Obsah (14)

§ 230§ 231§ 438§ 436§ 328§ 232§ 272§ 386§ 445§ 173§ 162§ 174§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 05.11.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-21-402 Tsiviilasi E. H. hagi H. E., E. E. vastu sundtäit

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 7.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 230

lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

§ 436lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad

§ 328lg 1 kohaselt olema tõesed.

Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

§ 232lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle: − Kostjad I ja II on esitanud 23.01.2020 kohtutäiturile täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks on Tartu Maakohtu 16.12.2019 otsus nr. 2-19-
2. Võlgnikuks oli hageja. Nõude sisu oli samas tsiviilasjas tekkinud kostjate menetluskulud summas 546.00 eurot ja lisanduv viivis, mis oli välja mõistetud hagejalt.
3. Käesolevas asjas vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli kostjate vastu nõue, mida tal oleks olnud võimalik kostjate nõudega tasaarvestada ning juhul kui hagejal oli kostja I vastu nõue, siis kas see on aegunud. 3 2-21-402
4. Hageja on palunud tunnistada sundtäitmise täiteasjas nr xxxx lubamatuks kuna hageja on sissenõutava summa tasaarvestanud kostja I vastu tuleneva nõudega. Kostjad on esitanud vastuväite, tuues välja, et hagejal ei olnud kostjate vastu nõuet, mida oleks olnud võimalik kostjate nõudega tasaarvestada.
5. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud oma nõuet kostja I vastu, mis tuleneb pärimisseaduse (PärS) § 146 lõikest
6. Hageja on esitanud tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 otsuse tsiviilasjas nr xxxx, mis jõustus 05.04.2021.a. Nimetatud tsiviilasjas tuvastas Tallinna Ringkonnakohus asjaolusid, mis on hagi alusena välja toodud ka käesolevas menetluses ning leidis, et hagejal on nõue kostja I vastu PärS § 146 lg 1 alusel – Tallinna Ringkonnakohtu hinnangul on tõendatud Politsei-ja Piirivalveameti poolt 18.09.2015 kriminaalasjas nr 14286000041 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli, kohtule esitatud kostja I pangakonto väljavõtte ja notari e-kirjadega, et 14.05.2014 hageja ja kostja I vahel toimunud telefonivestluse toimumise ajal, s.o 14.05.2014 oli L. H. pärandvara kogusummas 10 000 eurot kostja I valduses. Kuivõrd kostjad ei ole esile toonud, et kõnealune 10 000 eurot oleks hagejale pärast 14.05.2014 toimunud vestlust tasutud, on hagejal nõue kostja I vastu PärS § 146 lg 1 alusel.
7. Kostjad on esitanud omapoolse tõendina Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2018 kohtuotsuse tsiviilasjas nr xxxx, mis on jõustunud ja kus on tuvastatud, et kostja I andis 10 000 eurot L. H.le üle ja hagejal ei saanud pärijana olla selle raha suhtes mingeid nõudeid.
8. Kohus juhib kostjate tähelepanu asjaolule, et tsiviilasjas nr xxxx menetles kohus hageja nõuet kostjate I ja II vastu 12.12.2013 kinnistusraamatu kannete muutmise ja kasutuseelise tasu väljamõistmise nõudes. Samuti erinesid xxxx kohtuotsusest lähtuvalt mõneti kohtu ette toodud asjaolud ja tõendid käesolevas menetluses esitatust. Seega viidatud kohtulahendis oli erinev nii hagiese, kui alus, mistõttu ei saa kohus lähtuda antud tsiviilasjas tuvastatud asjaoludest ning kohtu esitatud seisukohtadest. 14.

§ 232

lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Riigikohus on korduvalt oma praktika seisukohtades (vt nt Riigikohtu 22.11.2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-1725, p 12) selgitanud, et jõustunud kohtuotsused võivad olla dokumentaalsed tõendid

§ 272lg 2 mõttes.

See ei tähenda aga, et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. Riigikohus on rõhutanud, et lisaks eelmises tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul

§ 232

lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. 15. Tulenevalt

§ 232

lg-st 2 ja arvestades siinkohal eespool viidatud Riigikohtu suuniseid, ei ole kohus Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.

