1-21-8721 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 11. jaanuar 2022. a, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-21-8721 (21730000333) Kohtunik Pavel Gontšarov V

§ 201ja § 209 alusel Y OÜ ja C suhtes.

Kuriteokaebuse kohaselt X OÜ (omandav ühing), Y OÜ (jagunev ühing) ja teiste isikute vahel sõlmiti 04.02.2021 jagunemisleping, milles lepiti kokku jagunemise tingimustes ja tagajärgedes. Muu hulgas lepiti kokku üleantava vara nimekirjas, selle üleandmise tingimustes, tagajärgedes töötajatele jm täiendavates kokkulepetes. Eraldatava vara hulgas lepiti kokku, et jagunev ühing annab muuhulgas omandavale ühingule üle jaguneva ühingu nõuded ostjate vastu, mis on seotud XXX ja XXX toodete müügiga, summas 4465,40 eurot, mille kohta on koostatud 16.11.2020 saldo väljavõte. Jagunemislepingu punkti 5.

1. kohaselt loetakse eraldatav vara, sh eeltoodud lepingu punktis 5.2.
2. toodud nõue, omandavale ühingule üle läinuks alates jagunemiskande tegemisest, milline kanne on äriregistrisse tehtud 08.06.
3. Kaebuse esitajale ehk omandavale ühingule teadaolevalt on kaebuse esitamise ajaks jaguneva ühingu pangakontole laekunud vähemalt 1 1-21-8721 3702,33 eurot nimetatud nõudest. Kaebuse esitaja on lepingulise esindaja vahendusel esitanud jagunevale ühingule ja selle juhatuse liikmele C-le 20.09.2021 täiendava pretensiooni rahasumma ülekandmiseks, millele vaatamata ei ole jagunev ühing summat üle kandnud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et jaguneva ühingu juhatuse liige C on õigustamatult ostjatelt nõudnud maksete tegemist jagunevale ühingule. Kaebuse esitaja on seisukohal, et jagunev ühing ja selle juhatuse liige C on jagunemislepingu alusel teadlik, et kaebuse punktis 1.
4. nimetatud vara, mis on jaguneva ühingu otseses valduses (teadaolevalt summas 3702,33 eurot), kuulub omandavale ühingule. Sellega on jagunev ühing ja selle juhatuse liige kaebuse esitaja hinnangul selgelt väljendanud omastamistahet, millise käitumise põhjal ei saa teha muud mõistlikku järeldust kui see, et jagunev ühing soovib edaspidi ise võõra asja omanikuna käituda. Samuti on kaebaja seisukohal, et jaguneval ühingul ja tema juhatuse liikmel C-l ei olnud juba lepingut sõlmides tegelikku tahtlust ega soovi vastava vara omandavale ühingule üleandmiseks, mistõttu on täidetud kelmuse koosseis.
5. 25.10.
6. a jättis Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel alustamata.
7. 03.11.
8. a registreeriti Riigiprokuratuuris X OÜ lepingulise esindaja Rainer Kuulme kaebus, milles paluti tühistada 25.10.2021 otsus kriminaalmenetluse nr 21730000333 alustamata jätmise kohta ning alustada kriminaalmenetlust Y OÜ ja C suhtes

§ 201lg 1 ja § 209 lg 1 tunnustel.

1. 18.11.
2. a määrusega jättis riigiprokurör esitatud kaebuse rahuldamata, leides, et kriminaalmenetluse alustamata jätmise otsus on seaduslik ja põhjendatud ega kuulu tühistamisele. Kaebaja on leidnud, et „ /…/ vastavate rahasummade endale jätmisel on toime pandud omastamine /…/“ ning leidnud, et /…/ jagunemislepingu p 5.2.
3. kohaselt leppisid X OÜ ja Y OÜ kokku, et sellise Y OÜ pangakontole klientide poolt tasutud rahasummade omandiõigus kuulub alates 08.06.2021 X OÜ-le /…/. Eeltulenevast võib järeldada, et kaebaja väitel on omastamise objektiks Y OÜ arvelduskontol olev klientidel laekunud raha ehk Y OÜ nõudeõigus panga vastu. Samas ei viita jagunemisleping p 5.2.2 jj, et Y OÜ loovutaks panga vastu suunatud nõudeõiguse X OÜ-le. Jagunemislepingu p 5.1 ja 5.2.2 tulenevalt pidi jagunev ühing osa oma varast üle andma omandavale ühingule, mh pidid omandavale ühingule üle minema jaguneva ühingu nõuded ostjate vastu, mis on seotud XXX ja XXX toodete müügiga, summas 4465,40 eurot, mille kohta on koostatud 16.11.
4. a saldo väljavõte. Seega tuleks järeldada, et lepingu alusel on vaidlusaluse lepingu punkti alusel üle läinud nõudeõigus, mille kohaselt saaks X OÜ nõuda Lisa 3 nimetatud ostjatelt kohustuste täitmist.

