Obsah (18)

§ 263§ 214§ 184§ 183§ 120§ 199§ 74§ 68§ 121§ 118§ 75§ 64§ 136§ 63§ 56§ 21§ 17§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. november 2021, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-7945 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi

§ 263

lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 184 lg 1 järgi, Mirko Aeru süüdistuses

§ 214

lg 2 p 4, 5, § 418 lg 1, § 121 lg 1 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, Ahto Rohtmäe süüdistuses

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 ja § 184 lg 1 järgi, X (X) süüdistuses

§ 214

lg 2 p 4 ja 5, § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi, Kriminaalasi Maario Saki (Sakk) süüdistuses

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 järgi, Z (Z) süüdistuses

§ 263

lg 1 p 1 järgi, Kaspar Tiido süüdistuses

§ 184

lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 1 järgi ning Egerti Taltsi süüdistuses

§ 183

lg 2 p 2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 10. juuni 2020 otsus Apellandid Süüdistatavate X, Maario Saki ja Q kaitsja Paul Järve Prokurör Gardi Anderson Maario Sakk, Süüdistatavad, kelle osas on elukoht: XXX; isikukood: 50010224223; Eesti Vabariigi maakohtu otsus vaidlustatud kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; XXX. 1 Kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu 07.09.2016.a otsusega

§ 263

lg 1 p 1,

§ 120

lg 1,

§ 199

lg 2 p 7, 8, 9,

§ 214

lg 2 p 1 järgi liitkaristusega 2 aastat vangistust, mis

§ 74lg 1, 3 alusel jäeti tingimisi täitmisele pööramata 2 aastase katseajaga.

Katseaeg 07.09.2016 – 06.09.

1. X, elukoht: XXX; isikukood: XXXXXXXXXX; Eesti Vabariigi kodanik; haridus: XXX; emakeel: eesti keel; XXX, XXX. Kahtlustatavana kinni peetud 03.06 kuni 04.06.2019.a ning tõkend vahistamine ja viibis eelvangistuses 20.06.2019.a kuni 16.07.2019.a. Pärnu Maakohtu 28.06.2019.a määrusega vahistamine asendatud kohustusega alluda elektroonilise valvele tähtajaga 4 kuud, s.o kuni 15.11.2019.a. Kaitsja Paul Järve RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
2. juuni
3. a kohtuotsus Maario Saki (Sakk) ja X (X) suhtes muutmata ning süüdistatavate kaitsja apellatsioon rahuldamata. OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale on võimalik esitada kassatsioon. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Pärnu Maakohus tegi
5. juunil 2020 otsuse kriminaalasjas, milles oli esitatud süüdistus Q-le

§ 263

lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 184 lg 1 järgi, Mirko Aerule

§ 214

lg 2 p 4, 5, § 418 lg 1, § 121 lg 1 ja § 266 lg 2 p 1 järgi, Ahto Rohtmäele

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 ja § 184 lg 1 järgi, X-le

§ 214

lg 2 p 4, 5, § 118 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 järgi, Maario Sakile

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 järgi, Z-le

§ 263

lg 1 p 1 järgi, Kaspar Tiidole

§ 184

lg 2 p 2 ja § 266 lg 2 p 1 järgi ning Egerti Taltsile

§ 183lg 2 p 2 ja § 185 lg 2 p 2 järgi.

Loetletud süüdistatavatest on apellatsioon esitatud Q, Maario Saki ja X huvides. 1.1 Maakohus tunnistas Maario Saki süüdi

§ 214lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi ning mõistis talle karistuseks 5 aastat vangistust.

Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas kohus mõistetud vangistust KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, st 3 aasta 4 kuuni. 2 Sellest luges kohus

§ 68

lg 1 alusel kantuks 3 päeva.

§ 74lg 1 ja 3 alusel jättis kohus M.

Saki ära kandmata vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et M. Sakk ei pane 4-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi. 1.2 X tunnistas maakohus süüdi

§ 214

lg 2 p 4, 5,

§ 121

lg 1 ja § 118 lg 1 p 1 järgi.

§ 214

lg 2 p 4 ja 5 järgi mõistis kohus X-le karistuseks 5 aastat vangistust,

§ 121

lg 1 järgi ühe aasta vangistust ning

§ 118lg 1 p 1 järgi 4 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 7 aastat vangistust, mida vähendas Kr

MS § 238 lg 2 alusel 4 aasta ja 8 kuuni.

§ 74

lg 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et kohe tuleb X-l ära kanda 6 kuud vangistust ning ülejäänud 4 aastat 2 kuud vangistust jääb tingimisi täitmisele pööramata, kui X ei pane 5aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 68

lg 1 alusel arvas kohus X karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud 29 päeva. 1.3 Q tunnistas maakohus süüdi

§ 263

lg 1 p 1, § 121 lg 2 p 3 ja § 184 lg 1 järgi.

§ 263

lg 1 p 1 järgi mõistis maakohus Q-le karistuseks 1 aasta vangistust,

§ 121

lg 2 p 3 järgi 2 aastat vangistust ja

§ 184lg 1 järgi samuti 2 aastat vangistust. Liitkaristuseks mõistis kohus 4 aastat vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus liitkaristuseks mõistetud vangistust 2 aasta 8 kuuni.

§ 74

lg 1, 2 ja 3 alusel määras kohus, et karistusest tuleb Q-l kohe ära kanda 8 kuud vangistust ning ülejäänud 2 aastat vangistust jääb tingimisi täitmisele pööramata, kui Q ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu ja täidab

§-ga 75 lg 1 p 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja kohustusi.

§ 75

lg 2 p 21 alusel keelas kohus Q-l katseajal tarvitada või omada narkootilisi või psühhotroopseid aineid.

§ 68

lg 1 alusel luges kohus Q karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud 6 kuud 14 päeva vangistust. 1.4 Kohus mõistis M. Saki

§ 214

lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi ja X

§ 214

lg 2 p 4, 5 järgi süüdi selles, et nad osalesid ühiselt ja kooskõlastatult Ahto Rohtmäe ja Mirko Aeruga

1. juunil 2019 C suhtes toime pandud väljapressimises. Ahto Rohtmäe oli 2018 aasta sügisel käskinud C-l röövida Tallinnas XXX asuvat X kauplust. Kui C keeldus, hakkas A. Rohtmäe nõudma C-lt nõudma talle 10 000 euro tasumist. Ahto Rohtmäe, kes oli ka varem mitmel korral nõudnud vägivalla ähvardusel C-lt 10 000 euro maksmist, käskis
2. juunil 2019 C-l istuda M. Saki kasutuses olevasse sõiduautosse. Kui C oli autosse istunud, lukustati selle uksed, samuti ähvardati teda peksmisega, kui ta ukse avab. A. Rohtmäe tõmbas C-l kapuutsi üle pea ja eest kinni ning sidus tal mingi riideeseme ümber pea, nii et C ei näinud, mis toimub. Seejärel sõideti Pärnu linnas Niidu tänava lõpus üle raudtee ülesõidu metsa. Pärast raudteeülesõitu peatati auto ning autosse võeti Mirko Aer, kellel oli kaasas relv, ning X, kellel oli peas suusamask. M. Aer ja X istusid tagaistmele, ümbritsedes C. Mirko Aer surus relvataolise eseme C-le ribide vahele. Seejärel sõideti mööda pinnasteed umbes 5-10 minutit. Samal ajal öeldi C-le, et tema võlg on pooleldi müüdud Tallinna inimestele ning kästi tal see ära maksta. C lubas võla ära maksta, sest kartis edasi toimuvat. Seejärel peatati sõiduk, C kisti tagaistmelt välja ning tal seoti autos olnud koormarihmaga käed kinni. Cd peksti, tekitades talle füüsilist valu ja kehavigastusi. Seejäres seoti ta koormarihmaga puu külge kinni, misjärel peksti teda käte ja jalgadega. Samuti tulistati tema kõrval relvast 2 lasku, millest 3 üks oli hoiatuslask õhku ning üks C kõrval puusse. Seejärel seoti käed puu küljest lahti ning Cd löödi jalaga kõhtu ning ajal, mil C auto juurde viidi, teda löödi korduvalt puuokste ja puutükkidega jalgade, ala- ning ülakeha piirkonda, mille tulemusena tundis C füüsilist valu. Seejärel istus kogu seltskond autosse, C-l seoti käed lahti, kuid kapuutsi peast ning riideeset ümber pea ära ei võetud. Sõidu ajal peksid C kõrval olevad, nii paremal pool istuv X kui ka vasakul pool istuv Mirko Aer Cd muuhulgas rusikaga ribidesse, mille tulemusena tundis C valu. Sõideti Pärnu linnas XXX maja parklasse, kus Ahto Rohtmäe ja C autost välja läksid ning ülejäänud seltskond minema sõitis. Seal vabastas Ahto Rohtmäe C nägemise kapuutsi ja riideeseme äravõtmise teel ning teatas C-le, et kaks tundmatut meest, kes peksmises osalesid tahavad oma raha saada ehk siis pool Ahtole väidetavalt võlgu olevast summast. 12.06.2019 Pärnu linnas rannapiirkonnas ütles Ahto Rohtmäe C-le, et 12.06.2019 kella 21.00-ks tahavad isikud saada 7500 eurot, muidu viiakse C metsa, kust ta enam tagasi ei tule. Samuti andis Ahto Rohtmäe talle teada, et kui C raha ei too, siis lüüakse kodus uks maha ning ta võetakse sealt kaasa. Väljapressimise käigus vägivalla kasutamise tagajärjel tekitati C-le pindmised marrastused parema silma ümber ja peanahal parientaalselt paremal, mõlema õlaliigese piirkonnas hematoomid, pindmine nahamarrastus vasakul säärel ja valu. 1.5 Kohus mõistis X

