KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 11.02.2021, Tallinn Haldusasja number 3-20-2108 Haldusasi E.K. kaebus 25.04.2000 Tallinna Lin

) § 132 lg-le 6 01.01.2006 ning nõue aegus 01.01.

1. a.
2. 01.06.2020 jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 11.03.2020 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-19-73, mis puudutas kaebajate hagi Eesti Vabariigi vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täitemenetlustes nr 025/2005/2635, 025/2001/3122 ja nr 029/2001/1156 . Hagiavalduste põhjenduste kohaselt olid täitemenetluste esemeks olevad nõuded aegunud, kuna tegemist oli maksunõudega ja avalik-õiguslike nõuete aegumise suhtes kohaldub maksukorralduse seadus, kui eriseadus. Kohtud leidsid lõppjäreldustes, et kaebajate nimel oleva tsiviilõigusliku kahju nõude (sundtäitmise) aegumine saabub 05.04.
3. Kohtud leidsid, et kaebajatele ei määratud maksusummat, vaid mõisteti välja maksukuriteoga tekitatud kahju. Maksunõudega ei saa olla tegemist seetõttu, et tsiviilhagi esitamisega kriminaalasjas ei ole võimalik maksunõuet tuvastada.
4. MTA asus kaebajatele 16.10.2020 koostatud vastustes seisukohale, et Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 otsusega välja mõistetud kahjunõue ei ole aegunud ning keeldus täitemenetluste lõpetamisest.
5. E.K. esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse 25.04.2000 Tallinna Linnakohtu poolt kriminaalasjas tehtud kohtulahendist tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seonduvalt aegumisega ning MTA kohustamiseks lõpetada nõude sundtäitmiseks läbiviidav täitemenetlus nr 025/2005/
6. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-20-
8. J.M. esitas 28.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu poolt kriminaalasjas tehtud kohtulahendist tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seonduvalt aegumisega ning MTA kohustamiseks lõpetada nõude sundtäitmiseks läbiviidav täitemenetlus nr 025/2001/
9. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-20-
11. R.K. esitas 29.10.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnakohtu poolt kriminaalasjas tehtud kohtulahendist tuleneva rahalise kohustuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks seonduvalt aegumisega ning MTA kohustamiseks lõpetada nõude sundtäitmiseks läbiviidav täitemenetlus nr 029/2001/
12. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-20-
14. Tallinna Halduskohus liitis oma 6.11.2020 määrusega kaebused ühte menetlusse. Haldusasja numbriks jäi 3-20-
15. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajate seisukoht
16. Kaebajad leiavad, et vastustaja poolt 16.10.2020 koostatud keeldumistes esitatud põhjendused ja seisukohad on vastuolus seadusega ning põhjendamata. Kaebajate suhtes sundtäitmisele kuuluvad nõuded alluvad

sätestatud aegumise regulatsioonile ning on käesolevaks ajaks ammu aegunud. Seetõttu kuulub sundtäitmine lõpetamisele. Kaebajad tuginevad kokkuvõtvalt järgnevale. 2

§ 31lg 3 p-s 4 sätestatule lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega.

Maksunõuete ja muude maksuseadustest tulenevate nõuete sundtäitmist ja aegumist reguleerib

13. peatükk. Vastavalt kehtivale Riigikohtu praktikale (määrus asjas 2-17-12525) on vastavas peatükis sätestatud aegumise regulatsioon käsitletav eriregulatsioonina tsiviilseadustiku üldosa seaduses (TsÜS) sätestatud aegumise regulatsiooni suhtes. 9.2 Vastavalt

§ 128

lg-s 41 sätestatule kohaldatakse sama paragrahvi lõikes 4 viidatud kohustuste (sh kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahenditest tulenevad nõuded) sissenõudmisele

–s maksuvõla sundtäitmisele kohalduvat regulatsiooni. Järelikult tuleb sundtäitmise aegumisele kohaldada

§-is 132 kui eriregulatsioonis sätestatud tähtaegu kõigi

§-s 32 loetletud tunnustele vastavate nõuete suhtes ning kõigi

§ 132lg-tes 1-4 sätestatud tunnustele vastavate nõuete suhtes.

