1-21-8007/13

(20231701451)Kohtunik Heili Sepp Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri
2. a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kaebus RESOLUTSIOON
3. Jätta Riigiprokuratuuri
4. oktoobri
5. a määrus muutmata ja X esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaare kaebus rahuldamata.
6. Käesolev määrus on lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. Põhja prefektuuri menetletavas kriminaalasjas nr 20231701451esitati C-le (C) kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema 22.06.2020 kella 12.30 ajal Tallinnas XXX kaupluse Z parklas tekkinud sõnalise konflikti käigus lõi ühel korral rusikaga X-le (X) paremale poole alalõua piirkonda, millega tekitas kannatanule füüsilist valu.
8. 18.08.2021 lõpetas uurimisasutus Põhja Ringkonnaprokuratuuri loal kriminaalmenetluse KrMS §199 lg 1 p 1- § 200 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel, kuna kogutud tõendite pinnalt ei olnud võimalik üheselt tuvastada, kas C tegi X suunas ähvardava liigutuse tema tõrjumiseks ja solvangute lõpetamiseks, mis tabas X, kuna viimane samal ajal astus sammu ettepoole, või tahtliku löömisliigutuse X suunas ning kas füüsiline puutumus isikute vahel oli sellise intensiivsusega, mis täidab KarS § 121 lg 1 koosseisu.
9. Mitte nõustudes kriminaalmenetluse lõpetamisega, vaidlustas X esindaja Silver Reinsaar kriminaalmenetluse lõpetamise ning palus tühistada kriminaalasja lõpetamise määrus ja jätkata kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et menetluse lõpetamine on ennatlik, osa tõendeid on kogumata ning kahtlustatava ütlused on kogutavate tõenditega ümber lükatavad.
10. Riigiprokuratuur jättis 01.10.2021 määrusega X esindaja Silver Reinsaare kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud määruses toodud motiividel ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör ei tuvastanud kriminaalasja materjalidega tutvunult vajadust täiendavalt tõendeid kogud, asudes seisukohale, et välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Samuti asus riigiprokurör seisukohale, et menetlusotsuse vastuvõtmisel on põhjendatult lähtutud ka 1

(4)KrMS §-st 7 lg 3, mille kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada kahtlustatava kasuks.

1. Tallinna Ringkonnakohtule esitas X esindaja Silver Reinsaar 22.11.2021 allkirjastatud kaebuse Riigiprokuratuuri 01.10.2021 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkata kriminaalmenetlust. Kaebuse esitaja ei nõustu kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega ja leiab, et menetlus on lõpetatud mitteveenvate ja vastuoluliste argumentide alusel. Kriminaalmenetluse lõpetamisel on eksitud menetlusnormide vastu ning valesti on kohaldanud ka materiaalõigust. 5.1 Kaitsja vaidlustab riigiprokuratuuri seisukoha löögi intensiivsuse osas ning C ütluste usutavaks lugemise ja X ütluste ebausaldusväärseks lugemise. Kaitsja leiab, et Riigiprokuratuuri määruses puudub C poolt kriminaalmenetluse väliselt esitatud väidete elulise usutavuse sisuline analüüs. Selle puudumine annabki tunnistust sellest, et tema ütluseid on peetud usaldusväärseks aprioorselt, mitte aga asjas kogutud tõendite kogumis hindamise tulemusena. 5.2 Kaitsja leiab, et Riigiprokurör on kohaldanud materiaalõigust valesti, asudes seisukohale, et C-l puudus KarS § 121 eelduslik tahtlus X-le füüsilist valu tekitada. KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo puhul piisab kaudsest tahtlusest. Asjas kogutud tõendid viitavad sellele, et puudub alus kahelda X väidetes, mille kohaselt põhjustas C löök talle füüsilist valu. Riigiprokuratuur ei ole neid asjaolusid arvesse võtnud ning jätnud ühese hinnangu andmata sellele, milline oli C teo subjektiivne külg. See ei ole kooskõlas menetlusõigusega, sest jätab vastuseta küsimuse sellest, kas C tegevus võis siiski vastata kaudse tahtlusega kehalise väärkohtlemise tunnustele. Olukorras, kus Riigiprokuratuur on tuvastanud löögi ning löögiga X tabamise, kuid eitab vaid valu või tervisekahjustuste põhjustamise tahtluse tõendatust, tulnuks ka ära näidata faktilised asjaolud, mis andsid C-le tõsiseltvõetava ja eluliselt loogilise aluse arvamuseks – et vaatamata löögile – ta siiski enda tegevusega X-le ei põhjusta füüsilist valu ega tervisekahjustusi. Kannatanu arvates tuleks Riigiprokuratuuri määrus tühistada ning prokuratuuri kohustada kriminaalmenetlust jätkama. Edasise menetluse käigus tulekski välja selgitada, kas C X lüües omas eluliselt reaalset ja tõsiseltvõetavat alust arvamuseks, et tema löök ei pruugi füüsilist valu (ja tervisekahjustusi) põhjustada. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus ja Riigiprokuratuuri määrus sellele vastust ei anna.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis 02.12.2021 määrusega kaebuse läbi vaatamata, kuna kaebus oli esitatud tähtaja väliselt. 17.12.2021 esitas kannatanu esindaja S. Reinsaar määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu määrusele, millega tema kaebus jäeti läbi vaatamata, selgitades, et ta sai Riigiprokuratuuri 01.10.2021 määruse kätte 21.10.2021 ning 22.11.2021 kaebus oli esitatud seega tähtaegselt. Kaebaja lisas ka seda kinnitavad väljavõtted tema e-mailist.
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.12.2021 määrusega oma 02.12.2021 kaebuse läbi vaatamata jätmise määruse ning uuendas kaebemenetluse. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasjaga, leiab, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5. Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja tavapärased kuriteoliigiga seotud menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse 2