§ 201

objektiivne süüteokoosseis eeldab mh seda, et isikule oleks usaldatud võõrast vara. Isikule võib olla vara usaldatud kahel õiguslikul alusel, kas seaduse alusel, mis annab talle õigusseisundist tuleneva pädevuse, või tehingu alusel. Seega peab vara olema isikule usaldatud. Kui vara ei ole isikule usaldatud, siis vara ei ole võimalik omastada. Asjas esitatud materjalidest ei nähtu, et X OÜ oleks Y OÜ-le mingisugust vara usaldanud, sh raha. Usaldatud varaks

§ 201

tähenduses ei saa pidada rahasummasid, mida ostjad tasusid kaebaja väite kohaselt Y OÜ-le. Samuti ei nõustu Riigiprokuratuur kaebaja väitega selles, et Y OÜ-le pangakontole laekunud rahalised vahendid on viimasele võõrad. Kehtiva kohtupraktika kohaselt on pangakontol olev raha kontoomaniku nõudeõigus krediidiasutuse (panga) vastu. Nõudeõigus krediidiasutuse vastu kuulub üksnes kontoomaniku vara hulka (2-15-9608/26). Seega, isegi kui järeldada, et jagunemislepingu p 5.2.2 kohaselt täitsid ostjad oma kohustuse valele isikule, ei muuda see saadud vara veel Y OÜ jaoks võõraks. 2 1-21-8721 Nõustuma peab sellega, et olukorras, kus Y OÜ on alusetult nõudeõigust suurendanud oma panga vastu, võiks makse tegija (käesoleval juhul ostja) VÕS § 1028 alusel nõuda Y OÜ-lt saadu tagastamist. Eeltulenevast lähtuvalt ei saa jaatada omastamise kooseisu objektiivsete tunnustuse esinemist, puudub omastatav objekt (isikule usaldatud vara) ning kuivõrd vaidlusalune objekt ei saanud Y OÜ jaoks olla võõras, kuna esitatud materjalidest ei nähtu, et Y OÜ oleks loovutanud nõudeõiguse oma krediidiasutuse vastu kaebaja kasuks, ei saa vaidlusaluse karistusseadustiku eriosa kvalifikatsiooni alusel kriminaalmenetlust alustada.

§ 209

lg 1 objektiivne koosseis eeldab vale ettekujutuse loomist tegelikest asjaoludest ehk pettuse olemasolu, mille tagajärjel satub teine isik eksimusse ja eksimuse tagajärjel toimub varakäsutus, mis põhjustab omakorda kahju kas eksimusse sattunud isikul või kolmandal isikul. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb tegelike asjaoludena ehk faktiliste asjaoludena kelmuse koosseisu tähenduses mõista objektiivselt kontrollitavaid sündmusi, olukordi või seisundeid, mille kohta väär väide esitatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 03.06.2011 otsus asjas 31-1-41-11, p 13). Esitatud kaebustes ja selle juurde lisatud materjalidest ei nähtu selliseid faktilisi asjaolusid, millest saaks järeldada, et Y OÜ ja kaebaja vahel sõlmitud jagunemislepingu sõlmimise kohta on Y OÜ esitanud valeandmeid. Kaebaja on oma kuriteokaebuses märkinud, et C käitumine viitab üheselt

§ 209

lg 1 kirjeldatud koosseisule, märkides, et sellele viitab 1) asjaolu, et C võttis lepingu punktis 5.2.