Seega on maksuhaldur oma 16.10.2020 vastuskirjades ekslikult tuginenud väitele, et

-is sätestatud aegumise regulatsiooni kohaldatakse kitsalt vaid maksuvõlale. Maksuvõla definitsiooni sätestab

§ 32

. Vastavalt

§ 128

lg-le 4 võib maksuhaldur lisaks maksuvõlale sisse nõuda ka muud sättes nimetatud kohustused, mis ei vasta maksuvõla tunnustele, sh kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused. Vastavalt

§ 128

lg-s 41 sätestatule kohaldatakse kõigile neile nõuetele

-is maksuvõla sundtäitmisele kohalduvat regulatsiooni, sh järelikult ka §-s 132 sätestatud aegumistähtaegasid. 9.3 Asjaolu, et

§ 132

reguleerib erinormina lisaks maksuvõlale ka muude nõuete aegumistähtaegu, kinnitab veenvalt ka

§ 132

sõnastus, mille lg 4 sätestab, et muude maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg, välja arvatud eriseadustes sätestatud tähtajad, on viis aastat nõude esitamisele järgneva aasta 1. jaanuarist alates.

§ 134

lg 4 reguleerib igasuguse kahtluseta eelkõige just

§ 128lg 4 p-des 1-5 sätestatud nõuete sissenõudmise aegumistähtaegu.

9.4 Käesoleval juhul vastab kaebajate suhtes sundtäitmisele kuuluv nõue tingimusteta kõigile

§ 128lg 4 p-s 3 sätestatud eeldustele.

Kaebajate suhtes toimub täitemenetlus, mille esemeks on 25.04.

1. a kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusest tulenev rahaline kohustus. Kohtuotsus jõustus 08.05.
2. a. Täitemenetluses on sissenõudja MTA. Eelnevast tulenevalt on kaebajate suhtes toimuva sundtäitmise esemeks nõue, mis vastab kõigi tunnuste lõikes

§ 128

lg 4 p-s 3 sätestatud tunnustele ning mille sundtäitmise aegumise suhtes tuleb seega

§ 132lg 4 alusel kohaldada viieaastast aegumistähtaega, mis hakkas kulgema 01.

jaanuaril

1. a ja lõppes seega
2. jaanuaril
3. a. Seega on kaebajate suhtes toimuva nõude sundtäitmine

§ 132

lg 4 alusel juba aastaid aegunud ning täitemenetlus tuleb seega

§ 31lg 3 p 4 alusel lõpetada.

Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tuleb kriminaalkorras maksuõigusrikkumisega seonduvalt maksude tasumata jätmisega tekitatud kahjuhüvitist käsitleda tsiviilõigusliku nõudena. Maksude sissenõudmist korraldab riik avalikes huvides. MTA ei selgita üldse, miks tuleb

§ 128lg 4 p-s 3 sätestatut käesoleval juhul kohaldada kaebajate kahjuks.

9.5 Isegi kui lugeda, et

§ 132

lg-s 5 sätestatud aegumise katkemise regulatsioon kohaldub analoogia korras lisaks maksunõuetele ka

§ 132

lg-s 4 sätestatud muudele maksuhalduri poolt sissenõutavatele kohustustele, on kaebajate suhtes toimuv sundtäitmine ikkagi juba ligemale 10 aastat aegunud. Kaebajad on aegumisele tuginenud ja palunud vastaval alusel korduvalt nõude sundtäitmine lõpetada. Maksuhaldur keeldub põhjendamatult kaebajate taotluste rahuldamisest ning jätkab vaatamata aegumisele nõude sundtäitmist. MTA seisukoht 10. MTA ei nõustu kaebustega ja vaidleb sellele vastu. 10.1 Vastustaja leiab, et kaebused ei ole õigesti halduskohtu menetlusse võetud ja on alust jätta kaebused läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel. 3