§ 118

lg 1 p 1 järgi ja Q

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdi selles, et nad tungisid koos Zga 24.mail 2019 enne kella 20.32 avalikus kohas (Pärnu linnas XXX juures jõe kaldal X raja äärsel puhkealal) ja kolmandate isikute juuresolekul kallale Y-le. Selle käigus lõi X Y kahel korral noaga keha piirkonda, tekitades Y-le eluohtliku tervisekahjustuse – rinnaõõnde tungiva haava arterite vigastuse ja ägeda verekaotusega. 2. Tallinna Ringkonnakohtu 27. jaanuari 2021. a otsusega tühistati maakohtu otsus mh M. Saki süüditunnistamises

§ 214

lg 2 p-de 1, 4 ja 5 järgi, X süüditunnistamises

§ 214

lg 2 p-de 4 ja 5 ja § 121 lg 1 järgi ning talle

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuse mõistmise osas, samuti Qle mõistetud karistusest 8 kuu täitmisele pööramise osas. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas tehti uus otsus, millega tunnistati M. Sakk süüdi

§ 136lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, mida Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati 1 aasta 4 kuuni.

§ 74

lg te 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. X tunnistati süüdi

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat 3 kuud vangistust.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõisteti Xle liitkaristus, lugedes

§ 121

lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuse kaetuks talle maakohtu otsusega

§ 118lg 1 p 1 järgi mõistetud 4-aastase vangistusega. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati liitkaristust 2 aasta 8 kuuni.

§ 74

lg te 1 ja 3 alusel jäeti kandmata vangistus 3aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

1. 21.04.2021 Riigikohus võttis menetlusse ringkonnakohtu otsusele esitatud Lääne Ringkonnaprokuratuuri kassatsiooni ning jättis menetlusse võtmata Maario Saki kaitsja vandeadvokaat Paul Järve kassatsiooni. 14.06.2021 otsusega tühistas Riigikohus Tallinna ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a otsuse osas, millega ringkonnakohus tunnistas Maario Saki süüdi ja karistas teda

§ 136

lg 1 järgi, samuti mõistis temalt välja sundraha; tunnistas X süüdi ja karistas teda

§ 121

lg 2 p 3 järgi ning mõistis talle

§ 64lg 1 alusel liitkaristuse.

Muus osas jätis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse muutmata. Riigikohus saatis kriminaalasja tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. KAITSJA APELLATSIOON 4. Kriminaalasja teistkordsel läbivaatamisel arutab ringkonnakohus seega X ja Maario Saki kaitsja vandeadvokaat Paul Järve maakohtu otsuse peale esitatud apellatsiooni osas, milles 4 kaitsja taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist Maario Saki

§ 214

lg 2 p 1, 4, 5 järgi süüditunnistamise, tema karistamise ja temalt menetluskulude ja sundraha väljamõistmise osas; X

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi süüditunnistamises, tema karistamises.

4.1. Kaitsja leiab, et maakohus on alusetult lugenud X väljapressimise kaastäideviijaks. Maakohus tugines sellele, et X oli A. Rohtmäe poolt kannatanule kehtestatud võlast teadlik ja peksis kannatanut. Kaitsja on seisukohal, et maakohus ei ole otsuses toonud ühtegi loogilist põhjendust selle kohta, et X oleks ka tegelikkuses täpselt teadnud, et kannatanu kavatsetakse kusagile metsa viia ja tema suhtes väljapressimiskuritegu toime panna. Kaitsja leiab, et A. Rohtmäe rääkis teistele vaid sellest, et kannatanut on vaja hirmutada, hirmutamine ei ole aga iseenesest kuritegu ja selles kokkuleppimine ei tähenda kokkulepet panna toime väljapressimine. Kaitsja märgib, et paika ei pea maakohtu otsuses väidetu, et X tunnistas end kuriteos süüdi. X on ise kinnitanud üksnes seda, et „oli loll, et sõpradega kaasa läks“. Samas kinnitas ta, et tema ei ole C-le esitanud ühtegi väljapressivat nõuet, tal puudus kannatanu suhtes igasugune eesmärk ja ta lihtsalt lõi kannatanut. Seega on X omaks võtnud

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava teo.

Ka prokuratuur on heitnud X-le ette just seda, et ta kannatut lõi (mis vastab

§ 121tunnustele).

Et X oleks kelleltki midagi nõudnud, kedagi millegagi ähvardanud või kellegi suhtes vägivalda kasutanud just väljapressimise eesmärgil, süüdistuses väidetud ei ole. Kaitsja juhib tähelepanu, et kannatanu löömine, kinni sidumine jne. toimus enne tema väljapressimisnõude esitamist. Seda, et A. Rohtmäe oleks X juuresolekul kannatanult üldse midagi nõudnud, ei ole tuvastatud. X-le (ja ka teistele) esitatud süüdistusest ei tulene, et süüdistatavatel, s.h X-l oleks esinenud ühine teootsus kannatanult välja pressida . X-le etteheidetav tegevus – peaasjalikult kannatanu ribidesse löömine autos (mille tagajärjed ei ole tõendusmaterjalile tuginevalt tõendeid) - evinud kaitsja hinnangul kaastäideviimise „kvaliteediga“ panust, sest selleks olid X teadmised A. Rohtmäe plaanidest suisa olematud. 4.2 Kaitsja hinnangul rikkus maakohus M. Saki

§ 214lg 2 p 1, 4 ja 5 alusel süüdi tunnistamisel oluliselt menetlusõigust.