1. a otsusega tsiviilasjas nr xxxx tuvastatud asjaoludega seotud. Jõustunud kohtuotsus teises tsiviilasjas on üks tõend teiste tõendite hulgas ning poole väite tõendatuks lugemisel peab kohus hindama ka kõiki teisi asjas esitatud tõendeid.
2. Kuigi kohus ei ole käesolevas asjas Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.2020.a otsusega tuvastatud asjaoludega seotud, siis leiab kohus, et selles asjas ei ole esitatud selliseid uusi asjaolusid või tõendeid, mis annaks alust anda samadele tõenditele ja asjaolude tõendatusele teistsugust hinnangut. Kohus nõustub Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 18.12.
3. a otsuses tsiviilasjas nr xxxx antud hinnanguga tõenditele ega korda neid põhjendusi täiendavalt üle. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on tõendatud hageja nõue kostja I vastu PärS § 146 lg 1 alusel.
4. Kostjad on esitanud menetluses väite, mille kohaselt isegi kui hagejal oleks kostja I vastu nõue, oleks see aegunud. Kostjad tõid hagivastuses välja, et kuna kostjate menetluskulude hüvitamise nõue tsiviilasjas nr xxxx muutus sissenõutavaks Tartu Maakohtu 16.12.2019.a määruse 4 2-21-402 jõustumisega 23.01.2020.a so. peaaegu kolm aastat pärast hageja nõude aegumist, ei võinud hageja seda kostjate nõudega tasaarvestada.
5. Kohus kostjate seisukohaga ei nõustu.
6. Kohtu hinnangul ei kohaldu hageja nõudele kostja I vastu, mis tuleneb PärS § 146 lg-st 1 tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise kohta, kuivõrd hageja nõude alus ei ole tehingust tuleneva kohustuse täitmine, vaid hageja nõuab pärijana kostja pärandvara väljaandmiseks kohustamist. Eeltoodust lähtuvalt kohaldub hageja nõudele kostja I vastu TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg, mis on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest. Kuivõrd pärand on hagejale üle läinud pärandi avanemisel, mis on pärandaja surmapäev, läks pärand pärijale üle 25.04.2014 ning samast ajast muutus hageja nõue kostja I vastu sissenõutavaks. Seega ei olnud hageja nõue kostja I vastu aegunud ajal, mil jõustus Tartu Maakohtu määrus tsiviilasjas nr xxxx, millega kohus määraks kindlaks menetluskulude suuruse ja mõistis need hagejalt kostjate kasuks välja.
7. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. TMS § 221 lõike 2 kohaselt on TMS § 221 lõikes 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
8. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.

457 lg 1 sätestab, et jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti.

1. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-83-16 03.02.2017 otsuse punktis 23 välja toonud, et „Tasaarvestusele tugineva sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi tagamise otsustamisel tuleb esiteks kontrollida, millal hageja väidetud tasaarvestusolukord tekkis. Kui täidetakse kohtulahendit, siis peab hagiavaldusest ning ka hagi tagamise taotlusest nähtuma, et tasaarvestuse alus on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist (TMS § 221 lg 2).“
2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15.04.2015 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 nähtub, et „/---/ Tasaarvestuse kui kujundusõigusliku vastuväite korral peab tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist /---/. Määrav ei ole seega mitte tasaarvestusavalduse tegemise (kujundusõiguse teostamise) aeg, vaid tasaarvestusolukorra tekkimise aeg. Kui tasaarvestusolukord tekkis kohtumenetluse ajal ja oli võimalik seal maksma panna (vt selle kohta käesoleva otsuse p 11), kuid seda ei tehtud, siis ei anna TMS § 221 lg 1 järgse hagi esitamiseks alust asjaolu, et tasaarvestusavaldus tehakse pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist.“
3. Täiteasjas nr xxxx on täitedokumendiks Tartu Maakohtu 16.12.2019 otsus tsiviilasjas nr xxxx ja nõue tuleneb samas menetluses hagejalt kostjate kasuks välja mõistetud menetluskuludest ja sellele lisanduvast viivisest. Menetluskulude nõue tekib formaalselt menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Selle hagita menetluse põhimõtte kohaselt lahendatava menetluse käigus ei ole objektiivselt ja menetlusõiguslikult võimalik tasaarvestatavat nõuet tõhusal moel maksma panna.
4. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et kuna käesolevas asjas ei tekkinud tasaarvestuslik olukord kohtumenetluse ajal või enne seda, tekkis ta pärast tsiviilasjas nr xxxx tehtud kohtuotsuse jõustumist 28.08.2019.a. 5 2-21-402
5. Eelnevalt esitatut arvesse võttes on kohus seisukohal, et käesolevas asjas on täidetud TMS § 221 lg-s 1 ja 2 sätestatud eeldused, hagi tuleb rahuldada ja tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxxx. Hageja taotlus kohtuotsuse resolutsiooni sõnastamiseks
6. Hageja esitas kohtule taotluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel sõnastada kohtuotsuse resolutsioon selliselt, et oleks tuvastatav hagejapoolse nõude alus PärS § 146 lg 1 kostja I vastu, millest toimus hagejapoolne tasaarvestus ning selle nõude lõppjääk 9152,23 eurot pärast hagejapoolse tasaarvestuse toimumist.
7. Kohtu hinnangul ei ole hageja taotlus põhjendatud ja jätab hageja taotluse rahuldamata.
8. Kohus selgitab, et vastavalt Riigikohtu 15.04.2015 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 p 9 on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt nt Riigikohtu
9. mai
10. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-64-12, p 16). Hagi rahuldamise tagajärjena peab kohtutäitur TMS § 48 p 4 alusel täitemenetluse lõpetama.
11. Kohus ei saa lahendada käesoleva asjas anda hinnangut hagejapoolse nõude lõppjäägile pärast tasaarvestuse toimumist, kuivõrd antud küsimus ei ole käesoleva hagiavalduse esemeks ning kohtu ette ei ole toodud kõiki asjaolusid, millest lähtuvalt saaks kohus jäägi suurusele hinnanguid anda.
12. Täiendavalt märgib kohus veel, et hageja on ise kohtule esitanud tõendina Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2020 otsuse tsiviilasjas nr xxxx, mis jõustus 05.04.2021.a, ja kus tunnistati sundtäitmine lubamatuks täiteasjas nr xxxx. Analoogselt käesoleva tsiviilasjaga tasaarveldas hageja ka nimetatud tsiviilasjas kostjate menetluskulude nõude, mis tulenes Tartu Ringkonnakohtu 29.08.2018 otsusest tsiviilasjas nr xxxx, hageja PärS § 146 lg-st 1 tuleneva nõudega kostja I vastu. Nimetatud kostjate menetluskulude nõue oli summas 4896 eurot, millele lisandus viivis.
13. Eelpooltoodust lähtuvalt saab kohus asuda seisukohale, et hageja on käesoleva tsiviilasja eelselt tasaarveldanud veel vähemalt 1 nõude käesolevas asjas käsitletud nõudele lisaks kostja I vastu oleva nõudega, mistõttu ei saa kohus võtta seisukohta hageja nõude suuruse osas kostja I vastu pärast tasaarvelduste toimumist. Hagi tagamine 33.

§ 386

lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse.

§ 445

lg 2 sätestab, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti ei taotle abinõu tühistamist.

1. Harju Maakohtu 12.01.
2. a määrusega rahuldas kohus hagi tagamise taotluse ja peatas täitemenetlus täiteasjas nr xxxx kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Kohus asub seisukohale, et kuivõrd kohus hagi rahuldab ja hageja ei ole taotlenud hagi tagamise abinõu tühistamist, tuleb jätta kohtuotsuse täitmist tagama käesolevas asjas 12.01.2021 seatud hagi tagamise abinõu. Menetluskulud 35.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, 6 2-21-402 millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. 36.

§ 162lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi kuulub rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta solidaarselt kostjate I ja II kanda. 37.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 38.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

1. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt ei ole hagejal menetluskulusid tekkinud.
2. Kohus rahuldas 12.01.2021 määrusega hageja taotluse ja vabastas hageja täies ulatuses hagi ja hagi tagamiselt riigilõivu tasumise kohustusest, kokku 175 euro suuruses summas. 41.

§ 190

lg 3 kohaselt mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja võis tasuda osamaksetena, hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel. Seega tuleb kostjatelt solidaarselt riigituludesse välja mõista kokku 175 eurot, mis tuleb kostjatel tasuda 15 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest ja nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 179lg-d 5 ja 9).

/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik 7