(4)menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust kohustada prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks.

1. Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et puudub vajadus täiendavate tõendite kogumiseks, sest välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses, ei ole samuti taotletud mingite konkreetsete menetlustoimingute tegemist. Kaebaja hinnangul tuleks edasise menetluse käigus välja selgitada, kas C X lüües omas tõepoolest mingisugust eluliselt reaalset ja tõsiseltvõetavat alust arvamuseks, et tema löök ei pruugi füüsilist valu (ja tervisekahjustusi) põhjustada. Millise menetlustoiminguga sooviks kaebaja sellist asjaolu välja selgitada, kaebusest ei nähtu. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et kriminaalmenetluse eesmärgiks pole võimalikult suure arvu menetlustoimingute teostamine, vaid tõendamise seisukohalt olulise teabe hankimine. Samuti ei ole kannatanul õigus nõuda riigilt väidetavalt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist või karistamist. Kannatanu õiguse tõhusale õiguskaitsele kriminaalmenetluse alustamisel või lõpetamisel tagab õigus pöörduda kohtusse prokuratuuri menetlusotsustuse vaidlustamiseks.
2. KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Käesoleval juhul on menetlus lõpetatudki seetõttu, et kahtlusteta ei ole võimalik lugeda tõendatuks X-le tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise fakt C poolt.
3. Nõustuda ei saa kaebuse seisukohaga, et riigiprokuröri seisukohad löömise fakti osas on vastuolulised ning menetlejad on lugenud aprioorselt C ütlused usaldusväärseteks. Riigiprokuröri määruse p-des 3.5 ja 3.6 on põhjalikult analüüsitud seda, miks Riigiprokuratuur tegi oma järelduse valu omistatavuse ja ennustatavuse osas just sellisena. Määruse põhjendustest nähtub, et riigiprokurör luges tõendatuks, et C poolt X suunas tehtud käeliigutus tabas riivamisi viimase nägu lõua piirkonnas. Menetluse käigus kogutud tõendid räägivad selle kasuks, et käeliigutuse, mille C tegi, tagajärjel võis löök tabada X vaid riivamisi, ei tekitanud see talle valu ega tervisekahjustust. Selle kasuks räägivad nii C abikaasa poolt Häirekeskusele tehtud kõne, kus ta ütleb, et mees ei löönud, vaid löök läks mööda, kui ka parklas olnud ja sündmust pealt näinud tunnistaja ütlused, millest ei nähtu, et ta sellist lööki oleks üldse näinud. Samuti ei ole sellist lööki näha parklas olevalt turvakaamera salvestiselt. Isegi kui löök riivamisi tabas kannatanut, siis ei nähtu tõenditest, et kannatanu oleks sellele kuidagi reageerinud, kuigi ta väidab, et valu löögi tagajärjel oli väljakannatamatu. Igal juhul jääb üles kahtlus selles, kas löök tekitas kannatanule tervisekahjustuse ja/või valu. Riigiprokurör on selgitanud, et isikulistest tõenditest on ühel pool kannatanu ja tema abikaasa ning teisel pool kahtlustatava ja tema abikaasa versioon toimunust – üks pool kinnitab tahtlikku löömist, teine pool mitte. Seega tuleb muude tõendite pinnalt hinnata, kumma poole versiooni usutavamaks pidada. Tõsi, teatud juhtudel saab ka sõna-sõna vastu olukordades langetada süüdistatavale kahjuliku otsuse, kuid selleks peavad muud kogutud tõendid toetama menetleja siseveendumuse kujunemist. Käesoleval juhul ei toeta asjas kogutud tõendid kahtlusteta kannatanu versiooni juhtunust. Ringkonnakohus leiab, et riigiprokurör on lähtunud kohustuslikest tõendite hindamise põhimõtetest, mille kohaselt, et ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning tõendeid on kriminaalmenetluse lõpetamisel hinnatud kogumis. Ringkonnakohus ei tuvastanud riigiprokuröri määruse põhjenduste pinnalt kellegi ütluste eelistamist või põhjendamatult ebausaldusväärseks pidamist nagu väidab kannatanu esindaja kaebuses.
4. Alusetu on kaebuse etteheide selle kohta, et riigiprokurör ei ole analüüsinud menetlusväliseid, C poolt esitatud väiteid. Esiteks on menetleja pädevuses otsustada millised tõendid antud 3

