KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Kädi Sacik-Korn Otsuse tegemise aeg ja koht 22.november 2021, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-6727 Tsiviilasi Ak

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.

1. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital taotlus enam tasutud riigilõivu tagastamiseks ja tagastada Aktsiaseltsile PlusPlus Capital enam tasutud riigilõiv 25 eurot ning kanda Aktsiaseltsi PlusPlus Capital arvelduskontole nr. xxx.
2. Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Lihtmenetluse asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse Tartu Ringkonnakohtus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit (TsMS § 637 lg 21). Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 28.04.2021 G Ri (kostja) vastu maakohtule hagiavalduse võlgnevuse väljamõistmiseks.
4. Hagiavalduses palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus kompromissisummas 4 482,96 eurot, sh põhinõue 2 851,24 eurot ja enne 08.09.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 1 631,72 eurot, viivis põhinõudelt alates 21.09.2018 kuni 28.04.2021 summas 1 219,52 eurot ja sissenõudekulu 35 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja hagejale kokku 4 821,21 eurot ja viiviseid summas 1 872,96 eurot, mis tulenes 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx ja 12.02.2016 väikelaenust nr xxx. Kuna kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisid pooled kompromissilepingu/võlatunnistuse nr xxx (edaspidi kokkulepe), mille hageja allkirjastas digitaalselt 06.09.2017 ja kostja 08.09.
5. Kokkuleppega hageja loobus viivisest summas 241,24 eurot ja võla kohesest sissenõudmisest ning võimaldas kostjal tasuda kohustust osamaksetena ja kompromissisummas 6 452,96 eurot (4 821,24 eurot + 1 631,72 eurot). Lepingule alla kirjutamisega kinnitas kostja, et on sellega tutvunud ja nõustunud ning pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.
6. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda võlausaldajale lepingus märgitud kompromissisumma. Kostja on tasus nõudest 1 990 eurot, millest 20 eurot arvestati lepingu sõlmimise tasu ja 1 970 eurot kompromissisummas sisalduvad põhivõla katteks. Seega jäi kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv 2 851,24 eurot ja 1 631,72 eurot. Kohustuse täitmata jätmisel muutus kompromissisumma koheselt sissenõutavaks. Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ega tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Samuti hoiatati kostjat, et juhul, kui ta vähemalt kahe graafikujärgse maksega on hilinenud, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tervikuna tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 20.09.2018 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.
7. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati 2 arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele alla kirjutamisega kostja kinnitas, et viivise määr oli temaga läbi räägitud, samuti, et ta sai selgitustest aru ning tema hinnangul oli see mõistlikus suuruses. Hageja on volitanud PlusPlus Legal OÜ juristi C K sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja hageja on sissenõudemenetluses on toimetanud kohtuväliselt kostjale kolm (01.20.2018, 29.07.2019, 20.05.2020) võlateatist hagejale teadaolevale kostja aadressile Pärnu mnt 133-9, Tallinn. Seetõttu juhindudes § 1132 lg 2 on hageja õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas 35 eurot. Hagiavalduses on hageja kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte

§ 578järgi.

22.10.2021 täienduses on hageja asunud seisukohale, et hagiavalduse aluseks oleva kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

