← Eesti

4-21-1841/61

4-21-1841 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 26.10.2021, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-21-1841 Kohtukooss

§ 275lg 1 tähenduses (13.04.2016.

a RKKKo asjas nr 3-1-1-31-16, p 10). Ametnike kinnitusel oli R. Helmari kõnepruuk tingitud vahejuhtumist madratsiga, olles seetõttu ärritunud ja sõimates valvureid, st solvamine oli seotud vangivalvurite ametiülesannete täitmisega.

  1. 19.01.2021 toimepandud teo luges maakohus tõendatuks tunnistajate EP ja ET ütlustega kohtumenetluses. EP ütluste kohaselt R. Helmar ärritus, kuna valvurid keeldusid vastu võtmast tema avaldust kohe helistamiseks. Menetlusalune isik kutsus valvureid kukkedeks ja sülitas EP suunas, kuid sülg ei tabanud teda ainuüksi seetõttu, et jõudis ukse taha varjuda. Tunnistaja tajus, et sülg oli suunatud talle, kuna oli R. Helmariga kohakuti ja sülg tuli tema suunas. Hiljem sülitas R. Helmar korra veel, aga EP oli juba ukse varjus ja sülg ei tabanud ka teisi isikuid. Tunnistaja tundis end R. Helmari sülitamisest solvatuna, sest see näitab, et ametnik ei ole kinnipeetava jaoks keegi ja ta võib teha, mida tahab. Tunnistajate EP ja ET ütlused langevad kokku muu hulgas osas, et R. Helmar vihastas, kuna talle ei võimaldatud samal õhtul helistada. Menetlusalune isik hakkas seetõttu ropendama ja sülitama. Kuna kinnipeetavaga suhtles rohkem EP, pidas kohus usutavaks just viimase ütlusi, mille kohaselt oli sülitamine suunatud just talle ja ta tundis end sellest solvatuna. Tunnistajate ütlused on kooskõlas 01.02.2021 asitõendi vaatlusprotokolliga koos lisaga DVD-plaadil, milles on vaadeldud Tallinna Vangla OP-hoone
  2. üksuse videokaamera salvestisi. Kuigi salvestistel ei ole heli, on sellelt nähtav, kuidas EP varjub äkitselt kambri välisukse varju ja ET astub uksest eemale. EP üritab jätkuvalt kambri välisust sulgeda, kuid varjub siis taas ukse varju ja ET astub uksest eemale. Sellega on kohtu hinnangul tõendatud, et R. Helmar sülitas EP suunas, kuid ei tabanud teda, sest ametnik varjus ukse taha. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga, et tegemist on solvamise katsega, mis ei ole KarS §-st 251 tulenevalt KarS § 275 lg 1 järgi karistatav. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähendab „sülitama“ kõnekeeles „kellestki mitte hoolima, mitte välja tegema“. Üldtuntud väljend „näkku sülitama“ tähendab „kellegi suhtes jõhkralt, häbematult, alandavalt käituma“. Teise inimese pihta sülitamine väljendab teo toimepanija põlglikku ja üleolevat suhtumist isikusse, kelle suunas ta sülitab. Tunnistajate sõnul kaasnes sülitamisega R. Helmari sõim nende suunas ehk menetlusalune isik pidas vajalikuks võimendada oma sõnu ka füüsilise rahulolematuse 3

(13)4-21-1841 väljendusega, näidates enda negatiivset arvamust vanglaametnikesse. Tavapärases viisakas suhtlemises ei ole enda kehavedelike tahtlik suunamine teisele inimesele ilma viimase nõusolekuta aktsepteeritav. Seega on maakohtu hinnangul tegemist solvamisega juba selle teo toimepanemisel sõltumata sellest, kas sülg objekti ka tegelikult tabab. Seda kinnitavad ka EP ütlused, kelle sõnul näitas sülitamine tema jaoks, et vanglaametnik ei ole R. Helmari jaoks autoriteet ja kinnipeetav tunneb, et ta võib teha, mis ta tahab ja seda sõltumata asjaolust, et sülg EP vahetult ei tabanud. Ametikohale üleviimise käskkirjast ja ametijuhenditest tulenevalt on EP määratud Tallinna Vangla neljanda üksuse vanemvalvuri ametikohale ja ta täidab avaliku võimu ülesannet, s.o teostab riiklikku järelevalvet. Tegemist on avalikku korda

§ 275lg 1 tähenduses.

Ametnike kinnitusel oli R. Helmari sülitamine tingitud tema rahulolematusest EP keeldumisega võimaldada tal samal õhtul helistada, s.o tegu oli seotud EP ametiülesannetega.

  1. 30.01.2021 toimepandud teo luges maakohus tõendatuks tunnistaja SO kohtuistungil antud ütlustega, mille kohaselt ärritus R. Helmar taas seetõttu, et tal ei võimaldatud uue helistamise graafiku kehtima hakkamise tõttu sel päeval telefonikõne teha. Suhtlemine toimus läbi kambriluugi ja vestluse käigus R. Helmar sülitas SO suunas läbi kambriluugi. Sülg pritsis laiali ja lendas ametniku suunas. Selline käitumine üllatas ja solvas SO. Kui tunnistaja ära käis, viskas R. Helmar läbi luugi oma prügikasti tühjaks. SO hakkas naastes prügi koristama ja vestles R. Helmariga edasi ning viimane sülitas uuesti. SO väitis kohtumenetluses, et teisel korral sülg tabas teda, kuid see väljus süüdistuse piiridest, mistõttu jättis kohus selle arvesse võtmata. Tunnistaja ütlused on kooskõlas 01.02.2021 asitõendi vaatlusprotokolliga koos lisaga DVDplaadil, milles on vaadeldud Tallinna Vangla OP-hoone
  2. üksuse videokaamera salvestisi. Kuigi salvestistel ei ole heli, on sellelt nähtav, kuidas SO lükkab R. Helmari kambri ukse taga olevat prügi kokku, astub siis kambrist paar sammu eemale ja jääb vaatamata toiduluugi suunas. Minut aega hiljem tõmbab SO järsku enda vasaku õla tahapoole, vaatab alla vasakule ja toiduluugi poole. Natukese aja pärast astub ta toiduluugist veelgi kaugemale ja žestikuleerib kätega toiduluugi suunas. Seejärel astub ta ühe sammu tahapoole ja vaatab enda ette põrandale, žestikuleerides jällegi parema käega. Kaudselt kinnitavad sündmust ka tunnistaja TM kohtuistungil antud ütlused, mille kohaselt ta mäletab, et kõndis R. Helmari kambrist mööda, toiduluuk oli lahti, menetlusalune isik vaatas luugist välja, SO seisis 3-4 meetrit luugist eemalt ja R. Helmar karjus tunnistajale, et „mis sa vahid siin“. TM kambrist möödumist kinnitab ka sündmuse videosalvestis, millest nähtuvalt sisenes ta sündmuse ajal aatriumisse ja kõndis kambrist mööda. Kohus leidis, et eelnevalt toodud põhjendused, miks sülitamine ametniku suunas on käsitletav solvanguna, on asjakohased ka selle sündmuse puhul. SO ütluste kohaselt oli R. Helmari sülitamine tema jaoks solvav, sest ta kohtles kinnipeetavat õiglaselt ja püüdis teda aidata. Tunnistaja hinnangul üritas menetlusalune isik oma käitumisega manipuleerida ametnikku nõustuma tema nõudmistega. Ametisse nimetamise käskkirjast ja ametijuhenditest tulenevalt on SO nimetatud Tallinna Vangla neljanda üksuse vanemvalvuri ametikohale ja ta täidab avaliku võimu ülesannet, s.o teostab riiklikku järelevalvet. Tegemist on avalikku korda

§ 275lg 1 tähenduses.