1. ptk-s sätestatud korra alusel. Seetõttu leiab vastustaja, et pärast tsiviilasjas nr 2-19-73 juba tuvastatud asjaolu puudub kaebajatel õigus pöörduda halduskohtu poole esmalt väitega, et kaebajatelt nõutakse Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 kohtuotsuse alusel algatatud täiteasjades sisse avalik-õiguslikku nõuet (maksuvõlga) ning et selle avalik-õigusliku nõude sissenõudmine on aegunud. 10.3 Üks ja sama nõue ei saa olla samal ajal nii tsiviilõiguslik nõue (kriminaalmenetluses tsiviilhagi alusel sisse nõutud kahju hüvitis) kui ka avalik-õiguslik nõue (maksuvõla sundtäitmine). Kaebajad jätavad tähelepanuta, et Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 kohtuotsus on tehtud enne praegu kehtiva maksukorralduse seaduse vastu võtmist. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis nr 2-19-73 selgitanud, et isikud vastutavad TsK § 448 lg 1 järgi. 10.4 Kuivõrd Tallinna Linnakohtu 25.04.
2. a kohtuotsusega kaebajatelt välja mõistetud solidaarse nõude puhul oli tegemist tsiviilõigusliku kahjunõudega, tuleb aegumisele kohaldada ka eraõiguse, mitte maksukorralduse seaduse sätteid. Kohtud lahendasid vaidlusaluste täiteasjade sissenõudmise aegumise küsimuse leides, et aegumistähtaeg on 05.04.
3. Seega ei saa kaebajad väita, et sundtäitmine on lubamatu. 10.5 Kaebajad on jätnud tähelepanuta, et

§ 128

lõiget 4 täiendati punktiga 32 alates 01.01.2017 ja muudatus viidi

-i sisse kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega, millega laiendatakse kannatanute õigusi kriminaalmenetluses. Seaduseelnõu 80E seletuskirjast nähtub, et

muutmine on tingitud avalikõigusliku nõudeavalduse sisseviimisest kriminaalmenetlusse.

§ 128

lg 4 p-le 3 ei ole kehtestatud tagasiulatuvat jõudu ning samuti ei sätesta

§ 128

lg 4 punkt 3, et sätet tuleks kohaldada ka kõigi varasemalt kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahenditest tulenevate seotud tsiviilhagidele, mille sissenõudmine toimus seni väljaspool

-i menetluskorda. Kaebajate poolt viidatud Riigikohtu erikogu 10.10.2018 määrus nr 2-17-1252525 kui ka Tallinna Ringkonnakohtu 18.11.2010 määrus nr 3-10-2747 käsitlevad maksuhalduri haldusaktidega sissenõuetavate maksuvõlgade sundtäitmist, mitte aga kriminaalmenetluses enne

-i ja VÕS-i jõustumist tsiviilhagidega väljamõistetud kahjuhüvitisi. Seega ei laiene kaebajatelt kriminaalasjas väljamõistetud tsiviilhagi summade sissenõudmise aegumisele

§ 132sätted.

10.6 Juhul kui kohus leiab, et kaebused on õigesti Tallinna Halduskohtu menetlusse võetud, vaidleb vastustaja kaebustele vastu. MTA oli kaebajate taotluseid lahendades õigustatud tuginema Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud kohtumäärusele tsiviilasjas nr 2-19-

1. KOHTU PÕHJENDUSED
2. HKMS § 1 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste seni veel lahendamata taotlused. 11.1 Vastustaja leiab, et kaebused ei ole õigesti halduskohtu menetlusse võetud ja on alust jätta kaebused läbi vaatamata HKMS § 151 lg 1 p 1 alusel. Vastustaja sisustab taotlust asjaoluga, et kuivõrd tsiviilasjas nr 2-19-73 on juba tuvastatud, et kaebajate suhtes algatatud täiteasjades on tegemist tsiviilõigusliku kahjunõudega ja MTA nõue ei ole aegunud, ei ole kaebajatel õigust esitada sama nõuet halduskohtule. Tegemist on tsiviilõiguslike kahju hüvitamise nõuetega. Kohus vastustaja käsitlusega ei nõustu. 11.2 Kaebajad on esitanud käesolevas asjas kohtule kaebused nõuetes tunnistada seoses aegumisega lubamatuks Tallinna Linnakohtu poolt kriminaalasjas tehtud kohtulahendist tuleneva rahalise 4

§ 128lg 4 p-s 3 sätestatud tunnustele ning on aegunud.

Sellise nõude lahendamiseks ei ole ette nähtud teistsugust menetluskorda. Kaebajad ei vaidlusta käesolevas haldusasjas kohtutäituri tegevust kohtulahendi täitmisel, vaid leiavad, et tulenevalt nõuete aegumisest on maksuhaldur kohustatud täitemenetluse lõpetama. TMS § 48 lg 1 p 1 alusel võib täitemenetlus lõppeda ka sissenõudja avalduse alusel. Seega jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks nõudes maksuhalduri kohustamiseks kaebajate suhtes läbi viidavate sundtäitmiste lõpetamiseks. 11.5 Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

1. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 otsusega kriminaalasjas nr xxxxxxx mõisteti kaebajatelt solidaarselt Riigi Tolliameti kasuks välja 12 916 792 krooni aktsiisimaksu ning käibemaksu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tekitasid kaebajad nimetatud summas Eesti Vabariigile materiaalset kahju. Kohtuotsus jõustus 08.05.
2. Poolte vahel on vaidlus selles, kas MTA nõudele saab kohaldada TsÜS § 157 lg 1 või on kohtuotsuse täitmiseks MTA poolt algatatud täitemenetlustes sundtäitmiseks esitatud nõude puhul on tegemist

§ 128

lg 4 p-s 3 sätestatud tunnustele vastava nõudega mille sundtäitmise aegumisele tuleb

§ 5(7) 132 lg 4 alusel kohaldada viieaastast aegumistähtaega.

Kui õige on maksuhalduri seisukoht, siis on Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 kohtuotsusega on kaebajatelt välja mõistetud kahjuhüvitis (tsiviilõiguslik kahjunõue), mille sissenõudmine toimub eraõiguse, mitte

1. ptk-s sätestatud korra alusel ning mille aegumistähtaeg on 05.04.
3. Esmalt märgib kohus, et ei nõustu vastustaja seisukohaga, millest tulenevalt ei saa kaebajad tugineda enam aegumise vastuväitele tulenevalt asjaolust, et tsiviilasjas nr 2-19-73 tehtud lahendites on kohtud juba tuvastanud, et nõuded ei ole aegunud. Viidatud kohtulahendites toodud seisukohad ei ole halduskohtule kaebuste lahendamisel otseselt siduvad. Kohus kontrollib asja lahendamisel, kas vastustaja on põhjendatult keeldunud kaebajate poolt esitatud taotluste rahuldamisest mh põhjendustel, mida käsitleti Tallinna Ringkonnakohtu kohtumääruses tsiviilasjas nr 2-19-
4. Seega ei tingi üksnes vastava kohtulahendi olemasolu kaebuste rahuldamata jätmist, nagu ekslikult leiab vastustaja.
5. Kaebajate keskseks väiteks käesolevas asjas on, et sundtäitmisel oleva nõude aegumisele kohaldub

§ 132lg 4, kui eriregulatsioon Ts

ÜS § 157 lg-s 1 sätestatud regulatsiooni suhtes. Kohus kaebajate käsitlusega ei nõustu. 15.

§ § 31 lg 1 p 4 kohaselt lõpeb maksuseadusest tulenev rahaline nõue aegumisega. Maksunõuete ja muude maksuseadusest tulenevate rahaliste nõuete aegumist reguleerib

13. peatükk.

§ 128

lg 4 p 3 järgi võib maksuhaldur nõuda sisse ka kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevad kohustused, mille sissenõudjaks on Maksu- ja Tolliamet. Nimetatud säte kehtib alates 01.01.2017.

§ 128

lg 41 näeb ette, et § 128 lg-s 4 nimetatud rahalise kohustuse sundtäitmisel kohaldatakse

-s maksuvõla sundtäitmise kohta sätestatut.

§ 132

sätestab sundtäitmise aegumistähtajad, tuues eraldi välja deklaratsiooni alusel arvutatavate ning maksu- ja vastutusotsuse alusel sissenõutavate ning intressinõuete aegumistähtajad.

§ 132

lg 4 järgi on muude maksuhalduri sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg, välja arvatud eriseadustes sätestatud tähtajad, viis aastat nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist alates. Seega tuleneb eeltoodud regulatsioonist, et

132 lg 4 järgi kohaldatakse muude maksuhalduri poolt sissenõuteavate nõuete aegumisele maksuseaduses toodud regulatsiooni üksnes juhul, kui eriseadustes ei ole sätestatud aegumise suhtes teistsugust regulatsiooni. Sättest ei tulene, et

-s 132 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaega kohaldatakse mistahes rahaliste nõuete puhul, mille sissenõudjaks on MTA. Sättes toodu kehtib vaid juhul, kui puudub eriregulatsioon. 16. Kohus märgib esmalt, et kaebajad ei väida, et nende vastu esitatud rahaliste nõuete puhul oleks tegemist maksunõuetega, st kaebajad ei väida, et tegemist on

§ 132

lg-s 2 nimetatud nõudega, vaid leiavad, et tegemist on

§ 132lg-s 4 sätestatud nõudega.