1. selge kohustuse kanda omandavale ühingule üle kuriteokaebuse p 1.
2. nimetatud vara, kuid pole seda seni teinud (ülekande tegemisest on keeldutud) 2) vaatamata lepingus fikseeritud kohustusele on siiski nõudnud kohustuste täitmist (kaebuse p 3.2.5 ning kuriteokaebuse lisa 5). Riigiprokuratuuri hinnangul on kaebaja väide eksitav. Jagunemislepingu p 5.2.2 alusel andis Y OÜ teatud nõuded üle kaebajale, mille alusel saaks kaebaja nõuda kohustuste täitmist ostjatelt. Nimetatud lepingu punkt ei kohusta Y OÜ-d edasi kandma summasid, mis on ostjate ekslikust või teadlikust käitumisest Y OÜ arvelduskontole üle kantud. Ainuüksi fakt, et Y OÜ esindusõiguslik isik vaidleb või keeldub teise poole nõuet tunnistamast ning usub, et tal on tulenevalt jagunemislepingust endiselt säilinud mingid õigused, mis kaebaja hinnangul ei ole õiguspärased, ei muuda see Y OÜ esindusõigusliku isiku tegevust veel kriminaalseks. Kelmuse objektiivse koosseisu element – pettus - ei esine sellisel juhul, kui üks lepingu pooltest tõlgendab vaidlusalust lepingu punkti endale kasulikus suunas või on seda teisiti mõistnud. Teiseks eeldaks pettus tõele mittevastavate andmete esitamist, kuid selliseid andmeid, millest võiks tõsikindlalt järeldada, et selliseid ebaõigeid andmeid üldse esitati ning mille esitamise tulemusel tegi kaebaja varakäsutuse, ei ole Riigiprokuratuuri hinnangul kaebaja esitanud. Õigupoolest ei nähtu esitatud materjalidest, milline oli see varakäsutus, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halvenes. Kaebajal on endiselt nõudeõigused olemas ning tal on võimalus nõuda kohustuste täitmist ostjatelt. Sarnaselt eelneva menetlejaga on Riigiprokuratuur seisukohal, et käesoleval juhul on tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega. Kaebuse esitaja poolt Y OÜ-le ja C-le etteheidetav teod ei vasta ei

§ 201

,

§ 209ega ühelegi teisele karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteo tunnustele.

Eeltoodust tulenevalt on Põhja Ringkonnaprokuratuur põhjendatult jätnud kriminaalmenetluse alustamata seoses kuriteotunnuste puudumisega.

1. Riigiprokuratuuri määrusele esitas 17.12.
2. a kaebuse X OÜ esindaja Rainer Kuulme, kes palub Riigiprokuratuuri määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust alustama. X OÜ, Y OÜ ja teiste isikute vahel sõlmiti 04.02.2021 jagunemisleping. Lepingu p 5.2.
3. kohaselt leppisid omandav ühing ja jagunev ühing kokku, et jagunev ühing annab omandavale ühingule üle mh järgneva vara: Jaguneva ühingu nõuded ostjate vastu, mis on seotud XXX ja XXX toodete müügiga, summas 4465,40 (arvestatud ilma käibemaksuta) eurot, mille kohta on 3 1-21-8721 koostatud 16.11.
4. a saldo väljavõte. Lepingu p 5.
5. kohaselt Eraldatav vara loetakse Omandavale ühingule üle läinuks alates jagunemiskande tegemisest, milline kanne on äriregistrisse tehtud 08.06.
6. ÄS § 446 lg 1 kohaselt jagunemise kandmisega jaguneva ühingu registrikaardile läheb jaguneva ühingu kogu vara, eraldumise korral eraldatud vara, vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle omandavatele ühingutele. Seega kuuluvad eelviidatud nõuded ostjate vastu summas 4465,40 eurot omandavale ühingule. Käesoleva hetke seisuga on omandavale ühingule teadaolevalt kuriteokaebuse p-s 1.2 nimetatud nõuete osas ostjate poolt tasutud jaguneva ühingu pangakontole vähemalt 3702,33 eurot, millise rahasumma näol on lepingu kohaselt tegemist omandava ühingu varaga. Ekslik ja materiaalõigusega vastuolus on prokuröri seisukoht, et „Nimetatud lepingu punkt ei kohusta Y OÜ-d edasi kandma summasid, mis on ostjate ekslikust või teadlikust käitumisest Y OÜ arvelduskontole üle kantud.“ VÕS § 164 lg 2 kohaselt nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. Kuna ostjate poolt Y OÜ-le kantud rahasummade omandiõigus kuulus lepingu kohaselt tegelikkuses X OÜ-le, siis on Y OÜ vastavad rahasummad omandanud alusetult ning Y OÜ on kohustus kõik sellised rahasummad üle kanda uuele võlausaldajale (s.o X OÜ-le). VÕS § 82 lg 3 kohaselt kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Pangaülekande tegemiseks mõistlikult vajalik aeg ei ületa ühte päeva, mistõttu on jaguneva ühingu kohustus, kanda omandavale ühingule üle eelviidatud ostjate poolt laekunud rahasummad, muutunud sissenõutavaks hiljemalt järgmisel päeval peale jaguneva ühingu pangakontole laekumise toimumist. Vaatamata omandava ühingu poolsetele korduvatele nõuetele ei ole jagunev ühing seni eelviidatud rahasummat omandavale ühingule üle kandnud, keeldudes vastava ülekande tegemisest. 20.09.2021 on omandava ühingu esindaja poolt saadetud jagunevale ühingule ja selle juhatuse liikmele C-le täiendav pretensioon eelviidatud rahasumma ülekandmiseks, mille jagunev ühing on kätte saanud hiljemalt 23.09.2021, kuid vaatamata sellele ei ole jagunev ühing seni eelviidatud rahasummat omandavale ühingule üle kandnud. Riigikohus on

