimub kahju hüvitamine kolmandatele isikutele Riigivastutuse seaduse § 10 kohaselt ning Riigiprokuratuur ei põhjendanud, et miks vaatamata ülalmainitud asjaolule kaebajale kui kolmandale isikule tuleb kohaldada

(6 kuulise) sätteid. Kohus juhtis veel kord kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et RVastS § 10 kohaselt on kolmandal isikul õigus eraõiguses sätestatud alustel nõuda kantud kulutuste, äralangenud ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise kahjustamisel. Seejuures on riigiprokurör asjakohaselt selgitanud, et selliseid asjaolusid käesoleval juhul ei esine, mistõttu ei ole asjakohased ka kaebuses toodud viited TsÜS § 150 lg-le 1 ja § 153 lg-le 1. Kohus nõustus täielikult eeltoodud riigiprokuratuuri seisukohaga ega pidanud vajalikuks prokuratuuri seisukohti täies ulatuses korrata. Kui kahju hüvitamise taotlust ei esitata õigel ajal ja selleks ei olnud mõjuvat põhjust, pole võimalik taotlust sisuliselt lahendada.

§ 13

lõike 2 kohaselt kui taotlus või kaebus esitatakse pärast tähtaja möödumist, märgitakse selles tähtaja ennistamise taotlus ja tähtaja möödalaskmise põhjused. Menetleja tagastab taotluse või jätab kaebuse läbi vaatamata, kui selle esitamise tähtaeg on möödunud ja seda ei ennistata. Eeltoodu alusel leidis kohus, et Riigiprokuratuuri 25.08.

1. a määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle peale esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata. MÄÄRUSKAEBUS
2. Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a määrusele esitas määruskaebuse X esindaja A. Orlovski, kes palub tühistada maakohtu määrus ning kohustada Harju Maakohut võtma kaebaja hagiavaldus menetlusse. 8.
5. Määruskaebuse esitaja märgib, et maakohus keeldus oma määrusega kaebust menetlusse võtmast, kuna on mööda lastud kaebuse esitamise tähtaeg. 8.
6. Vaadeldaval juhul on kohus nõustunud riigiprokuratuuri seisukohaga, kuid jätnud tähelepanuta kaebuses viidatud põhjendused. Nimelt kaebaja on juhtinud tähelepanu, et kui prokurör tegi järelduse, et 6-kuuline taotluse esitamise tähtaeg on mööda lastud, oleks ta pidanud nõuetekohasel viisil oma järeldust põhjendama, s.t konkreetselt viitama nendele asjaoludele, mis tõendavad kaebaja jaoks tähtaja algust ja tähtaja lõppu. Prokuratuur aga ei viidanud sellele, millal hakkas kulgema kaebuse 6 kuuline esitamise tähtaeg ning millal tähtaeg lõppes. 8.
7. Kohus nõustus riigiprokuratuuri seisukohaga, et vaadeldaval juhul (6 kuulise) tähtaja kulgemise tähtpäeva kindlaks tegemine ei oma tähtsust. Vaadeldaval juhul ei oma tähtsust, millal esitas kaebaja esindaja kaebuse, vaid tähtsust omab, millal sai kaebaja teada oma õigusest esitada 6 kuu jooksul vastav kaebus. 8.
8. Kaebaja ei teadnud enda kinnitusel vastuvõetud otsusest, milles oli viidatud, et tal on õigus esitada vastav kaebus. 8.
9. Kaebaja leiab, et tähtsust omab see, millal hakkas kulgema 6 kuuline tähtaeg, sest ainult pärast selle kuupäeva kindlaks tegemist, võib kaebaja esitada tähtaja ennistamise taotluse ning põhjendada, miks ja kelle süül antud tähtaeg oli mööda lastud, juhul kui tõepoolest see on mööda lastud. Nimelt, menetlusdokumendi kättetoimetamisest alates hakkab kulgema kaebetähtaeg. 8.
10. Kaebaja esindaja tegi vastava järelpärimise Riigikohtu kantseleisse ning sai vastuse (vastus lisatakse), mille kohaselt kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema 18.09.
11. a, s.o kaebuse esitamise tähtaeg pole mööda lastud. MENETLUSPOOLTE SEISUKOHAD 4

i alusel taotlust kahju hüvitamiseks, kuid on konkreetset konfiskeerimise küsimust vaidlustanud eesmärgiga saavutada maakohtu otsuse (konfiskeerimise osas) ja ringkonnakohtu määruse (apellatsiooni läbi vaatamata jätmisega seoses) tühistamine, et saavutada soovitatud tulemus temale väidetavalt kuuluva vara osas selle konfiskeerimisotsustuse alt vabastamise kohta. Olukorras, kus isik oleks soovitud tulemuse kohtumenetluse käigus saavutanud, puudunuks tal ka vajadus taotluse esitamiseks kahju hüvitamiseks. Kuivõrd aga konfiskeerimisotsustus jäi muutmata ja soovitud tulemus seega saavutamata, esitas X oma esindaja kaudu