SO kinnitusel oli R. Helmari sülitamine tingitud sellest, et ta täitis oma ülesandeid valvurina, suheldes menetlusaluse isikuga seoses viimase taotlusega telefonikõneks. R. Helmari käitumine oli analoogne ka EP puhul, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist käitumismustriga. 8. 06.02.2021 toimepandud teo luges maakohus tõendatuks AZ kohtumenetluses antud ütlustega, kes nägi R. Helmari ja SO vahel toimunud konflikti, mille käigus R. Helmar sülitas SO suunas ja tabas viimase vormi. Kas selle sündmuse või mõne teise ajal ütles R. Helmar AZ-le jällegi „sibul“ ja „kao üle Narva piiri“. SO kirjeldas kohtumenetluses antud ütlustes seda, kuidas R. Helmar ei allunud korraldusele panna käed selja peale ning sülitas selle käigus vanglaametnike suunas läbi trellide koridori poole, kuid vist keegi ei saanud pihta. Sellega väljendas R. Helmar oma meelsust. SO ei mäletanud täpselt, aga ilmselt viibis selle sündmuse juures AZ, kellele R. 4

(13)4-21-1841 Helmar ütles jälle „sibul“. Kohus avaldas kohtuvälises menetluses 26.03.2021 tunnistaja SO ütlusi, mille kohaselt selle teo puhul ütles R. Helmar AZ-le „Sina sibul, mida sina siin paasid, kao üle Narva piiri“. Tunnistaja möönis, et ta võib ajada sündmusi mingil määral omavahel segamini ehk siis on võimalik, et AZ viibis 06.02.2021 R. Helmari kambri juures. Tunnistajate ütlusi kinnitab vähemalt osaliselt 05.04.2021 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga DVDplaadil, milles on vaadeldud Tallinna Vangla OP-hoone
  1. üksuse videokaamera salvestisi. Kuigi salvestistel ei ole heli, on sellelt nähtav, et kirjeldatud sündmuse juures viibisid just SO ja AZ. Salvestiselt nähtuv kinnitab SO ütluseid, et R. Helmar ei allunud tema korraldustele ja tuli kutsuda korrapidaja. Samuti on näha hetk, kus SO tõmbab enda vasakut õlga tahapoole ning kõnnib edasi-tagasi. Kohus on juba selgitanud, miks ta pidas sülitamist vanglaametniku suunas ja isiku nimetamist „sibulaks“ solvavaks ja seda kinnitasid ka ametnikud ise. AZ kinnitas, et SO sai süljega pihta kõhu piirkonda. Kuna SO ise sündmuse detaile kohtus ei mäletanud, kuid kinnitas sülitamise fakti, pidas kohus selles osas AZ ütlusi usaldusväärseks. Neid ütlusi kinnitab ka SO ettekanne sündmuse kohta, milles ta kirjeldas enda tabamist süljega. Kohtu hinnangul oli R. Helmari käitumine seotud ametnike keeldumisega lubada tal liikuda ilma käeraudadeta ehk ametnike tööülesannetega. Tegemist oli vanglaametnikega, kes teostasid avalikku võimu. Tegemist oli kahe kuu jooksul juba
  2. sündmusega, kus R. Helmar solvas ametnikke analoogsel viisil, mistõttu pidi ta vaieldamatult aru saama selle mõjust valvuritele. Sellele viitab ka SO ütlus, et sel korral R. Helmar vabandas tema ees.
  3. 05.03.2021 toimepandud teo luges maakohus tõendatuks eeskätt tunnistajate AZ, TM ja RP ütlustega. AZ kohtuistungil antud selgituste kohaselt väljendas R. Helmar sel hommikul rahulolematust, kuna ei saanud öösel magada. Tema arvates öösel või peale öörahu algust käis keegi tema kambri kõrval koristamas, kolistamas ja see segas tema und. Kui tunnistaja kinnitas R. Helmarile, et õhtul seal keegi koristamas ei käinud, muutus R. Helmar pahuraks. Käitumisjuhise kohaselt tuli R. Helmarile paigaldada käerauad, mille peale läks ta endast välja ja sülitas AZ pihta. Sülg tabas tunnistajal ees olnud visiiri ja võimalik, et ka vormiriideid. Ta sülitas sündmuse ajal veel ühel korral AZ pihta. Tunnistaja pidas võimalikuks, et sama sündmuse jooksul ütles R. Helmar talle taas „sibul“ ja „tibla“ või „tõmba nahhui üle Narva piiri“. Tunnistaja kinnitas, et nii sülitamine kui R. Helmari sõnakasutus olid tema jaoks solvavad ja alandavad. RP kohtuistungil antud ütluste kohaselt on tema teada R. Helmar sõimanud AZ „sibulaks“, öelnud „kasigu sinna piiri taha tagasi“ ja sülitanud viimase pihta. AZ ütlusi kinnitavad ka TM kohtumenetluses antud ütlused, kes kirjeldas hiliskevadel aset leidnud sündmust, mil R. Helmar oli ärritunud, pahas tujus, halvasti meelestatud ja keeldus tulemast lähemale, et panna käerauad peale. R. Helmar ärritus AZ peale, hakkas teda sõimama, nimetas „sibulaks“ ning sülitas läbi trellukse ja AZ sai rinnapiirkonda pihta. Pisut hiljem sülitas R. Helmar taas. Tunnistajate ütlusi kinnitab vähemalt osaliselt 05.04.2021 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga DVD-plaadil, milles on vaadeldud Tallinna Vangla OP-hoone
  4. üksuse videokaamera salvestisi. Salvestiselt ei ole nähtav kambris toimuv, kuid sellelt on võimalik tuvastada, et kambri ees viibisid tunnistajatena ütlusi andnud AZ, RP ja TM. Kohus on juba selgitanud, miks ta pidas vanglaametniku pihta sülitamist ja isiku nimetamist „sibulaks“ solvavaks. Sõna „tibla“ on samuti slängisõnaraamatu kohaselt halvustav väljend venelase kohta ja on teo kontekstis mõeldud solvanguna. R. Helmari käitumine oli seotud vanglaametniku AZ tegevusega ehk hommikuse loenduse läbiviimisega ja sellega, et R. Helmar ei olnud rahul enda väidetava probleemi (öine lärm) lahendamisega. AZ teostas vanglaametnikuna avalikku võimu.
