KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Monika Laatsit ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2021, Tallinn H

) § 132 lg-le 6 01.01.2006 ning nõue aegus 01.01.

2. Tsiviilasjas nr 2-19-73 jõustus 01.06.2020 Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 kohtumäärus, mis puudutas C, Y ja Q hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetlustes nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja nr 029/2001/
3. Hagiavalduste põhjenduste kohaselt olid täitemenetluste esemeks olevad nõuded aegunud, kuna tegemist oli maksunõudega ja avalik-õiguslike nõuete aegumise suhtes kohaldub

kui eriseadus. Kohtud leidsid lõppjäreldustes, et kaebajate nimel oleva tsiviilõigusliku kahjunõude (sundtäitmise) aegumine saabub 05.04.

1. Samuti leidsid kohtud, et hagejatele ei määratud maksusummat, vaid mõisteti välja maksukuriteoga tekitatud kahju. Maksunõudega ei saa olla tegemist seetõttu, et tsiviilhagi esitamisega kriminaalasjas ei ole võimalik maksunõuet tuvastada.
2. MTA asus C-le, Y-le ja Q-le 16.10.2020 koostatud vastustes seisukohale, et Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusega väljamõistetud kahjunõue ei ole aegunud ning keeldus täitemenetluste lõpetamisest.
3. C esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ning MTA kohustamiseks esitada avaldus täitemenetluse nr 025/2005/2635 lõpetamiseks (haldusasi nr 3-20-2108). Y esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/XXXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ning MTA kohustamiseks esitada avaldus täitemenetluse nr 025/2001/3122 lõpetamiseks (haldusasi nr 3-20-2111). Q esitas 29.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ning MTA kohustamiseks esitada avaldus täitemenetluse nr 029/2001/1156 lõpetamiseks (haldusasi nr 3-20-2117). Tallinna Halduskohus liitis 06.11.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja numbriga 3-
4. Kaebajad leidsid, et MTA 16.10.2020 keeldumistes esitatud põhjendused ja seisukohad on vastuolus seadusega ning põhjendamata. Kaebajate suhtes sundtäitmisele kuuluvad nõuded 2

-s sätestatud aegumise regulatsioonile ning on praeguseks ajaks aegunud. Seetõttu kuulub sundtäitmine lõpetamisele. Vastavalt

§ 31lg 3 p-le 4 lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega.

Maksunõuete ja muude maksuseadustest tulenevate nõuete sundtäitmist ja aegumist reguleerib

13. ptk. Riigikohtu praktika kohaselt (määrus nr 2-17-12525) on vastavas peatükis sätestatud aegumise regulatsioon käsitatav eriregulatsioonina tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud aegumise regulatsiooni suhtes. Vastavalt

§ 128

lg-s 41 sätestatule kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 4 viidatud kohustuste (sh kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded) sissenõudmisele

-s maksuvõla sundtäitmisele kohalduvat regulatsiooni. Järelikult tuleb sundtäitmise aegumisele kohaldada

§-s 132 kui eriregulatsioonis sätestatud tähtaegu kõigi

§-s 32 loetletud tunnustele vastavate nõuete suhtes ning kõigi

§ 132lg-tes 1‒4 sätestatud tunnustele vastavate nõuete suhtes.

Seega on maksuhaldur oma 16.10.2020 vastuskirjades ekslikult tuginenud väitele, et

-s sätestatud aegumise regulatsiooni kohaldatakse kitsalt vaid maksuvõlale. Vastavalt

§ 128

lg-le 4 võib maksuhaldur lisaks maksuvõlale sisse nõuda ka muud sättes nimetatud kohustused, mis ei vasta maksuvõla (

§ 32

) tunnustele, sh kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused. Asjaolu, et

§ 132

reguleerib erinormina lisaks maksuvõlale ka muude nõuete aegumistähtaegu, kinnitab ka

§ 132

lg 4 sõnastus.

§ 132

lg 4 reguleerib eelkõige just

§ 128lg 4 p-des 1‒5 sätestatud nõuete sissenõudmise aegumistähtaegu.

