← Eesti

2-20-13918/16

Obsah (13)§ 428§ 657§ 456§ 651§ 232§ 436§ 654§ 652§ 165§ 174§ 176§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-20-13918 Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2021, Tartu Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin, Indrek

) § 367 alusel kostjatel viivist alates

  1. septembrist 2020 kuni põhinõude täitmiseni 0,15% päevas. Viivis ajavahemiku
  2. detsember 2020 kuni
  3. veebruar 2021 eest põhivõlalt (4936 eurot 37 senti) on 303 eurot 59 senti. Hageja on oma nõuet 3050 euro (9644 eurot - 6594 eurot ) võrra vähendanud. Kohus võttis selles osas hageja hagist osalise loobumise vastu ning lõpetas

§ 428lg 1 p 3 alusel menetluse. 5

(11)MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  1. Kostjad paluvad
  2. märtsil 2021 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 5239 eurot 96 senti ja alates
  3. veebruarist 2021 summalt 4936 eurot 37 senti viivise 0,15% päevas kuni põhivõla tasumiseni. Tühistatud osas paluvad kostjad teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt paluvad kostjad mõista viivis välja VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Menetluskulud paluvad kostjad jätta hageja kanda ning mõista need hagejalt välja koos kohustusega tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt on ebaõige maakohtu järeldus, et kliendikaardi leping ei ole lõppenud. Kliendikaardi leping lõppes pärast seda, kui kostja I edastas hagejale
  4. aprillil 2019 e-kirja lepingu lõpetamiseks. Kostja I ettepanekule (offerdile) leping lõpetada vastas hageja nõustumisega (aktseptiga), kui edastas
  5. mail 2019 e-kirjaga nõusoleku lepingu lõpetamiseks kokkuleppel ning lisas selle juurde vastava kokkuleppe. Kostja I allkirjastas selle ning edastas hagejale lepingu üldtingimuste p-s 5.2 ettenähtud viisil (posti teel). Hageja nõustumine lepingu lõpetamiseks kokkuleppel on väljendatud hageja töötaja
  6. mai
  7. a e-kirjaga. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt on arusaadav, et mõlema poole tahe oli leping lõpetada poolte kokkuleppel. Pärast seda ei ostnud kostja I hagejalt kütust ning arveid ei esitatud. Lepinguline suhe oli lõppenud. Seda kinnitab ka asjaolu, et detsembris 2019 tekkis vajadus uueks lepinguliseks suhteks, kui kostjaga I võttis telefoni teel ühendust hageja esindaja A. Kandimaa, kes soovis, et kostja I hakkaks uuesti nende kliendiks. Hagejal ei ole õigus nõuda kostjatelt viivist. Lepingueelsete läbirääkimiste käigus lepiti kokku, et kui arve maksmine läheb vahel üle lepingulise maksetähtaja, siis viivised annulleeritakse. Kuna kostjale I selline hageja pakkumine sobis, nõustus kostja I uuesti sõlmima lepingu e-kirjas kokkulepitud tingimustel. Samas uut kliendikaardi lepingut ei edastatud. Vana lepingu aktiveerimise õiguslik mõiste võlaõigusseaduses puudub. Seega ei saanud asja lahendamisel lähtuda
  8. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Alates
  9. detsembrist 2019 tekkis poolte vahel uus lepinguline suhe. Hageja viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuivõrd kostja I uskus hageja lubadust viivisenõuet mitte esitada, nõustus kostja hakkama uuesti hageja kliendiks. Kostja on kohtumenetluse lõpuks põhivõla täies ulatuses tasunud, mistõttu on kohus põhjendamatult arvestanud viiviseid üldtingimuste p 3.7 järgi. Maakohus on ebaõigesti lähtunud
  10. aprillil 2018 sõlmitud lepingust. Pärast poolte kokkuleppel lepingu lõpetamist mais 2019 oleks pooled pidanud allkirjastama uue lepingu, mille alusel oleksid hakanud kehtima üldtingimused. Kuna
  11. detsembril 2019 sõlmitud lepingu juurde ei kuulunud üldtingimused kui tüüptingimused VÕS § 35 lg 1 tähenduses, siis need ei kohaldu. VÕS § 38 võimaldab ka tüüptingimustes eraldi kokku leppida. Kui kohus leiab, et kostja I ei ole hageja
  12. detsembri