  5. Kohus märkis, et KarS § 275 lg 1 (võimuesindaja solvamine) näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti. Kohus tuvastas, et R. Helmar solvas umbes kahe kuu jooksul viiel korral oma ametiülesandeid täitvaid vanglaametnikke, kasutades nende suhtes sõimusõnu ning sülitades nende suunas ja nende pihta. Kohus pidas veenvaks ja usaldusväärseks ametnike ütlusi, et nad käitusid vangla sisekorraeeskirja kohaselt ja järgisid kehtestatud nõudeid. Nende eesmärk ei ole olnud kinnipeetavat taga kiusata, vaid tema probleeme lahendada. Kuigi 5
(13)4-21-1841 menetlusalune isik ei andnud kohtus ütlusi, nähtus juba tema selgitustest ja märkustest kohtuistungil, et ta ei pea end tegelikult toimunus süüdi. R. Helmari karistusregistri väljavõtte kohaselt on tal neli kehtivat kriminaalkaristust ja mitu kehtivat väärteokaristust, nendest kaks KarS § 275 lg 1 järgi. Menetlusalust isikut on karistatud varem samalaadsete tegude eest rahatrahviga, kuid need ei ole tasutud. Teised väärtegude eest määratud trahvid on samuti tasumata. R. Helmar taotles endale riigi õigusabi määramist raske majandusliku olukorra tõttu ja kohus rahuldas taotluse. Eeltoodu tõttu ei pidanud kohus põhjendatuks karistada isikut uuesti rahatrahviga, mis talle ilmselgelt mõju ei avalda, vaid arestiga.
  1. Aresti pikkuse kaalumisel võttis kohus arvesse tegude hulka ja iseloomu. Kohtu hinnangul ei olnud võimalik kergendava asjaoluna arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Kuigi R. Helmar vabandas kohtus viibides näiteks AZ ees, tegi ta seda pigem ennastõigustavalt, viidates sellele, et talle tehti liiga. Muid karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Süü suurust ei vähenda asjaolu, et R. Helmar viibis suurema osa vangistuse ajast kas kartseris või lukk-kambris. Tunnistajate ütlustest ja vangistusseadusest lähtuvalt võib järeldada, et selle põhjuseks oli eeskätt R. Helmari enda käitumine. Kohtule ei ole esitatud sellist järeldust ümberlükkavaid tõendeid.
  2. Kohus mõistis R. Helmarile karistuseks 15 päeva aresti, mis tuleb ära kanda Põhja Prefektuuri arestimajas kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kohus ei pidanud võimalikuks asendada aresti üldkasuliku tööga, sest R. Helmar ei avaldanud selleks nõusolekut. Samas ei pidanud kohus seda põhjendatuks ka nõusoleku saamisel, sest R. Helmari käitumine vanglaametnikega ja talle vanglas kohaldatud distsiplinaarkaristused annavad alust järeldada, et isik allub halvasti distsipliinile ja võimuesindajate korraldustele, mistõttu ei oleks üldkasulik töö edukas. Aresti ärakandmine annab menetlusalusele isikule võimaluse näidata, et ta suudab alluda vabaduskaotusliku karistuse tingimustele ehk on teinud enda jaoks vajalikud järeldused.
  3. Kohus mõistis VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 4 alusel R. Helmarilt riigituludesse menetluskuluna välja määratud kaitsjale makstud tasu 360 eurot. Kohus määras KrMS § 180 lg 3 neljanda lause alusel, et menetluskulud on võimalik tasuda 30 euro suuruste kuumaksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. KrMS § 180 lg 3 esimese ja teise lause alusel jättis kohus R. Helmari majanduslikku olukorda arvestades määratud kaitsjale makstud tasu summas 309,12 eurot riigi kanda. Kohus parandas VTMS § 2 ja KrMS § 306 lg 5 alusel kohtuotsuses ilmse ebatäpsuse ja määras VTMS § 108 p 7, § 2 ja KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel, et asitõendid – 2 DVD-plaati tuleb jätta kriminaalasja juurde. See otsustus jäi resolutiivosa kuulutamisel kohtuotsuse resolutsioonist ekslikult välja, samas peab kohus lahendama küsimuse sellest, mida teha asitõenditega. Väärteoasjas ei olnud vaidlust DVD-plaatide toimikusse jätmise osas, tegemist on vangla salvestiste koopiatega, mida on asitõendina vaadeldud, s.o tegemist on menetlustoimingu protokolli lisaga, mis tavapäraselt jääbki toimikusse. Apellatsioon
  4. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku Raido Helmari kaitsja Gregori Palm, kes palub maakohtu otsus tühistada ja asendada R. Helmarile mõistetud arest 15 päeva rahatrahviga kohtu õiglasel äranägemisel või alternatiivselt vähendada talle mõistetud aresti pikkust.