Kohtuotsuse põhistusest ei ole kaitsja hinnangul jälgitav, milliste tõendite alusel luges kohus süüdistatavale omistatud teod tõendatuks. Maakohus, leidis, et M. Sakk oli kaastäideviija, sest ta oli C-le „kehtestatud“ võlast teadlik ja jälgis sündmuste käiku. Need ei ole kellegi kaastäideviijaks lugemiseks piisavad. Riigikohtu praktika kohaselt peavad isiku kuriteo kaastäideviijana süüdimõistmiseks olema täidetud kaks eeldust: esiteks peavad kõik kaastäideviijad olema langetanud ühise teootsuse ehk olema leppinud kokku kuritegu toime panna ning teiseks peab iga täideviija olema teinud kaastäideviimise kvaliteediga teo. Kohtuotsusest ei nähtu, et M. Sakk oleks A. Rohtmäega (ja teistega) väljapressimise toimepanemises kokku leppinud. Samuti ei nähtu otsusest, et M. Sakk oleks pannud kannatanu suhtes toime mingisuguse kaastäideviimise kvaliteediga teo. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus pole selgelt ja järgitavalt tuvastanud sündmuse asjaolusid. Kaitsja leiab, et väljapressimine algas siis, kui A. Rohtmäe nõudis C-lt Tallinnas poodidest varguste toimepanemist ning Tallinna kesklinnas oleva X poe röövimist. Kui kannatu ei suutnud seda teha, kehtestas A. Rohtmäe talle nn võla 10 000 eurot. Seega oli A. Rohtmäe üksi võimeline Cd oma kontrollile allutama. Kui C teatas, et ei tantsi enam A. Rohtmäe pilli järgi, otsustaski A. Rohtmäe teda hirmutada. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks et A.Rohtmäe oleks M. Sakile, X-le või Mirko Aerule selgitanud loo tagamaid või leppinud nendega kokku ühise teootsuse. A. Rohtmäe üksi kontrollis sündmuste käiku. 5 M. Sakk oli üksnes autojuht. M. Saki kinnitusel seisis tema koos Ahto Rohtmäega lihtsalt kõrval, kui teised Cd lõid või hirmutasid. Ühtegi tõendit, mis selle ümber lükkaks, ei ole. Tema kohtueelses menetluses antud ütlused näitavad sedagi, et M. Sakk ei teadnud plaanist kannatanu suhtes väljapressimine toime panna. Seda, et M. Sakk ei teadnud väljapressimise plaanist, kinnitab kaitsja hinnangul ka jälitusprotokollis kajastatud telefonikõne Mirko Aeru ja Q vahel. Seda, et M. Sakil polnud väljapressimise tahtlust, näitab see, et ta tundis kannatanule kaasa ja püüdis teda kaitsta. Maakohus on pidanud M. Saki piisavaks teopanuseks tema kohalolekut. Kaitsja leiab, et see on täiesti meelevaldne ja otsitud. Kaitsja leiab, et kui teopanus saaks seisneda üksnes nn kohalolekus, puuduks teovalitsemise teoorial igasugune mõte ja tähtsus. Maakohtu otsuses toodud seisukoht, nagu nähtuks kannatanu ütlustest, et A. Rohtmäe ja M. Sakk viisid ta metsa ning nõudsid kannatanult vägivalda kasutades ja sellega ähvardades varalist kasu, on põhjendamatu ega põhine tõenditel. Tunnistaja D ütlused, milliste kohaselt rääkis kannatanu talle, et A. Rohtmäe ja M. Sakk tahavad ta metsa viia ja talle peksa anda, ei ole KrMS § 66 lg-st 21 tulenevalt lubatav tõend. Isegi kui lugeda neid lubatavaks tõendiks, on D ütlused ületamatus vastuolus teiste tõenditega. Kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et on võtnud vastu tõendeid ja neid kohtuotsuses nimetanud, kuid pole ära näidanud, mis neist tõenditest järeldus. See, et kohtueelses menetluses ei suudetud välistada, et gaasipüstol, mida kasutati kannatanu suhtes väidetava väljapressimisteo toimepanemise ajal, kandis mh M. Saki DNA-d, ei tähenda, et M. Sakk oleks seda gaasipüstolit kannatanu suhtes ka kasutanud. Selles teda ka ei süüdistata. Maakohus on leidnud ka seda, M. Saki seotus 11.06.2019 juhtumiga nähtub süüdistatavate suhtes läbi viidud jälitustoimingutest. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mida peab kohus 11.06.2019 juhtumiga „seotuse“ all silmas. Nagu kaitsja eelnevalt selgitas, ei saa sellel argumendil, et isik on mingist võlast teadlik ning näeb mingit kuritegu pealt, seda isikut milleski süüdi tunnistada. Teiseks – ei jälitustoimingutega kogutud tõenditest ega ühestki teisest tõendist ei tulene, et M. Sakk oleks kahtlustatava suhtes toime pannud kaastäideviimise kvaliteediga teo. Maakohus kirjeldab oma otsuses justkui M. Sakile etteheitva teona seda, et ta hoidis auto pagasiruumis koormarihma, millega seoti kannatanu puu külge kinni. Kaitsja märgib, et M. Sakk ei andnud seda koormarihma kellelegi, rihma võttis A. Rohtmäe M. Saki pakiruumist ise välja. Ühestki tõendist ei nähtu, et M. Sakk oleks A. Rohtmäele või kellelegi teisele väidetava kuriteo toimepanemise jaoks vahendite hankimisel n.ö abi andud. Veel leiab maakohus oma otsuses, et M. Saki ütlused on vastuolus teiste kaassüüdistatavate ütlustega. Vastuolu seisneb maakohtu hinnangul selles, et nt. Mirko Aer eitab sisuliselt kõike, väites et sõideti lihtsalt ringi; M. Sakk tunnistab vaid autojuhiks olemist; X väidab aga seda, et ei tea, mis metsas juhtus jne. Kohus leiab, et vastuolud ütlustes on tingitud sellest, et igaüks püüdis rääkida nii nagu endale parasjagu kasulik, vähendades enda rolli juhtunus. Kaitsja leiab, et kohus on alusetult pidanud M. Saki ütlusi teiste süüdistatavate ütlustega vastuolus olevaks. Kaitsja leiab, et kuna igaüks andis toimunu kohta talle sobivaid ütlusi, ei saa rääkida sellest, et M. Saki ütlused olid teiste süüdistatavate ütlustega vastuolus. Vastuolu tähendab kaitsja hinnangul seda, kui üks isik väidab end olevat autojuht, teine aga väidab, et ta ei olnud. 6 M. Sakk ei saa vastutada ka väljapressimisele kaasaaitamise eest. Kaasaaitamine eeldab tahtlust. Kaitsja leiab, et M. Saki tegevus – kaassüüdistatavate „sõidutamine“ – võis äärmisel juhul olla neutraalse kaasabi, mis ei ole aga karistatav. Kaitsja toob apellatsioonis välja ka selle, et M. Sakile mõistetud karistus ei vasta

§ 56lg 1 nõuetele.

Kohus ei ole ära näidanud, miks ta pidas põhjendatuks M. Saki karistamist 5aastase vangistusega. Kohus märkis, et M. Saki süü ei ole suur, tema puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid, kergendav asjaolu on aga puhtsüdamlik kahetus. Sellel kohtu järeldusel pole mingit tagajärge, sest kohus mõistis M. Sakile 5 aastat vangistust nagu teistelegi. RINGKONNAKOHTU ISTUNG

