KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tristan Ploom Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2020, Tallinn Haldusasja number Haldusasi 3-20-961 Wooluvabrik OÜ kaebus Keskkonnaa

) § 35 lg 2 p 1 alusel. 2. Vastustaja edastas MuKa-le 20.04.2020 dokumendi nr 7-9/20/3694-2 „Arvamus Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise käskkirja eelnõu kohta“. Vastustaja seadis dokumendile juurdepääsupiirangu

§ 35lg 2 p 1 alusel.

1. Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) saabus 20.05.2020 Wooluvabrik OÜ (edaspidi kaebaja) kaebus vastustaja kohustamiseks lõpetama juurdepääsu piiramine 20.04.2020 dokumendile nr 7-9/20/3694-2 ja tunnistama juurdepääsupiirang kehtetuks.
2. Kohus võttis 16.06.2020 kaebuse menetlusse ja määras 27.10.2020 asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 19.11.
3. KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4. Kaebaja kohustamisnõude aluseks on järgmised väited.
5. Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamist ei menetle vastustaja. Vastustajalt küsiti arvamust menetletavale eelnõule. Juurdepääsupiirangu kehtestamise õigus on eelnõud menetleval asutusel (

§ 35lg 2 p 1).

7.

§ 35

lg 2 p 1 mõtteks on anda õigustloovat akti menetlevale asutusele võimalus hoida n.ö tööprojekte ja poolikuid lahendusi asutusesisesena, et vältida millegi avalikustamist, mille osas asutuse ametlik seisukoht ei ole veel kujundatud ja võimalikud vastuolud kõrvaldatud. MuKa esitas vastustajale tutvumiseks nägemuse, millist õigusakti soovitakse vastu võtta. MuKa asus täitma ärakuulamise ja kaasamise kohustust. Seega jõuti

§ 35lg 2 p 1 mõttes õigustloova akti kooskõlastamise etappi.

Selles menetlusetapis ei ole

§ 35lg 2 p 1 kohaldamine õiguspärane.

1. Vastustaja poolt 20.04.2020 koostatud dokument ei ole n.ö tööprojekt ega poolik lahendus. Tegemist on vastustaja arvamusega, mis esitati MuKa-le. Seega ei ole vastustaja vastuse näol enam tegemist etapiga „enne nende kooskõlastamiseks saatmist või vastuvõtmiseks esitamist“.
2. Kaebaja jaoks on oluline, et tal oleks võimalus vastustaja 20.04.2020 arvamusega tutvuda, seda saaks avalikult kasutada ning vastustaja seisukohtadele viidata (HKMS § 44 lg 1,

§ 4lg 5).

Juhul, kui vastustaja seisukoht on juurdepääsupiiranguga, ei ole kaebajal võimalik tugineda selle sisule suhtluses riigiasutustega, kohaliku omavalitsuse, MuKA-ga, Riigikogus parlamendisaadikute poolt loodud Linnamäe paisjärve toetusgrupiga ega meediaga. Kaebaja on seotud Jõesuu asulakohtade ja muistsete põllujäänuste kultuurimälestiseks tunnistamise menetlusega läbi Linnamäe Hüdroelektrijaama kinnistu tähtajalise kasutusõiguse omamise. Samuti omab vastustaja seisukoht tähtsust Linnamäe hüdroelektrijaama puudutavas KMH menetluses, milles kaebaja taotleb vee-erikasutusluba. 10. Lubatavaks ei saa pidada haldusorganite praktikat, mille kohaselt märgitakse dokumendile teadvalt ebaõige piirangu alus (

§ 35

lg 2 p 1) ja hiljem asutakse juurdepääsupiirangu kohaldamist õigustama teise võimaliku aluse (

§ 35lg 2 p 2) kohaldumisega.

1. Hea halduse tavaga ei saa pidada kooskõlas olevaks riigiasutuste praktikat, millega dokumentidesse lisatakse liigselt sellist teavet või lõikude kaupa viiteid teabele, millele on 2 kohaldatud juurdepääsupiirangut. Eelduslikult koormavad pikad viited liigselt vastustaja seisukohta ja ei sisalda iseenesest vastustaja arvamust. Viidatud teabe lisamine võimaldab piirata juurdepääsu vastustaja arvamusele arvamusele. Muul juhul ei oleks see põhjendatud.
2. Vastustaja arvamus ei ole dokumendi kavand (

§ 35

lg 2 p 2).

