Obsah (11)

§ 313§ 14§ 325§ 288§ 84§ 6§ 12§ 9§ 311§ 271§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 24. august 2021. a, Tallinn Kohtuasja number 2-19

§ 313

ei saanud kostja eeldada, et ta saab ruume lepingujärgselt edasi kasutada ja lepingu täitmist jätkata. 2 2-19-104420

1. Hagejal puudus alus hoida kostjat üürilepinguga kinni temale sobiva ajani ja võtta selle eest raha. Hageja võttis
2. jaanuaril 2019 kostjalt võtmed ja tegi sellega ruumide kasutamise võimatuks.
3. Hageja ei teavitanud kostjat
4. novembril 2018 üüripinna vabastamise vajadusest korrektselt, vaid teavitas grupivestluses, et majale tuleb uus majahaldur ja sellega kaasneb tõenäoliselt hinnatõus. Teatis ei vasta seaduses sätestatud erakorralise üürilepingu ülesütlemise vorminõuetele. Ka ei saa seda teatist lugeda kostja ja hageja omavaheliseks kokkuleppeks. Teatises ei ole hageja kordagi väitnud, et kostjal on kohustus tasuda üüripindade eest kuni
5. veebruarini
7. Esitatud kirjavahetusest sai kostja aru, et üüripind tuli vabastada jaanuaris või võimalikult kiiresti. Arutelu, millal võiks hageja vabastada oma üürilepingu alusel üüripinna, ei ole tõendiks ega aluseks kostjale üüriarve esitamiseks. Kostja ei ole sundinud hagejat oma üürileandjaga lepingut lõpetama. Kostja ei olnud hagejale teiste ruumide leidmisel takistuseks, kuna lahkus
8. jaanuaril
9. Kostja ei näinud võimalust hagejaga üürilepingu jätkamiseks ja ei soovinud tulevikus samasugusesse olukorda sattuda. Seetõttu ei saanud kostjalt mõistlikult oodata huvi lepingu jätkamiseks.
10. Üürilepingu erakorralise ülesütlemise puhul ei ole mõistlikuks tähtajaks kolm kuud. See kehtib üksnes tähtajatute üürilepingute puhul. Pooltevahelise allüürilepingu punkt 8.
11. on tühine, sest kostjalt ei saa mõistlikult eeldada kolme kuulist etteteatamise tähtaega olukorras, kus hageja on lepingut oluliselt rikkunud. Nendel asjaoludel on tingimus heade kommetega vastuolus, põhjustades olukorra, kus poolte vastastikuste kohustuste väärtus on ebamõistlikult tasakaalust väljas.
12. Juhul kui kohus leiab, et allüürilepingu punkt 8.
13. ei ole tühine, siis alternatiivselt on kostja seisukohal, et hageja rikkus kostjaga lepingu sõlmimisel

§ 14

lg 2 tulenevat kohustust ning ei teavitanud kostjat, et tal puudus õigus kostjale lepingu objekti allüürile anda. Seetõttu esitab kostja vastavalt TsÜS § 90 lg-le 1 tehingu tühistamise avalduse. Tühistamisavalduse esitamisega on üürileping algusest peale kehtetu. Sellisel juhul on kostja hüvitanud hagejale kehtetu allüürilepingu eseme kasutamisega seotud kasutuseelise, kuivõrd on tasunud kõik üürimaksed ning hagejal puudub täiendav nõue kostja ees. Maakohtu otsus ja põhjendused

1. Harju Maakohus jättis
2. novembri 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruse.
3. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled järgmistes küsimustes: 1) pooled sõlmisid
4. aprillil 2018 tähtajalise äriruumi allüürilepingu kuni
5. aprillini 2019; 2) kostja lahkus üüripinnalt
6. jaanuaril 2019; 3) kostja ei tasunud hagejale veebruarikuu arvet 27 päeva eest summas 173.54 eurot.
7. Maakohtu hinnangul on hageja menetluses oma väiteid vastavalt kostja vastuväidetele muutnud. Esmalt oli hageja seisukohal, et allüürileping lõppes hagejapoolse erakorralise 3 2-19-104420 ülesütlemisega ja hiljem, et poolte kokkuleppel. Hageja hinnangul ütles ta allüürilepingu erakorraliselt üles Facebook’i vestluses
8. novembril
9. Maakohtu hinnangul ei vasta see teade ülesütlemisavalduse nõuetele, sest selles pole välja toodud

§ 325

lg-s 2 nimetatud andmeid (s.h üüritud asi ja ülesütlemise alus) mis peavad ülesütlemisavalduses sisalduma.

