TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-20-64 Otsuse kuupäev 19. jaanuar 2021 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi JK kaebus Tartu Vangla 25.10.2019.a käskkirja n

) § 55 lg 3 alusel võib kohus jätta läbi vaatamata või tähelepanuta sama kohtu poolt juba varasemalt lahendatud avaldusega võrreldes samadel asjaoludel ja samal alusel esitatud korduva avalduse. Kaebaja esitas kohtu nõudmisel 28.01.2020 ja 01.02.2020 avaldused selle kohta, millised nõuded ta praeguses kohtuasjas esitab (I kd tl 12-13, 18-19). Kohus tõlgendas 14.02.2020.a määruses kuni selle ajani esitatud kaebaja avaldusi (kokku viis avaldust) ja määratles kaebaja nõuded. Kohus võttis menetlusse vaidlustatud käskkirja ja I protokolli tühistamise nõude, kohtuasjade liitmise tulemusel on praeguseks asja koosseisus ka algselt tagastatud II protokolli tühistamise nõue. Kohus tagastas nõuded tühistada 06.01.2020.a käskkiri nr 6-1/23, millega täiendava julgeolekuabinõuna kohaldati kaebajale isiklike asjade kasutamise keelamist, ning nõude paigutada kaebaja kambrisse, milles on avatav aken, soe vesi, dušš ja puudub kaameravalve. Kohus lahendas ka kaebaja esialgse õiguskaitse taotlused. Kaebaja esitas pärast kaebuse menetlusse võtmist uusi avaldusi. Need sisaldavad muuhulgas selgitusi ja põhjendusi, mis ei ole seotud menetlusse võetud nõuetega. Samuti kordas kaebaja tagastatud nõudeid ja lahendatud taotlusi ning esitas nõudeid, mille ta on esitanud muudes kohtuasjades (otsuse punktis 8 nimetatud kohtuasjad, lisaks 3-20-461 - teise kambrisse paigutamine; 3-20-426 - elektri eest raha võtmine; 3-20-437 - juuksuriteenus, kuuma vee ja teleri saamine). Kohus jätab tähelepanuta kaebaja avaldused, mis ei ole seotud menetlusse võetud nõuetega. Samuti arvestab kohus

§ 62

lg 2 alusel toimikus olevatest tõenditest üksnes neid, mis on seotud menetlusse võetud nõuetega. Kinnipidamistingimuste kohta märgib kohus täiendavalt, et vastustaja rahuldas 01.11.2019 kaebaja 30.10.2019.a taotluse paigutada ta kambrisse, kus on avatav aken, soe vesi, dušš ja puudub kaameravalve (I kd tl 92-93). Kaebaja 08.01.2020 koostatud avalduse (I kd tl 94) põhjal viibis kaebaja I ja II protokolli tegemise ajal tema soovitud tingimustes. Seega ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused asjaoluks, mida vastustaja oleks käesolevas kohtuasjas vaidlustatud otsuste tegemise ajal saanud arvestada.

1. Kohus käsitles kaebuse menetlusse võtmisel I ja II protokollis tehtud otsuseid haldusaktidena. Vastustaja leidis, et tegemist ei ole haldusaktidega, vaid vastustaja põhjenduste kirjaliku vormistamisega. Vaidlustatud käskkiri oli I ja II protokolli koostamise ajal kehtiv, 5 kuna selle kehtivus ei onud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 alusel lõppenud. Vanglal on kohustus jälgida, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Protokoll vormistatakse selleks, et kohtuvaidluste puhul oleksid vangla kaalutlused meetmete jätkuva kohaldamise vajaduse kohta kontrollitavad. Vastustaja hinnangul ei ole täiendavate julgeolekuabinõude jätkamiseks kehtiva haldusakti kõrvale vaja anda uut samale eesmärgile suunatud haldusakti.
2. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tinginud asjaolude äralangemisel nende kohaldamine lõpetatakse. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et see tähendab vangla kohustust omal algatusel perioodiliselt hinnata, kas alus julgeolekuabinõude kohaldamiseks jätkuvalt esineb. Julgeolekuabinõude kohaldamise ülevaatamist saab taotleda ka kinnipeetav. Sel juhul kohaldub HMS § 44 lg 1 p 1, mis näeb ette menetluse uuendamise menetlusosalise taotlusel, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Ka julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamisel vangla algatusel on olukord sarnane – vangla hindab, kas kinnipeetava õiguste piiramise aluseks olnud asjaolu on ära langenud. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes (Kirjastus Juura 2014, lk 169) on öeldud, et julgeolekuabinõu kohaldamisel on soovitav kehtestada esialgsel hinnangul vähim piisav tähtaeg, mille jooksul on abinõu toimet jälgides võimalik täpsemalt selle vajaduses selgusele jõuda ning olenevalt olukorrast abinõu kohaldamist kas jätkata või see lõpetada. Ka on võimalik ette näha ajakava ja kord, mille järgi toimub julgeolekuabinõu kohaldamise perioodiline ümbervaatamine. Mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumalt tuleb seda põhistada. Riigikohtu lahendi 3-3-1-94-10 p 14 on sellisele otsustusele viidatud kui haldusaktile - mida pikemalt täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse, seda põhjalikumat motivatsiooni eeldab haldusakt.
3. On mõistlik, kui täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamise vajaduse hindamine toimub samasuguses menetluses ja tulemus vormistatakse samamoodi sõltumata sellest, kas julgeolekuabinõudega jätkamise vajadust hinnatakse vangla või kinnipeetava algatusel. Sisuliselt on mõlemal juhul tegemist haldusmenetluse uuendamisega. HMS § 44 sätestatud menetluses tuleb anda haldusakt nii soovitud haldusakti andmise, andmisest keeldumise kui ka menetluse uuendamisest keeldumise korral. Praktikas on vanglad vormistanud julgeolekuabinõudega jätkamise otsuseid ka haldusaktina. Seda enam, et praeguse vaidluse asjaoludel on isegi raske vahet teha, kas I protokolli puhul oli tegemist kaebaja või vangla algatusega. Vastustaja määras vaidlustatud korralduses asja ülevaatamise ajaks
4. nädala ehk 25.11.2019 alanud nädalal. Kaebaja esitas 20.11.2019 oma seisukoha (I kd tl 66), milles palus tagastada ennast endisele režiimile. Seda võis tõlgendada menetluse uuendamise taotlusena HMS § 44 tähenduses, aga ka seisukohana haldusmenetluses, mille uuendamise kavatsusest vangla oli vaidlustatud käskkirjas teatanud.
5. Tähtsust omab ka see, et täiendavate julgeolekuabinõudega jätkamise otsustamisel ei ole praktikas enamasti aluseks üksnes algne faktiliste asjaolude kogum, vaid arvesse võetakse ka vahepeal lisandunud juhtumeid. Sel juhul on tehtavas otsuses läbi põimunud ühelt poolt selle hindamine, kas vajadus julgeolekuabinõude järele algselt aluseks võetud asjaoludest lähtudes on ära langenud ja teiselt poolt kinnipeetava suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamine uue faktiliste asjaolude kogumi põhjal. Puudub põhjendus, miks peaks nende asjaolude kaalumine ja nende põhjal otsuse tegemine toimuma teisiti võrreldes täiendavate julgeolekuabinõude algse kohaldamisega.
6. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et I ja II protokolli tuleb käsitleda haldusaktidena ning 6 nende tühistamise nõuded on lubatavad. Vaidlustatud käskkiri
7. VangS § 69 lg 1 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Kohtupraktika kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid preventiivsel või tõkestaval eesmärgil ning nende kohaldamiseks on piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel antakse piiratud teabe ja tulevikku suunatud prognoosi alusel hinnang kaitstava õigushüve kahjustuse tõenäosusele ning julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei pea olema tõsikindlaid tõendeid (Riigikohtu lahendid 3-3-1-88-14, 3-3-1-33-10, 3-3-1-63-09).
8. Vaidlustatud käskkirja andmisel tugines vastustaja 25.10.2019 toimunud juhtumile ehk konfliktile kaebaja ja kinnipeetav LR vahel. LR väitis vanglale, et kaebaja ähvardas teda ja ta kardab kaebajat. Kaebaja väitel ei nähtunud LR käitumisest, et ta kaebajat kardaks, kuna isik tuli vahetult pärast konflikti kaebajale järele, ning hoopis LR ähvardas kaebajat. Lisaks viidatud konfliktile tugines vastustaja ka sellele, et kaebaja kannab karistust vägivallaga seotud kuritegude, sh vangistuse ajal meditsiinitöötaja ründamise eest, ning kaebaja on viimasel ajal käitunud ebastabiilselt.
9. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli teada, et konflikt kaebaja ja LR vahel toimus. Juhtumi toimumist ei eita ka kaebaja: oma 25.10.2019 antud seletuses (I kd tl 38) ütles ta, et temal ja LR tuli väike arusaamatus, kuna neil on erinevad vaated ning kaebaja ütles, et ta ei soovi enam LR suhelda, kui ta on selline. Kaebaja pidas võimalikuks, et ta tõstis häält, kuid põhjendas seda oma psüühikahäiretega. LR 25.10.2019.a seletuse (I kd tl 40-41) järgi tegi kaebaja temaga alguses rahumeelselt juttu õpetajale lillede kinkimisest, kuid vestluse käigus ägestus, hakkas karjuma, tahtis tema peale valada kruusis olevat kuuma vett ja ähvardas teda tappa. LR otsustas sellest teatada, sest ta teab, et kaebajal ei ole psüühikaga kõik korras ning ta hakkas oma elu pärast kartma.
10. Kohtu hinnangul on vaidlustatud käskkirjas toodud asjaolud piisavad, õigustamaks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja suhtes. Eitada ei saa seda, et konflikt kaebaja ja LR vahel toimus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel ei oma määravat tähendust, kes oli vahejuhtumis süüdi ning kas tegemist oli ähvardamisega karistusseadustiku tähenduses, distsipliinirikkumisega ehk ähvardava väljendi kasutamisega või ei saa kaebajale juhtumis üldse etteheiteid teha. Eeltoodu üle ei olegi võimalik selles menetluses otsustada, kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetlus toimub väga piiratud aja tingimustes. Samuti ei ole täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel võimalik üksikasjalikult välja selgitada kõiki asjaolusid. Ka kaebaja ise möönab vähemalt osaliselt, et alguses oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine põhjendatud - kaebaja väitel oleks ta tulnud vabastada, kui selgus, et kaebaja ei ole kaaskinnipeetavat tapmisega ähvardanud (hiljemalt distsiplinaarasjas otsuse tegemisel).
11. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ei välista see, et mitmed isikud on kaebaja käitumist hinnanud positiivselt (õpetaja I kd tl 21, meditsiinitöötaja II kd tl 118). See, et kaebaja 7 kohta on ka positiivseid hinnanguid, ei lükka ümber ja ei kaalu üles vaidlustatud käskkirjas välja toodud asjaolusid, millest saab järeldada kaebaja ohtlikkust. Kaebaja kuulati vaidlustatud käskkirja andmisel ära. Kohtu hinnangul ei olnud täiendavate julgeolekuabinõude esmasel kohaldamisel arsti kaasamine nõutav.
12. Kaebaja viitab kohtuasjale 3-20-1979, kus kohus peatas esialgse õiguskaitse korras kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse kehtivuse ning hiljem tunnistas vangla distsiplinaarkaristuse määramise kehtetuks. Põhjuseks oli see, et distsipliinirikkumise kohta olid olemas üksnes kahe kinnipeetava vastupidise sisuga ütlused. Täiendava tõendina arvesse võtud valvuri ettekanne ei olnud koostatud valvuri poolt vahetult tajutud sündmuse, vaid ühe kinnipeetava ütluste alusel. Selle kohtuasja asjaolud ei ühildu praeguse vaidluse asjaoludega. Viidatud asjas oli vaidluse all distsiplinaarkaristuse määramine ning selles menetluses saab tugineda ainult tõendatud faktidele. Praeguses asjas on vaidluse all täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, kus suuresti tuginetakse hinnangutele ja tõenäosustele ning asjaolude lõplik tõendamine nõutav ei ole. Kohus lisaks märgib, et vastustaja viidatud juhtumitest ühegi puhul ei ole tegemist olukorraga, kus juhtumi kohta on vaid kahe isiku vastupidised ütlused. Kõigi juhtumite puhul on tõendeid rohkem. Enamuse juhtumite puhul kinnitab ka kaebaja sündmuse toimumist, kuigi on eriarvamusel sündmuse täpsemate üksikasjade, tõsiduse ja kaalu osas.
13. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alusena välja toodud asjaolud (juhtum LR, kaebaja kuriteod, kaebaja käitumine) on kohased ja julgeolekuabinõude kohaldamiseks piisavad. Kaebaja kuulati menetluses ära. Arsti arvamuse küsimist selles menetluses kohus nõutavaks ei pidanud. Vastustaja ei ole teinud kaalutlusvigu. I ja II protokoll ning vaideotsus
14. I ja II protokoll on kohtu hinnangul õigusvastased, kuna mõnedele arvesse võetud asjaoludele ei ole vastustaja omistanud kohast kaalu ja tähendust, vastustaja ei küsinud haldusmenetluses arsti arvamust ja kaebajat ei kuulatud ära.