1. Kostja nõuet ei tunnistanud ning palus hagi jätta läbi vaatamata või rahuldamata, menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja märkis, et hageja tegi kostjale 06.09.2017 ettepaneku sõlmida kokkulepe, et jõuda nõude rahuldamise osas kokkuleppeni. Kostja allkirjastas kokkuleppe heas usus ja tasus ajavahemikul 2017 – 2019 kokku 2 420 eurot. 2019 asus kostja hagejaga uuesti kirjavahetusse, selgitamaks välja, miks nõude jääk pidevalt muutumatuna on püsinud. Hageja põhjust ei selgitanud, kuid tegi ettepaneku uue kokkuleppe sõlmimiseks. Kuna nimetatud dokumendis märgitud summa oli samas suurusjärgus kui 06.09.2017 kokkuleppes, keeldus kostja seda allkirjastamast. Pärast võlanõustajaga konsulteerimist keeldus kostja edasiste osamaksete maksmisest, kuna hageja ei suutnud nõudesumma mitte vähenemist põhjendada. 19.11.2019 esitas kostja hagejale kompromissettepaneku, millele hageja vastas 22.02.2020 kompromissettepanekust keeldumisega. Vaidlusaluse kokkuleppe osas on kostja leidnud, et see on tühine. 06.09.2017 koostatud kompromissileping/võlatunnistuses on hageja kinnitanud, et omab kostja vastu nõuet põhinõudena 4 821,24 euro ja viivise 1 872,96 euro suuruses summas, kuid samas dokumendis kinnitab, et loobub nimetatud nõudest ja pakub uue kohustusena tasuda kompromissina 6 452,96 eurot. Samas lepingus on hageja toonud välja ka selle, et kostja tunnistab võlausaldaja nõuet tema vastu, viidates deklaratiivse võlatunnistuse olemusele. Kuna pooled on lepingus kinnitanud, et loobuvad oma nõuetest (lõpetavad kokkuleppe aluseks oleva võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused, on seega lepingus välja toodud, et algne nõue on kokkuleppel lõpetatud ja tekkinud on uus kohustus. Kokkulepet sõlmides ei soovinud pooled algse võlasuhte püsimajäämist. Kuivõrd poolte kokkuleppel lepiti kokku uues nõudes, kuid samas viitab deklaratiivne võlatunnistuse olemasolu sellele, et esines algne kohustus, mille püsimajäämist osapooled antud võlatunnistusega pidid kinnitama, on kostja hinnangul võlatunnistusest tulenev kohustus tühine. Samuti oli kostja seisukohal, et tehing oli vastuolus heade kommetega, kuna teise osapoolena on hageja kasutanud ära kostja kogenematust, teadmatust ja heausksust (tehing oli koostatud ebasoodsatel tingimustel). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
2. Pooltel on tsiviilmenetluses võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Hageja ja kostja määravad ise, mis asjaolud nad oma nõuete ja vastuväidete põhjendamiseks esitavad ja milliste tõenditega neid enda kirjeldatud asjaolusid tõendavad. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. 3 Tuvastanud tsiviilasja lahendamiseks olulised asjaolud ning hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt esitatud olulisi tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab kohus, et hagi tuleb rahuldada, põhjendades seda alljärgnevalt. Esmalt kvalifitseerib kohus pooltevahelise õigussuhte, seejärel võtab seisukoha kostja vastuväidete kohta ja lahendab hageja rahalise nõude kostja vastu. Lõpetuseks otsustab kohus menetluskulude jaotuse ja nende rahalise kindlaksmääramise.
3. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et:  xxx loovutas hagejale 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx ja 12.02.2016 väikelaenust nr xxx tuleneva põhinõude 4 821,24 eurot ja viivise 1 872,96 eurot.  Kostja ei suutnud võlgnevust tasuda, mistõttu sõlmisidki pooled 06.09.2017 kokkuleppe (tlk 4-6), millega hageja loobus osaliselt viivisest ja võla kohesest sissenõudmisest ning võimaldas kostjal tasuda kohustust kompromissisummas 6 452,96 eurot (4 821,24 eurot + 1 631,72 eurot) osamaksetena.  Kostja ei ole aga kokkuleppe alusel tasumisi nõuetekohaselt teostanud.  Hageja nõue põhineb 06.09.2017 kokkuleppel, mis on pealkirjastatud kompromisslepingu/võlatunnistusena.  Hagiavalduse aluseks olev kokkulepe on kostja poolt digitaalselt allkirjastatud. Pooled vaidlevad:  kokkuleppest tulenevate nõuete õigusliku põhjendatuse üle.  kokkuleppe kehtivuse (vastuolu heade kommetega, ära on kasutatud kostja kogenematust, teadmatust ja heausksust)
4. Hageja on esitanud kostja vastu nõude võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja ise on määratlenud kostjaga sõlmitud kokkulepet nii

§ 578

(tlk 4) kui ka

§ 30alusel deklaratiivse võlatunnistusena (tlk 56).

Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et sõlmitud kokkuleppe puhul ei ole tegemist kompromissiga või et tegemist ei võiks olla ka deklaratiivse võlatunnistusega. Seega tuleb kohtul tõlgendada kokkulepet vastavalt

§-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitele. 7.

§ 578

lg 1 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama sätte lg 2 järgi eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromisslepingu eeldused on: 1) õigussuhe; 2) poolte käsutuspädevus; 3) õiguslik vaieldavus või ebaselgus; 4) ebaselguse või õigusliku vaieldavuse kõrvaldamine ja 5) vastastikused järeleandmised. Kohtupraktikas märgitakse, et kompromissilepinguga muudetakse õiguslikult vaieldav või ebaselge õigussuhe vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Kompromissilepingul, nagu igal teisel lepingul, on oma ese, st konkreetne suhe või suhete ring, mida lepinguga reguleeritakse. Seega eeldatakse

§ 578

lg 2 järgi nõuetest loobumist (

§ 207

) ja nõude tunnustamist (

§ 30

) üksnes nendes vaieldavates või ebaselgetes küsimustes, mille üle pooled läbi rääkisid ja mille kohta nad kompromissilepingu kui kohustustehingu sõlmisid.

§ 578

lg 2 sätestab küll eelduse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma algsetest nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. See ei tähenda aga seda, et kui pooled sõlmivad kompromissilepingu, siis omandavad nad iseenesest oma olemuselt täiesti uued õigused ja loobuvad vastastikku kõikidest olemasolevatest nõuetest (

§ 207

lg 1), või tunnistavad vastastikku, et neil ei ole teineteise vastu ükskõik missugusel alusel mingeid nõudeid (

§ 207lg 2).

Nõudest loobumisega lõpeb

§ 207

lg 1 kohaselt võlasuhe vaid juhul, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud. Kompromissilepingu puhul jäävad seega eelduslikult 4 kompromissi aluseks olevad võlasuhted (nt töövõtusuhe) kehtima. Kas kompromissilepingu sõlmimisega algne õigussuhe lõpeb ja poolte algsed kohustused asenduvad täielikult kompromissilepingus kokkulepituga või jääb algne suhe ning algsed kohustused kehtima paralleelselt kompromissilepinguga, sõltub sellest, milline oli poolte tahe kokkulepet sõlmides (RKTKo 06.05.2015 nr 3-2-1-25-15, p 13). Hageja nõue tuleneb 06.09.2017 kokkuleppel, mille pooled on digitaalselt allkirjastanud. Kostja on menetluse käigus toonud esile asjaolusid nimetatud kokkuleppe muutmiseks ning esitanud sellega seonduvaid uute kokkulepete projekte (tlk 34-44, 63-67). Kuna nõude aluseks oleva kokkuleppe kõrval ei ole esitatud hageja ja kostja poolt allkirjastatud muud kokkulepet, mis muudaks hagiavalduse aluseks oleva kokkuleppe sisu, ei ole kostja esitatud väited ja tõendid hilisemate e-kirjavahetuste ja võimalike uute kokkulepete sõlmimist kirjeldavate asjaolude kohta kuidagi seotud vaidlusaluse esemega ja ei ole seetõttu asjakohased ning kohus jätab need tähelepanuta. Poolte vahel sõlmitud kokkuleppest nähtuvalt otsustasid pooled muuta ebaselge õigussuhte, mis tulenes hageja poolt xxx-ilt omandatud 10.11.2012 krediitkaardist nr xxx, 12.06.2016 väikelaenust nr xxx tulenevatest rahalistest nõudeõigustest kostja vastu, vaieldamatuks. Poolte vastav tahe nähtub lepingu p-st 2.1, kus nad avaldasid, et kokkuleppe eesmärgiks on vältida vaidlusi nõude osas vastastikuste järeleandmiste teel täiendava kindluse saavutamiseks kostja poolt võetud kohustusi täita. Kokkuleppe sõlmimise eel pidasid pooled ka läbirääkimisi, mis nähtub kostja poolt kohtule esitatud e-kirjadest (tlk 60-61). Seetõttu ei ole kohtu hinnangul usutav, sh on sellekohane kostja väide tõendamata, et ta pandi fakti ette ja ähvardatud kohtuga (tlk 74). Samuti tegid pooled lepingu sõlmimisel ka järeleandmisi. Nii loobus hageja lepingu 2.1 järgi võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt, so summas 241,24 eurot sissenõutavaks muutunud viivisenõudest, võimaldades kostjal tasuda kompromissisumma igakuiste osamaksetena. Lepingu p 2.1 alusel tunnistas aga kostja võlasuhet ja kohustus tasuma võlgnevuse lepingu alusel. Seega võttes arvesse, et xxx oli hagejale kokkuleppe aluseks oleva nõude loovutanud, s.t pooltel oli käsutuspädevus, kokkuleppe eesmärk oli reguleerida õiguslikke tagajärgi õigussuhtes esinenud ebaselguse kõrvaldamiseks (ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust selles, kas võlgnik suudab võetud kohustust tähtaegselt täita) ning pooled tegid vastastikuseid järeleandmisi, on kohtu hinnangul poolte kokkulepe hinnatav kompromissilepinguna