§ 201

lg 1 osas selgitanud (vt nt RKKK 3-1-1-92-13 ja 3-1-1-23-14), et „Oluline on süüdlase poolt omastamistahte manifesteerimine. Omastamistahte manifesteerimine võib ilmneda väliselt tajutavas teos, mille põhjal saab objektiivne vaatleja järeldada, et toimepanija soovib edaspidi ise võõra asja omanikuna käituda. Jagunev ühing ja selle juhatuse liige C on lepingu alusel teadlikud, et kuriteokaebuses nimetatud vara, mis on jaguneva ühingu otseses valduses, kuulub omandavale ühingule, kuid vaatamata sellega keeldub jagunev ühing eelviidatud rahasummat omandavale ühingule üle kandmast. Sellega on jagunev ühing ja selle juhatuse liige C selgelt väljendanud omastamistahet omandava ühingu vara suhtes, millise käitumise põhjal ei saa teha muud mõistlikku järeldust kui see, et jagunev ühing soovib edaspidi ise võõra asja omanikuna käituda, s.o omandava ühingu vara omastada. Prokuröri käsitlus, et lepingu alusel ei ole X OÜ-le loovutatud Y OÜ nõudeõigust panga vastu, ei oma tähtsust küsimuse lahendamisel, kas toime on pandud omastamine või mitte. Nimelt on prokurör jätnud ekslikult tähelepanuta, et teoks, mille Y OÜ ja C on toime pannud, on mitte pangakontol oleva rahasumma (s.o nõudeõiguse) omastamine, vaid ostjate poolt Y OÜ-le kantud rahasumma endale jätmine. See, kas vastav rahasumma on pangakontol või tasuti sularahas vm, ei oma asjas tähtsust, sest Lepingu alusel on Y OÜ-l kohustus anda X OÜ-le rahasumma, mis on võrdne summaga, milline on ostjate poolt tasutud Y OÜ-le, millest keeldumisega on Y OÜ ja C selgelt väljendanud omastamistahet ning pannud sellega toime omastamise. 4 1-21-8721 Riigikohus on selgitanud (vt lahendit nr 3-1-1-46-08 p 18), et omastamise objektiks võib olla nii asendatav ehk liigitunnustega asi (TsÜS § 51 lg 1) kui ka asendamatu asi. Omastamise ja mitme teise varavastase süüteo objektiks võib olla ka sularaha. Omastamisega on tegemist siis, kui isik teeb selliseid toiminguid (rahaülekandeid), milleks teda volitatud ei ole, pöörates vara enda või kolmanda isiku kasuks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. jaanuari 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-130-04, p 9, 21. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-83-07, p-d 14-15 ja 3. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-84-10, p 24). Käesoleval juhul on Y OÜ ja C omastanud rahalised vahendid, mis on kantud ostjate poolt Y OÜ-le, millise rahasumma on Y OÜ kohustatud üle andma X OÜ-le, kuid on sellest selgelt keeldunud (vastupidi, C on hoopis ostjatelt jätkuvalt nõudnud, et vastavad rahasummad tuleb vaatamata lepingus kokkulepitule kanda jätkuvalt Y OÜ-le). X OÜ hinnangul ei välista omastamist asjaolu, et vastav rahasumma on kantud Y OÜ pangakontole ja, et pooled ei ole kokku leppinud nõudeõiguse loovutamist panga vastu. Usaldatud varaks