§ 35

lg 2 p 2 laieneb vaid sellistele haldusorgani poolt koostatud töödokumentidele, mis ei ole vastava etapi lõppversiooni dokumendid või mis ei ole avaldamiseks (sh kaasamise ja arvamuse küsimise raames) valmis. MuKA 06.03.2020 kirjaga edastatud eelnõu ja vastustaja 20.04.2020 arvamus ei vasta sellistele tunnustele. Mõlemad haldusorganid on pidanud vastavalt käskkirja eelnõud ja arvamust sellises valmiduse astmes olevaks, et seda on võimalik allkirjastatuna ja asutuse poolt heakskiidetuna edastada haldusorganivälistele isikutele. MuKA eelnõu oli tööprojekt/dokument, millele võis kohalduda

§ 35lg 2 p-s 2 sätestatud juurdepääsupiirang üksnes kuni hetkeni, mil Mu

KA edastas eelnõu arvamuse avaldamiseks. MuKA oli eelnõu sisu lõplikult paika pannud ja edastanud arvamuse avaldamiseks. VASTUSTAJA SEISUKOHT 13. Vastustajal ei olnud õigust MuKa seatud juurdepääsupiirangut eirata.

üldjuhendis selgitatakse, et teabevaldaja seatud juurdepääsupiirang on siduv ka kõigile teistele teabevaldajatele. Ainult piirangu seadnu saab selle kehtetuks tunnistada, teised saavad sellele vaid tema tähelepanu juhtida. Vastustaja viitas 20.04.2020 arvamuses mitmetele eelnõus sisalduvatele lõikudele. Eelnõu suhtes kehtib juurdepääsupiirang. 14. Olukorras, kus dokumendis sisaldub teave, mis

kohaselt tuleb tunnistada asutusesiseseks kasutamiseks, kehtestatakse juurdepääsupiirang kogu dokumendile. Sellest tulenevalt ei ole dokumendiga võimalik tutvuda vastustaja dokumendiregistri kaudu. Isikul on võimalik sellises olukorras esitada teabevaldajale teabenõue. Teabenõude lahendamisel hindab teabevaldaja, millises osas on võimalik dokumendis sisalduvat infot teabenõudjale avaldada (

§ 38lg 2).

Kaebaja ei ole 31.07.2020 seisuga vastustajale teabenõuet esitanud. 15.

ei sätesta otsesõnu õiguslikku alust kehtestada juurdepääsupiirang õigusakti eelnõu kohta esitatud arvamusele, kuid olukorras, kus arvamus sisaldab eelnõu osasid, sh refereerib eelnõu sisu (mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks), on ka sellisele dokumendile juurdepääsupiirangu kehtestamine vajalik. MuKa selgitas 10.07.2020 vastustajale, et: „

§ 35

lg 2 p 2 alusel võib asutusesiseks kasutamiseks tunnistada dokumendi kavand ja nende juurde kuuluvad dokumendid enne nende vastuvõtmist või allkirjastamist. Viidatud alus on pigem asjakohasem kui sama sätte p 1, kuid vaatamata ekslikule viitele

§ 35

lg 2 p 2 asemel ple 1, oli konkreetsetel asjaoludel avalikustamise piirangu seadmist võimaldav alus

-s olemas ning selle kohaldamist võis asjaoludest tuletada.“ 16. Isegi kui eelnõu puhul on tegemist

§ 35

lg 2 p 2 kohase dokumendi kavandiga, ei ole võimalik 20.04.2020 arvamuse juurdepääsupiirangut kehtetuks tunnistada. Sellisel juhul oleks dokumendile juurdepääsupiirangu kehtestamise aluseks

§ 35lg 2 p 2.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Pooltel on vaidlus selle üle, kas vastustaja 20.04.2020 arvamusele juurdepääsupiirangu kehtestamine on õiguspärane.
2. Vastustaja kehtestas dokumendile juurdepääsupiirangu