§ 578lg 1 tähenduses.

8. Hageja on oma 01.06.2021 seisukohas viidanud, et kompromissleping võib sisaldada konstitutiivset võlatunnistust ja pooled on kokkuleppe p-s 2.4 kinnitanud, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest ning omandavad lepingu alusel uued õigused (tlk 46 pöördel p 2). Seega hageja ei ole välistanud, et nõude aluseks olev dokument sisaldab konstitutiivset võlatunnistust. Samas 22.10.2021 täienduses on hageja väitnud (tlk 56), et hagiavalduse aluseks olev kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivne võlatunnistusega (kokkuleppe p 2.2, tlk 4). Kokkuleppe p-s 2.3 kinnitavad pooled, et kokkuleppe tagajärjel pooled loobuvad oma nõuetest ning omandavad kokkuleppe alusel uued õigused, viidates seejuures

§ 578lg-le 2 (tlk 4).

Kohtupraktikas on selgitatud (RKTKo 03.06.2021 nr 2-19-5601, p 16.2), et juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas väidetud võlatunnistus on abstraktne (konstitutiivne) (

§ 30) või kausaalne (deklaratiivne).

Seda, kas tegemist on konstitutiivse või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh

§-s 29 sätestatut (vt RKTKo 23.02.2016 nr 3-2-1-147-15, p 13;

1. 03.2017 nr 3-2-1-103-16, p 16). Oluline on tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel (vt RKTKo 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 28; 24.03.2017 nr 3-2-1-103-16, p 18). Võlatunnistuse liigi kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, poolte huve jms (vt RKTKo 23.12.2016 nr 3-2-1-147-15, p 13; 24.
2. 2017 nr 3-2-1-103-16, p 18).

§-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse 5 kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale (vt RKTKo 2.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; 23.02.2016 nr 3-21-147-15, p 13; vt ka RKTKo 17.03.2009 nr 3-2-1-15-09, p 12). Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega

§ 30

mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt RKTKo 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; 02.04.2014 nr 3-2-1-16213, p 36; 10.12.2014 nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt

§ 29

). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 02.05.2018 nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24.04.2006 nr 3-2-1-21-06, p 15; 06.02.2012 nr 3-2-1-149-11, p 20). Kokkuleppest nähtub, et poolte eesmärgiks oli muuta vaieldavast alussuhtest, st, tulenevad kohustused vaieldamatuks, mis lihtsustaks nende täitmist. Selleks loobus hageja võlgnevuse kohesest sissenõudmisest ja osaliselt ka viivisenõudest, võimaldas kostjal tasuda kompromissisumma igakuiste osamaksetena. Kostja tunnistas aga alussuhtest tulenevat kohustust hageja ees. Vaieldava õigussuhte vaieldamatuks muutumine vastas poolte huvidele, sest see tegi pooltevahelise suhte selgemaks ja vähendas kostja rahalist vastutust hageja ees. Samas nähtub kokkuleppe p-dest 2.3 ja 2.4 poolte soov lõpetada