(4)kriminaalmenetluses on asjakohased tuvastatavate asjaolude tõendamiseks. Teiseks on riigiprokurör määruse p-s 3.7 nendele väidetele selgituse andnud ning leidnud, et arvestades C poolt menetluse raames antud ütlusi ja selgitusi oma menetluse väliste väljaütlemiste osas, ei saaks sealt kindlasti senist menetlusotsust muutvat tõendit.

1. Kaebuses heidetakse ette ka riigiprokuröri poolt oletustele tuginevalt järelduste tegemist seonduvalt löögi intensiivsusest hammaste plaksumise tagajärjel tekkivate vigastuste kohta ning X poolt EMO-sse pöördumata jätmise osas. Ringkonnakohus möönab, et hammaste plaksumise tagajärjel tekkivate vigastuste kohta on riigiprokuröri järeldused mõnevõrra oletuslikud, kuna tõepoolest ei ole teada kannatanu hammaste seisukord. Hammaste plaksumise versiooni kinnitavad vaid kannatanu ise ja tema abikaasa. Küsimus on aga selles, kas hammaste plaksumist seejuures saab pidada valu tekitavaks. Sellele tuleb vastata eitavalt, kuivõrd mingeid vigastusi kaebaja välja ei too ning hammaste plaksumine ise ei kinnita ka sellisel juhul löögi intensiivsust. Riigiprokurör on õigustatult analüüsinud seda, et kui tõepoolest kannatanul sellised vaevused löögi tagajärjel tekkisid, nagu ta oma ütlustes väidab (löögi tagajärjel tundis „väljakannatamatut valu“, hiljem samal päeval esines väidetavalt „tugev valu oimukohtades, kael on imelikult kange ja loomulikult on valus pihta saanud lõualuu“ ning ta pidi mitme päeva jooksul võtma valuvaigisteid), siis oleks mõistlik olnud pöördud arsti juurde. EMO-sse pöördumata jätmist ei saa riigiprokuröri määruse pinnalt võtta kui etteheidet X tegevusetusele, kuid tuleb nõustuda riigiprokuröriga, et kui tegelikult toimus väidetav intsident, siis EMO—se pöördumata jätmisega võttis kannatanu ise oma tegevusetusega võimaluse asjas objektiivseid tõendeid koguda.
2. Kaebaja on Riigiprokuratuurile ette heitnud ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist seoses subjektiivsele koosseisule hinnangu andmata. Ringkonnakohus kaitsja etteheitega ei nõustu. Esmalt tuleb märkida, et kuivõrd kriminaalmenetlus on lõpetatud seetõttu, et kogutud tõendite pinnal esineb kõrvaldamatu kahtlus KarS § 121 objektiivsete koosseisuliste tunnuste olemasolus, siis pole deliktistruktuurist lähtudes subjektiivsete tunnuste esinemise analüüsil tähtsust. Siiski on riigiprokurör määruses C tahtlust analüüsinud ning selgitanud, et tõsikindlalt ei ole alust seisukohaks, et C käitumine oli kantud tahtlusest tekitada kannatanule valu või tervisekahjustuse. Ükski menetluse käigus kogutud tõend ei viita sellele, et C sooritas löögi tahtlusega X-le valu või tervisekahjustust tekitada – sh pidades võimalikuks valu tekitamist, mis tähendaks kaudset tahtlust. Kaitsja kaebuse väide, et löök näkku on olemuselt selline, mis võib üldjuhul tekitada vähemalt füüsilist valu ja/või tervisekahjustusi, oleks asjakohane olukorras, kus on tegu jõuliselt ja selgelt nägu tabama rihitud löögiga. Antud juhul aga, nagu prokuratuur tuvastas, pole alust arvata, et löök oleks olnud selline.
3. Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega ning selle argumentidega. Kui menetlejal tekivad tõendite uurimisel põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, siis tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos kahtlustada/süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Viimast aga menetlejad antud kriminaalasjas sedastada ei saanud.
4. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 01.10.
5. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. /allkirjastatud digitaalselt/ 4