1. Allüürilepingu punkti 9.
2. järgi võib lepingu tingimusi muuta poolte kirjalikul kokkuleppel. Hageja leiab, et
3. novembri 2018 vestluse näol on tegemist hageja tahteavaldusega leping lõpetada. Hageja viitab, et lepingu lõpetamise tingimused on loetletud
4. jaanuari 2019 dokumendis ning et kostja on
5. detsembri 2018 kirjas nõustunud sellega, et leping lõppeb
6. veebruaril
7. Kohus leiab, et hageja mõtteavaldustest ja ühepoolsetest teatistest ei nähtu selget ettepanekut konkreetsetel tingimustel allüürilepingu lõpetamiseks ja
8. detsembri 2018 kostja e-kirja ei saa lugeda kindlatel hageja pakutud tingimustel lepingu lõpetamisega nõustumuseks. Kohtule esitatud kirjadest ja teatistest ei nähtu, et pooled jõudsid allüürilepingu lõpetamises kokkuleppele. Samuti ei oma tähendust hageja ühepoolselt
9. jaanuaril 2019 allkirjastatud äriruumi üürilepingu lõpetamine. 15.

§ 313

lg 3 järgi üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Riigikohtu lahendi 3-2-1-42-14 punktist 11 tulenevalt ei välista

§ 313

lg 3, et pooled lepivad omavahel kokku üürilepingu erakorralise ülesütlemise etteteatamise tähtaja ka nendel juhtudel, mil seadus etteteatamist ei nõua. Seega on Riigikohtu praktikaga kooskõlas, et pooled võisid lepingu erakorralise ülesütlemise tähtajas kokku leppida. Pooled on lepingus kokku leppinud kolmekuulises tähtajas. Kohtu hinnangul ei ole seega üürilepingu punkt 8.

1. tühine. Juhul, kui kostja oleks pidanud kolmekuulisest tähtajast kinni, oleks üürileping pidanud lõppema kas
2. aprillil 2019 või hiljemalt
3. aprillil
4. Vaidlust ei ole selles, et kostja teatas allüürilepingu erakorraliselt ülesütlemisest
5. jaanuaril 2019 ja
6. jaanuaril 2019 ning lahkus üüripinnalt
7. jaanuaril
8. Seega ei ole kostja kinni pidanud poolte vahel kokku lepitud erakorralise ülesütlemise kolmekuulisest tähtajast. Kohtu hinnangul ei ole täidetud ülesütlemise eeldused, seega ei ole kostja allüürilepingut erakorraliselt üles öelnud. 16.

§ 288

lg 1 kohaselt üürnik võib üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile. Hageja ja tema üürileandja X vahel

1. oktoobril 2017 sõlmitud üürilepingu punkti 4.2.
2. järgi kohustub üürnik (hageja) mitte allrentima lepingu objekti terviku ega osadena. Hageja leiab, et tal oli õigus kostjale ruumi allrentida, sest üürilepingu punkti 4.1.
3. järgi on üürnikul õigus lubada lepingu objekti kasutada enda töötajatel, koostööpartneritel ja klientidel. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et kostja oli hageja koostööpartner. Asjaolu, et hageja on aidanud ühel korral kostjal organiseerida reklaami flaiereid ning et pooled üritasid leida uut üüripinda, ei tõenda, et hageja ja kostja tegutsesid koostööpartneritena. Ka ei ole pooled allüürilepingus omavahel kokku leppinud, et tegutsevad üüriruumis koostööpartneritena. Juhul, kui pooled oleksid tegutsenud koostööpartneritena, siis puudunuks vajadus allüürilepingu sõlmimiseks.
4. Kostja on menetluse käigus esitanud hagejale tehingu tühistamise avalduse. Kostja viitab

§ 14lõikele 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 92 lõigetele 2 ja 3. Kostja on seisukohal, et juhul kui ta oleks teadnud, et hagejal puudus õigus lepingu objekti allüürile anda, ei oleks kostja hagejaga üürilepingut sõlminud. Hageja jättis hea usu põhimõtte vastaselt 4 2-19-104420 kostjale teatamata, et tal puudub õigus pinda allüürile anda. Hagejal oli