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning M. Sakk ja X toetasid apellatsiooni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ja leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis taotletud osas ei ole alust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
2. Vastuseks kaitsja apellatsiooni lahendamisele kuuluvale osale märgib kohtukolleegium sissejuhatavalt, et KrMS § 364 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kohtukolleegium märgib sedagi, et Riigikohus võttis menetlusse üksnes prokuratuuri kassatsiooni, milles olid vaidlustatud ringkonnakohtu seisukohad seoses M. Saki ja X poolt toimepandud väljapressimise subjektiivse kuriteokoosseisu realiseerimata jätmisega ning ringkonnakohtu nendest tulenevat õigusjärelmit. Tallinna Ringkonnakohtu 27.01.2020 otsuse järeldusi seoses süüdistatavate tegevuses ühtse teoplaani tuvastamisega ning nende poolt väljapressimisteo objektiivse kuriteokoosseisu realiseerimisega ei ole kassatsiooni korras vaidlustatud ning selles osas ei leidu seisukohti ka Riigikohtu otsuses, millega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu
3. jaanuari
4. a otsus M. Saki ja X osas ning saadeti kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vastama ka apellatsiooni argumentidele, mis puudutavad M. Sakil ja Xl väljapressimisteo toimepanemise ühtse teoplaani ning nende poolt objektiivse kuriteokooseisu realiseerimist (I), järgnevalt käsitleb kohtukolleegium süüdistatavate poolt väljapressimise subjektiivse kuriteokoosseisuga seonduvat (II) ning viimaseks võtab kokku apellatsioonimenetluse tulemuse (III). I.
5. Ringkonnakohtu kriminaalasja arutanud uus kohtukoosseis, kuulanud ära kohtuistungil pooled, tutvunud kriminaalasja materjalidega tervikuna, peab võimalikuks ja vajalikuks vastuseks kaitsja apellatsiooni argumentidele seoses süüdistatavate M. Saki ja X poolt väljapressimise ühtse teoplaani ning objektiivse koossseisu realiseerimisga taasesitada muutmatul kujul eelmise ringkonnakohtu koosseisu põhjendused, millistega kriminaalasja arutav uus koosseis nõustub täielikult. 7.
6. Väljapressimist puudutava süüdistuse osas on apellatsiooni keskne väide see, et ei M. Sakki ega X pole alust lugeda väljapressimise kaastäideviijaks. Kaitsja toob välja, et Riigikohtu praktika kohaselt saab kaastäideviijaks lugeda ainult isikut, kelle teopanus kuriteo 7 toimepanemisel on oluline ja kes tegutseb ühise teootsuse alusel ning kokkulepitud teoplaani järgides. Apellatsiooni kohaselt pole M. Sakk pannud toime tegu, millega ta oleks andnud olulise teopanuse väljapressimisele. Ka ei tegutsenud nad mingi eelnevalt kokku lepitud ühise teoplaani alusel ega olnud langetanud otsust teistega koos väljapressimine toime panna. Selle tuvastamisel, kas M. Sakk on osalenud kaastäideviijana C-lt 10 000 euro väljapressimisel, on maakohus teinud apellatsiooni kohaselt vea sellega, et kohus ei ole ei ole selgelt ja jälgitavalt tuvastanud, mida üks või teine süüdistatavatest C-le tegi. Ringkonnakohus nõustub sellega, et selle tuvastamiseks, kas isik on kuriteo kaastäideviija, tuleb tuvastada tema teopanus. Isegi, kui mitme tegutsenud isiku puhul ei õnnestu detailselt välja selgitada, kes mida tegi, ei saa lugeda isikut kaastäideviijaks, kui pole tuvastatud, et ta andis teo toimepanemisse piisava panuse, et teda saaks pidada sarnaselt teistele tegu valitsenuks. Maakohtu otsuses on süüdistatavate teopanuse tuvastamises tõesti puudusi. Maakohus on kirjeldanud küll seda, mida C-ga tehti, kuid on hoidunud kindlate tegevuste omistamist konkreetsetele süüdistatavatele. Kohus (nagu ka prokurör esitatud süüdistuses) on tegevusi kirjeldades kasutanud umbisikulist tegumoodi, öeldes, et C-lt nõuti võla maksmist, talt võeti vabadus (milleks lukustati auto uksed), teda ähvardati relvaga, tema suhtes kasutati vägivalda. Kui süüdistuses on selline üldsõnalisus põhjendatud jätmaks kohtule võimalust tuvastada täpsemalt, kes mida tegi, siis kohus peaks tuvastama sündmuste käigu võimalikult täpselt ja kirjeldama seda kohtuotsuses. Seda, mida üks või teine süüdistatavatest konkreetselt tegi, on maakohus käsitlenud vaid fragmentaarselt. Nii on kohus pidanud M. Saki puhul vajalikuks mainida, et M. Sakk ei jäänud autosse, kui C viidi metsa, ta laenas M. Aerule väljapressimise ajaks oma tunkepüksid ja andis koormarihma kannatanu käte kinni sidumiseks. X ja M. Aeru puhul toonitas kohus, et neist esimene oli kaasa võtnud suusamaski, millega kattis oma näo, teine laenas teo toimepanemise ajaks M. Saki tunkepüksid ning võttis kaasa relva. Selliselt on maakohus kogu tegevuse omistanud kõigile süüdistatavatele, näitamata ära, et süüdistatavate endi tegevus oli piisav nende käsitamiseks kaastäideviijatena. Kuna apellatsioonis vaidlustatakse maakohtu otsust küsimuses, milline oli erinevate süüdistatavate roll väljapressimises, ning on esitatud väide, et M. Sakk ega X ei pannud üldse toime mingit sellist tegu, mis annaks põhjust pidada neid väljapressimise kaastäideviijateks, on ringkonnakohtul õigus anda tõenditele oma hinnang ja võtta seisukoht küsimuses, kas ja milliste tegudega M. Sakk ja X panustasid ühise ja kooskõlastatud väljapressimise toimepanemisse. 7.
8. juunil 2019 toimunu tuvastamisel on peamiseks tõenditeks asjaosaliste ütlused. Ringkonnakohus leiab, et sündmuste käigu osas saab tugineda eelkõige kannatanu ütlustele, kelle räägitut kinnitavad põhimomentides ka süüdistatavate M. Saki ja A. Rohtmäe ütlused. C ütluste kohaselt käskis A. Rohtmäe 2018 aasta sügisel tal röövida Tallinnas asuvat X kauplust. Kui C sellest keeldus, kehtestas A. Rohtmäe kehtestas talle 10 000 euro suuruse võla, mille tasumist ta C-lt korduvalt vägivalla ähvardusel nõudis.
9. juunil 2019 sõitis A. Rohtmäe M. Sakiga C kodu juurde, kus ta kutsus C välja, et rääkida. A. Rohtmäe kutsus C M. Saki autosse põhjendusega, et õues sajab vihma ning autos on mugavam rääkida. Kui C oli auto tagaistmele istunud, lukustasid M. Sakk ja A. Rohtmäe auto uksed ning A. Rohtmäe keelas Cl ust lahti teha. Seejärel sõitsid nad Pärnu linnas Niidu tänava lõpus üle raudtee ülesõidu metsa. A. Rohtmäe tõmbas C-l kapuutsi üle pea, paeltega avause kinni ning sidus riideeseme üle pea, 8 nii et C ei näinud tema ümber toimuvat. Samuti käskis ta C-l anda talle oma mobiiltelefoni. Pärast raudteeülesõitu peatas M. Sakk auto ning autosse tuli veel kaks meesterahvast, kes istusid üks ühele, teine teisele poole Cd. C tundis, kuidas paremal istuv mees talle relva vastu ribisid surus. Seejärel sõideti mööda pinnasteed umbes 5-10 minutit. Samal ajal ütles A. Rohtmäe C-le, et pool tema võlast on antud üle Tallinna meestele, kellele tuleb see esimese asjana ära maksta. Kui auto seisma jäi, tõmmati C autost välja, teda löödi korra tugevalt näkku ja tema käed seoti koormarihmaga kinni. Seejärel lükati ja lohistati teda edasi. Selle käigul löödi teda korra püstoli käepidemega ribidesse. Lööja oli üks hiljem autosse tulnud meestest, sest A. Rohtmäed ja M. Sakki kuulis ta kaugemal rääkimas. Ta seoti kuhugi kinni, nii et ta jäi peaaegu rippu. Siis kuulis ta püstolilasku, mille peale ta hakkas paluma, et lõpetataks, ja lubas raha ära maksta. Cd löödi jalgadesse ja siis tulistati veel kord, talle tundus, et kuul möödus ta kõrvast ja tungis tema lähedal puusse. Seejärel seoti C käed puu küljest