  5. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, leides, et kohus on andnud R. Helmari käitumisele ebaõige hinnangu käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides a) (osas, mis puudutab LP solvamist), b) ja c). Kohus on analüüsinud, kas R. Helmari poolt vangivalvuritele suunatud sõnad ja laused olid solvavad või mitte, kuid on jätnud samas tähelepanuta, et kohtupraktika kohaselt ei täida mitte igasugune võimuesindaja solvamine KarS § 275 koosseisu. Selle sätte rakendusala paisuks lubamatult laiaks, kui karistatavaks muutuksid mistahes väljaütlemised võimuesindaja suunas, mis võivad endaga põhimõtteliselt kaasa tuua solvumise. Inimesed on erinevad ja ka 6
(13)4-21-1841 nende seesmine valulävi on erinevad. Ühe jaoks äärmiselt solvav sõna või tegu võib teise jaoks olla ebaoluline või natukene ebameeldiv. Seetõttu leiab kaitsja, et KarS § 275 rakendusalasse saavad kuuluda vaid sellised teod või solvangud, mis on oma olemuselt piisavalt intensiivsed, et neid saaks pidada ohvri au ja väärikust tõsiselt riivavaks. Samasisulist seisukohta on väljendanud ka Viru Maakohus väärteoasjas nr 4-20-
  2. Solvamise intensiivsust hinnates tuleks olukorda vaadelda n.ö keskmise mõistliku kõrvaltvaataja pilgu läbi. Kaitsja möönab, et AZ nimetamine fašistiks, sibulaks ja tiblaks on solvanguna piisavalt intensiivne, et seda võiks tõsiselt alandavaks ja solvavaks pidada ka neutraalne kõrvalseisja. Küll aga vihahoos kellegi nimetamine kutsikaks ei riiva kellegi väärikust väga intensiivselt. Samal seisukohal on kaitsja ka termini „idioot“ suhtes, mille puhul on oluline hinnata konteksti, milles see öeldud oli. Solvangute puhul ei ole määrav mitte üksnes see, mida öeldakse, vaid ka kuidas öeldakse. Sõprussuhetes võivad sõbrad kasutada teineteise suunas solvavaid termineid, ent öeldu kontekstist tulenevalt ei solvu sellest keegi. Antud juhul on R. Helmar nimetanud LP idioodiks ühel korral ja seda ajal, mil ta sõimas kõiki valvureid valimatult. See vähendab solvangu tõsiseltvõetavust, kuna solvangute eesmärk on end rohkem „välja elada“, mitte kellegi tundeid kaalutletult haavata. LP pidi seda mõistma, et vangla korraldusega rahulolematu R. Helmar väljendas oma pahameelt kõige ja kõigi suhtes. Samasuguse vihapurske sihtmärgiks oleks sattunud mistahes valvur, kes parasjagu R. Helmari lähedal oleks viibinud. Seetõttu ei saa terminisse „idioot“ suhtuda väga personaalselt. Samuti ei olnud selle termini kasutamise ajal kuuldekaugusel kedagi peale AZ (kes langes samuti solvangute ohvriks), mistõttu ei saanud see asetada LP teiste (nt teiste kinnipeetavate) ees piinlikku olukorda. Kaitsja ei soovi eelnevaga öelda, justkui oleks võimuesindaja nimetamine idioodiks normaalne või sotsiaalselt aktsepteeritav, kuid antud juhul vihahoos öeldud üks sõna ei kujuta endast intensiivset ametniku au riivamist. Seda ka juhul, kui ametniku jaoks oli sellise sõna kuulmine ebameeldiv. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et vähemalt LP puudutavas osas ei ole R. Helmari puhul väärteokoosseis täidetud.
  3. Kaitsja nõustub kohtuga, et sülitamine ilmestab teatud kontekstis üleolevat suhtumist, kuid see ei riiva veel intensiivselt kellegi au ja väärikust. Nii võib ette tulla olukordi, kus isik oma lugupidamatuse märgiks sülitab rääkija jutu peale maha. Selline žest on samuti lugupidamatu ja ebaviisakas, kuid ei too eelduslikult kaasa intensiivset au riivet. Selle seisukohaga on paljuski nõustunud ka Viru Maakohus väärteoasjas nr 4-20-4688, kus leidis, et vangivalvuri pihta vee viskamine (mis on samuti äärmiselt lugupidamatu) ei ole veel KarS § 275 tähenduses karistatav. Sealjuures pidas kohus oluliseks märkida, et kellegi poole vee viskamine ei ole oma loomult selline, et sellega oleks valvur asetatud alandavasse olukorda näiteks seeläbi, et tema nägu ja riietus oleks määrdunud või ebameeldiva lõhnaga. Harju Maakohus on väärteoasjas nr 4-19-5342 toonud välja, et politseis töötavad isikud võivad küll sattuda põhjendamatult solvava ja alavääristava kriitika osaliseks, kuid seadusandja tahe ei ole olnud KarS § 275 alusel karistada igat isikut, kes põhjendamatult oma negatiivset suhtumist politsei suunas väljendab. Seega ei nõustu kaitsja kohtuga, et ainuüksi sülitamise faktist teise suunas saab juba tuletada intensiivse au riivamise, mis vältimatult toob kaasa vastutuse KarS § 275 alusel. Süljega mitte pihta saades ei määrdu ametnike riietus ja ainus tagajärg on see, et ametnikul on teadmine, et kinnipeetav suhtub temasse üleolevalt ja negatiivselt. See ei ole samastatav au tõsise riivamise või intensiivse solvanguga.
  4. Seega on kaitsja seisukohal, et isegi kui R. Helmari tahe oli kahes ülalmainitud episoodis vangivalvurit süljega tabada ja panna seeläbi toime KarS § 275 nimetatud süütegu, siis ei realiseerinud ta kõiki neid elemente, mis olid vajalikud valvuri solvamiseks. R. Helmari sülg ei tabanud nendes episoodides vangivalvurit ja seetõttu ei määrdunud ametnike riietus, samuti ei pidanud nad tundma ka erilist ebameeldivustunnet sellest, et kellegi teise sülg on nende keha vastas. Erinevalt maakohtust leiab kaitsja, et sülitamine ilma tabamata ei ole mitte alati KarS § 7
(13)4-21-1841 275 koosseisupärane tegu. Keskne küsimus seisneb selles, kas inimest peaks intensiivselt solvama teadmine, et keegi plaanis tema poole sülitada. See teadmine on küll häiriv, ent ei ole käsitletav intensiivse solvamisena. Kaitsja hinnangul võiks sülitamine ilma tabamata kvalifitseeruda KarS § 275 alla juhul, kui sülitamisel on palju pealnägijaid. Sel juhul seisneb alandus selles, et inimese sotsiaalset staatust on alavääristatud teiste silmis. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et R. Helmari süütegu jäi nendes episoodides katse staadiumisse, kuid väärteokatse ei ole KarS § 251 kohaselt karistatav. Seega puuduvad nendes episoodides väärteokoosseisu tunnused.
  1. Kaitsja palub kohtul asendada R. Helmarile mõistetud arest rahatrahviga või alternatiivselt vähendada talle mõistetud aresti pikkust. Kuigi maakohus ei pidanud menetlusalusele isikule rahatrahvi määramist varasemate rahatrahvide tasumata jätmise tõttu otstarbekaks, pärineb suur osa maksmata trahvidest ajast, mil R. Helmar oli vanglas ja tema võime trahve tasuda oligi tavapärasest kehvem. Rahatrahv võib olla R. Helmari jaoks motiveerivam kui vangla. Tema süüteod on toime pandud vanglas, mistõttu ei ole vabadusekaotuslik sanktsioon tema jaoks rehabiliteeriva mõjuga olnud. Pigem on see soodustanud uute süütegude toimepanemist. Menetlus ringkonnakohtus
  2. Vastuseks Tallinna Ringkonnakohtu päringule teatasid nii R. Helmari kaitsja kui kohtuvälise menetleja esindaja, et nad soovivad apellatsiooni lahendamist kirjalikus menetluses.