§ 186

p 4 ja § 207 lg 1 alusel alussuhtest tulenev võlasuhe ning luua sellest uus vaieldamatu, iseseisev ja sõltumatu võlasuhe. See viitab poolte tahtele luua algse kohustuse olemasolust sõltumatut kostja kohustust sisaldavat kokkulepet. Selle kokkuleppe sisuks oli kokkuleppe p-dest 2.3 ja 2.4 nähtuvalt tekitada kostjale uus varaline kohustus ja hagejale uus nõudealus algset kohustust silmas pidamata. Märgitud asjaolud näitavad, et poolte tahe oli sõlmida justkui konstitutiivne võlatunnistus. Kui kokkuleppe sisust võib järeldada, et poolte tahe oli luua uus iseseisev kohustus, on hageja eristanud hagiavalduses kostja põhinõuet ja viivisenõuet selliselt milliseid olemasolevaid nõudeid pooled kokkuleppe p-s 1.1 nimetasid ja kompromissisumma kindlaksmääramisel aluseks võtsid. Sellest võib järeldada, et pooled kinnitasid võlatunnistuse sõlmimisega üksnes olemasolevat võlga ja soovisid vastuväidete loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist. Kohus selgitas 11.10.2021 määruses (tlk 52-54) hagejale, et juhul, kui hageja hinnangul sisaldas kokkulepe konstitutiivset võlatunnistust, tuleb hagejal tõendada poolte tahet luua iseseisev kohustus ning deklaratiivse võlatunnistuse korral tuleb hagejal esitada üksnes võlatunnistus. Kohus selgitas samas määruses kostjale, et deklaratiivse võlatunnistuse sõlmimise korral kohustusest vabanemiseks tuleks kostjal esitada vaid neid vastuväiteid võlale, millest ta võlatunnistust andes ei loobunud. Konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimise korral saab kostja tugineda vastuväitele, et võlatunnistusega tagatavat kohustust ei ole olemas, kohustust ei tekkinud või see on hiljem ära langenud, kuid kostja peab oma vastuväite aluseks olevaid asjaolusid tõendama samal viisil, mil ta kannaks tõendamiskoormust juhul, kui ta oleks esitanud hageja vastu võlatunnistusega võlausaldajale antud nõudeõiguse tagasisaamiseks alusetust rikastumisest tuleneva hagi (

§ 1028lg 1 ja § 1032 lg 1 esimene lause).

Hageja vastas kohtule, et käsitleb kokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena (tlk 56). Kostja ei too oma seisukohas otseselt välja, millisena kostja kokkuleppes sisalduvat võlatunnistust käsitleb, kuid samas ei ole kostja esitanud ka konstitutiivsele võlatunnistusele esitatavaid vastuväiteid. Tuginedes eeltoodule ning võttes arvesse, et hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua iseseisev kohustus, asub kohus seisukohale, et pooled sõlmisid kokkuleppes deklaratiivse võlatunnistuse, millega kostja tunnistas hageja nõuet ning kohustus tasuma võlgnevuse kokku 6 452,96 eurot, mis koosnes 4 821,24 euro suurusest põhinõudest ja viivisenõudest summas 1 631,72. 6 9.