  13. a e-kirja alusel viivise tasumisest vabastatud, kohaldub seadusjärgne viivis VÕS § 113 lg 1 järgi (472 eurot 84 senti). 6
(11)Kostja II ei vastuta
  1. detsembril 2019 sõlmitud lepingust tulenevate kohustuste eest. Käenduslepingu järgi vastutab kostja II
  2. juunil 2017 sõlmitud kliendikaardi lepingu/hulgimüügilepingu nõuetekohase täitmise eest. Vaidlust selle üle ei ole, et poolte vahel sõlmiti
  3. aprillil 2018 uus kliendikaardi leping, mille tagamiseks käenduslepingut ei sõlmitud. Üldtingimuste p 1.3 kinnitab, et käendaja vastutab põhilepingu, s.o
  4. juunil 2017 sõlmitud lepingu, mitte tulevikus sõlmitavate lepingute täitmise eest.
  5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kuivõrd kostja I ei edastanud hagejale digitaalselt allkirjastatud kliendikaardi lepingu ülesütlemise avaldust (üldtingimuste p 5.2) ega tõendit, et ta edastas omakäeliselt allkirjastatud kokkuleppe posti teel hageja asukohta ning hagejal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3), oli kliendikaardi leping kehtiv. Asjaolu, kas kostja I hagejalt kütust igakuiselt ostis või mitte, ei mõjuta lepingu kehtivust. On tavapärane, et hageja müügijuhid võtavad mh ühendust klientidega, kes ei ole mõnda aega kütust ostnud. Kostja I ei ole ka tõendanud, et hageja töötaja A. Kandimaa soovis sõlmida uue lepingu. Pooled leppisid
  6. detsembri 2019 e-kirja saatmisele eelnevas telefonikõnes kokku, et jätkavad koostööd olemasoleva kliendikaardi lepingu alusel. Kuivõrd poolte vahel oli sõlmitud üks leping, ei ole võimalik A. Kandimaa kirja kuidagi teisiti mõista. Kuna kostja I ei esitanud vastuväiteid ega täpsustavaid küsimusi, mõistis ka tema, et koostöö jätkub kliendikaardi lepingus nr XXXXXXX kokkulepitud tingimustel. Selle lepingu kehtivust kinnitab ka asjaolu, et kostjale I
  7. detsembri
  8. a kaartide väljastamise aktil on viidatud sellele lepingule, samuti on kostjale I esitatud arvetel viide selle lepingu põhitingimustes märgitud viitenumbrile (XXXXXXXXX). Üldtingimuste p 2.7 järgi on hagejal õigus kaart blokeerida, samuti võib kaardi kehtivus lõppeda sellel märgitud tähtaja saabumisega. Sellega ei kaasne lepingu lõppemist. Hagejal oli õigus nõuda viivist.
  9. detsembri
  10. a e-kirjaga on tõendanud, et pooled arutasid telefonikõnes viiviste rakendumist. Poolte koostöö aluseks on kliendikaardi leping, sh üldtingimuste p 3.7, mille alusel on hageja õigus kostjalt I viivist nõuda. Hageja töötaja küll lubas kostjale I, et viiviste tühistamine on võimalik, kuid "vahel", mitte alati. Hageja ei ole käitunud hea usu põhimõtte vastaselt. Hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega on kooskõlas, kui keegi kasutab teise isiku raha kauem kui kokku lepitud (ületab lepingus kokkulepitud arve maksetähtaega), tuleb selle eest tasuda viivist. Kostja I ei ole hulgiostja, vaid tavapärane krediidiklient. Jääb arusaamatuks, mis on taunitavat selles, et hageja oli huvitatud kostjaga I koostöö jätkamisest. Kostja I on viivitanud ka
  11. detsembril 2019,
  12. jaanuaril 2020 ja
  13. veebruaril 2020 esitatud arvete tasumisega, kuid need olid hagi esitamise ajaks makstud. Kostja II vastutab käenduslepingu p 1.2 alusel hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi lepingu täitmise eest ka juhul, kui pooled põhilepingu tingimusi muutsid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  14. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna 7
(11)alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Kostjad on apellatsioonkaebuses taotlenud maakohtu otsuse tühistamist osas, milles hagi rahuldati. Maakohtu otsus ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning lõpetas menetluse hageja kasuks kostjatelt solidaarselt 3050 euro väljamõistmiseks. Selles osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

§ 651lg 1 järgi üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas.

8. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Maakohus ei ole eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus ei tuvastanud asja materjalide põhjal ka menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Ringkonnakohtu arvates on maakohus asjas esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232

lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses

§ 436ja § 442 lg 8 nõuetele vastavalt põhjendanud.

Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 8.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping lõppenud. Vaadeldes hageja ja kostja I vahel
  2. aprillil 2019 ja
  3. mail 2019 toimunud e-kirjavahetust (tl-d 41–43) muudest tõenditest eraldiseisvalt, võiks nõustuda kostjate väitega, et hageja ja kostja I jõudsid kliendikaardi lepingu lõpetamises kokkuleppele (sellel, kas taoline võimalik kokkulepe järgib lepingu üldtingimuste p-des 5.2 ja 6.2 sätestatud vorminõudeid, ei pruugi iseenesest olla määravat tähtust (VÕS § 13 lg 3)). Samas tuleb lepingupoolte tahte tuvastamisel kohtumenetluses arvestada tõendite ja asjaoludega nende kogumis (

§ 232lg-d 1 ja 2; § 438 lg 1).

Käesoleva asja materjalidest nähtub, et hageja müügijuht A. Kandimaa on

  1. detsembri
  2. a kostjatele saadetud e-kirjas märkinud, et aktiveerib poolte varem toimunud telefonivestluse põhjal uuesti vana lepingu (tl 46). Samuti on
  3. detsembri
  4. a allkirjastatud (kostjale I) kaartide väljastamise aktil viidatud kliendikaardi lepingule nr XXXXXXX (tl 67). Asja materjalidest ei nähtu, et kostja I oleks esitanud vastuväiteid või täpsustavaid küsimusi seoses müügijuht A. Kandimaa
  5. detsembri
  6. a e-kirjaga või et kostjal I oleks üldse tekkinud pärast
  7. detsembrit 2019 (ning enne käesoleva tsiviilasja menetlust) küsimusi poolte koostöö õigusliku aluse kohta, et ta oleks nõudnud uue kliendikaardi lepingu vormistamist vms. Eelmärgitut arvestades on maakohus tõendeid kogumis hinnates põhjendatult järeldanud, et hageja ja kostja I vahel jätkus lepinguline suhe kliendikaardi lepingu nr XXXXXXX alusel. Sellel, et pärast
  8. maid 2019 kostja I hagejalt vahepeal kütust ei ostnud ning hageja kostjale arveid ei esitanud, pole käesoleval juhul määravat tähtust. Kliendikaardi leping oli sõlmitud määramata tähtajaks ning see ei kohustanud kostjat I hagejalt kütust ja autokaupu ostma. 8

(11)Samuti ei viita lepingu lõppemisele või uue lepingu sõlmimisele see, et hageja töötaja A. Kandimaa
  1. a detsembris ise kostjaga I ühendust võttis. Nagu märgitud, siis A. Kandimaa
  2. detsembri
  3. a kirja (tl 46) kohaselt hageja küll "aktiveeris" varem allkirjastatud lepingu, kuid sellest tingimata ei järeldu, et leping oleks vahepealsel perioodil lõppenud. Üldtingimuste p 2.7 järgi võis hageja kaardid blokeerida, kuid see iseenesest ei tähenda pooltevahelise lepingu lõppemist. 8.
  4. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hageja saab nõuda kostjatelt viivist lepingus kokku lepitud määras, st 0,15 % päevas iga viivitatud päeva eest. Kostjate arvates välistab hageja ja kostja I vaheline erikokkulepe (tl 46) lepingujärgse viivisenõude. Ringkonnakohtu arvates ei ole selline kostjate seisukoht põhjendatud. Maakohus on tõlgendanud poolte vaidlusaluseid kokkuleppeid põhjendatult ja menetlusnorme rikkumata, lähtudes VÕS § 29 lg-st 4 ning arvestades mh VÕS § 29 lg 5 p 4 järgi kokkuleppe olemust ja eesmärki. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus õigesti, et hageja töötaja A. Kandimaa
  5. detsembri
  6. a kirjast (tl 46) ei tulene, et hageja oleks viivisenõudest igakordselt loobunud. Äriühingute majandustegevuses sõlmitavate lepingute puhul lepingupooltega sarnane mõislik isik seda samadel asjaoludel selliselt ei mõistaks. Kõnealust kirja võiks mõista nii, et viivist ei nõuta juhusliku lühiajalise makseviivituse puhul, millega praegusel juhul aga tegemist ei ole. Eelmärgitut arvestades ei ole hageja viivisenõue ka hea usu põhimõtte vastane. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et pooled oleksid varaem sõlmitud kliendikaardi lepingu tingimusi (sh viivise osas) muutnud (VÕS § 13 lg 1). Ringkonnakohtu arvates ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust arvata, et lepingus sätestatud määrast lähtuv viivisenõue ei ole põhjendatud või et viivist saaks nõuda üksnes seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 teine lause) määras. Ringkonnakohus leiab, et lepingujärgse viise nõudmise õigus tuleneb seadusest ning rahalise kohustuse täitmisega viivituses olev võlgnik peab arvestama viivise tasumise kohustusega. 8.
  7. Asja materjalid ei toeta apellatsioonkaebuse väidet, et kostja I on hulgiostja. Samuti ei täehelda ringkonnakohus toimiku materjalide põhjal, et kostjad oleksid asja lahendamisel maakohtus kõnealusele asjaolule tuginenud.