Kaebajate suhtes toimub täitemenetlus, mille esemeks on kriminaalmenetluses XX.XX.2000 tehtud kohtuotsusest tulenev rahaline kohustus. Kohtuotsus jõustus YY.YY.2000. Täitemenetluses on sissenõudja MTA. Eelnevast tulenevalt on kaebajate suhtes toimuva sundtäitmise esemeks nõue, mis vastab

§ 128

lg 4 p-s 3 sätestatud tunnustele ning mille sundtäitmise aegumise suhtes tuleb

§ 132

lg 4 alusel kohaldada viieaastast aegumistähtaega, mis hakkas kulgema 01.01.2001 ja lõppes 01.01.2006. Seega on kaebajate suhtes toimuva nõude sundtäitmine

§ 132

lg 4 alusel juba aastaid aegunud ning täitemenetlus tuleb

§ 31lg 3 p 4 alusel lõpetada.

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tuleb kriminaalkorras maksuõigusrikkumisega seonduvalt maksude tasumata jätmisega tekitatud kahjuhüvitist käsitada tsiviilõigusliku nõudena. Isegi kui lugeda, et

§ 132

lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise regulatsioon kohaldub analoogia korras lisaks maksunõuetele ka

§ 132

lg-s 4 sätestatud muudele maksuhalduri poolt sissenõutavatele kohustustele, on kaebajate suhtes toimuv sundtäitmine ikkagi aegunud. 6. MTA leidis, et kaebused ei ole õigesti halduskohtu menetlusse võetud ja palus jätta need HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-73 on juba tuvastatud, et tegemist on tsiviilõigusliku kahjunõudega. MTA nõue ei ole aegunud. Seega puudub kaebajatel õigus pöörduda halduskohtu poole väitega, et neilt nõutakse Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 kohtuotsuse alusel algatatud täiteasjades sisse avalik-õiguslikku nõuet (maksuvõlga) ning selle avalik-õigusliku nõude sissenõudmine on aegunud. Üks ja sama nõue ei saa olla samal ajal nii tsiviilõiguslik (kriminaalmenetluses tsiviilhagi alusel sisse nõutud kahjuhüvitis) kui ka avalik-õiguslik nõue (maksuvõla sundtäitmine). Kaebajad jätavad tähelepanuta, et Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 kohtuotsus on tehtud enne praegu kehtiva

-i vastuvõtmist. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-19-73 selgitanud, et isikud vastutavad tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 lg 1 järgi. Kuivõrd Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusega kaebajatelt välja mõistetud solidaarse nõude puhul oli tegemist tsiviilõigusliku kahjunõudega, tuleb aegumisele kohaldada eraõiguse, mitte

-i sätteid. 3

§ 128

lg-t 4 täiendati alates 01.01.2017 p-ga 3, mille järgi võib MTA sisse nõuda ka kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused, mille sissenõudjaks on MTA. Muudatus viidi sisse kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses. Seaduse eelnõu (Riigikogu XIII koosseisu 80 SE) seletuskirjast nähtuvalt oli

-i muutmine tingitud avalik-õigusliku nõudeavalduse sisseviimisest kriminaalmenetlusse.

§ 128lg 4 p-le 3 ei ole kehtestatud tagasiulatuvat jõudu.

Samuti ei sätesta

§ 128

lg 4 p 3, et sätet tuleks kohaldada ka kõigi varasemalt kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahenditest tulenevatele tsiviilhagidele, mille sissenõudmine toimus seni väljaspool

-i menetluskorda. Kaebajate viidatud Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-12525 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010 määrus nr 3-10-2747 käsitlevad maksuhalduri haldusaktidega sissenõutavate maksuvõlgade sundtäitmist, mitte kriminaalmenetluses enne

-i ja võlaõigusseaduse (VÕS) jõustumist tsiviilhagidega väljamõistetud kahjuhüvitisi. Seega ei laiene kaebajatelt kriminaalasjas väljamõistetud tsiviilhagi summade sissenõudmise aegumisele

§ 132sätted.