§ 201

tähenduses saab pidada ka rahasummasid, mida ostjad tasusid Y OÜ-le, millise vara omandiõigus kuulub tegelikkuses X OÜ-le. Jaguneva ühingu juhatuse liige C on asunud eelviidatud nõuete osas ostjatelt nõudma maksete tegemist jagunevale ühingule, olles samas lepingu alusel teadlik, et vastavad rahasummad kuuluvad lepingu kohaselt tasumisele omandavale ühingule ning, et tegemist on omandava ühingu varaga. Prokurör on asunud seisukohale, et: „Seega tuleks järeldada, et lepingu alusel on vaidlusaluse lepingu punkti alusel üle läinud nõudeõigus, mille kohaselt saaks X OÜ nõuda Lisa 3 nimetatud ostjatelt kohustuste täitmist“. Jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik sellise tõlgenduse juures eitada kelmuse toimepanemist C poolt, olukorras, kus on C on ostjatelt nõudnud maksete tegemist jätkuvalt Y OÜ-le, teades samas, et lepingu alusel on kokku lepitud, et selle vara omanik on hoopis X OÜ – prokuröri enda tõlgenduse põhjal on C just nimelt esitanud ostjatele valeandmeid, mille tulemusena on ostjad kandnud ekslikult vastavad rahasummad valele võlausaldajale (s.o Y OÜ-le, kuigi Lepingu alusel olid nõuded ostjate vastu loovutatud uuele võlausaldajale, s.o X OÜ-le), mis lõppkokkuvõttes on toonud kaasa varalise kahju uuele võlausaldajale (s.o X OÜ-le). Samuti on prokurör märkinud, et: „Õigupoolest ei nähtu esitatud materjalidest, milline oli see varakäsutust, mille tagajärjel kannatanu varaline seis halvenes. Kaebajal on endiselt nõudeõigused olemas ning tal on võimalus nõuda kohustuste täitmist ostjatelt.“ Selline seisukoht on ekslik ja vastuolus materiaalõigusega. Varakäsutus, millega on tekitatud kahju X OÜ-le seisneb selles, et C on ostjatelt nõudnud maksete tegemist jätkuvalt Y OÜ-le ning keeldunud ostjatelt laekunud rahasummasid X OÜle üle kandmast. Olukorras, kus on ostjad on teinud ülekande algsele võlausaldajale (s.o Y OÜ-le), ei saa uus võlausaldaja (X OÜ) enam nõuda ostjatelt sama summa kandmist endale (vt VÕS § 169 lg 1). Samal põhjusel ei saa ka makse tegijad (ostjad) nõuda Y OÜ-le tehtud maksete tagastamist endale. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 18.11.2021. a määruse muutmiseks. 7. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata 5 1-21-8721 jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. Kriminaalmenetlust alustatakse vaid siis, kui pädeva menetleja arvates esineb küllaldaselt andmeid kuriteo toimepanemise kohta. Kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud. Vaid isiku subjektiivne arvamus selle kohta, et tema suhtes on toime pandud kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks või kellelegi kahtlustuse esitamiseks. 8. Ringkonnakohus nõustub, et kuriteokaebuse pinnalt puudub asjas

§ 209koosseis.

Kaebaja leiab, et koosseis on täidetud, kuivõrd C on ostjatelt nõudnud maksete tegemist jätkuvalt Y OÜ-le, teades, et lepingu alusel on kokku lepitud, et selle vara omanik on hoopis X OÜ. Kaebaja jätab tähelepanuta aga selle, et selleks, et pidada teda kannatanuks

§ 209

mõttes, peab olema tema see, kellele on loodud tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutus. Kaebaja väidab aga, et vale ettekujutus on loodud just ostjatele. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga selles, et jagunemislepingust tulenev nõue vara üleandmiseks on X OÜ-l endiselt olemas. X OÜ-l oli alates jagunemislepingu sõlmimise hetkest, s.o 04.02.