lahti ning keegi lõi teda jalaga kõhtu. Seejärel viidi ta auto juurde tagasi, kus teda hakati puutükkidega peksma. Jällegi peksid C arvates teda hiljem autosse istunud mehed, sest A. Rohtmäed ja M. Sakki kuulis ta kaugemal rääkimas. Seejärel istus kogu seltskond autosse, C-l seoti käed lahti, kuid kapuutsi peast ning riideeset ümber pea ära ei võetud. C kõrval istunud mehed jätkasid autos tema peksmist. Sõideti Pärnu linnas XXX maja parklasse, kus A. Rohtmäe ja C autost välja läksid ning ülejäänud seltskond minema sõitis. Nüüd sidus A. Rohtmäe C silmad lahti ja teatas, et kaks tundmatut meest, kes peksmises osalesid, ongi need, kellele tuleb pool võlast maksta. Päev hiljem ütles A. Rohtmäe C-le, et kella 21.00-ks tahavad Tallinna mehed saada 7500 eurot, muidu viiakse C metsa, kust ta enam tagasi ei tule. Samuti väitis A. Rohtmäe, et kui C raha ei too, siis lüüakse kodus uks maha ning ta võetakse sealt kaasa. Kuigi A. Rohtmäe ja M. Saki ütlused ei kattu C omadega täielikult, kinnitavad need põhipunktides C kirjeldust toimunust. Need kinnitavad ka C arvamust, et teda peksid ja tulistasid tema hirmutamiseks püstolist mehed, kes olid hiljem autosse istunud, st M. Aer ja X. Ka heidavad A. Rohtmäe ja M. Saki ütlused valgust sellele, kelle teod olid need, mida C, kes enda ümber toimuvat ei näinud, kellelegi konkreetsele omistada ei osanud. A. Rohtmäe tunnistab, et nõudis C-lt 10 000 eurot, ning et see oli seotud sellega, et C pidi X poest kaupa varastama, kuid ei teinud seda. A. Rohtmäe versiooni järgi ei kehtestanud seda võlakohustust C-le küll tema, vaid tema tuttavad. Esiteks väitis A. Rohtmäe C ütluste kohaselt talle, et ta oli Tallinna meestele osa võlast üle andnud ja need, kes Cd peksid, olidki need, kellele võlg oli üle antud. Ka nähtub toimikust, et A. Rohtmäe on erinevatele inimestele (nt oma elukaaslasele W-le, aga ka M. Sakile) rääkinud, et C on talle võlgu. Kuigi need ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21 kohaselt kasutatavad iseseisva tõendina, on need kasutatavad A. Rohtmäe ütluste usaldusväärsuse hindamisel (mutatis mutandis Riigikohtu
10. oktoobri 2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-73-15, p 11). A. Rohtmäe tunnistab ka seda, et sõitis
11. juunil 2019 koos M. Sakiga C kodu juurde ja kutsus C välja ning tegi talle ettepaneku M. Saki autosse istuda. Seejärel sõitsid nad kohta, kust tulid auto peale M. Aer ja X. Autos sidus ta C-le silmade ette autos olnud dressipluusi. X istus tagaistmel C-st vasakule, M. Aer aga paremale. Nad sõitsid mööda metsavaheteed, kuni see otsa sai. Tema kinnitusel oli just tema see, kes tõmbas metsas C autost välja ja sidus ta käed auto pakiruumist võetud koormarihmaga kinni. A. Rohtmäe sõnul lõi ta metsas Cd jalaga vastu jalga, käe servaga kõhtu ja rusikaga vastu pead. A. Rohtmäe väitel läks ta seejärel eemale ega vahepeal toimunut ei tea. Ta kuulis püstolipauku ja kui ta teiste juurde tagasi läks, oli C maas ja nuttis. Nad läksid tagasi auto juurde, kinniseotud silmadega C juhatas auto juurde tema. Auto 9 juures sidus ta C käed lahti. Nad sõitsid tagasi linna, sõidu ajal C siples, M. Aer ja X näpistasid teda. Tema läks koos C-ga oma kodu juures maha, teised sõitsid edasi. Järgmisel päeval sai ta taas C-ga kokku ja ütles, et C peab samal päeval raha ära maksma. Ka M. Sakk tunnistab, et sõitis koos A. Rohtmäega
12. juuni 2019 pärastlõunal C kodu juurde. A. Rohtmäe oli C-ga kokkusaamise kokku leppinud. Nendega kohtuma tulnud C istus A. Rohtmäe ettepanekul autosse. C arvas, et nad tahavad lihtsalt rääkida ja suitsu teha, aga kui nad olid suitsu ära teinud, sõitsid nad koos C-ga minema. A. Rohtmäe ütles C-ga, et nad lähevad ühtede inimestega kokku saama, C ütles, et ta ei saa kaua olla, sest peab emaga poodi minema. A. Rohtmäe käskis C-l anda oma telefon tema kätte. Ta tõmbas C-l peas oleva kapuutsi paelad eest kokku ja sidus veel mingi riidetüki ümber pea, nii et C ei näinud, mis ümberringi toimub. Metsavahel istusid autosse M. Aer ja veel üks poiss, kellel oli peas suusamask. M. Aer istus autos taga paremal. Nad sõitsid ühele platsile. Nad läksid kõik autost eemale rohkem metsa sisse. C kukkus või lükati pikali, aga A. Rohtmäe tõstis ta püsti ja pani ta puu najale. C korrutas, et nad saavad kokkuleppele ja ta maksab raha ära. A. Rohtmäe ja M. Aer sidusid ta puu külge. M. Aer peksis Cd mingi puunotiga, teine poiss lihtsalt rusikas kätega. M. Aer tulistas püstolist õhku. Tema ja A. Rohtmäe seisid eemal. Siis võttis M. Aer C puu küljest lahti ja sidus käed kinni. Ta lohistas Cd mööda maad. Seejärel tõstis A. Rohtmäe C püsti, M. Aer sidus nööri ümber puuoksa, nii et C-l olid käed tõmmatud üles. M. Aer tulistas C kukla juures püstolist. Maskiga poiss lõi Cd ühe korra jalaga, mille tulemusel too pikali kukkus. Seejärel läksid nad tagasi auto juurde. C pandi auto pagasiruumi, nemad tegid suitsu. A. Rohtmäe ja M. Aer võtsid C auto pagasiruumist välja ja panid taas tagaistmele istuma. Seejärel sõitsid nad A. Rohtmäe kodu juurde, M. Aer ja tundmatu poiss peksid sõidu ajal Cd tagaistmel. A. Rohtmäe kodu juures A. Rohtmäe ja C väljusid autost, nemad sõitsid edasi. M. Aeru ja X ütlused erinevad oluliselt C, A. Rohtmäe ja M. Saki omadest ning ringkonnakohus jätab need ebausaldusväärsetena kõrvale. Lisaks sellele, et M. Aeru ja X ütlused on vastuolus C, M. Saki ja A. Rohtmäe ütlustega, on nende versioonid ka omavahel vastuolus ja kohati eluliselt ebausutavad. Pealegi on M. Aer jälitustoimingu protokollis kajastatud telefonivestlustes Qga ise rääkinud, et pani teo toime, kuid ütlusi andes eitas seda (kd V; tl. 116, 124, 127). X ütluste kohaselt võeti tema auto peale koos M. Aeruga, autos olid M. Sakk ja A. Rohtmäe. Tagaistmel oli veel keegi, kellel oli kapuuts eest nii kinni tõmmatud, et ta nägu näha ei olnud. A. Rohtmäe ütles, et see on C. Autos C suhtes mingit vägivalda ei kasutatud, vähemalt tema ei märganud. Nad sõitsid kuhugi metsa. Metsas tulid kõik autost välja. Tema jäi auto juurde suitsu tegema, teised läksid eemale metsa alla. C-l olid käed kinni seotud, kuid seda, mis temaga metsas tehti, X ei tea. Ta kuulis, kuidas C lubas mingi raha ära maksta. Tema istus autos, kui teised tagasi tulid. Siis sõitsid nad linna tagasi. Sõidu ajal C niheles, aga ta ei tea, miks. A. Rohtmäe maja juures läksid Ahto ja C maha, nemad sõitsid. Lõpetuseks lisas X, et kui ta autosse istus, tõmbas ta pähe juhuslikult kaasa võetud suusamaski (st X möönis maski kandmist hoolimata sellest, et ta eitas, et oleks midagi õigusvastast teinud). M. Aer tunnistab seda, et oli