Juhul, kui kohus leiab, et kaebused on õigesti Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud, vaidleb vastustaja kaebustele vastu. MTA oli kaebajate taotluseid lahendades õigustatud tuginema Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud määrusele tsiviilasjas nr 2-19-

2. Tallinna Halduskohus jättis 11.02.2021 otsusega läbi vaatamata kaebused nõuetes Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamiseks ja lõpetas nimetatud nõuetes haldusasja menetluse (resolutsiooni p 1); jättis rahuldamata MTA taotluse lõpetada menetlus nõuetes kohustada vastustajat lõpetama täitemenetlused täiteasjades nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja 029/2001/1156 (resolutsiooni p 2); jättis kaebused rahuldamata (resolutsiooni p 3) ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p 4). Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Olukorras, kus kaebajate vastu oli Tallinna Linnakohtu otsuse kui täitedokumendi alusel alustatud täitemenetlust, oli neil õigus pöörduda maakohtu poole hagiga sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (TMS § 11 lg 1 p 5). Seega on vaidluse lahendamine Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest tuleneva rahalise nõude sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks maakohtu, mitte halduskohtu pädevuses (HKMS § 4 lg 1). Kaebajad on ka esitanud Harju Maakohtule hagiavaldused Eesti Vabariigi (MTA kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks kohtutäitur Kaire Põltsu menetluses olevates täitemenetlustes. Harju Maakohus jättis 04.11.2019 määrusega tsiviilasjas kaebajate hagid läbi vaatamata ja Tallinna Ringkonnakohus 11.03.2020 määrusega kaebajate määruskaebused rahuldamata. Viidatud vaidluses ei tekkinud küsimust maakohtu pädevuses. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja taotlus menetluse lõpetamiseks põhjendatud osas, milles vastustaja taotleb menetluse lõpetamist nõuetes tunnistada lubamatuks Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmine kaebajate suhtes. Kohus jätab kaebajate kaebused sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel läbi vaatamata ja lõpetab nimetatud nõuetes menetluse. Kaebajate nõuete osas kohustada vastustajat lõpetama nõuete sundtäitmiseks läbiviidavad täitemenetlused täiteasjades nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja 029/2001/1156 on vaidlused 4

§ 132lg 4 kui eriregulatsioon Ts

ÜS § 157 lg-s 1 sätestatud regulatsiooni suhtes.

§ 31lg 1 p 4 kohaselt lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega.

Maksunõuete ja muude maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete aegumist reguleerib

13. ptk.

§ 128

lg 4 p 3 järgi võib maksuhaldur nõuda sisse ka kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused, mille sissenõudjaks on MTA. Nimetatud säte kehtib alates 01.01.2017.

§ 128

lg 41 näeb ette, et § 128 lg-s 4 nimetatud rahalise kohustuse sundtäitmisel kohaldatakse

-s maksuvõla sundtäitmise kohta sätestatut.

§ 132

sätestab sundtäitmise aegumistähtajad, tuues eraldi välja deklaratsiooni alusel arvutatavate ning maksu- ja vastutusotsuse alusel sissenõutavate ning intressinõuete aegumistähtajad.

§ 132

lg 4 järgi on muude maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg, välja arvatud eriseadustes sätestatud tähtajad, viis aastat nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Sättest ei tulene, et

§ 132

lg-s 4 sätestatud aegumistähtaega kohaldatakse mistahes rahaliste nõuete puhul, mille sissenõudjaks on MTA. Kaebajad ei väida, et nende vastu esitatud rahaliste nõuete puhul oleks tegemist maksunõuetega (

§ 132

lg 2), vaid leiavad, et tegemist on

§ 132

lg-s 4 sätestatud nõudega – täpsemalt

§ 128

lg-s 4 sätestatud muude rahalise kohustustega, mille sissenõudjaks on MTA ning nõue vastab

§ 128lg 4 p-le 3.

