KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar 28. aprill 2020, Tartu 3-18-1895 Haldus

§ 63

lg 1 p 4 oleks vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3 või mõne muu sättega ja seega 45-päevase kartserikaristuse määramine ja kohaldamine kujutaks igal juhul konventsiooni rikkumist. Halduskohus on põhjendatult esile toonud, et meetme hindamiseks tuleb võtta arvesse konkreetseid tingimusi, nende rangust ja kestust, nende eesmärki ja mõju konkreetsele isikule. Keeld suhelda kaasvangidega, mis tuleneb turvalisuskaalutlustest, distsiplinaarkaristusest või muudest kaitsepiirangutest, ei ole iseenesest alandav. Samal ajal täielik tunnetuslik isolatsioon, sh sotsiaalne isolatsioon, võib kahjustada isiku psüühikat ega ole õigustatav ka turvalisus- või muude kaalutlustega. Samuti ei või üksikvangistust kohaldada igavesti ning isikul peavad olema selle vastu menetluslikud tagatised. Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) on tõesti järjekindlalt olnud seisukohal (s.h ka viimati 2017. aastal Eesti kohta esitatud raportis), et kartserikaristuse ülemmäär ei tohiks ületada 14 päeva. Samuti on õiguskantsler väljendanud seisukohta, et vangistusseaduses sätestatud kartserikaristuse maksimaalne tähtaeg on ülemäärane ja seda tuleks lühendada. Ringkonnakohus osutab siiski, et mõlemad seisukohad on soovituslikud ega muuda iseenesest kehtiva õiguse norme. Nende seisukohtadega saab aga arvestada õigusnormide kohaldamisel ja seda ongi siseriiklikus kohtupraktikas tehtud. 1 Vt EIK 13. novembri 2018. a otsus asjas A.T. vs Eesti 4 17. Tartu Ringkonnakohus on jõustunud otsuses leidnud2,

§ 63

lg 1 p 4 ja § 41 lg-test 1 ja 2 koostoimes tuleneb, et distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamisel peab vangla arvestama inimväärikuse põhimõttega ning korraldama karistus(t)e täitmise kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega. Arvestades, et kohtupraktikas on sedastatud,

§ 65lg 1 järgi on vanglal kaalutlusõigus kartserikaristuse järjestikuse täideviimise edasilükkamisel, samuti Vang

S § 63 lg 1 p 4 järgi kartserikaristuse lubatud maksimaalset tähtaega, saab järeldada, et kartserikaristuse täitmisel ei pea vastustaja eeldama üksikvangistuse isiku vaimset tervist ja sotsiaalseid võimeid tõenäoliselt kahjustavat toimet. Vastavalt ei pea vangla sel juhul põhjendama, miks kinnipeetavale määratud kartserikaristust või -karistusi täidetakse katkematult. Kinnipeetaval endal on aga võimalus osutada ja põhjendada, miks jätkuv kartserirežiimil viibimine tema õigusi ülemääraselt riivab. Seega erinevalt vangla vastuses kaebusele märgitule asus ringkonnakohus otsuses seisukohale, et kartserikaristuse täitmisele pööramise õiguspärasust saab eeldada, kui kartserikaristus(te) tähtaeg ei ületa 45 päeva. Vangistusseaduses nimetatud kartserikaristuse maksimaalset määra ületava kartserirežiimil hoidmise korral peab vangla aga veenduma, et kartserikaristuse jätkuva täitmine ei too kaasa vangistuse eesmärkidega vastuolus olevaid kahjulikke mõjusid kinnipeetavale. Vastustaja sellekohase veendumuse aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tekkinud veendumuse kujunemine peab olema kontrollitav, mistõttu tuleb vastustajal vaidluse korral põhjendada kinnipeetava jätkuvat hoidmist kartserirežiimil. Seejuures ei ole piisav tuginemine karistuste määramise õiguspärasusele, vaid kinnipeetava pikaajalist kartserisse paigutamist saavad õigustada kinnipeetavaga seotud asjaolud. Viidatud asjas oli vastustajaks samuti Viru Vangla. Samade poolte vahel samu toiminguid puudutanud kahju hüvitamise kaebuses tegi Riigikohus otsuse