§ 652piirab oluliselt uutele asjaoludele tuginemist apellatsioonimenetluses.

Apellatsioonimenetluses on uute asjaolude ja tõendite esitamine lubatud vaid erandjuhtudel, st mõjuval põhjusel, mida tuleb kohtule põhjendada ja vajadusel põhistada (

§ 652lg 3 p 2 ja lg 4).

Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud ka mõjuvaid põhjuseid uute asjaolude esitamiseks apellatsioonimenetluses. 8.

  1. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, nagu oleks käenduslepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimine välistatud, kuna selles on viidatud üksnes
  2. juuni
  3. a põhilepingule. Kuivõrd praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud kliendikaardi leping ei lõppenud, vastutab kostja II kostja I täitmata jäänud kohustuste eest. Sellist seisukohta toetab ka käenduslepingu p 1.3, mille järgi vastutab käendaja (kostja II) nii olemasolevate, tulevikus tekkivate ja tingimuslike nõuete nõuetekohase täitmise eest (tl 14). Ebaõige on kostjate väide, nagu poleks asjas vaidlust selle üle, et poolte vahel sõlmiti
  4. aprillil 2018 uus kliendikaardi leping (mille tagamiseks käenduslepingut ei sõlmitud). 9

(11)Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et
  1. aprillil 2018 varem sõlmitud kliendikaardi lepingut üksnes muudeti ning vormistati lepingu uus redaktsioon (tl-d 17– 19). 8.
  2. Muus osas kordavad kostjad apellatsioonkaebuses juba maakohtu menetluses väljendatud õiguslikke arusaamu ning tõenditele antud hinnanguid. Maakohus on neid kostjate väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks väidetele veelkord vastata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata.
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

§ 165lg 3 ja § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate (apellantide) kanda.

10.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. 10.

  1. Hageja esindaja esitas
  2. aprillil 2021 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja kandnud menetluskulusid 412 eurot 50 senti (käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja kulust. Hageja esindaja R. Rebane-Maipuu on nimekirjast nähtuvalt osutanud õigusabi 5 tunni 30 minuti ulatuses tunnitasuga 75 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (

§ 176lg 5).

10.2. Kostjad ei ole hageja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude nimekirja kohta seisukohta esitanud. 10.3.

§ 175

lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt Riigikohtu

  1. veebruari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11). Taotluse kohaselt on hageja esindaja teinud järgmised toimingud: tutvus maakohtu otsusega ja edastas selle kliendile (35 minutit), tutvus apellatsioonkaebusega (40 minutit) ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse (4 tundi 15 minutit). Ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsusega tutvumise, kliendile edastamise ning apellatsioonkaebusele vastuse koostamise ajakulu tuleks vaadelda ühiselt. Ringkonnakohus nõustub, et aega kulub ka menetlusdokumentidega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele, kuid peab seda osaks vastuse koostamisest apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning hageja poolt sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas ning nii apellatsioonkaebuses kui selle vastuses on valdavalt korratud juba maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid. 10

(11)Ringkonnakohtu hinnangul on hageja esindaja tööühiku hind (tunnitasu) 75 eurot (käibemaksuta)

§ 175lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud.

See ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluses kantud hüvitatavate kulude suuruseks 300 eurot (käibemaksuta) (75 eurot × 4 tundi) ning mõistab nimetatud summa kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja. 10.4. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin Indrek Parrest 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.