Obsah (4)

§ 6§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 6

lg 1 alusel iseseisvalt kindlaks tegema kaebaja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu

1. aasta osas ning vastustaja ei olnud vanemahüvitise seaduse § 3 lg 2 või perehüvitiste seaduse § 37 lg 2 alusel seotud pensionikindlustuse registris või sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvate andmetega, millist seisukohta kinnitas ka Riigikohus lahendis 3-18-
2. Kaebaja arvates on vastustaja rikkunud uurimiskohustust ning ei ole selles osas taganud ka kaebajale võimalust olla ära kuulatud. SÜS § 38 lg 2 alusel kehtestatud „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse“ (määrus) § 16 lg 1 järgi saab infosüsteem andmeid teistest riigi andmekogudest infosüsteemide andmevahetuskihi kaudu või muul kokkulepitud elektroonilist teabevahetust võimaldavat viisil. Määruse § 17 lg 2 ja § 12 p 1 kohaselt saab sotsiaalkaitse infosüsteem maksualaseid andmeid, sealhulgas arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa, selle arvestatud või makstud pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa maksukohustuslaste registrist. Määruse § 18 lg 1 kohaselt vastutavad andmeandjad esitatud andmete õigsuse eest. Vastutav töötleja (SKA) on kohustatud tegema andmeesitajale järelepärimise, kui tal on tekkinud kahtlus esitatud andmete õigsuse ja tervikluse suhtes. Kui andmeandja avastab, et ta on esitanud infosüsteemi ebaõigeid andmeid, on ta kohustatud viivitamata esitama infosüsteemile õiged andmed. Infosüsteemi andmete kandmisel tekkinud andmevea ilmnemisel on vea leidnud töötleja kohustatud andmevea parandama, teisest andmekogust saabunud andmetes puuduse leidmisel teavitama sellest teise andmekogu andmete esitajat (määruse § 18 lg-d 2–4). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole SKA eksinud, kui on hüvitiste ümberarvestamisel lähtunud andmetest, mis kajastuvad sotsiaalkaitse infosüsteemis. Perehüvitiste seaduse § 46 lg 3 kohaselt olukorras, kus selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu 5 andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enammakstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi.
3. Ka Riigikohtu viidatud otsusest nr 3-18-495 ei saa teha järeldust, nagu SKA ei tohiks tugineda sotsiaalkaitse infosüsteemis sisalduvatele andmetele. Riigikohus selgitas (otsuse p-s 15), et ei nõustu SKA seisukohaga, et tal ei ole kaalutlusõigust kalduda hüvitise määramisel või tagasinõudmisel kõrvale MTA sisestatud või muudetud andmetest. Kolleegium selgitas, et perehüvitiste seadus § 46 lg 1 p 1 koostoimes SÜS § 31 lg 1 p-ga 1 annab SKA-le õigusliku aluse iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine hüvitist puudutavas osas. Kolleegium selgitas, et samas võib menetlusökonoomia seisukohalt olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. Seega võib SKA lähtuda MTA maksuhalduri haldusaktist, kuid hüvitise määramisel või tagasinõudmisel on SKA-l kaalutlusõigus kalduda sellest ka vajadusel kõrvale. Seega ei ole SKA seotud maksuhalduri haldusaktiga, mis aga ei tähenda, et sellele ei võiks tugineda. Vastustajaga on asjakohaselt viidanud, et SÜS § 5 lg 2 kohaselt peab isik hüvitise taotlemisel aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele. Kaebaja ei ole ise esitanud ühtegi selgitust ega tõendit selle kohta, miks või millises osas on SKA hüvitiste suurusi ebaõigesti vähendanud.
4. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole vastustaja taganud kaebajale reaalset ärakuulamisõigust, seejuures
5. juuli
6. a otsuse nr 19077-1 (vanemahüvitise määramise otsus) kehtetuks tunnistamise osas ei ole vastustaja üleüldse teavitanud kaebajat menetluse alustamisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et SKA
7. juuli
8. a otsuse nr 19077-1 (tl 8) osas ei ole menetluse alustamisest kaebajat teavitatud, kuid haldusmenetlus on siiski läbi viidud ka SKA
9. juuli
10. a otsuse osas, mille tulemusel on otsus kehtetuks tunnistatud ja antud välja uus haldusakt (tl 14-16). Seetõttu on vaidlusalune
11. märtsi
12. a otsus
13. juuli