13. juunil 2019 autos koos C, M. Saki ja A. Rohtmäega (ja veel ühe meesterahvaga, kelle nime ta keeldus nimetamast), kuid tema väitel ei tehtud midagi muud peale selle, et sõideti koos ringi. M. Aeru ütlused on C, M. Saki ja A. Rohtmäe ütlustega vastuolus alates sellest, et tema väitel oli ta autos siis, kui sõideti C kodu juurde ja C autosse tuli. Pärast Cd võeti autosse veel üks meesterahvas. Siis sõideti metsa, kus kõik tulid autost välja ja seisid auto juures. Siis ta lõi Cd niisama ühe korra vastu jalga. Pärast seda istus tema autosse, teised jäid kõik välja juttu rääkima. Mida nad veel tegid, ta ei vaadanud. Varsti istusid kõik autosse ja nad sõitsid Oja tänava kanti, kus A. Rohtmäe ja C väljusid autost. Täiendaval ülekuulamisel jäi M. Aer varem antud ütluste juurde, kuid tunnistas, et tal oli metsas kaasas 10 püstol, mida ta muidu igapäevaselt kaasas ei kanna (püstoli andis ta politseile välja). Tema sõnul võttis ta püstoli kaasa, et metsas lasta, ta kasutas metsas 1–2 padrunit. Telefonivestlustes Qga on M. Aer kurtnud, et erinevalt teistest ei olnud tal midagi üles tunnistada (st tal ei olnud ülestunnistamisest mingit kasu loota), sest tema tegigi „ju seal kõik“ (kd V; tl. 116). Samuti rääkis ta, et tema koos X-ga tegutsesid A. Rohtmäe käsul (kd V; tl. 127), C ei saanud neid üles anda, sest A. Rohtmäe sidus tal näo kinni, ning et A. Rohtmäe viis nad metsa, jättis nad sinna ja siis tuli C-ga tagasi (kd V; tl. 124). Kokkuvõttes joonistub C, M. Saki ja A. Rohtmäe ütlustest ning jälitustoimingu protokollist välja, et A. Rohtmäe nõudis C-lt ilma õigusliku aluseta 10 000 eurot ning selleks, et mõjutada Cd raha maksma, korraldas tema metsa viimise, kus kasutati C suhtes vägivalda ja hirmutati teda püstolilaskudega. Selle tulemusel pidi C-le jääma mulje, et talle kehtestatud võlg on antud üle inimestele, kelle nõudmiste mittetäitmine võib lõppeda sellega, et C järgmisel korral enam metsast tagasi ei tule. Teo toimepanemisel oli osalenutel rollijaotus: kehaline väärkohtlemine ja C ähvardamine püstoliga oli jäetud M. Aeru ja X ülesandeks, kes istusid autosse pärast seda, kui C silmad olid kinni seotud (M. Aer ja X olid valmistunud, võttes kaasa vastavalt püstoli ja suusamaski näo varjamiseks; nad võeti auto peale kokkulepitud kohas ja C silmad seoti kinni enne seda, kui nad autosse istusid). Ajal, kui C oli puu külge seotud ja tema suhtes tarvitati vägivalda, seisis A. Rohtmäe ise eemal, ajades M. Sakiga juttu, nii et C kuulis seda. See andis A. Rohtmäele võimaluse väita, et C suhtes tarvitasid vägivalda võõrad, kellele ta oli osa võlast loovutanud. 7.
14. Apellatsiooni kohaselt oli M. Sakk üksnes autojuht ega teinud midagi, mis annaks alust lugeda teda väljapressimise kaastäideviijaks. Tõepoolest pole tõendatud, et M. Sakk oleks osalenud vägivalla tarvitamises või oleks nõudnud raha maksmist. See ei tähenda siiski veel tingimata, et M. Sakki pole põhjust kaastäideviijaks lugeda. Kaitsja väitel on maakohus lugenud M. Saki kaastäideviijaks tuginedes argumendile, et ta oli kuritegelikul viisil kehtestatud võlast teadlik ning oli näinud kuriteo toimepanemist pealt. Ta peab põhjendamatuks maakohtu seisukohta, et M. Saki oluline teopanus väljapressimisse seisnes selles, et ta läks metsas teistega kaasa ega jäänud autosse. Maakohus leidis, et „M. Saki kohalolek võimendas veelgi kannatanu jaoks olukorra tõsidust, kuna koos M. Sakiga oli väljapressijaid neli mitte kolm“. Kaitsja leiab, et ainuüksi juures olemine ei saa olla käsitatav olulise teopanusena. Ringkonnakohus nendib, et see sõltub konkreetse teo asjaoludest. Juuresolek võib võimendada varalise kasu üleandmise nõudmist toetavat ähvardust, kui on alust arvata, et ähvardajaga koos olevad isikud ongi kaasas selleks, et vajadusel ähvardust täide viia. Praegusel juhul ei näe aga ringkonnakohus tõesti asjaolusid, mis viitaks sellele, et M. Sakk läks teistega kaasa, et suurendada ähvarduste tõsiseltvõetavust. Sündmuste käigust võib teha järelduse, et see ei olnud teoplaani osa. Tuvastatud sündmuste käik näitab, et C-le pidi jääma mulje, et kui ta ära ei maksa, võivad tema jaoks võõrad Tallinna inimesed ta ära tappa (ta viiakse metsa ja tagasi ta enam ei tule). C ütluste kohaselt väitis A. Rohtmäe, et oli poole võlast andnud üle neile meestele, kes Cd peksid ja teda maha lasta ähvardasid, ja just neile pidigi ta kõigepealt ära maksma. Seega pidid ähvarduse tõsiseltvõetavust tagama M. Aeru ja X tegevus. See-eest A. Rohtmäe koos M. Sakiga näiliselt distantseerisid end toimuvast – seda näitavad ka C ütlused, et ta kuulis neid eemal rääkimas. Sellega haakuvalt väärib tähelepanu see, et A. Rohtmäe ja M. Sakk läksid avalikult, end maskeerimata või varjamata C-ga kohtuma, enne seda, kui M. Aer ja X autosse istusid, seoti C-l aga silmad kinni, et ta neid ei näeks ega saaks ära tunda. 11 Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldus, nagu oleks M. Sakk oma kohalolekuga muutnud ähvarduse tõsiseltvõetavamaks, põhjendamatu. Maakohus on M. Saki panusena väljapressimise toimepanemisse nimetanud ka M. Aerule tunkede andmist ning koormarihma hoidmist auto pakiruumis ja selle andmist C kinnisidumiseks. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et ühtegi tõendit pole selle kohta, et koormarihma võttis auto pagasiruumist ja andis C kinnisidumiseks M. Sakk. A. Rohtmäe on kahtlustatavana ütlusi andes öelnud, et koormarihma sai ta M. Saki auto pagasiruumist, st tema ütluste kohaselt võttis ta koormarihma ise. See, mil moel M. Saki tunkede kandmine M. Aerul kuritegu toime panna aitas, jääb aga selgusetuks. Eelnev ei tähenda aga, et M. Sakk ei oleks andnud sellist teopanust, mis annaks alust käsitada teda väljapressimise kaastäideviijana. M. Sakile heidetakse ette ka C-lt vabaduse võtmist. C ütluste kohaselt lukustati pärast seda, kui ta oli autosse istunud, auto uksed. Kaitsja väitis ringkonnakohtu istungil, et pole tuvastatud, et see oli üldse tehniliselt võimalik. Ringkonnakohus märgib, et C ütluste näol on olemas tõend, et uksed lukustati. C ütlusi sündmuste käigu kohta toetavad mitmetes punktides teised tõendid, mingeid asjaolusid, mis seaks G. C ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla, ei ole (selliseid asjaolusid ei ole oma apellatsioonis toonud välja ka kaitsja). Seevastu tõendit, mis tõendaks, et M. Saki autol ei olnud võimalik tagauksi lukustada, ei ole. Kindlasti ei saa seda, et Opel Vectral ei saa juhikohalt auto uksi lukustada või et sellel pole lastelukku, lugeda üldteada asjaoluks – paljudel autodel on sellised funktsioonid olemas. Sellest tulenevalt loeb kohtukolleegium C ütluste alusel tõendatuks selle, et M. Sakk ja A. Rohtmäe lukustasid auto uksed. Kohtukolleegium märgib aga, et M. Saki tegevus, millega ta C-lt vabaduse võttis, ei seisnenud ainult auto uste lukustamises. Kaitsja rõhutab apellatsioonis, et M. Sakk oli üksnes auto juhtimine. Ringkonnakohus nendib, et just C tolle tahte vastaselt metsa viimisega võttis M. Sakk talt vabaduse. Nii C enda kui tema ema ütluste kohaselt ei pidanud C A. Rohtmäega kaasa minema. C ütluste kohaselt kutsus A. Rohtmäe teda autosse ettekäändel, et ei peaks vihma käes rääkima. Seda, et C ütles ka autos, et peab minema emaga poodi minema, on tunnistanud ka M. Sakk. Sellest hoolimata sõitis M. Sakk pärast seda, kui C oli autosse istunud, C kodu juurest ära. Ilmselgelt ei lähtunud M. Sakk seejuures C soovidest, vaid järgis A. Rohtmäe plaani, sõites esmalt kohta, kus istusid autosse M. Aer ja X, ning seejärel kohta, kus C puu külge seoti. Vabaduse võtmine oli seotud väljapressimisega. C metsa viimine oli väljapressimise teoplaani osa, see suurendas ähvarduse tõsiseltvõetavust ja andis võimaluse C suhtes segamatult vägivalda kasutada. Seega osales M. Sakk väljapressimises sellega, et võttis C-lt vabaduse. Kaitsja toonitab, et iga täideviija panus süüteo toimepanemisse peab olema oluline. Nii see tõesti on, kuid see tingimus on täidetud. Kui isik täidab oma teoga mõne kuriteokoosseisu tunnuse, on tema panus ühtse teoplaani täitmisesse oluline. Vabaduse võtmine on