  3. Kohtuvälise menetleja Tallinna Vangla esindaja HT esitas ringkonnakohtule 01.10.2021 kirjaliku seisukoha, milles palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Esindaja on seisukohal, et maakohus on apellatsioonis esitatud põhjendusi juba kaalunud ja kohtuotsus on õiguspärane. R. Helmari süü on leidnud tõendamist ning talle määratud karistus on süütegude raskust ja tema varasemat käitumist arvestades proportsionaalne. Maakohtu põhjendused süütegude hindamisel ning karistuse liigi ja määra osas on põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis toodud asjaolud ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks.
  5. VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires. Apellatsioonist nähtuvalt vaidlustab kaitsja maakohtu otsust osaliselt, s.o käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides a) (osas, mis puudutab LP solvamist), b) ja c) osas, leides, et kohus on andnud R. Helmari käitumisele ebaõige hinnangu. Ringkonnakohus kaitsja etteheitega ei nõustu ja leiab, et maakohus hindas tõendeid ja R. Helmari käitumist, mille põhjal kohus tuvastas menetlusaluse isiku poolt kõigis viies talle etteheidetavas teos KarS § 275 lg 1 koosseisu, asjakohaselt ja õigesti. Maakohtu mõttekäik on jälgitav ning järeldused seostatud tuvastatud asjaoludega. Idioodiks ja kutsikaks kutsumine
  6. Maakohus tuvastas, et väärteotoimikus asuvate materjalide põhjal on piisavalt leidnud tõendamist käesoleva otsuse punkti 1 alapunktis a) toodud episoodis R. Helmari poolt ametiülesandeid täitnud vangivalvurite LP idioodiks ja kutsikaks ning AZ fašistiks ja sibulaks kutsumine süüdistuses märgitud kellaajal ja asukohas. Apellatsioonis ei ole vaidlust kirjeldatud tegude faktilise toimumise osas ega selles, et R. Helmari öeldu oli seotud vanglaametnikuna avalikku võimu teostanud valvurite LP ja AZ ametikohustuste täitmisega. Samuti möönab kaitsja, et AZ nimetamine fašistiks, sibulaks ja tiblaks on solvanguna piisavalt intensiivne, et seda võiks alandavaks ja solvavaks pidada ka neutraalne kõrvalseisja. Küll aga on kaitsja hinnangul keskne küsimus selles, kas R. Helmari poolt LP nimetamine kutsikaks ja idioodiks riivab isiku väärikust määral, et see oleks KarS § 275 lg 1 mõttes käsitatavana solvava teona. 8
(13)4-21-1841
  1. Seaduses solvamise legaaldefinitsioon puudub, kuid õigusalases kirjanduses ja kehtivas kohtupraktikas on sedastatud, et solvamine on tegu, mis riivab kannatanu autunnet, n-ö sisemist au ehk väärikust. Solvata saab väärtushinnangu või vale faktiväite esitamisega, samuti teoga (nt näkku sülitamine). Solvamine seisneb inimese halvustamises ebasündsas vormis, nt isiku välimuse või isikuomaduste puudulikkuse esiletoomises, tema tegevuse agressiivses ja vahendeid valimatus kritiseerimises, tema elukutse alavääristamises jne. Ebasünnis vorm ei hõlma seejuures mitte üksnes vulgaarseid sõnu, vaid ka oma sisult negatiivseid või halvustavaid piltlikke väljendeid. Solvamine on võimalik ka küsimuse vormis, samuti mittesõnaliselt – nt karikatuuriga (RKKK 3-1-1-80-97, vt ka § 115 komm
  2. – Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. v.a. Juura, Tallinn 2021). Solvavad väljendid võivad käia nii võimuesindaja enda kui ka tema ametialase tegevuse suhtes. Arvestades seda, et termin „solvamine“ on määratlemata õigusmõiste, saab selle mõiste sisustajaks olla lõppkokkuvõttes kohtupraktika. Selleks aga, et hinnata, kas mingi sõna või tegu on solvav, peab kuriteo asjaolude kirjeldusest nähtuma ka see, milliseid sõnu, žeste, miimikat vms kasutades on kedagi väidetavalt solvatud (mutatis mutandis RKKK 3-1-1-3-05).
  3. Maakohus viitas oma otsuses asjakohaselt Eesti keele instituudi
  4. a ühendsõnastikus toodule, mille kohaselt on idioot ülimal määral totter, rumal inimene, lollakas ja kutsikas inimese suhtes kasutatuna halvustav väljend noore inimese kohta. Ringkonnakohus nõustub kaitsja selles, et vihahoos kellegi nimetamine kutsikaks on inimese kohta öelduna oma sisult halvustav ja seda kinnitab ka maakohtu eeltoodud viide. On tõsi, et igasugune au ja väärikuse riivamine ei ole automaatselt KarS § 275 lg 1 järgi kvalifitseeritav solvanguna. Isiku tegu peab olema piisavalt intensiivne ja teist isikut alandav ning seda ka kõrvaltvaataja seisukohalt. Asjast ilmneb, et R. Helmar väljendas uue töötaja (antud juhul vangla valvuri) kutsikaks kutsumisega halvustavat suhtumist LP kui uue töötaja suhtes, sest menetlusalusele isikule oli unustatud madrats kambrisse õigeaegselt sisse anda (toimik lk 116 prd). Solvang oli seega seotud LP tööga võimuesindajana vanglas. Kohtu sellist seisukohta kinnitavad ka AZ ja LP maakohtu 13.05.
  5. a kohtuistungil tunnistajana antud ütlused. AZ märkis, et R. Helmar solvas nii teda kui LP. Seejuures kutsus menetlusalune isik LP kutsikaks, kasutades sellist väljendit ilmselt põhjusel, et LP oli üsna uus töötaja ja paar kuud alles vanglas tööl (toimik lk 109). LP kinnitas samuti, et R. Helmar kutsus teda idioodiks ja kutsikaks, kuid selgitas samas, et tundis end solvatuna, sest ta ei ole idioot, rumal ega puudega inimene, mistõttu ei ole ta sellist hinnangut väärt (toimik lk 116 prd ja 117). Nii sõnad „kutsikas“ kui ka „idioot“ omavad selles kontekstis ilmset ühisosa, mis viitab rumalusele (kutsika puhul kogenematuse kaudu). Situatsioonist nähtub ka ilmselgelt, et need väljendid käisid koos. Need võimendasid teineteist, võimaldades mõista neid kontekstis ja väljendades koos hinnangut, et LP on nö noor ja rumal (seejuures rumal mh põhjusel, et ta on noor). Eeltoodust saab järeldada, et LP tundis end solvatuna mõlemast väljendist, selliselt nagu neid koos esitati.