14. a otsuse nr 19077-1 kehtetuks tunnistamise osas formaalselt õigusvastane, sest vastustaja on rikkunud HMS § 40 lg-st 1 tulenevat ärakuulamisõigust. Samas ei too menetluslikud minetused alati kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib haldusakti jätta kehtetuks tunnistamata, kui rikutud menetlus- või vorminõue ei võinud mõjutada asja otsustamist. Praeguses vaidluses ei ole kaebaja esitanud ühtegi sisulist vastuväidet, millele tuginedes oleks põhjust järeldada, et vastustaja oleks pidanud andma teistsuguse sisuga haldusakti. Ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et ärakuulamisõiguse rikkumine oleks mõjutanud vastustaja järeldusi. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguses asjas kogutud tõenditele tuginedes tõendatud, et vaatamata SKA tehtud menetlusveale on haldusmenetluses tehtud otsus sisuliselt õige. Kuivõrd kaebaja ei ole siiani esitanud tõendeid, et tema
15. aasta sotsiaalmaksu andmed oleks võrreldes
16. märtsi 2018 seisuga muutunud, ei ole alust vaidlustatud otsuste tühistamiseks hoolimata ärakuulamisveast
17. aasta vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamisel. Isegi kui kohus ärakuulamisveaga otsuse tühistaks, peaks Sotsiaalkindlustusamet välja andma ikkagi samasuguse otsuse. 6 Ringkonnakohus on seisukohal, et kuigi SKA
18. juuli
19. a otsuse nr 19077-1 kehtetuks tunnistamisel on menetluslikud puudused, ei too see praegusel juhul kaasa
20. märtsi
21. a otsuse nr 9.VH-2/3725 ja selle alusel antud
22. märtsi
23. a otsuste nr 4 ja nr 5 tühistamist, sest haldusaktid on sisuliselt õiguspärased.
24. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et
25. jaanuari
26. a vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe määramise otsuse nr 2 ning vanemahüvitise määramise otsuse nr 3 kehtetuks tunnistamisel ei ole kaebajat eelnevalt ära kuulatud. SKA
27. veebruari
28. a teates selgitas SKA vanemahüvitise taotluste ümberarvestamise menetluse põhjust ning andis kaebajale tähtaja omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Seega on kaebajale antud võimalus otsuste nr 2 ja 3 osas anda omapoolne seisukoht, mistõttu ei ole sellekohased etteheited põhjendatud ning SKA ei ole nende otsuste osas rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud. Kaebaja hinnangul on 9 tööpäeva SKA-le vastamiseks olnud ilmselgelt ebapiisav. Samas ei ole kaebaja praeguses vaidluses toonud välja ühtegi sisulist argumenti, milliste tõendite kogumine või SKA-le arvamuse ja vastuväidete koostamine vajanuks pikemat vastamistähtaega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa 9 päevast vastamistähtaega pidada ebamõistlikult lühikeseks. Kaebaja ei ole ka praeguse kohtuvaidluse käigus esitanud ühtegi sisulist vastuväidet ega tõendit selle kohata, miks oli temale määratud hüvitiste ümberarvestamine ebaõige.
29. Apellatsioonkaebuse etteheited, nagu halduskohus oleks asunud vaidlusaluse otsuse p-s 49 haldusakti faktilist alust täiendama, kui viitas Riigikohtu
30. märtsi
31. a otsusele, ei ole ringkonnakohtu hinnangul samuti põhjendatud. Kohtuasja toimikust nähtub, et Tartu Halduskohus peatas kaebaja taotluse alusel
32. aprilli
33. a määrusega praeguse haldusasja menetluse kuni haldusasjas nr 3-18-495 tehtava menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Kui halduskohus refereerib Riigikohtu otsust või toob sealt välja mõned asjaolud, ei tähenda see SKA haldusakti faktilist täiendamist. Juhul, kui olukord oleks olnud vastupidine ja tegemist ei oleks olnud näiliku töösuhtega, siis oleks ilmselt halduskohus samuti sellele otsuses viidanud. Asjas nr 3-18-495 tuvastatu viitab sellele, et kaebajale oli teada, et
34. aastal töötajate registrisse ja seejärel sotsiaalkaitse infosüsteemi jõudnud sotsiaalmaksu andmed olid ebaõiged. Tegemist on olulise asjaoluga, olgugi, et praeguses vaidluses kaebajale ebasoodsaga.
35. Lähtudes ülaltoodud põhjendustest jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
36. aprilli
37. a otsuse resolutsiooni muutmata.
38. Kaebaja on taotlenud tema poolt apellatsioonimenetluses tasutud menetluskulude 1359,60 euro välja nõudmist vastustajalt.

§ 108

lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu neid välja ei mõisteta (

§ 109lg 1).

17. Kaebaja on taotlenud enda nime asendamist initsiaalide või tähemärgiga ning palunud mitte avaldada tema nime, isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Lähtudes

§ 175

lõikest 3, asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt) 7