2-21-111732 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-111732 Otsuse tegemise aeg ja koht 06. detsember 2021, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtu

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108

lg 1 ning

§ 94alusel.

Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingu üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (

§ 35

), on lepingus kokku lepitud viivisemäär võrdse intressimääraga, s.o 0,13% päevas ehk 45,96% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 0,13% päevas osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113lg 1, § 94). 3

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seadusjärgses määras

§ 113lg 1 kohaselt alates 22.

jaanuarist 2021 kuni hagiavalduse esitamiseni

1. juulil 2021 summas 87,78 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 2250 euro, intressi 1073,70 euro ja seisuga
2. juuli 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 87,78 euro osas, kokku 3411,48 eurot. Viivise 429,95 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (517,73-87,78). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (3841,43/3411,48), s.o 89% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 11% ulatuses hageja ja 89% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 300 eurot kostjalt väljamõistmiseks. TsMS § 174 lg 1 II lause kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel kokku 325 eurot (125,35+174,65+25). Kohus leiab, et hageja menetluskulud 325 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1, RLS lisa 1 ja TsMS § 147 lg 5 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 325 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 89% menetluskuludest, s.t 289,25 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. 4