1. a võimalus ostjatelt maksete tegemist nõuda. Kaebaja kuriteokaebusele lisatud e-kirjast C ja S vahel nähtub, et viimane on ostjaks, kes on tasunud nõude X OÜ-le. Seega tõendab see e-kiri, et kuigi C on nõudnud makse tegemist Y OÜ-le, on makse tehtud siiski X OÜ-le. See, milline ostja millisele ettevõttele ja mis alusel nõude tasus ja kas seda saab lugeda nõude kohaseks täitmiseks või mitte ning kas sellega on tekitatud X OÜ-le kahju on lepinguõiguslik küsimus, mille lahendamiseks ei ole aga kriminaalmenetlus kohane meede. Need küsimused tuleb pooltel lahendada tsiviilvaidluse korras. Esitatud kaebus eeldaks aga C tegevuses kelmuse koosseisu esinemise tuvastamiseks enne kõikide nende küsimuste lahendamist, mistõttu ei ole kuriteokaebuse pinnalt üheselt võimalik tuvastada, et tema tegevuses kuriteotunnused esinevad.
2. Kaebuse esitaja märgib ka, et käesoleval juhul on Y OÜ ja C omastanud rahalised vahendid, mis on kantud ostjate poolt Y OÜ-le, millise rahasumma on Y OÜ kohustatud üle andma X OÜ-le, kuid on sellest selgelt keeldunud. Ringkonnakohtule esitatud materjalidest ei nähtu C selge keeldumise kinnituseks ühtegi asjaolu. Samuti pole kaebaja ringkonnakohtule esitatud kaebuses toonud välja, millest see selge keeldumine nähtuma peaks. Lepingus kokkulepitu mittetäitmist ei saa kohtu hinnangul samastada automaatselt keeldumisena kohustust täita. Ringkonnakohtu hinnangul on abiprokurör oma kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatises selgitanud asjakohaselt, miks ei saa kuriteokaebuses esitatud andmete pinnalt teha järeldust, et täidetud on omastamise koosseis. Nagu abiprokurör selgitas, pole selle pinnalt võimalik üheselt väita, et Y OÜ-le laekunud summad olid reaalsuses hoopis X OÜ vara. Asjakohane on viide, et igasugune lepinguliste kohustuste täitmata jätmine või puudustega täitmine ei vasta automaatselt omastamise koosseisule karistusõiguslikus mõttes. Nõustuda tuleb sellegagi, et olukorras, kus ostjad on täitnud oma kohustused Y OÜ-le, kuna lepinguline suhe on just nende vahel, pole alust automaatselt eeldada, et see vara on Y OÜ-le võõras ning et jagunemislepingu kohaselt kuulub see hoopis X OÜ-le. Jagunemislepingu kohaselt antakse üle X OÜ-le nõuded. Seda, kas X OÜ-l on aga alust nõuda ka selle vara üleandmist, mille ostjad on kandnud üle Y OÜ-le, leping sõnaselgelt ei reguleeri. Kuigi kaebaja leiab, et selline alus on X OÜ-l olemas tulenevalt VÕS § 164 lg-st 2, märgib ringkonnakohus, et sisuliselt tuleks selle käsitluse kohaselt esmalt kriminaalmenetluses võtta seisukoht omandiõigusest ning seejärel saab alles tuvastada, kas C tegevuses võib sellest tulenevalt omastamise (või mõne muu kuriteo koosseis) esineda. Siinkohal on oluline rõhutada, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel peab algne kuriteosündmust käsitletav teave olema niivõrd täpne, et selles on võimalik sedastada kõik menetluse alustamiseks vajalikud kuriteotunnused. Kriminaalmenetlust ei saa alustada eesmärgiga alles selle teostamise kaudu asuda neid tunnuseid süüdlase tegevusest otsima. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuri ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri poolt avaldatuga, et selliseid andmeid esitatud kuriteokaebus ei sisalda. Kuigi kaebaja toob 6 1-21-8721 ringkonnakohtule esitatud kaebuses välja omapoolse tõlgenduse lepingupunktidest, mis peaksid tema seisukohta omastamise koosseisu esinemisest kinnitama, on tegemist siiski temapoolse subjektiivse seisukohaga, mis aga ei lükka tõsikindlalt ümber prokuröride poolt tõstatud küsimusi. Nagu eelpool selgitatud, kui ajendi pinnalt ei ole võimalik tuvastada kuriteotunnuste olemasolu, on kriminaalmenetluse alustamine välistatud, mistõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse alustamata jätmine on käesoleval juhul olnud põhjendatud.
3. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 18.11.
4. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 7