  6. Kolleegiumi hinnangul saab menetlusaluse isiku poolt LP suhtes kasutatud väljendeid pidada piisavalt intensiivseks isiku au ja väärikuse riivamisel, mille tõttu võis LP tunda end ametikohustuste täitmisel solvatuna. Tegemist on isiku intellektuaalseid võimeid halvustava negatiivse ja üleoleva hinnanguga, mida R. Helmar kasutas ilmselgelt eesmärgiga alavääristada LP. Kaitsja tõmmatud paralleel sõprade omavahelise sõnakasutusega ei ole siin kohane. Kuigi sõna idioot ja muude halvustavate väljendite kasutamine võib olla aktsepteeritav sõprade omavahelises suhtluses, ei olnud siin sellega kindlasti tegu. LP ei olnud R. Helmari sõber, vaid ta tegi vanglas oma tööd, mis muuhulgas eeldas ka autoriteedi kasutamist. On ilmselge, et kui R. Helmar kasutas LP intellektuaalsete võimete või oskuste kohta selliseid solvavaid ja ka alandavaid sõnu, siis oli nende siht LP alandades solvata, kahandada tema autoriteeti ja demonstreerida, et tal seda pole. Kuna praegu heidetakse ette võimuesindaja solvamist, siis on 9
(13)4-21-1841 eriti oluline, et R. Helmar kasutaski väljendeid, mis on eriti eesmärgipärased just võimuesindaja solvamiseks, kuna kannavad endas autoriteedi õõnestamise eesmärki. Sellises kontekstis on ka sõnal „kutsikas“ ilmselgelt teine tähendus kui nö sõpradevahelises suhtluses. Apellatsioonis väljendatu, et R. Helmar nimetas LP idioodiks ainult ühel korral ja seda ajal, mil ta sõimas kõiki valvureid valimatult, ei õigusta menetlusaluse isiku käitumist ega vähenda solvangu tõsiseltvõetavust ega personaalsust. Nii LP kui sündmuse juures viibinud AZ mõlemad kinnitasid, et tundsid end R. Helmari öeldust solvatuna. Seejuures on LP kohtus antud ütlustest sedastatav, et ta võttis solvamist isiklikult, sest see oli suunatud personaalselt talle, kuna kinnipeetav kahtles LP võimetes täita töökohustusi korrektselt. Solvangu tõsiseltvõetavust ei pisenda, et termini idioot kasutamise ajal oli kuuldekaugusel vaid AZ.
  1. Ükski vangivalvur ei pea oma igapäevatööd tehes taluma seda, et kinnipeetav tema suunas solvavaid, ebatsensuurseid või muu taolise iseloomuga väljendeid kasutab ja teeb seda ajal, mil valvur täidab temale seadusest tulenevat kohustust tagada avalikku korda. Ringkonnakohus ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et solvangu tõsiseltvõetavust karistusõiguslikus mõttes vähendab automaatselt see, kui solvaja eesmärk on end mh „välja elada“, kuna ta on rahulolematu. Igasugune solvamine on rohkemal või vähemal määral enda „väljaelamine“ – tavapäraselt solvavadki teisi just ärritunud inimesed, kes arvavad, et nende frustratsioon on põhjuseks öelda nö „seda, mida sülg suhu toob“. Ringkonnakohus ei näe põhjust väita, et nö väljaelamine välistaks selle, et sooviti kellegi tundeid haavata. Selles asjas ei ole olnud kahtlust R. Helmari arusaamisvõimes: ta teadis, mida need sõnad tähendasid ja suunas need inimestele, keda need ennustatavalt haavasid. Seda, et ta tahtis inimesi justnimelt haavata ja valis selle järgi sõnu, kinnitab ilmekalt ka asjaolu, et ta üritas tabada ametnike tundlikku kohta: noort ametnikku solvas ta just kogenematusele ehk rumalusele viidates, vene rahvusest ametnikku solvas rahvuslikul pinnal. Apellatsioon ei tekita kahtlust selles, et ta sai aru, et need sõnad adressaate haavavad ja see oligi just tema eesmärk. Tema viis oma frustratsiooni välja elada oligi vanglaametnikes halva tunde tekitamine. Sellele viitab ka karistusregistri väljavõttest (tl 70) nähtuv, et tal oli teo ajal muuhulgas kaks varasemat kehtivat väärteokaristust KarS § 275 lg 1 alusel. Kui kaitsja seisukohaga nõustuda, siis tuleks tõdeda, justkui peaks kergemini ärrituvad inimesed, kes satuvad oma loomusest tulenevalt hõlpsamini olukordadesse, kus on kiusatus end „välja elada,“ saama karistusõigusliku eelise rahulikumate inimeste ees, kes sõimavad teisi harvemini, aga see-eest vahest kaalutletumalt. Sellega ringkonnakohus nõustuda ei saa. Ühiselureeglid, mida R. Helmar antud juhul rikkus, kehtivad kõigile ühtviisi, temperamenditüübist sõltumata. Frustratsiooniga toimetulemiseks on ka muid viise kui süütegude toimepanemine. Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et R. Helmari poolt LP idioodiks ja kutsikaks kutsumine võib isikut solvata ja seda kinnitas ka LP maakohtu kohtuistungil. Eeltoodust tulenevalt on leidnud tuvastamist, et R. Helmari käitumine, s.o LP idioodiks nimetamine riivas tema kui võimuesindaja au ja väärikust ning solvamine leidis aset seoses tema ametikohustuste täitmisega. Maakohtuga saab nõustuda ka selles, et tegu on toime pandud ilmselgelt kavatsetult ehk R. Helmar sooviksi oma sõnakasutusega solvata muu hulgas LP, kes tema arvates teda kiusas. Menetlusaluse isiku kõnealune tegu vastab kolleegiumi hinnangul KarS § 275 lg 1 tunnustele. Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud ka ringkonnakohus ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Sülitamine
  2. Maakohus tuvastas, et väärteotoimikus asuvate materjalide põhjal on piisavalt leidnud tõendamist ka käesoleva otsuse punkti 1 alapunktides b) ja c) toodud episoodides süüdistuses märgitud kellaajal ja asukohas R. Helmari poolt vastavalt ametiülesandeid täitnud vangivalvurite EP ja SO suunas mõlemal juhul kahel korral sülitamine. Sülg valvureid ei tabanud. Apellatsioonis ei vaidlustata kirjeldatud tegude faktilist toimumist ega seda, et R. Helmari tegevus (valvurite suunas sülitamine) oli seotud vanglaametnikuna avalikku võimu teostanud 10
(13)4-21-1841 valvurite EP ja SO ametikohustuste täitmisega. Kaitsja hinnangul on küsimus selles, kas vangivalvuri pihta sülitamine teda tabamata kvalifitseerub KarS § 275 lg 1 alla või on tegemist üksnes solvamise katsega, mis ei ole KarS §-st 251 tulenevalt KarS § 275 lg 1 järgi karistatav. Sama küsimuse tõstatas kaitsja ka maakohtus.