§ 35lg 2 p 1 alusel. Vastustaja lähtus Mu

Ka poolt eelnõule seatud juurdepääsupiirangu alusest. MuKa 10.07.2020 kirjast vastustajale selgub, et MuKa seadis juurdepääsupiirangu ekslikult. Kohasem alus

§ 35

lg 2 p 2 – dokumendi kavand ja nende juurde kuuluvad dokumendid enne nende 3 vastuvõtmist või allkirjastamist. Olenemata juurdepääsupiirangu alusest oli MuKa tahe piirata juurdepääs käskkirja eelnõule. 19. Dokumendile juurdepääsupiirangu seadmine

§ 35lg 2 alusel toimub kaalutlusõiguse alusel.

Kui selleks esineb vajadus, tuleb piirang kehtestada kohasel alusel. Vastustaja märgib õigesti, et tal ei olnud võimalik eirata MuKa poolt seatud juurdepääsupiirangut. Kuid see ei tähenda, et ta oli seotud juurdepääsupiirangu alusega. Seda oleks vastustaja pidanud iseseisvalt hindama, lähtudes asjaolust, et ta viitab arvamuses MuKa eelnõule. 20.

§ 35

lg 2 p 2 eesmärgiks on võimaldada nn töödokumentide (dokumendid enne nende vastuvõtmist või allakirjutamist) asutusesiseseks tunnistamine (Avaliku teabe seaduse muutmine, 1027 SE seletuskiri, kättesaadav https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/). Kohus ei nõustu kaebajaga, et MuKA oli käskkirja eelnõu sisu lõplikult paika pannud. MuKa selgitab 06.03.2020 vastustajale järgmist: Muinsuskaitseamet kaalub kõiki laekunud arvamusi ja vastuväiteid ning vajadusel täiendab eelnõu. Kui kultuurimälestiseks tunnistamise õigusakti eelnõu oluliselt muudetakse, saadab Muinsuskaitseamet selle Teile uuesti tutvumiseks. Eeltoodu näitab, et MuKA küsis käskkirja eelnõu kooskõlastamise etapis vastustaja arvamust. Sõltuvalt arvamusest võis eelnõu muutuda, sealhulgas oluliselt muutuda. Seega oli MuKa käskkirja eelnõu 06.03.2020 seisuga dokumendi kavand. Vastustaja seatud juurdepääsupiirangu alus -

§ 35lg 2 p 1 - ei ole kohane. Mu

Ka käskkiri ei ole õigustloov akt, vaid õiguse üksikakt. Seega ei esitanud vastustaja arvamust õigustloova akti eelnõule enne selle kooskõlastamiseks saatmist või vastuvõtmiseks esitamist. Vastustaja arvamus eelnõu kohta on dokumendi kavandi juurde kuuluv dokument (

§ 35lg 2 p 2).

1. Vastustaja eesmärgiks on mitte avaldada eelnõus sisalduvat juurdepääsupiiranguga infot. Vastustajal ei olnud õiguslikku alust MuKa poolt seatud juurdepääsupiirangut eirata. Eelnõude kooskõlastamisel ei ole tavapäratu, et arvamuse andmisel viidatakse eelnõu teatud osale (lõikudele). Vastupidisel juhul võib arvamuse mõistmine olla raskendatud. Vastustaja tegevus ei lähtunud kohtu hinnangul soovist leida alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks.
2. MuKa ei ole käskkirja eelnõult juurdepääsupiirangut eemaldanud. Seega on jätkuvalt õiguspärane arvamusele seatud juurdepääsupiirang. Kohtu hinnangul on vastustaja kaalutlus mitte avaldada arvamuse kaudu teavet käskkirja eelnõu kohta kohane kaalutlus. Õiguslik alus arvamusele juurdepääsupiirangu seadmiseks on

§ 35lg 2 p 2.

Seega leiab kohus, et seadis õiguspäraselt juurdepääsupiirangu 20.04.2020 dokumendile. Kaebajal on võimalik küsida arvamus välja teabenõude korras. Vastustaja saab otsustada, millise osaga arvamusest on kaebajal võimalik tutvuda (

§ 38lg 2).

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. 23. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom 4