1. aprillil
2. Otsuses nimetas Riigikohus ka 45-päevast piirmäära kartserikaristuse täideviimise õiguspärasuse hindamisel, pidamata vajalikuks selliselt seatud eeldust ümber lükata. Seetõttu on kohane lähtuda sellest eeldusest ka käesoleva vaidluse lahendamisel.
3. Vastavalt tuleb asuda seisukohale, et kaebajale vaidlustatud käskkirjaga määratud 45-päevase kartserikaristuse täitmisele pööramisel vahetult sellele eelnenud 45-päevase kartserikaristuse järel pidi vastustaja veenduma, et üksikvangistus kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju ei avalda. Vastustaja selgitustest ilmneb, et ta ei võtnud samme pikaajalise üksikvangistuse mõju hindamiseks kaebajale ega kasutanud seega VangS § 65 lg-st 1 tulenevat kaalutlusõigust. Vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitused ei vii teistsugusele järeldusele, kuna sisuliselt tugineb vastustaja jätkuvalt sellele, et kaebaja üksikvangistuses hoidmise tähtaeg ei olnud ülemäärane ja karistuse täitmise õigusvastaseks tunnistamiseks peab kaebaja ise selgitama ja tõendama üksikvangistuse eriliselt koormavat mõju. Seega on vastustaja seisukohal, et ka vaidlusaluse karistuse täitmisele pööramisel vangla ei pidanudki asjaolusid hindama ega kaaluma. Kaalutluse teostamata jätmine on kaalutlusviga ja seda ei saa kõrvaldada pärast karistuse täideviimist toimunud arstliku hindamisega. Isegi, kui asuda vastupidisele seisukohale, ilmneb kaebaja haigusloost (tl 64p) üksnes, et
4. septembril 2018 kaebajal ei olnud psühhiaatrilisi kaebusi ja ei esinenud sõltuvusi. See arsti tõdemus aga ei vasta küsimusele, milline oli üksikvangistuse mõju kaebajale tervikuna, m.h kas esines muud laadi negatiivseid mõjusid kaebajale, või ka psühhiaatrilisi mõjusid, mis arstiga kohtumise ajaks olid juba möödunud.
5. Halduskohus on hinnanud seda, millised olid kartserikaristuse täitmise tingimused, osutades, et kaebaja oli enamuse ajast üksi, tal ei olnud võimalik suhelda kaaskinnipeetavatega, sh puudus see võimalus ajal, mil kaebaja enne karistuste täideviimist viibis tavarežiimil, tal puudus võimalus lühi- või pikaajalisteks kokkusaamisteks pereliikmetega,
6. maist
7. augustini 2018 oli tal üks kokkusaamine ja see toimus ametiisikuga, kaebajal olid vahetud kokkupuuted ainult oma 2 3 Tartu Ringkonnakohtu
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-17-356 Vt RKHK
10. aprilli
11. a otsus asjas 3-18-360 (p 12). 5 igapäevaseid töökohustusi täitvate vanglaametnikega, ja 8 korral kaplaniga, vastustaja välja toodud sotsiaalprogramm „Õige hetk“ toimus pärast vaidlustatud käskkirja täitmist. Kaebajal oli võimalik kartserirežiimil viibimise ajal helistada ja pidada kirjavahetust, kuid kui sellest piisaks kinnipeetava vanglaväliste suhete hoidmiseks, siis puuduks üldse vajadus näha kinnipeetavatele ette lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi.
12. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et eelnevast nähtuvalt ei rakendanud vastustaja sotsiaalset isolatsiooni oluliselt leevendavaid meetmeid. Kokkupuuted töökohustusi täitvate vangla ametnikega on sellises olukorras kindlasti teretulnud vaheldus, kuid ei asenda sotsiaalset suhtlust muul tasandil. Siinkohal ei ole asjakohane vastustaja arutlus sellest, kas suhtlus ametnikega võiks olla kaebajale vaimselt stimuleerivam, kui suhtlus kaaskinnipeetavatega. Vastustaja ise ei väida, et ametnikele oleks tehtud ülesandeks või nad omal algatusel oleks arendanud kaebajaga vaimselt stimuleerivat suhtlust eesmärgiga leevendada üksikvangistuse mõju. Suhtlemine ametnikega nende ametiülesannete täitmisega seoses ilmselt ei korva muu sotsiaalse suhtluse puudumist. Kuna vastustaja ei veendunud kaebajale määratud kartserikaristuse täitmisele pööramisel, et kaebaja jätkuv hoidmine üksikvangistuses on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ega avalda kaebajale ülemäärast kahjulikku mõju, siis on halduskohus põhjendatult tuvastanud vastustaja tegevuse õigusvastasuse selles osas olukorras, kus ka kartserikaristuse täitmise tegelikud tingimused kahjuliku mõju puudumist ei kinnita. Ringkonnakohtu hinnangul juhul, kui puudub selgus selles, kas kartserikaristuste katkematu täitmine osutab kinnipeetavale ülemäärast kahjulikku mõju, tuleks vastustajal eelistada vaheaega karistuste täitmisel. Vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