  1. Maakohus asus seisukohale, et teise isiku pihta sülitamisel on tegemist solvamisega juba selle teo toimepanemisel sõltumata sellest, kas sülg objekti ka tegelikult tabab, mistõttu vastab selline tegu KarS § 275 lg 1 tunnustele. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellise seisukohaga. Nagu eelnevalt märgitud, on solvamine oma sisu poolest teise isiku väärikuse alandamine ebasündsas vormis, mis riivab kannatanu autunnet. Solvata saab ka teoga (nt näkku sülitamine). Üks ilmne näide solvavast teost ehk žestist on näiteks keskmise sõrme näitamine; inimese suunas sülitamine, eesmärgiga teda tabada, on selle kõrval aga oluliselt intensiivsem. Maakohus viitas otsuses asjakohaselt Eesti keele seletavas sõnaraamatus väljendite sülitamine ja näkku sülitamine tähendustele ning tõi detailselt välja tunnistajate EP ja SO maakohtu kohtuistungil antud ütlused. Mõlemad isikud tundsid end R. Helmari poolt toime pandud teost (nende suunas sülitamisest) solvatuna. EP märkis, et menetlusalune isik oli agressiivne, nimetas valvureid kukkedeks ja kasutas ka teisi solvavaid väljendeid ning olles R. Helmariga kohakuti, sülitas viimane tema suunas. Sülg ei tabanud EP üksnes seetõttu, et ta jõudis kiiresti ukse taha varjuda. Hiljem sülitas R. Helmar valvurite poole veel ühe korra, kuid see läks kõigist mööda (toimik lk 103-103 prd). Tunnistaja kinnitas, et tundis end selles olukorras ametnikuna solvatuna, sest selline käitumine näitab kinnipeetava üleolevat suhtumist ning sülg juba ise näitab seda, et valvur ei ole tema jaoks keegi, ta võib teha mis tahab (toimik lk 104). SO kirjeldas oma ütlustes seda, kuidas R. Helmar tema suunas 30.01.2021 kahel korral sülitas ja märkis, et selline käitumine üllatas teda inimesena, kuid solvas teda ametnikuna, sest üheksa aasta jooksul ei ole ükski kinnipeetav tema peale varem sülitanud (toimik lk 113). Vastuseks kohtuvälise menetleja küsimusele SO kinnitas, et selline käitumine solvab töökohtuste täitmisel tema väärikust ja on alandav (toimik lk 114-114 prd).
  2. Kolleegium leiab, et mõlemal juhul oli R. Helmari tegevus EP ja SO suunas sülitamise näol ajendatud soovist valvureid solvata. Sellist seisukohta kinnitab ka tõsiasi, et tunnistajate ütlustest nähtuvalt ei piirdunud menetlusaluse isiku tegevus seejuures mitte üksnes valvurite suunas sülitamisega, vaid ta kasutas nende sündmuste käigus valvurite suhtes ka erinevaid sõimusõnu või ähvardusi (toimik lk 103 ja lk 113). Kaitsja näide, mille kohaselt žest, kus isik sülitab oma lugupidamatuse märgiks rääkija jutu peale maha, ei too kaasa intensiivset au riivet, on kõnealusel juhul asjakohatu, sest R. Helmarile ei heideta ette maha, vaid valvurite suunas sülitamist. Kuigi maha sülitamine võib olla tõepoolest teatud juhtudel aktsepteeritav, ei saa tavapärases viisakas suhtlemises enda kehavedelike (sh sülje) tahtlikku suunamist teisele inimesele ilma viimase nõusolekuta pidada vastuvõetavaks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole mingit olulist sisulist vahet sellel, kas sülg sihtmärki tabab või mitte, sest tegemist on ennekõike sümboolse aktiga, nagu seda on ka solvavad sõnad. Nagu ka süüdistuse tekstist näha, ei tabanud sülg isikuid peamiselt põhjusel, et nad põiklesid eemale; 05.03 õnnestus R. Helmaril ka ametnikku tabada. Tegemist on ilmselgelt isikut alandava teoga ja seda ka asjasse mittepuutuva kõrvaltvaataja seisukohalt. Veelgi vähem saab pidada vastuvõetavaks R. Helmari käitumist olukorras, kus sülg on suunatud ametiülesandeid täitva vangla valvuri suunas, soovides sellega näidata oma üleolevat suhtumist, riivata isiku väärikust, alandada ja näidata oma üleolekut. Sellist seisukohta kinnitavad ka SO ütlused, et R. Helmari käitumine üllatas teda inimesena, kuid solvas ametnikuna. Kolleegium on seisukohal, et R. Helmar pidi aru saama, et valvurite suunas sülitamisel võib sülg neid tabada ja vähemalt möönma, et teise isiku pihta sülitamine ei ole tavapärane käitumine. See riivab teise isiku (avalikku korda kaitsnud võimuesindaja) au ja väärikust isegi juhul, kui sülg valvurit ei taba. 11
(13)4-21-1841
  1. Vastupidisele seisukohale jõudmiseks ei anna alust ka kaitsja viide Viru Maakohtu lahendile nr 4-20-
  2. Selles asjas asus maakohus teo konteksti ning sellele eelnenud ja järgnenud asjaolusid analüüsides seisukohale, et vee viskamine kui teoakt ei väljunud lihtsa pahameele väljendamise piiridest ega kasvanud solvamiseni. Antud juhul ei heideta aga R. Helmarile ette valvurite suunas vee viskamist, vaid sülitamist ehk kehavedelike eritamist ning kohtukolleegium on juba sarnaselt maakohtuga põhjendanud, miks valvuri pihta sülitamine isegi teda tabamata solvab töökohustusi täitvat ametnikku ja alandab tema väärikust. Erinevalt vee viskamisest on sülitamine teise inimese suunas läbi aegade üldtuntud solvav žest. Samuti ei ole võimalik kaitsjaga nõustuda selles, justkui saaks sülitamine ilma tabamata kvalifitseeruda KarS § 275 alla üksnes juhul, kui sülitamisel on palju pealnägijaid. Kuna KarS § 275 lg 1 objektiivse koosseisu omistamisel tuleb tuvastada üksnes see, kas menetlusaluse isiku käitumine riivas võimuesindaja au ja väärikust ning kas solvamine leidis aset seoses tema ametikohustuste täitmisega (mis on käesolevas asjas juba tuvastamist leidnud), siis ei oma tähtsust see, kas ja mitu inimest sülitamist pealt nägi. Praegu ei heideta isikule ette KarS § 262 või 263 järgi kvalifitseerutud tegu.