§ 30

lg 1 järgi on võlatunnistus leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu. Nimetatud sättest tuleneb, et kui võlatunnistuse eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine (mitte uue kohustuse loomine), on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Eelnevalt kohus tuvastas, et hageja nõue põhineb deklaratiivsel võlatunnistusel, millega kostja kinnitas võlgnevuse olemasolu hageja ees. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul ei ole võlausaldajal vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Seejuures võlgnik võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises (vt RKTKo 03.06.2021 nr 2-19-5601, p 16.4). Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki (RKTKo 2-19-5601 p 16.3). Kohus loeb tuvastatuks, et vastavalt kokkuleppe p-le 1.1 kinnitas kostja võlgnevust hageja ees, sh seda, et hageja oli vaidlusaluse nõude omandanud xxxlt ning nõue tulenes xxx ja kostja vahel sõlmitud 10.11.2012 krediitkaardi kasutamise lepingust nr xxx ja 12.02.2016 väikelaenulepingust nr xxx (tlk 4). Sama kokkuleppe p-s 2.2 kinnitas kostja, et tunnustab kokkuleppe p-s 1.1 nimetatud nõuet, mis koosneb põhiosanõudest 4 821,243 eurot ja viivitusintressinõudest 1 872,96 eurot (tlk 4 p 2.2, 1.1). Kohus leiab, et eelnimetatud asjaolude kinnitamisega loobus kostja nende asjaolude osas vastuväidete esitamisest. Eelnimetatud asjaolud on muutunud vaieldamatuks ka siis, kui kostja suudaks vastupidist tõendada. Vastupidisel juhul, s.t juhul, kui vaatamata kostja-poolsetele kinnitustele, säiliks tal õigus eelnimetatud faktilisi asjaolusid vaidlustada, ei täidaks poolte sõlmitud kokkulepe ega selles sisalduv deklaratiivne võlatunnistus oma eesmärki – muuta vaidlusalused asjaolud vaieldamatuks ning lihtsustada seeläbi võla sissenõudmist. Lähtudes deklaratiivse võlatunnistuse eripärast lasus kostjal kohustus tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, v.a nende asjaolude osas, millest kostja deklaratiivset võlatunnistust andes loobus. Kohus toob veelkord välja, et kokkuleppe järgi kohustus kostja tasuma maksegraafiku alusel kokku 6 452,96 (4 821,24 + 1 631,72) eurot. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja on tasunud nõuet summas 1 990 eurot, millest 20 eurot on arvestatud kokkuleppe p-s 5.1 kehtestatud kokkuleppe sõlmimise tasu ja 1 970 eurot kokkuleppes sisalduva põhivõla (4 821,24 – 1 970) katteks. Kostja esitas võlgnevuse tasumise tõendamiseks vastuse lisana pangakonto väljavõtted (tlk 27-31). Kuigi kostja on ise märkinud, et kostja on teinud ülekandeid 2 420 eurot, nähtub väljavõtetest, et toimiku leheküljel 29 ja 30 olevatel väljavõtetel kattuvad 29 05.07.2018, 06.08.2018, 13.09.2018, 09.10.2018, 08.11.2018 ja 07.12.2018 teostatud ülekanded. Seega esitatud väljavõtted kinnitavad, et kostja on likvideerinud võlgnevust suuruses nagu hageja seda väidab. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks kokkuleppe täies ulatuses täitnud või teinud seda suuremas ulatuses kui hageja seda väidab. Sellest tulenevalt on tõendatud, et kostjal on hageja ees täitmata kohustusi 2 851,24 eurot põhinõudena, enne 08.09.2017 (kostja allkirjastas kokkuleppe 08.09.2017) sissenõutavaks muutunud viivisena 1 631,72 eurot ja viivisena ajavahemiku 21.09.2018 kuni 28.04.2021 eest 1 219, 52 eurot. 10. Kostja esitatud vastuväite kohaselt on poolte sõlmitud kokkulepe tühine TsÜS § 86 lg 1 järgi põhjusel, et see on vastuolus heade kommetega. TsÜS § 86 lg 1 järgi on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine, sest selles kasutati ära tema heausksust, kogenematust, teadmatust, sh tehing oli tehtud ebasoodsatel tingimustel. 7 Kohus selgitas kostjale 11.10.2021 määruses (tlk 53), et kuna kostja tugineb tehingu tühisusele, tuleb kostjal välja tuua asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda kokkuleppe sõlmimisel. Samuti tuleb kostjal tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 alusel tõendada, et hageja teadis või pidi teadma kokkuleppe sõlmimise ajal, et kostja teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kokkuleppe ebasoodsuse osas palus kohus täpsustada ja oma väiteid tõendada, milliseid kokkuleppe tingimusi peab kostja tema jaoks äärmiselt ebasoodsateks ning milles see äärmine ebasoodsus väljendub. Kostja kohtu palutud asjaolusid ei täpsustanud ega tõendanud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on asja nr 2-16-7090 18.06.2019 otsuse p-s 14 selgitanud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil ning neid asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Kohtu hinnangul ei saa kostja esile toodud asjaoludel pidada hageja ja kostja sõlmitud kokkulepet vastuolus heade kommetega ning seetõttu tühiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et sõlmitud kokkulepe eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Võlatunnistus ja kompromissileping on tsiviilkäibes tavapärased. Kohtu hinnangul ei ole kostja asjaolusid tehingu ebamoraalsuse ja taunitavuse kohta tõendanud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus/kompromissileping ei ole heade kommetega vastuolus ega sel põhjusel tühine. 11.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 101