§ 14

lg-st 2 tulenevalt kohustus teavitada kostjat kõikidest asjaoludest, mille vastu teisel poolel oli lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kuivõrd kostja poolt sõlmitud allüürileping sõltub osaliselt ka hageja ja tema üürileandjaga sõlmitud üürilepingust, siis kahtlemata oli sellise informatsiooni osas kostjal lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Mõistetav ja usutav on kostja väide, et ruumi allüürimise keelust teades, ei oleks kostja hagejaga allüürilepingut sõlminud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks sellest teadlik olnud. TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi võib tehingu tühistada pettuse või eksimuse korral kuue kuu jooksul, arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. Kostja on menetluses avaldanud, et ta sai eksimusest teada 27. veebruaril 2019 (15. aprillil 2019 esitatud vastuväide). Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks olnud sellest teadlik varem. Tehingu tühistamise avaldus on hagejale esitatud 13. juunil 2019. Seega on kostja esitanud tühistamise avalduse tähtaegselt. 18. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et poolte vahel sõlmitud allüürilepingu saab lugeda algusest peale kehtetuks.

§ 84lg 1 järgi tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Seega ei ole kostjal ka üüri maksmise kohustust. Kohtu hinnangul on hageja veebruarikuu üürinõue vastuolus ka hea usu põhimõttega

§ 6lg 1 kohaselt, kuivõrd kohus on tuvastanud, et hagejal ei olnud õigustki kostjaga allüürilepingut sõlmida. Kuigi Ts

ÜS § 90 lg 2 järgi tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, on kohus seisukohal, et hageja ei pea tagastama kostjale juba tasutud üüritasu, sest kostja on üüriruumi saanud kuni

1. jaanuarini 2019 kasutada. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.
3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus aktsepteerinud vastustaja tühistamisavaldust, kuid ei ole analüüsinud seda aspektist, kas tühistamisavalduse esitamine oli õigustatud ning õiguslikult võimalik. Hageja hinnangul ei ole maakohtu otsus põhjendatud.
4. Tulenevalt

§ 12

lg-st 1 ei mõjuta lepingu kehtivust asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust. Teadmatus allüürilepingu sõlmimise õiguse puudumisest ei too kaasa õigustust tühistamisavalduse esitamiseks eksimuse motiivil. Maakohus eksis järeldades, et allüürileping on algusest peale kehtetu.

1. Hageja ja tema üürileandja vahel sõlmitud üürilepingus sisalduv keeld anda ruume allüürile ei mõjuta allüürilepingu kehtivust. Allüürileping kehtis vaatamata sellele, et hagejal puudus õigus selle sõlmimiseks. Maakohus on otsuses leidnud, et ei hageja ega kostja ei ole allüürilepingut kehtivalt üles öelnud. Seega tuleb kostjal lepingut täita, s.o. tasuda üüritasu perioodi
2. kuni
3. veebruari 2019 eest.
4. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja üürileandja heakskiit allüürilepingule ei andnud hagejale õigust allüürilepingut sõlmida. Hageja üürileandja on kinnitanud 5 2-19-104420 pretensioonide ja nõuete puudumist, teades, et allüürileping oli sõlmitud ning ruumid olid allkasutuses. Hageja tegevus on seega saanud heakskiidu.
5. Pooled täitsid allüürilepingut probleemideta perioodil
6. aprillist 2018 kuni
7. jaanuarini 2019 (9 kuud, kokkulepitud 12-st kuust). Kostjat hakkas huvitama, kas hagejal oli allüürile andmise õigus alles märtsis 2019 ehk pärast seda, kui hageja oli esitanud kostja vastu nõude tasumata üüri sissenõudmiseks. Seega on ilmne, et kostja hakkas otsima põhjuseid, miks mitte täita poolte vahel sõlmitud kokkulepet.
8. Kohus ei ole hinnanud asjas esitatud tõendeid lähtuvalt asja tehioludest ja täielikult. Poolte kirjavahetusega on tõendatud, et hageja ja kostja olid ühisel arusaamal, et neil oli pärast üürilepingu ülesütlemist õigus ruumide kasutuseks kuni
9. veebruarini
10. Nii on kostja nõustunud hageja väljendatuga, et „meil on 27.02ni aega” vastates sellele „jah” ja pakkunud omalt poolt, et “kolme kuuga leiame ikka midagi”. Nii üüri- kui allüürileping kehtis tulenevalt