§ 214lg 2 p-s 5 sätestatud väljapressimise kvalifitseeriv tunnus.

Seega oli M. Saki teopanus väljapressimisse oluline. Selleks, et lugeda M. Sakki väljapressimise kaastäideviijaks, peavad olema täidetud ka subjektiivse külje tunnused. Kaitsja leiab, et süüdistatavad ei tegutsenud väljapressimisel kooskõlastatult, mida kaastäideviimine

§ 21lg 2 kohaselt eeldab.

Kaitsja väitel ei olnud süüdistatavatel ühist teootsust ega ühtset teoplaani. Tegu valitses A. Rohtmäe üksi. Oma seisukohta põhjendab kaitsja argumendiga, et kuna A. Rohtmäe oli C-le võla kehtestanud juba tükk aega varem, oli ta juba väljapressimist alustanud ja juba alustatud väljapressimistegu lihtsalt jätkus. Kaitsja leiab: „Kohtule pidi olema nähtav, et nimetatud teod olid A. Rohtmäele jõukohased ilma igasuguse kõrvalise abita.“ 12 Kohtukolleegium kaitsja nende väidetega ei nõustu. Kuivõrd tuvastatud on see, et A. Rohtmäe ei viinud Cd metsa ega tarvitanud tema vastu vägivalda üksi, ei oma tähtsust, kas A. Rohtmäele oli jõukohane väljapressimine üksi toimepanemine. See, et C viidi metsa A. Rohtmäe initsiatiivil, ei tähenda, et ülejäänud süüdistatavatel ei saanud olla temaga ühist teootsust. Teootsus muutus ühiseks sellega, kui teised nõustusid A. Rohtmäe plaanis kaasa lööma. Tuvastatud kuriteo asjaolud näitavad, et vähemalt üldjoontes oli paika pandud, milline on iga süüdistatava roll väljapressimise toimepanemisel, ning süüdistatavad teadsid, mis on plaanis ja mis on nende roll kuriteo toimepanemisel. Seega olid olemas rollijaotust puudutav kokkulepe. Ühine teoplaan ei eeldagi, et kõik kaastäideviijad peavad teadma plaanitava kuriteo kõiki üksikasju. Ka ei eelda ühine teoplaan, et iga kaastäideviija roll oleks viimase detailini paika pandud. Kaitsja rõhutab, et pole ühtki tõendit selle kohta, et A. Rohtmäe oleks M. Sakile, X-le või M. Aerule selgitanud loo tagamaid. Kohtukolleegium möönab, et tõendid selle kohta, mida A. Rohtmäe teistele rääkis, on väga pealiskaudsed. M. Sakk ise on rääkinud vaid seda, et A. Rohtmäe oli paar päeva varem rääkinud, et C on talle võlgu, ning et plaan oli olnud Cd hirmutada. Järeldusi selle kohta, et A. Rohtmäe oli M. Saki, X ja M. Aeru oma plaani pühendanud, võimaldavad teha aga tuvastatud kuriteoasjaolud, st M. Saki, X ja M. Aeru tegevus. See tähendab, et ühtse teoplaani ja ühise teootsuse olemasolu on tõendatud samade tõenditega, millega on tõendatud süüdistatavate tegevus kuriteo toimepanemisel. Nagu eespool märgitud, nähtub tõenditest, et tegutseti eelneva kokkuleppe kohaselt ning igaühel oli oma osa teo täideviimisel. Kuriteo asjaoludest nähtub, et C metsa viimine ei olnud spontaanne. Ajal, kui A. Rohtmäe koos M. Sakiga läks C-le järele, ootasid M. Aer ja X kokkulepitud kohas – nad ei tulnud auto peale suvalises kohas linnas, vaid metsavahelt; M. Aer selgitas ise X-le: „…Ahto viis metsa, jättis meid sinna ja siis tuli C’iga tagasi.“ (jälitustoimingu protokoll: kd V; tl. 124). Lisaks olid M. Aer võtnud kaasa gaasipüstoli ja X suusamaski. Selliste ettevalmistuste tegemiseks ei oleks olnud põhjust, kui A. Rohtmäe poleks vähemalt üldjoontes neile oma plaani selgitanud. Selle kohta, et A. Rohtmäe seda tegi, annab ringkonnakohtu hinnangul kinnitust M. Saki tunnistus, et ta teadis, et plaanis on Cd hirmutada. On selge, et kui hirmutamine pidi seisnema metsa viimises, tähendas see hirmutamist vägivalla või koguni tapmisega. Samuti teadis M. Sakk tema ütlustest nähtuvalt, et hirmutamise plaani juurde kuulus C-lt vabaduse võtmine: „Alguses mõtlesin, et lihtsalt mängitakse natuke lolli ja siis lastakse C vabaks.“ M. Saki enda esitatud toimunu kirjeldusest nähtub, et tema mainitud „hirmutamise“ juurde kuulus see, et C-ga sõideti vastu tema tahtmist tema kodu juurest minema: „C ei teadnud algul asjast midagi. Ta arvas, et me tahame lihtsalt rääkida ja suitsu teha…C istus autosse, tegime autos suitsu ja siis hakkasime ära sõitma. C küsis seepeale, kus me lähme, siis Ahto rääkis, et lähme saame ühtede inimestega kokku. C ütles, et peab emaga poodi minema ja et ta ei saa väga kaua olla. Ahto ütles, et C annaks Ahtole oma telefoni ja siis C andis Ahtole oma telefoni.“ (kd V; tl. 140). Seega võttis M. Sakk C-lt ebaseaduslikult vabaduse kavatsetult. Niisiis teadis M. Sakk nii seda, et ta osaleb C hirmutamises ja talt vabaduse võtmises, kui ka seda, et selle eesmärk on mõjutada Cd A. Rohtmäele raha maksma. 7.

1. X puhul ei vaidlusta kaitsja, et X lõi Cd, kuid X enda ütlustes omaks võetust, et ta lõi Cd ühe korra jalaga. See versioon aga maakohtu järeldustega kokku ei sobi. Maakohus ei ole lähtunud sellest, et X piirdus ühe löögiga. Kohus on lugenud tõendatuks, et Cd peksti ja selles osales X. Ringkonnakohus ei näe põhjust teistsuguseks järelduseks. Nagu eespool märgitud, ei pea ringkonnakohus X ütlusi usaldusväärseteks. Kohtukolleegiumi hinnangul on põhjust lähtuda eelkõige kannatanu C ütlustest. C sõnul peksti teda auto juures puutükkidega ja tema arvates peksid teda hiljem autosse istunud mehed, sest A. Rohtmäed ja M. Sakki kuulis ta 13 kaugemal rääkimas. Samuti on tõendatud see, et X peksis koos M. Aeruga Cd siis, kui nad sõitsid autoga tagasi linna – siis peksid C sõnul teda temast mõlemal pool istunud mehed. X osas leiab kaitsja samuti, et tõendatud ei ole, et ta oleks täpselt teadnud, et kannatanu kavatsetakse kuskile metsa viia ja tema suhtes väljapressimiskuritegu toime panna. Väidet, et X ei teadnud plaanist C metsa viia ega selle põhjustest, ei pea ringkonnakohus põhjendatuks. Nagu eespool märgitud, on tõenditest näha, et tegu pandi toime vastavalt paika pandud plaanile ja ka X oli end ette valmistanud, võttes kaasa suusamaski. Asjaolud näitavad, et autosse tulnud M. Aer ja X teadsid, et nende roll on C suhtes vägivalda tarvitada (X-ga koos olnud M. Aer surus kohe kaasas olnud püstoli vastu Cd). Kaitsja arutlust, mille kohaselt oli X-l suusamask kaasas C hirmutamiseks, ei pea ringkonnakohus tõsiseltvõetavaks. Arvestades asjaosaliste vanust on selge, et X ei pidanud C-le kolli tegema, vaid hirmu pidi C tundma oma tervise ja elu pärast ja mask ei olnud X-l kaasas hirmutamiseks, vaid näo varjamiseks. Kohtukolleegium kokkuvõtvalt leiab, et praeguses kaasuses on seega üheselt tõendmaist leidnud süüdistatavate M. Saki ja X poolt C suhtes toimepandud väljapressimine kaastäideviimise vormis ning selle objektiivse kooseisu realiseerimine. II.
2. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis väljendatud seisukohaga, et süüdistatavate poolt ei ole realiseeritud väljapressimise subjektiivset kuriteokoosseisu, kuna kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid, et M. Sakk ja X teadsid C võla tekkelugu või pidasid vähemalt võimalikuks, et A. Rohtmäel ei ole C-lt raha nõudmiseks tegelikult õiguslikku alust. Eespool analüüsitud tõenditega on kinnitamist leidnud, et mõlemad süüdistatavad teadsid C võla olemasolust A. Rohtmäe ees. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas puuduvad mistahes tõendid, et M. Sakk ja X olid teadlikud, et võlg summas 10 000 € oli kehtestatud A. Rohtmäe poolt C-le ebaseaduslikult viimase poolt Armani poe röövimisest keeldumise eest. Kohtukolleegium leiab, et selline kaitseväide on edutu. Riigikohus on praeguses menetluses varasemalt selgitanud, et kui teo toimepanija ei pea võimalikuks ega mööna, et nõudel puudub seaduslik alus, siis ei pane ta tegu toime tahtlikult koosseisueksimuse (

§ 17lg 1) tõttu.