13. Vastuapellatsioonkaebuses leidis kaebaja, et vaidlustatud käskkirjaga talle määratud 45-päevane kartserikaristus on ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
14. Halduskohus põhjendas selgelt ja arusaadavalt, miks vaidlusaluse käskkirjaga kohaldatud maksimaalses määras kartserikaristust ei ole alust pidada ülemääraseks kaebaja rikkumise asjaolusid arvestades. Seejuures osutas halduskohus, et kaebajale on sarnase rikkumise eest määratud arvukalt distsiplinaarkaristusi ning
15. juuniks 2018 oli kaebajale teada, et halduskohus pidas õigusvastaseks kaebaja keeldumist tööst seljavalule tuginedes, kui meditsiiniõde teda tööst ei vabastanud. Eelnevast järeldas halduskohus põhjendatult, et kaebaja mitte ei kaitse oma tervist, vaid tegemist on soovimatusega seadusest tulenevat töökohustust täita. Seega rikkumise toimepanemisel käitus kaebaja kavatsetult õigusvastaselt. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja halduskohtu järeldusele vastu vaielnud ega isegi üritanud seda ümber lükata. Kaebaja väide talle määratud distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsusest tugineb CPT seisukohale, et kartserikaristus on vangistuse täideviimisele mõjutusvahendina sobiv meede, kui selle kestus ei ületa 14 päeva. Ringkonnakohus eelnevalt juba selgitas, miks CPT seisukohast ei järeldu automaatselt VangS § 65 lg 1 p 4 vastuolu konventsiooniga. Seega ei saa ka kaebajale määratud karistust pidada ülemääraseks ainuüksi kartserikaristuse kestuse tõttu. Kuna kaebaja ei ole väidet karistuse ülemäärasusest sidunud rikkumise asjaoludega, siis ei ole ka ringkonnakohtul käesoleval juhul ümberhinnata vastustaja ja halduskohtu seisukohta karistuse proportsionaalsuse osas. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, miks ei ole põhjendatud muud liiki või väiksemas määras karistuse kohaldamine, arvestades rikkumise asjaolusid ja kaebaja isikut. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
16. Apellatsioonkaebuse täienduses osutas vastustaja veel sellele, et halduskohus ei ole otsuse resolutsioonis märkinud, millises osas jäi kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub, et otsuse selgusele võib kasuks tulla, kui märkida resolutsioonis ka see, millises osas jääb kaebus 6 rahuldamata, näiteks „ülejäänud osas jääb kaebus rahuldamata“. Samas ei saa halduskohtu otsusest teha järeldust, et lisaks tuvastusnõudele oleks kaebus rahuldatud ka mõnes muus osas. Sellele osutab ilmekalt ka asjaolu, et nii vastustaja kui kaebaja on mõistnud otsust sarnaselt, s.t selliselt, et tuvastusnõue rahuldati ning tühistamisnõuded jäid rahuldamata. Vastavalt vaidlustasid nad halduskohtu otsuse just nende jaoks ebasoodsas osas, ilma et oleks tekkinud vähimatki segadust, mis on apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esemeks. Seetõttu puudub vajadus täiendada halduskohtu otsuse resolutsiooni.
17. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna nii vastustaja apellatsioonkaebus kui ka kaebaja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis siis jäävad apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse esitamise kulud poolte endi kanda. Vastustaja ega kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seetõttu tulenevalt 109 lg 1 ls-st 3 pole alust ka muid võimalikke menetluskulusid välja ei mõista.
18. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt) 7