Täpsemalt väidavad kaebajad, et nende vastu esitatud nõuete puhul on tegemist

§ 128

lg-s 4 sätestatud muude rahalise kohustustega, mille sissenõudjaks on Maksu- ja Tolliamet ning nõue vastab

§ 128lg 4 p-le 3.

Viimati nimetatud sättele ei saa kaebajad kohtu hinnangul aga tugineda, kuivõrd säte jõustus 01.01.2017, st peale täitemenetluste alustamist kaebajate suhtes.

1. Kohus nõustub kohtute seisukohaga tsiviilasjas nr 2-19-73, et nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg 1, mille kohaselt on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Sama sätte lg 2 kohaselt algab nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 4 järgi TsÜS § 157 lg 1 kohaselt aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 05.04.2011 tekkinud nõuetele. Kui enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 05.04.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg-t
2. Kohus nõustub, et MTA nõuete puhul kaebajate vastu on tegemist tsiviilõiguslike kahjunõuetega. Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebajad tekitasid Eesti Vabariigile materiaalset kahju kokku 12 916 792 krooni ulatuses. Dokumentide võltsimise ja deklaratsioonide esitamata jätmisega jätsid kaebajad riigile tasumata aktsiisi ja käibemaksu kokku 12 916 792 krooni. Kaebajatele ei määratud tasumiseks 6

sätted, vastutavad isikud TsK § 448 lg 1 järgi. Tallinna Ringkonnakohus on oma määruses tsiviilasjas nr 2-19-73 selgitanud, et kaebajad panid teod toime tsiviilkoodeksi kehtivuse ajal ja maksunõuet ei saa lahendada kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga, sest nimetatud nõue kuulub halduskohtu pädevusse. Seega on kaebajatelt välja mõistetud summade puhul tegemist kohtuotsusega välja mõistetud tsiviilõigusliku kahjuhüvitisega, mistõttu toimub selle sissenõudmine eraõiguse sätete järgi, mitte

1. peatükis sätestatud korra alusel. Seega on käesolevas asjas täitedokumendiks kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ning jõustunud kohtuotsuse alusel täitmiseks esitatud nõude aegumist reguleerib eriseadusena TsÜS ning täpsemalt TsÜS § 157 lg
2. Riigikohtu 18.04.2016 otsusest asjas nr 3-3-1-4-16 järeldub, et kui nõuet on tunnustatud kohtulahendiga, siis hakkab aegumisele kehtima TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud aegumise režiim ning enam ei oma tähendust nõude algne materiaalõiguslik aegumistähtaeg ega selle pikkus.
3. Kohus ei näe alust asuda aegumistähtaja arvutamisel teistsugusele seisukohale, kui seda tegid kohtud tsiviilasjas nr 2-19-73 ning nõustub, et tuginedes eeltoodule algavad enne 05.04.2011 jõustunud kohtuotsuste ja väljastatud täitedokumentide aegumistähtajad 05.04.2011 uuesti, mistõttu ei aegu Tallinna Linnakohtu 25.04.2000 otsusega välja mõistetud kahjunõue enne 05.04.
5. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka kaebajate poolt viidatud Riigikohtu 10.10.2018 määruses tsiviilasjas nr 2-17-12525 toodu. Nimetatud lahendis tõlgendati maksukorralduse seaduse sätteid puutuvalt nõude aegumise katkemisega. Lahendis käsitleti maksuvõla sundtäitmise aegumise temaatikat ning leiti, et kuna

§-s 32 on sätestatud maksuvõla sundtäitmise aegumise katkemise regulatsioon, ei kohaldu TsÜS § 159 lg 1, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega. Praegune asi erineb Riigikohtu lahendis käsitletud olukorrast selle poolest, et kohtulahendiga tunnistatud nõude aegumisele kohaldub eriseadusena TsÜS § 157 lg 1. 20. Eeltoodust tulenevalt on MTA jätnud 16.10.2020 kaebajate taotlused põhjendatult rahuldamata leides, et sundtäidetavatele nõuetele ei kohaldu

-is sätestatud aegumise regulatsioon ning on lähtunud põhjendatult tsiviilasjas nr 2-19-73 toodud järeldustest, mille kohaselt saabub nõuete aegumistähtaeg 05.04.2021 ning seega ei ole kahjunõuded aegunud. Kohus jätab kaebused rahuldamata. MENETLUSKULUD 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kaebused jäävad rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta kaebajate kanda. MTA menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik 7