§ 288lg-st 6 kuni 27.

veebruarini

1. Seega tuli mõlemaid lepinguid ka nii kaua täita, hoolimata sellest, et kostja lahkus üüripinnalt
2. jaanuaril
3. Kostja vastupidine käitumine ja võetud kohustuste mittetäitmine on pahatahtlik.
4. Kui maakohus leidis, et pooltevaheline leping oli algusest peale kehtetu, pidid pooled tagastama ka sellest saadu (hageja talle tasutud üüri ja kostja temale võimaldatud kasutamisõiguse hariliku väärtuse). Asudes seisukohale, et tühistatud tehinguga saadut ei tule tagastada, on maakohus esitanud vastandlikud väited, tunnistanud lepingu kehtivust. Vastustaja seisukoht
5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Muuta tuleb ka menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.
7. Poolte vaidluse keskmes on küsimus, kas pooltevaheline allüürileping on kehtivalt ennetähtaegselt üles öeldud või ei kehti allüürileping, sest kostja on selle tühistanud.
8. Vaidlust ei ole, et pooled sõlmisid
9. aprillil 2018 tähtajalise äriruumi allüürilepingu kuni
10. aprillini
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja
12. novembri 2018 Facebook`i vestluse teade allüürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei vasta

§-ile 325 ja on seega tühine. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et tuvastatud ei ole poolte tahteavaldusi, mis võimaldaks järeldada üürilepingu lõpetamist poolte kokkuleppel (

§ 9). Ringkonnakohus järgib maakohtu vastavaid põhjendusi, neid kordamata (Ts

MS § 654 lg 6). 31. Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga, et hageja ei saa nõuda üüritasu, sest kostja tühistamisavaldus tõi kaasa allüürilepingu kehtetuse. Maakohus leidis, et kuna hageja ei teavitanud kostjat allkasutusse andmise keelust, rikkus hageja

§ 14

lg 2 ning järeldas, et 6 2-19-104420 kostja sõlmis allüürilepingu olulise eksimuse mõjul. Seega on iseenesest täidetud tehingu tühistamise eeldused arvestades, et maakohtu tuvastatu kohaselt jõudis kostja poolt menetluses esitatud allüürilepingu tühistamisavaldus TsÜS § 98 lg 1 esimese lause tähenduses hagejani TsÜS § 99 lg 1 p-is 2 sätestatud tähtaja jooksul (dtl 251-255). 32. Kolleegiumi arvates tuleb aga tähele panna, et TsÜS § 138 lg 1 ja 2 tuleneb, et õiguste teostamisel tuleb toimida heas usus ning see ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule.

§ 6

lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. TsÜS § 138 lg 1 ja 2 ning

§ 6

kohalduvad ka üürniku ja allkasutaja vahelisele võlasuhtele ning sellest tulenevate allkasutaja õiguste teostamisele. 33. Kolleegium leiab, et olukorras, kus kogu allüürilepingu esemeks oleva(

1. te)ruumi(de)kasutamise aja omanik mingeid takistusi ruumi(
2. de)kasutamiseks ei teinud ning allüürnik avastas eksimuse alles pärast hageja poolt lepingu ülesütlemist, kui vaieldakse tasumata üüri üle, on tühistamine pahatahtlik ja hea usu põhimõtte vastane. Asjas ei ole esile toodud, et omaniku loa puudumine oleks kuidagi allüürniku asja kasutamist mõjutanud. Kostja viitab, et usalduse kaotamise tõttu hageja suhtes ei saanud kostjalt mõistlikult lepingu jätkamist oodata. Hageja kohustuste rikkumise korral oli kostjal õigus kasutada õiguskaitsevahendina lepingu ülesütlemist, mida kostja ka tegi. Eelnevast tulenevalt on kostja poolt tühistamisavalduse esitamine vastuolus hea usu põhimõttega, kostja ei saa sellele tugineda ning see ei too kaasa allüürilepingu kehtetust. 34. Seega on maakohus iseenesest õigesti hinnanud ka kostja avaldust allüürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kolleegium ei nõustu aga maakohtuga, et kostja ei ole kehtivalt allüürilepingut erakorraliselt üles öelnud, sest järgimata on üürilepingus kokkulepitud kolmekuuline etteteatamistähtaeg. Maakohus tuvastas, et pooltevahelise äriruumi allüürilepingu p-is 8.3 sätestatud tingimuse kohaselt võib pool lepingu erakorraliselt üles öelda lepingus ning seaduses toodud alustel, teatades teisele poolele vähemalt kolm kuud. Siinjuures on maakohus õigesti leidnud, et pooled võisid lepingu erakorralise ülesütlemise tähtajas kokku leppida ja antud kokkulepe allüürilepingu p-is 8.3 ei ole tühine. Põhjendatud ei ole kostja väide, et kolmekuulise etteteatamistähtaja kokkulepe üürilepingu ülesütlemiseks on heade kommetega vastuolus ja seetõttu tühine ainuüksi seetõttu, et hageja rikkus oluliselt üürilepingut, sest üürilepingu erakorraline ülesütlemine eeldabki mõjuvat põhjust (