15. Vastustaja tugines I ja II protokollis faktilise asjaoluna endiselt 25.10.2019.a juhtumile ning käsitles seda tapmisega ähvardamisena. Kuid võrreldes vaidlustatud käskkirja andmisega oli selleks ajaks juhtumi kohta selgunud oluliselt rohkem. Juba I protokolli tegemise ajal 28.11.2019 olid vastustajal olemas teabe- ja uurimisosakonna 30.10.2019 ja 08.11.2019.a õiendid (I kd tl 42-43). Nende põhjal ei nähtu videokaamera salvestusest, et kaebaja oleks kedagi veega visanud, kuid on aru saada, et kaebaja žestikuleerides LR vaidleb. Samas ruumis viibinud kinnipeetav kinnitas vaidluse toimumist ja kuulis, et kaebaja ütles L. Rubanjakile, et temasugused tuleb ära tappa. Teabe- ja uurimisosakonna viimase hinnangu põhjal ei saa seda käsitleda reaalse tapmiskavatsusena, vaid tegemist oli üldistatud arvamuse väljendusega. Kriminaalmenetluse alustamiseks alus puudub. Sündmuse täpsemate asjaolude kindlakstegemiseks tuleks läbi viia distsiplinaarmenetlus. 21.11.2019 määrati kaebajale distsiplinaarkaristuseks noomitus, kaebajale heideti ette Tartu Vangla kodukorra punkti 1.7.1 rikkumist (vt otsuse punkti 8.1). Kodukorra punkt 1.7.1 keelab kinnipeetaval kasutada seksuaalselt ahistavaid, ebatsensuurseid, ähvardavaid, solvavaid või laimavaid väljendeid, žeste või žargooni. Seega ei olnud I ja II protokollis enam kohane lähtuda sellest, et kaebaja ähvardas 8 kaaskinnipeetavat tapmisega. Tapmisega ähvardamine ja ähvardava väljendi kasutamine on erinevad teod ning õige ei ole omistada neile kaebaja ohtlikkuse hindamisel samasugust kaalu. Esimesel juhul on tegemist teise isiku kahjustamise kavatsuse väljendamisega, teisel juhul aga oma arvamuse väljendamisega ebaviisakas vormis.
16. Vastustaja tugines I protokollis veel kolmele juhtumile. 24.
17. 30.10.2019 nõudis kaebaja, et teda viidaks pesema ja keegi koristaks iga päev tema kambrit. Kaebaja ütles, et kui teda pesema ei viida, siis ta lõhub valgustid ja aknaklaasi. Pärast kambriukse sulgemist hakkas kaebaja karguga vastu kambri vaateava lööma. Korraldustele lõpetada peksmine esialgu ei allunud, vahetas vahepeal kargu lusika vastu. Mõne aja pärast lõpetas peksmise (valvuri ettekanne II kd tl 97). Ettekandele on teine valvur käsikirjas märkinud, et kaebaja peksis vastu ust, kuna soovis valvuri tähelepanu ning kaebaja lubas, et ta rohkem vastu ust ei toksi (II kd tl 105). Kaebaja tervisekaardis on samal kuupäeval järgmine kanne (II kd tl 89 pöördel). Kell 21:47 info peavalvest, et kaebaja on rahutu, ärev. Mindud kambri juurde. Kaebaja sõnul ta ei saa rahu, kuna ei saanud lubatud pesemisvõimalust, moppi jm. Valvur ei saavat mitte millestki aru ja keegi ei tegevat midagi nii nagu paberid ütlevad. Antud Valocordin/Diazepam 28 gtt. 24.