-i alusel taotluse kahju hüvitamiseks. Seega võib järeldada, et kuivõrd X üritas selles osas saavutada kohtumenetluse raames kohtuotsuse tühistamist ja väidetavalt temale kuuluva vara vabastamist konfiskeerimisotsustuse alt, siis tal esines mõjuv põhjus, miks ta kahju hüvitamise taotlust sisuliselt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses ei esitanud. Sellises olukorras sai ta aga lõpliku otsustuse tegemisega Riigikohtu poolt 17.09.

1. a teada sellest, et tema taotletav eesmärk jääb tulemuseta, s.t Riigikohus küll muutis määrusega ringkonnakohtu määruse põhjendusi, kuid leidis kokkuvõtvalt siiski, et ringkonnakohus jättis õigesti X kaebuse läbi vaatamata. 17.09.
2. a määruses selgitas Riigikohus sedagi, millised õigused ja võimalused on X-l oma varaliste õiguste kaitseks antud olukorras, kus väidetavalt osaliselt temale kuuluv vara konfiskeeriti C varana. Riigikohus tõi sellega seoses välja asjaolu, et tal on võimalik kahju hüvitamise nõue esitada süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras. Samuti toodi määruses 5

§ 21

lg-st 4 tuleneb, et kui isik jättis mõjuval põhjusel taotluse ringkonnakohtule esitamata või kui kahju hüvitamise nõude aluse olemasolu selgus alles kassatsioonimenetluses ning isik jättis mõjuval põhjusel taotluse Riigikohtule esitamata, võib taotluse esitada prokuratuurile või kohtuvälisele menetlejale. Taotlus tuleb esitada kuue kuu jooksul ringkonnakohtu või Riigikohtu lahendi jõustumisest arvates. Taotluse lahendamisel järgitakse

1. peatüki
2. jaos sätestatut. Käesoleval juhul tulnuks seega vastav taotlus esitada kuue kuu jooksul Riigikohtu 17.09.
3. a lahendi jõustumisest arvates. Riigikohtu lahend jõustus selle tegemisest, s.o 17.09.
4. a. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt tehti Riigikohtu 17.09.
5. a määrus X-le ja tema esindajale A. Toomemägile nähtavaks ja kättetoimetatavaks 17.09.
6. a. Esindaja A. Toomemägi võttis määruse vastu 17.09.
7. a kell 13.53 ning X 18.09.
8. a kell 08.
9. Sellist kohtute infosüsteemist nähtuvat infot ja seega ka taotluse esitamise tähtaega ei kummuta iseenesest asjaolu, et Riigikohus on vastuses pöördumisele (14.10.2021) eksinud aastaarvuga määruse kättesaadavaks tegemise kuupäeva märkimisel ja selle kättesaamisel esindaja poolt. See, et Riigikohus märkis oma vastuses ilmselgelt aastaarvuga eksides, et määrus on tehtud kättesaadavaks ja esindaja sai määruse kätte 17.09.
10. a, ei oma õiguslikku tähendust, sest kohtute infosüsteemist nähtuvalt tehti määrus kättesaadavaks ja esindaja sai määruse kätte tegelikult ikkagi 17.09.
11. a. Ka kahju hüvitamise taotluse esitamine 09.04.
12. a näitab, et Riigikohtu määrus oli taotluse esitajale selleks ajaks teada. Eksimus Riigikohtu vastuses ei muuda Riigikohtu määruse tegelikku kättesaamise aega, milleks on 17.09.
13. a ja ei tähenda seda, et taotluse esitamise tähtaeg alles kulgeb. Kaebaja sellised kohut ilmselgelt eksitada püüdvad väited jäävad seega tagajärjetuks.
14. Seega

§ 21

lg-s 4 sätestatust ja kohtute infosüsteemis sisalduvast lahendi tegelikust kättesaadavaks tegemise ajast lähtuvalt algas taotluse esitamise tähtaeg alates 17.09.

1. a ja lõppes KrMS § 171 lg-st 4 lähtuvalt viimase kuu vastaval kuupäeval, s.o 17.03.
2. a. Seega oli 09.04.
3. a esitatud taotlus esitatud tähtaega rikkudes ja tingis põhjendatult selle läbi vaatamata jätmise juhtiva riigiprokuröri poolt 09.06.
4. a ning asjakohased, seaduslikud ja põhjendatud lahendid järgnevate menetlejate poolt. Seetõttu puudub alus maakohtu vaidlustatud määruse tühistamiseks.
5. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 ja §-st 390 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 13.10.
6. a kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6