lg 1 p-st 1 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Antud juhul võttis kostja endale kokkuleppega kohustuse tasuda hagejale 6 452,96 eurot (tlk 4). Maksegraafiku (tlk 5) kohaselt oli esimese osamakse kuupäev 20.09.2017 summas 170 eurot ning ülejäänud igakuised osamakset tuli teostada iga kalendrikuu 20-ndaks kuupäevaks 150 euro suuruses summas (v.a viimane osamakse summas 2,96 eurot). Kohtu ette toodud asjaoludest nähtub, et kostja tasus 01.09.2017 kuni 07.02.2020 kokku üksnes 1 970 eurot (tlk 27-31), mis on arvestatud kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Sellises summas laekumist on ka hageja hagiavalduses kinnitanud (vt tlk 1). Edaspidi kostja kohustusi ei täinud, mistõttu muutus kogu kostja võlgnetav summa kooskõlas lepingu p-dega 3.1 ja 3.3 koheselt sissenõutavaks pärast teise osamakse kuupäeva möödumist. Hageja luges kokkuleppes kokku lepitud kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks 20.09.2018 osamakse tähtaja möödumisega. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 76

lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 alusel välja mõista kokkuleppes nimetatud põhivõlgnevus 2 851,24 eurot ja enne 08.09.2017 sissenõutavaks muutunud lepingujärgne viivis 1 631,72 eurot.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.

§ 113

lg-st 1 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus leiab, et hagejal on õigus kostjalt nõuda viivist kokkuleppe p-s 3.2 sätestatud määras 0,06% päevas. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagejal on õigus kostjalt nõuda perioodil 21.09.2018 kuni 28.04.2021 viivist põhivõlgnevuselt 2 851,24 eurot viivisemääraga 0,06% päevas. Hageja on 10.05.2021 hagiavalduse täpsustuses taotlenud viivist põhinõudega samas suuruses, s.o kokku 2 851,24 eurot (1 631,72 + 1 219,52). Kohus peab olulisena välja tuua, et kostjale anti võimalus, et kui kostja tasub hiljemalt 21.11.2019 4 208 eurot, loetakse kõik kokkuleppest tulenevad kostja kohustused hageja ees täidetuks (tlk 34 pöördel hageja 15.11.2019 08:44 e-kiri) ning hageja saatis selle kohta isegi kinnituse (tlk 35 hageja 15.11.2019 09:58 e-kiri; tlk 36 hageja 15.11.2019 13:26 e-kiri ja tlk 36 pöördel hageja 15.11.2019 17:57 e-kiri). Kostja 4 208 eurot hiljemalt 21.11.2019 ei tasunud, 8 mistõttu kokkulepe kehtis selles kokku lepitud tingimustel edasi. Seega oli kostjal võimalik oma kohustused hageja ees täita üksnes põhinõude ulatuses juba 2019.aastal, kuid kostja seda võimalust ei kasutanud. Kohus peab olulisena välja tuua ka selle, et asjaolu, et hageja saadetud võlgnevuse meeldetuletustes kajastatud summa on erinev (tlk 70-72), ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, sest kostja ei ole tõendanud, et ta oleks asunud nende alusel asunud oma kohustust täitma ja seetõttu ei ole hageja oma õiguste teostamisel käitunud heas usus. Kohus juhib siinkohal kostja tähelepanu sellele, et kokkuleppe alusel kohustus kostja tasuma osamaksete kaupa ja hageja ei olnud kokkulepet üles öelnud, siis mahajäämus ei saanudki koguvõlgnevust kajastada, vaid üksnes seda, millises ulatuses on kostjal osamaksete eest tasumata, millele omakorda lisandus kokkuleppest tulenev viivis. Kas kajastatud mahajäämuse maksumused olid arvestuslikult õiged, ei vaja käesoleva vaidluse kontekstis tähendust, sest nagu kohus juba ütles, kostja ei asunud oma kohustust meeldetuletuskirjade alusel täitma ning tõendatud on, et kostja on täitnud kokkuleppest tulenevat kohustust 1 970 euro suuruses summas. 12. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 35 eurot.