18. 17.11.2019 ravimite andmise ajal tekkis kaebajal valvuriga vaidlus selle üle, kas kaebaja peab seisma kaamera all või võib nõjatuda vastu seina. Kuna valvuri teada ei olnud kaebajal arsti luba võtta ravimeid erikorras, siis andis valvur kaebajale korralduse seista ette nähtud kohas. Selle peale kaebaja ärritus, läks tagasi kambrisse ja nõudis arsti. Kohale tuli valvemeedik D. Šramov, kes hiljem väljastas kaebajale lõunased ravimid kambris sees (valvuri ettekanne II kd tl 98). Inspektor-kontaktisik on ettekandele hiljem märkinud, et menetlust ei alustatud, kuna kaebajal on tõesti erinevates kehapiirkondades lihasvärinad ja valvemeedik väljastas ravimid kambris (II kd tl 106). Kaebaja tervisekaardi kande (II kd tl 90 pöördel) põhjal pöördus valvur meditsiiniosakonda, kuna kaebaja soovis diasepaami. Kohale jõudes selgus, et oli probleem valvuritega (ravimite võtmise kohaga). Kaebajal tugev treemor üle terve keha, kokutab, ahmib õhku. Manustatud diasepaam 10 mg, mispeale kaebaja rahunes. 24.
19. Kaebaja rikkus 21.11.2019 talle väljastatud ühekordse vormi - t-särgil olid eemaldatud varrukad ja püksid tehtud põlvpüksteks (II kd tl 107).
20. II protokollis ehk 27.12.2019 tõi vastustaja välja järgmised juhtumid: - 10.12.2019 kaebaja ärritus inspektor-kontaktisik L. Õkva peale, sõimas teda vene keeles, luugi sulgemisele reageeris jõulise ukse vastu lõhkumisega (vt otsuse punkti 8.2); - 15.12.2019 ei allunud kaebaja ravimite andmise ajal valvuri korraldusele, pärast kambri ukse sulgemist hakkas jõuliselt vastu ust peksma, ei lõpetanud seda korralduse saamisel kohe ja kasutas valvuri suhtes ebatsensuurseid väljendeid (vt otsuse punkti 8.3); - 15.12.2019 ei allunud kaebaja valvuri korraldusele võtta toidunõud luugi pealt ära, ravimite andmisel tekkinud vaidluse käigus kasutas ähvardavat väljendit ja lähenes agressiivselt valvurile (vt otsuse punkti 8.4). Kaebaja tervisekaardi põhjal (II kd tl 91 pöördel) käis meedik 15.12.2019 kaebaja juures kahel korral. Hommikul läbi peavalve teade, et kaebaja soovib diasepaami ja Ventolin inhalaatorit. Kohale jõudes selgus, et hommikusi ravimeid pole saanud (ei saanud püsti seista kaamera all). Ärevil, jäsemetes treemor. Manustatud gtt Diasepam 10 mg ja valu vastu T Diklofenak 100 mg. Ventolini inhalaator vahetatud. Ca 13 paiku teave peavalvest: paanikahoog, allergiline 9 reaktsioon, krambid. Kohale jõudes selgub, et kaebaja ei saanud sööki (valvurid ei toonud talle sööki kambrisse), samuti ravimeid ei ole saanud. Kaebaja väitel ravimeid kukkusid põrandale. Kaebaja ise lasi 10(?) doosi Ventolini. Hetkel hingamine vaba, kõne selge, laused pikad. Manustatud ettenähtud ravimid.
21. Otsuse punktis 24 ja 25 nimetatud juhtumid on oma olemuselt ja kaalult väga erinevad. Ühelt poolt on kohane põhjendada kaebaja võimalikku ohtlikkust 30.10.2019.a juhtumiga, kus kaebaja valvuri tähelepanu äratamiseks peksis esemetega vastu ust ja ei lõpetanud seda korralduse saamisel kohe, ning 10.12.2019.a juhtumiga ehk inspektor-kontaktisikuga toimunud konfliktiga. 10.02.2019.a juhtumi tunnistajaks oli ka RKAS tehnik, kes ütles, et kaebaja hakkas karjuma, kasutas räiget venekeelset sõimu, kaebaja räuskamine oli ülimalt valjuhäälne ja ähvardava hullumeelse tonaalsusega (II kd tl 55). Teiselt poolt esinevad kolmel korral juhtumid, mis on tingitud kaebaja ja vastusaja vahelisest pikka aega kestnud arusaamatustest ravimite võtmisel. Kaebaja ei allunud kolmel korral valvuri korraldusele seista ravimite võtmiseks koridori keskel. Kõigi juhtumite puhul selgus hiljem, et kaebaja jättis korralduse täitmata õiguspäraselt, kuna seda tingis tema tervislik seisund. Enne 15.12.2019 juhtumeid ehk 13.12.2019 oli kaebaja tervisekaarti märgitud, et ravimi võtmise ajal on tal vastavalt vajadusele lubatud toetada seljaga seina vastu (II kd tl 91 pöördel), kuid see teave ei olnud valvurini jõudnud. Valvuri seletuse põhjal lähtus ta sellest, et toidujagamise ajal suutis kaebaja kambris liikuda nii, et ühes käes oli tee ja teises puder ning kaebaja ei öelnud, et tal on meditsiiniosakonnast luba tablettide võtmiseks seina ääres (II kd tl 57, 61). 17.11.2019.a juhtumi puhul läks kaebaja ravimeid võtmata kambrisse ning kohtuasja dokumentidest ei nähtu, et kaebaja oleks käitunud vägivaldselt või ähvardavalt. 15.12.2019.a juhtumite puhul reageeris kaebaja agressiivselt. Kõigi kolme juhtumi korral tuli kaebaja juurde meedik, andis kaebajale ravimid ja kaebaja rahunes. Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et nimetatud juhtumite puhul ei saa pidada piisavaks üksnes nende märkimist I ja II protokollis. Juhtumid ei ole ühetähenduslikud ning oleksid vajanud täpsemat analüüsi ja seostamist vastustaja järeldustega.
