Obsah (9)

§ 407§ 444§ 438§ 468§ 163§ 139§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Margit Vutt Otsuse tegemise aeg ja koht 24. november 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasi nr 2-21-119358 Tsiviilasi OÜ Aktiva F

) § 407 lg-d 1 ja 3 sätestavad, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks ning tagaseljaotsuse võib sel juhul teha kohtuistungit pidamata.

§ 407

lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. 4. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt ja selles osas teha otsuse

§ 444lg 3 alusel põhjendava osata.

Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi

§ 407

lg 6 alusel rahuldamata ja kohus põhjendab tagaseljaotsuses hagi osalist rahuldamata jätmist. 5. Kohus leiab, et põhjendatud on hageja põhinõue ja sissenõudmiskulude nõue. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 438

lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Esialgne võlausaldaja on tegutsenud kostjale teenust osutades oma majandustegevuses ning asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab füüsilise isiku puhul eeldada, et kostja sõlmis lepingu tarbijana Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses. 6. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal juhul, kui võlgnik viivitab rahalise kohustuse täitmisega, õigus nõuda temalt viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist alates 1.05.2020 kuni 15.09.2021 põhinõudelt (156 eurolt 77 sendilt) viivisemääraga 0,15% päevas ja selliselt arvestatuna on viivis 118 eurot 28 senti. 7. Kliendilepingu üldtingimuste p 7.5 sätestab, et lepingujärgse(

1. te)tasu(
2. de)maksmisega viivitamise korral on Gym Eesti OÜ-l õigus nõuda viivist 0,15% tasumisele kuuluvast summast päevas iga maksega viivitatud päeva eest kuni võlgnetava summa täieliku tasumiseni. Kohus on seisukohal, et kliendilepingu üldtingimuste p 7.5 puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et viivise määras oleks kostjaga personaalselt kokku lepitud. 8. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 näeb ette, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Eelduslikult tuleb VÕS 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu 16. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 17). Üldtingimuste p 7.5 järgne viivisemäär 0,15% päevas tähendab, et aastane viivisemäär on 54,75-54,9%. Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §- s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtinud referentsiintressimäärasid, oleks tol ajal olnud seadusjärgne viivisemäär 8% aastas (so ca 0,0219% päevas). Praegusel juhul kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära ca 6,8 korda ja kohtu hinnangul kahjustab selline viivisemäär kostjast tarbijat ülemääraselt. Seega on viivisekokkulepe praegusel juhul tühine. 9. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ning eeldustel (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses. Hageja on arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist põhivõlalt 156 eurot 77 senti perioodi 1.05.2020 kuni 15.09.2021 eest. Kohtu arvutuste kohaselt ja kasutades viivisekalkulaatorit (viivisekalkulaator.
3. ee)on viivis seadusjärgses määras sama perioodi eest 17 eurot 26 senti. 10. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja kokku võlgnevuse 204 eurot 03 senti (sh põhivõlg 156 eurot 77 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 17 eurot 26 senti ja sissenõudekulu 30 eurot). Lisaks mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise tasumata põhivõlalt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16.09.2021 kuni põhinõude 156 euro 77 sendi täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude 101 euro 02 sendi ulatuses (118,28–17,26). 11.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. MENETLUSKULUD 12.

§ 163

lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et hagiavalduse järgi on hagihind 317 eurot 59 senti ja et kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 216 eurot 57 senti, so ca 68% ulatuses, jätab kohus 68%menetluskuludest kostja ning 32% menetluskuludest hageja kanda. 13. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja menetluskulu hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 240 eurot (2 h tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta).

§ 139

lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on põhjendatud mõista kostjalt hageja menetluskuluna välja hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale tasutud riigilõiv 75 eurot. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus need kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Kohus leiab, et praeguse tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja taotletud lepingulise esindaja kulu täies ulatuses välja mõistmist. Tegemist on tüüphagiga, mida korduvalt kasutatakse samalaadsete nõuete esitamisel (n.-ö „täida lüngad“-hagi). Esitatud hagiavaldus ei sisalda keerulist õiguslikku analüüsi, vaid koosneb peamiselt õigusnormide viidetest. Samuti ei saanud keeruline olla kohtule esitatud tõendite kogumine. Seega arvestades asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas, poolte vahel ei olnud sisulist õigusvaidlust ja asi lahendatakse tagaseljaotsusega, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks ühe tunni kulu ehk 120 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja põhjendatud menetluskulu on seega on kokku 195 (75+120) eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud 132 eurot 60 senti (0,68 x 195). Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuma alates kohtuotsuse jõustumiseni kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teise lause sätestatud määras. Arvestades asjaolu, et kostja ei ole menetluses osalenud ega hagile vastanud, ei saa tal eelduslikult menetluskulusid tekkinud olla. Seega ei määra kohus kindlaks hageja poolt kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust. 14.

§ 178

lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. 15. Kuna kostja elu- või viibimiskoht ei ole kohtule jätkuvalt teada, siis tuleb kohtuotsus kostjale kätte toimetada avalikult avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded. /allkirjastatud digitaalselt/ Margit Vutt kohtunik