§ 313lg 1).

35. Asjaolu, et lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, ei muuda aga ülesütlemist tühiseks, vaid leping loetakse ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest (vrdl

§ 311lg 2).

Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolu, et kostja teatas allüürilepingu erakorralisest ülesütlemisest

1. jaanuari 2019 e-kirjaga ning lahkus üüripinnalt
2. jaanuaril 2019, millest maakohus järeldas seega õigesti, et kostja ei pidanud kinni allüürilepingus kokkulepitud ülesütlemise tähtajast. Seega tuleks leping eeltoodust tulenevalt lugeda lõppenuks ettenähtud 3-kuulise tähtaja möödumisest s.o
3. aprillist 2019, kuid arvestades, et hageja leping omanikuga kehtis kuni
4. veebruarini 2019, saab hageja nõuda üüritasu kuni selle ajani. Kostja ei ole üüritasu arvestusele vastuväiteid esitanud. Seega on hageja üüritasu nõue põhjendatud (

§ 271). 7 2-19-104420 36.

Kuna hageja taotles üüritasult ka alates 2. veebruarist 2019 lepingujärgse viivise väljamõistmist, tuleb kostjalt 173.54 eurot tasumisega viivitamise tõttu

§ 113lg 1 kolmanda alusel alates 2.

veebruarist 2019 kuni üüritasu täieliku tasumiseni välja mõista ka viivis. Hageja tugineb viivist nõudes üürilepingus kokku lepitule (p 4.6). Perioodi

1. veebruar 2019 kuni
2. august 2021 (ringkonnakohtu otsuse tegemise aeg) eest on viivise suurus 811 eurot ja 30 senti (viivitatud päevi kokku 935 üürilepingu p 4.6 järgi määraga 0,5 % päevas). Kostja ei ole maakohtu ega apellatsioonimenetluses esitanud viivisenõudele mingeid vastuväiteid või väiteid, millest saaks järeldada, et hageja viivisearvestus ei oleks korrektne ja/või et viivise suurus peaks olema väiksem. Kostja ei ole väitnud, et viivisekokkulepe ei kehtiks. Samuti ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks käsitada üürilepingus sisalduvat viivisekokkulepet tüüptingimusena. Kuigi üürilepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem

§ 113

lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud üürilepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kolleegium möönab, et praegusel juhul on viivis kujunenud mitmekordselt suuremaks kui põhivõlgnevus. Selliseks juhuks on kohtule iseenesest antud õigus

§ 113

lg 8 järgi ebamõistlikult suurt viivist mõistliku suuruseni vähendada vastavalt

§-ile 162, kuid kohus ei või viivist alandada oma algatusel, vaid

§ 113lg 8 järgi üksnes võlgniku taotlusel.

Nagu märgitud, ei ole kostja viivisenõudele mingeid vastuväited sh taotlust viivise vähendamiseks esitanud, millele ringkonnakohus juhtis ka

1. juuni 2021 kirjas kostja tähelepanu (dtl 405). Seetõttu tuleb hageja nõue ka vastavas osas rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2. Hagi rahuldamise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda. Riigikohus on selgitanud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-8794 p 14;
5. novembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
7. aprilli
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
9. Eeltoodust lähtuvalt ei määra kolleegium kindlaks kostja põhjendatud ja vajalikke menetluskulusid maakohtus ja ringkonnakohtus. Menetluskulude suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks asja lahendanud maakohus pärast otsuse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 8