22. Eeltooduga seostub küsimus sellest, kas I ja II protokolli andmise menetlusse oleks tulnud kaasata arst. On õige, et õigusaktid ei näe otsesõnu ette arsti kaasamise kohustust täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise menetluses. Kuid sellest üksi ei saa järeldada, et vastustajal arsti kaasamise kohustust ei olnud. Vangistusseaduses on arsti arvamuse küsimine selge sõnaga ette nähtud üksnes kinnipeetava tööle määramisel (VangS § 37 lg 3). See ei tähenda, et üheski muus haldusmenetluses ei tule vanglal küsida arsti arvamust, kui vajadus selleks on mõistlikult äratuntav. Kohtu hinnangul saab sellise kohustuse tuletada VangS § 41 lg 1 ehk kohustusest mitte põhjustada rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vangistuse täideviimisega ning VangS § 52 lg 2 sätestatud kohustusest pidevalt jälgida kinnipeetavate terviseseisundit. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta on kohtupraktikas öeldud, et isegi kui kinnipeetava eraldatud lukustatud kambris hoidmine on julgeolekuohuga põhimõtteliselt õigustatud, võivad isiku isolatsioonis hoidmise õigusvastaseks muuta kinnipeetava isikust tingitud asjaolud ning sellised eraldihoidmise tingimused ja piirangud kogumis, mis ei tulene eraldamisest endast, kuid mis süvendavad eraldamisega kaasnevaid riiveid (Riigikohtu 28.02.2020.a otsus asjas 3-17-1503, p 17).
23. Kohtu hinnangul oli I ja II protokolli puhul äratuntav vajadus kaasata haldusmenetlusse 10 kaebajat raviv psühhiaater. Kaebaja tervisekaardist (II kd tl 95-96) nähtub, et kaebaja diagnoosiks on F07.0 - orgaaniline isiksushäire, mis kuulub gruppi F07 - isiksus- ja käitumishäired ajuhaigusest, -kahjustusest või -düsfunktsioonist. Tegemist on tervisehäirega, mis mõjutab inimese käitumist. Tervisekaardi andmetel on kaebaja psühhiaatri pideva järelevalve all. Kaebaja töövõime hindamise eksperthinnangus (I kd tl 20) on öeldud, et kaebaja stressitaluvus on alanenud, esineb ärritatavus, piirangu põhjustab traumajärgne isiksuse muutus, kognitiivse võimekuse alanemine, emotsioonide reguleerimise raskused. Samadel põhjustel on piiratud inimestevaheline lävimine ja suhted, ei talu inimestega koos olemist. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja puhul pidada õiguspäraseks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega jätkamise otsustamist ilma arsti arvamust küsimata. Põhjendatud oli uurida nii täiendavate julgeolekuabinõude võimalikke mõjusid kaebaja tervisele kui ka arsti soovitusi selle kohta, milliste abinõudega saaks kõige paremini saavutada kaebajast lähtuva ohu vähenemist. Julgeolekuabinõusid oli vastavalt 1 või 2 kuu jooksul juba kohaldatud, kuid olukord ei muutunud paremuse suunas. Vastupidi, lisandus uusi juhtumeid, millest osad olid otseselt seostatavad ravimite võtmise ja järelikult kaebaja tervisliku seisundiga. On võimalik, et kaebaja on manipuleeriv ja kasutas oma haigusi ära. Samavõrd on võimalik, et kaebaja vajas haldusmeetmete asemel hoopis ravi korrigeerimist. Eraldatud lukustatud kambris hoidmine võis mõjuda kaebaja terviseseisundile nii halvasti kui ka hästi. Eeltoodu osas oli pädev arvamust andma üksnes arst. Kaebaja terviseseisundit ja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist oleks tulnud lähtudes arsti hinnangust vastastikku kaaluda.