  3. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus maakohtuga nõustuvalt, et R. Helmar täitis oma sellise tegevusega (EP ja SO suunas sülitamisega) mõlemal juhul KarS § 275 lg 1 koosseisu. Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud ka ringkonnakohus nende episoodide puhul ühtegi õigusvastasust ega süüd välistavat asjaolu. Karistus
  4. Apellatsiooni argumendid ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks R. Helmarile karistuseks mõistetud aresti osas. Vastavalt VTMS § 148 p-le 4 võib ringkonnakohus tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas vaid juhul, kui maakohus on mõistnud väärteo raskust või menetlusalust isikut arvestades õiguslikult põhjendamatu karistuse. Ringkonnakohus ei näe, et maakohus oleks teinud karistuse mõistmisel mõne vea.
  5. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole alust maakohtu mõistetud aresti asendamiseks rahatrahviga. Praegusel juhul on oluline see, et R. Helmar pani oma ülalkirjeldatud tegevusega lühikese aja ehk kahe kuu jooksul toime viis KarS § 275 lg 1 koosseisule vastavat tegu, kusjuures süüteod pani ta toime kavatsetult. Lisaks süüle ning karistust kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele peab kohus vastavalt KarS § 56 lg-le 1 arvestama ka preventiivseid eesmärke. Maakohus ongi leidnud, et aresti kohaldamine on vajalik ka eripreventiivsetel kaalutlustel ehk mõjutamaks R. Helmarit edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma. Vajadust kohaldada selleks just aresti nägi maakohus asjaolus, et R. Helmarit on varem korduvalt erinevate väärtegude eest karistatud, kusjuures kaks neist on mõistetud just võimuesindaja solvamise eest. See näitab, et tegu pole sugugi juhuslike tegudega, vaid pigem on R. Helmaril tekkinud karistamatuse tunne. Senini on menetlusalust isikut väärtegude eest karistatud rahatrahvidega, mis on aga ringkonnakohtule kättesaadavate andmete kohaselt jätkuvalt tasumata. Kuigi kaitsja on apellatsioonis rahatrahvide tasumata jätmist õigustanud sellega, et R. Helmar viibis vanglas ja tal ei olnud nende tasumiseks piisavalt rahalisi vahendeid, vabanes menetlusalune isik vanglast juba 22.05.
  6. Sellest hoolimata ei ole ta senini ühtki rahatrahvi tasunud ja vastupidist ei väida ka kaitsja. Kui isik rahatrahve ei tasu ja jätkab väärtegude toimepanemist, on põhjendatud maakohtu järeldus, et rahatrahv ei ole efektiivne, mõjutamaks isikut uute väärtegude toimepanemisest hoiduma ja tema suhtes tuleb kohaldada raskemat karistusliiki ehk aresti. Vastupidisele seisukohale jõudmiseks ei anna alust ka kaitsja väide, et kuna R. Helmar pani süüteod toime vangla tingimustes, siis ei ole vabaduskaotuslik sanktsioon olnud tema jaoks rehabiliteeriva mõjuga. Kuigi R. Helmar on kandnud reaalset vangistust toimepandud kuritegude eest, ei ole talle varem väärtegude eest aresti mõistetud. Praeguses olukorras menetlusalusele isikule just aresti mõistmine aitab tal mõista, et ka kergemaliigiliste süütegude toimepanemine on taunitav ja võib endaga kaasa tuua isiku vabadust piirava karistuse. See teadmine võib aga lõpuks mõjutada R. Helmarit edaspidi järgima 12
(13)4-21-1841 ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnorme ning hoiduma süütegude toimepanemisest. Nendel põhjendustel nõustub kohtukolleegium maakohtuga, et R. Helmari puhul on karistuse eripreventiivseid ning üldpreventiivseid eesmärke võimalik saavutada üksnes arestiga.
  1. Samuti ei pea kohtukolleegium põhjendatuks vähendada R. Helmarile mõistetud aresti pikkust. Kuigi apellatsioonist võib mõista, et kaitsja põhjendab oma taotlust asjaoluga, et tema hinnangul puudub kahes episoodis R. Helmari käitumises väärteokoosseisu tunnused, on ringkonnakohus need väited ümber lükanud. Muid asjaolusid, mis tingiksid menetlusalusele isikule mõistetud aresti vähendamise, ei ole kaitsja apellatsioonis välja toonud. Maakohus võttis asjakohaselt arvesse R. Helmari tegude hulka ja iseloomu ning karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Arvestades seda, et R. Helmar solvas lühikese ajavahemiku jooksul mitmeid oma tööülesandeid täitvaid vanglaametnikke, kasutades nende suhtes sõimusõnu ning sülitades nende suunas ja pihta, pannes seeläbi toime viis KarS § 275 lg 1 koosseisule vastavat tegu, saab kolleegiumi hinnangul sanktsiooni keskmises määras mõistetud aresti 15 päeva pidada proportsionaalseks toimepandud süütegudega ja süüdlase isikuga, samuti karistuse eri- ja üldpreventiivsete eesmärkidega. Kunas tegusid oli lausa 5 ja solvangutega rünnatud ametnikke 4, ei saa pidada keskmäära mitte ületavat karistust kuidagi liiga raskeks. Toime pandud teo osas kahetsuse puudumine ja enese õigustamine viitab sellele, et R. Helmar ei ole vajalikke järeldusi teinud ega oma väärtushinnanguid korrigeerinud. Arest 15 päeva võimaldab R. Helmaril teha talle mõistetavast karistusest vajalikud järeldused, sest selle kandmine ei ole isikule mugav. Arest sanktsiooni keskmääras võiks olla piisav, et mõjutada R. Helmarit edaspidi hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest ning loobuma teiste isikute au ja väärikust riivavate tegude toimepanemisest.
  2. Eelnevast lähtuvalt ja tuginedes VTMS § 145 lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.06.
  3. a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.
  4. Raido Helmari kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palm esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsiooni koostamiseks kokku 120 minutit, milles eest taotleb ta tasu 97,20 eurot (sh käibemaks 16,20 eurot). Kolleegiumi hinnangul on taotlustes märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja neile kulunud aeg põhjendatud. Juhindudes RÕS § 21 lg-st 3 ja KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ning Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra § 9 lg-st 2, tuleb Advokaadibüroo Lindeberg OÜ-le välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvel 97,20 eurot, sh käibemaks 16,20 eurot. Kuna apellatsioon jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastavalt VTMS § 38 lg-le 1 ja KrMS § 185 lg-le 2 Raido Helmari kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.