Viimati nimetatud sättele ei saa kaebajad aga tugineda, kuivõrd säte jõustus 01.01.2017, s.t pärast täitemenetluste alustamist kaebajate suhtes. Kohus nõustub kohtute seisukohaga tsiviilasjas nr 2-19-73, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg 1, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Sama sätte lõike 2 kohaselt algab nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg 1 kohaselt aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 tekkinud nõuetele. Kui enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõppeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-t 1. MTA nõuete puhul kaebajate vastu on tegemist tsiviilõiguslike kahjunõuetega. Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajad tekitasid Eesti Vabariigile materiaalset kahju kokku 12 916 792 krooni ulatuses. Kaebajatele ei määratud tasumiseks mitte maksusummat, vaid neilt mõisteti välja maksukuriteoga tekitatud kahju. Kohus pidas MTA poolt esitatud tsiviilhagi tõendatuks ning mõistis tsiviilhagiga tõendatud nõude kaebajatelt välja. Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-60-17 selgitanud, et tegude toimepanemisel enne 01.07.2002, s.o enne aega, mil hakkasid kehtima

-i sätted, vastutavad isikud TsK § 448 lg 1 järgi. Seega on kaebajatelt välja mõistetud summade puhul tegemist kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilõigusliku kahjuhüvitisega, mistõttu toimub selle sissenõudmine eraõiguse sätete järgi, mitte

1. ptk-s sätestatud korra alusel. Täitedokumendiks on kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ning jõustunud kohtuotsuse alusel täitmiseks esitatud nõude aegumist reguleerib TsÜS § 157 lg
2. Riigikohtu 18.04.2016 otsusest nr 3-3-1-4-16 järeldub, et kui nõuet 5

-st võimalik teha sundtäitmiseks ka endal toiminguid. Seega ei oma kaebajate taotlus sisulist puutumust TMS-i regulatsiooniga või TMS §-s 221 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitamise ja sellise nõude kohtualluvusega. Riigikohtu erikogu on 10.10.2018 lahendis tsiviilasjas nr 2-17-12525 selgitanud, et aegumise küsimuses on

-s sätestatud regulatsioon käsitatav eriseadusena TsÜS-i kui üldnormatiivakti suhtes. Halduskohus on aga otsuse p-s 19 üllatuslikult tuvastanud, et praeguses asjas on üld- ja erinormi suhe nende õigusaktide puhul ümber pöördunud. Seega muudab halduskohus Riigikohtu varasemat praktikat. Väär on halduskohtu otsuse p 16 seisukoht, et kaebajad ei saa nõude aegumise tuvastamisel tugineda

§ 128

lg 4 p-s 3 sätestatud aegumise regulatsioonile, sest vastav alus jõustus 01.01.2017, s.t pärast täitemenetluse alustamist kaebajate suhtes. Halduskohus ei selgita, miks ei ole kaebajatel võimalik alates 01.01.2017 viidatud alusele tugineda. Viidatud sätte jõustumisel ei ole seadusandja ette näinud rakendusnorme, mis välistaksid normi kohaldamise varem tekkinud nõuete suhtes. Haldusõiguse üldpõhimõtete kohaselt kohaldub halduse adressaadile soodsam regulatsioon, kui seda ei välista rakendusaktid. 9. MTA palub 26.04.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebajate kanda. Kaebajad leiavad ekslikult, et halduskohus on kaebajate õigusvastasuse tuvastamise nõude jätnud rahuldamata. Kohus ei ole sellist nõuet menetlenudki. Kaebajad on kaebused pealkirjastanud küll sundtäitmise õigusvastasuse tuvastamise nõudena, kuid esitanud taotlused, millega paluvad seonduvalt aegumisega tunnistada lubamatuks Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmine. Kaebajad ei ole taotlusi muutnud, täpsustanud ega selgitanud ka 08.01.2021 menetlusdokumendis. Kaebajad ei 6

-s sätestatud aegumistähtajad. Sama on kaebajatele selgitatud ka tsiviilasjas nr 2-19-73 jõustunud lahendis, mille seisukohtadega on halduskohus nõustunud. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et

§ 128

lg 4 p 3 ja § 132 lg 4 ei ole kaebajate suhtes kohaldatavad, kuna tegemist on tsiviilõiguslike kahjunõuete, mitte maksunõuetega.