24. Kohus märgib, et erinevalt täiendavate julgeolekuabinõude algsest kohaldamisest ei olnud nendega jätkamise otsustamine kiireloomuline. Vastustajal oli võimalik selgitada välja kõik olulised asjaolud ja vormistada kaalutletud otsus.
25. Kohus ei nõustu vastustaja arvamusega, et I ja II protokolli andmise menetlustes ei olnud kaebaja ärakuulamine vajalik. Õigus olla ära kuulatud on üks menetlusosalise olulisemaid õigusi haldusmenetluses. HMS § 40 lg 1 ja 2 näevad arvamuse ja vastuväidete esitamise õiguse ette nii haldusakti andmisel kui ka menetlusosalise õigusi kahjustada võiva toimingu tegemisel. Täiendavate julgeolekuabinõudega jätkamise otsustamine võib kinnipeetava õigusi kahjustada, kuna otsus võib olla tema seisukohast nii positiivne kui negatiivne. Eriti oluline on arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine siis, kui otsustamisel võetakse aluseks uusi faktilisi asjaolusid. I protokolli andmise menetluses esitas kaebaja seisukoha omal algatusel, kuid vastustaja ei võtnud seda asja juurde ja ei käsitlenud seda I protokollis. Vastustaja vastas kaebajale kirjaga, milles ta lükkas kaebaja ettepaneku tagasi põhjendusel, et otsus on I protokollis juba tehtud. II protokolli tegemisel kaebajat ära ei kuulatud ja kaebaja omal algatusel seisukohta ei esitanud.
26. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel, sh nende pikendamisel on vanglal väga suur kaalutlusruum. Tegemist on ühe olulisema abinõuga, mida vangla saab kasutada julgeoleku tagamiseks ning kinnipeetavate ja vanglaametnike elu ja tervise kaitseks. Kohtulik kontroll täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise üle on piiratud, sh ei hinda kohus julgeolekuabinõude kohaldamise otstarbekust. Kohus peab siiski kontrollima seda, kas vastustaja lähtus kohastest asjaoludest ja kas vastustaja on teinud määrava tähendusega kaalumis- või menetlusvigu. Praeguses asjas on vastustaja eksinud asjaolude väljaselgitamisel (arsti kaasamata jätmine) ning nende tähenduse ja kaalu hindamisel. Lisaks rikkus vastustaja kohustust kaebaja ära kuulata. I ja II protokoll on õigusvastased. Eksimuste mõju tehtud otsustele ei saa välistada. Puuduvad riigivastutuse 11 seaduse § 3 lg 3 sätestatud alused jätta I ja II protokoll tühistamata. Vaideotsusele ei ole kaebaja eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohtu hinnangul vaidlustas kaebaja vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohus tühistas selles vaidemenetluses vaidlustatud II protokolli, siis tühistab kohus ka vaideotsuse.
27. Kokkuvõttes rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohus jätab rahuldamata vaidlustatud käskkirja tühistamise nõude ning rahuldab I protokolli, II protokolli ja vaideotsuse tühistamise nõuded. Menetluskulud. Selgitused 33.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Pooled ei ole menetluskulude nimekirju ja kuludokumente esitanud. Kohtule menetluskulusid teada ei ole. Menetluskulude väljamõistmine ei ole võimalik. Sel juhul puudub vajadus ka menetluskulude jaotuse määramiseks. Kui pooltel menetluskulusid oli, siis jäävad need poolte endi kanda. 34. Kohus vabastas kaebaja 14.02.2020 ja 26.03.2020.a määrustega lõplikult riigilõivu tasumise kohustusest. Sel juhul puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust otsuses. 35.

§ 175

lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise arvutivõrgus, otsus avaldatakse elektroonilises Riigi Teatajas. Kaebajal on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (

§ 175lg 3-5).

Kui kaebaja seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 12