§ 113

² lg 1 kohaselt võib lepingu kehtivusajal majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra.

§ 1132

lg-s 1 nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse.

§ 113

² lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 euro. Antud juhul on nõue suurem kui 1 000 eurot ning hageja on kohtule esitatud andmete kohaselt enne hagiga kohtusse pöördumist saatnud kostjale kolm meeldetuletuskirja (01.10.2018, 29.07.2019 ja 20.05.2020) (tlk 7-9), millest esimese eest on hagejal õigus nõuda 25 eurot ning kahe järgneva eest 5 eurot kirja kohta, s.o kokku 35 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks

§ 113lg 1 alusel välja mõista sissenõudmiskulud summas 35 eurot.

Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine 13. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jaotab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja 2 alusel. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja esitas kohtule taotluse ka menetluskulude kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt koosnevad hageja menetluskulud kulust riigilõivule 450 eurot ja õigusabikulud summas 420 eurot. 10.05.2021 on hageja esitanud taotluse enamtasutud riigilõivu tagastamiseks summas 25 eurot. Kostja ei ole menetluskuludele ega menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd teiselt poolt ei saa välja mõista riigilõivu enam tasutud ulatuses, sest isikul, kes tasus riigilõivu ettenähtust enam, on õigus esitada taotluse enam tasutu tagastamiseks, lahendab kohus esmalt hageja 10.05.2021 taotluse. Hageja täpsustas 10.05.2021oma hagi viivise nõude osas, taotledes viivise väljamõistmist põhinõudega samas ulatuses. Nõude täpsustuse tagajärjel oli hagihinnaks 5 737,48 eurot (2 851,24 + 2 851,24 + 35), millelt tulnuks tasuda riigilõivuseaduse riigilõivu 425 eurot (RLS § 59 lg 1 ja Lisa 1). Seega oli hageja tasunud riigilõivu 25 eurot enam. TsMS § 150 lg 1 p 1 tagastatakse riigilõiv enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem. 9 Tuginedes eeltoodule rahuldab kohus hageja taotluse ning tagastab hagejale enamtasutud riigilõivu summas 25 eurot PlusPlus Capital AS arvelduskontole nr xxx. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud mõistab kohus välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). Menetluskulude kindlaksmääramise taotluse kohaselt olid hageja kulutused õigusabile 420 eurot 3,5 tundi hagiavalduse koostamise, dokumentide komplekteerimise eest (tlk 13). Riigilõivu tasumise kohustus tuleneb seadusest, mistõttu on tegemist täies ulatuses vajaliku ja põhjendatud kuluga. Kohtu hinnangul on hageja õigusabikulud põhjendatud osaliselt. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tallinna Ringkonnakohus on 14.04.2020 lahendis ts.asjas 2-18-129072 asunud seisukohale, et tüüphagide, millesarnaseid on hageja esitanud sadu kui mitte tuhandeid ning nendes kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt (erinevus seisneb üksnes kostjate andmetes, summades ja kuupäevades), koostamisel ei ole usutav, et esindaja teeks mingisuguse õigusliku analüüsi või nõustaks kuidagi hagejat. Samuti ei olevat ringkonnakohtu hinnangul vaja esindajal lugeda lepingute tüüptingimusi, kuna need on erinevate esitatud hagide puhul samad, mistõttu pidas ringkonnakohus sellise hagi koostamiseks põhjendatud ja mõistlikuks ajakuluks vähem kui ühte tundi. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis samuti õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud eelkõige hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Oma sisult on tegemist samuti nn tüüphagiga. Kohus on seisukohal, et antud juhul saab põhjendatud ajakuluks hagiavalduse koostamisele, sh dokumentide komplekteerimisele lugeda ühte

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Kohus selgitab, et menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1). TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /digitaalselt allkirjastatud/ Kädi Sacik-Korn kohtunik 10