§ 128

lg 4 p-st 3 ei tulene, et säte kohalduks tagasiulatuvalt ka enne

-i vastuvõtmist jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilõiguslikele kahjuhüvitistele. Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 lahendist tuleneva tsiviilõigusliku kahjuhüvitise sissenõudmise aegumistähtaeg saabus 05.04.

1. MTA on kohtutäiturit informeerinud ning teavitab ka kaebajaid võimalusest nõude täitmise aegumisega seoses esitada avaldus kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Halduskohus jättis õigesti läbi vaatamata kaebused Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusest kriminaalasjas nr X/X-XXX-XX tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise aegumise tõttu lubamatuks tunnistamise nõudes ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu. Ekslik on apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu ei oleks kaebajad sellist nõuet halduskohtule esitanudki ‒ just sellise sisuga nõude on kaebajad oma kaebustes esitanud (muu hulgas on sama nõue esitatud ka apellatsioonkaebuses). Ehkki halduskohus oleks võinud selle nõude osas menetluse lõpetada juba menetluse algfaasis ja vastavad selgitused kaebajatele esitada, ei ole viidatud menetluslik minetus aluseks kohtuotsuse muutmisele või tühistamisele. Halduskohus lahendas sisuliselt MTA kohustamise nõude lõpetada rahaliste nõuete sundtäitmine, mille käigus andis hinnangu ka MTA 16.10.2020 keeldumisele sundtäitmise lõpetamisest ehk kestva sundtäitmise õiguspärasusele. Seega lahendas halduskohus kõik asjakohased nõuded. Kuigi nõuete sundtäitmine on praeguseks aegunud ja ringkonnakohtul puudub mõistlik alus eeldada, et täitemenetlusi pole lõpetatud, saab ringkonnakohus siiski hinnata seda, kas kaebajate 18.09.2020 MTA-le esitatud taotluse ajaks oli nõuete sundtäitmine juba aegunud ja MTA pidanuks esitama kohtutäiturile avaldused täitemenetluste lõpetamiseks.
4. Halduskohus on õigesti (viitega Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-19-73) leidnud, et YY.YY.2000 jõustunud Tallinna Linnakohtu XX.XX.2000 otsusega kaebajatelt kriminaalasjas väljamõistetud kahjunõude sundtäitmise aegumisele tuli kohaldada TsÜS § 157 lg-t 1 koosmõjus VÕSRS § 9 lg-ga 4, mis annab nõuete sundtäitmise aegumise tähtpäevaks 05.04.
5. Vastupidiselt kaebajate arusaamale oleks

§ 128

lg 4 p 3 (jõustunud 01.01.2017) ja lg 41 koosmõjus

§ 132

lg-ga 4 kaebajate vastu suunatud nõuete puhul kohaldatav üksnes juhul, kui

oleks selleks puhuks ette näinud rakendusnormi, mis oleks sätestanud

§ 128lg 4 p-i 3 tagasiulatuva kohaldamise võimaluse.

Tegemist oleks ebaehtsa tagasiulatuva jõuga (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-27-13, p 61). Rakendusnormi puudumine ei tähenda seda, et säte oleks a priori kohaldatav ka sarnaste 7

§ 128

lg 4 p 3 jõustumisel kaebajate vastu suunatud nõuete sundtäitmise 10-aastase aegumistähtaja kulgemine, mis algas VÕSRS § 9 lg 4 kohaselt 05.04.

1. Kaebajate apellatsioonkaebuse arutlus üld- ja erinormi vahekorrast on ainetu olukorras, kus erinormi kohaldamiseks puudub selle eelduseks olev rakendusnorm. Halduskohtu seisukoht ei ole vastuolus Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-12525, kuna selles asjas ei olnud arutluse all kriminaalasjas väljamõistetud tsiviilkahju sundtäitmise aegumise küsimus.
2. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). Apellantide apellatsioonimenetluse kulud jäävad vastavalt HKMS § 108 lgle 1 nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) 8