Eelöeldu aga ei tähenda, et lähtuda tuleb esitatava nõude seaduslikkusest seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Koosseisueksimusest kõnealuse objektiivse teokoosseisu tunnuse suhtes saab rääkida üksnes juhul, kui toimepanijal oli selge ettekujutus kannatanule esitatava nõude olemasolust ja selle õiguslikust alusest. Väljapressimise subjektiivse külje eitamiseks peab kohus seega tuvastama, et toimepanijal oli mh ka objektiivse kõrvalseisja ex ante vaatepunktist tõsiselt võetav ja usutav alus arvata, et ta tegutseb olemasoleva ja ka õiguskorra poolt tunnustatava nõude maksmapanekuks. Kui väljapressimises süüdistatav väidab, et ta ei olnud nõude seadusliku aluse puudumisest teadlik, on tegemist aktiivse kaitseväitega, mida peab isik üldjuhul ka ise tõendama või vähemasti looma menetlejale reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-10-16, p 37 koos edasiste viidetega). Teisisõnu peab isik suutma usutavalt selgitada, miks oli tema arvates tegemist õiguslikul alusel nõudega, mis otsustati panna maksma ebaseaduslikul viisil. Kui kaitseväidet mõistlikus ulatuses ei tõendata – või enamgi veel, sellist kaitseväidet isegi mitte ei esitata –, ei ole tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. jaanuari
4. a otsusega nr 3-1-1-47-07, p 22). Käsilolevas menetluses ei olegi süüdistatavate poolt esitatud sellist kaitseväidet, et nemad olid teadlikud, millise konkreetse seaduspärase C võla maksmapanekut A. Rohtmäe kasuks nad kannatanu suhtes vägivalda kasutades ning tema vabadust piirates nõudsid. 14 Riigikohus on antud asjas pööranud tähelepanu ka sellele, et väljapressimise toimepanija teadmist nõude seadusliku aluse olemasolust või puudumisest tuleb hinnata lähtuvalt terviklikust tõendikogumist, samuti arvestades, milline on tuvastatud asjaolude põhjal väljajoonistuv objektiivne teopilt. Asjakohane on võtta arvesse sedagi, kas väidetava võlausaldaja ja võlgniku tausta ning nende teadaolevat elustandardit silmas pidades oli teo toimepanijal, kes neid asjaolusid teadis, alust uskuda tuhandetesse eurodesse ulatuva võla olemasolu. Eespool analüüsitud tõenditega on kinnitust leidnud, et M. Saki poolt juhitud autos X juuresolekul oli A. Rohtmäe C-lt nõudnud, et pool võlast ehk 5000 eurot on nüüd Tallinna meestele loovutatud ning see võlg tuleb esimesena ära maksta. X mängiski seda ühte Tallinna meestest, kellele 5000 eurot pidi kannatanu koheselt ära maksma ning kes osales metsas kannatanu peksmises ning püstoliga hirmutamises, seega kõigile autos viibinud isikutele oli teada, et A. Rohtmäe nõue C vastu moodustab 10000 €. Selles kontekstis väärib tähelepanu, et seisuga 11.06.
5. a oli A. Rohtmäe vaid 18-aastaseks põhiharidusega töötuks isikuks, kellel puudus legaalne sissetulek. X oli sel hetkel alaealine kooliõpilane, M. Sakk põhiharidusega 18–aastane isik. Eluliselt ei ole usutav, et vaevu täisealiseks saanud töötul isikul võib tekkida seaduspärane mitmesse tuhandesse ulatuv võlanõue teise hiljuti täisealiseks saanud isiku vastu. Ka nõude maksmapaneku eespool analüüsitud objektiivne kuritegelik iseloom, viitab üheselt sellele, et tegemist oli ebaseaduslikult kehtestatud nõudega. Süüdistatavad vähemalt möönsid, et A. Rohtmäe poolt C-le kehtestatud nõue on ebaseaduslik. Kohtukolleegium leiab seega, et M. Saki ja X poolt toimepandud väljapressimise subjektiine kuriteokooseis on samuti täielikku tõendamist leidnud ning nende tegevus on maakohtu poolt õigesti kvalifitseeritud M. Saki puhul

§ 214

lg 2 p 1, 4 ja 5 järgi ning X puhul

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi.

III. 9. Esitatud apellatsioonis kaitsja vaidlustab eraldi ka maakohtu poolt M. Sakile ning X-le mõistetud karistusi. M. Saki osas märgib kaitsja põhiargumendina, et M. Sakk ei teinudki midagi (ainult juhtis sõiduautot), tema süü ei saa olla suur. Kohtukolleegium kaitsja esimese seisukohaga ei nõustu ning sedastab, et ringkonnakohus on eelnevalt üksikasjalikult käsitlenud, milles seisnes M. Saki teopanus väljapressimise toimepanemises. Vastuseks kaitsja argumendile M. Saki süü suuruse osas, märgib ringkonnakohus, et maakohus tuvastaski, et M. Saki süü on keskmisest väiksem. Samuti arvestas maakohus

§ 57lg 1 p 7 mõttes M.

Saki karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis.

§ 214

lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 8aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega täiel määral süüdistatava süü suurust ning kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. X osas toob kaitsja välja, et maakohus pole piisavalt arvesse võtnud, et kuriteo toimepanemise hetkel oli X alaealine. Kaitsja märgib, et X karistamine reaalse koheselt ärakandmisele kuuluva vangistusega (6 kuud) on liigselt karm ning palub vabastada X talle mõistetavast vangistusest tingimisi täielikult. Ka selles osas jääb kaitsja apellatsioon edutuks. Sisuliselt ei vaidlusta kaitsja eraldi maakohtu poolt

§ 214lg 2 p 4, 5 järgi X-le mõistetud karistuse liiki ega määra.

Kohtukolleegium leiab, et ka X-le

§ 214

lg 2 p 4, 5 järgi mõistetava karistuse liigi ja määra valikul on maakohus täiel määral arvestanud, et tema süü selle kuriteo toimepanemises oli keskmine, ta oli toimepanemise hetkel alaealine ning karistust kergendava 15 asjaoluna arvestas kohus puhtsüdamlikku kahetsust. Kaitsja vaidlustab vaid mõistetud karistuse individualiseerimist. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohus juhtis eelnevalt tähelepanu, et arutatavas kriminaalasjas on eksitud kohtupraktikas kinnistunud seisukoha vastu, mille kohaselt peab karistuse kandmisest tingimisi vabastatu katseaeg olema mõistetud vangistusest pikem (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus nr 3-1-1-96-11, 7.4). Nii ringkonna- kui ka maakohus ei ole silmas pidanud, et karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimisel tuleb katseaja pikkuse määramisel kohtul aluseks võtta isikule mõistetud karistusaeg, mitte aga lühimenetluse reeglite kohaselt KrMS § 238 lg 2 alusel vähendatud karistuse kestus (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus nr 117-11930/45, p 15 ja
5. detsembri
6. a otsus nr 1-17-689/29, p 26). Sisuliselt tähendab eeltoodu, et mõistes X-le 7-aastase liitkaristuse, ei oleks tohtinud maakohus temale mõistetavat karistust üldse individualiseerida, kuna

§-ga 74 ettenähtud maksimaalne võimalik katseaeg on 5 aastat. Sama puudutab ka M. Sakile maakohtu poolt mõistetud 5-aastase vangistuse individualiseerimist. Prokuratuur ega kannatanu maakohtu otsust apellatsiooni korras ei vaidlustanud. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Reformatio in peius-keelu kohaselt ei tohi isiku huvides esitatud kaebuse alusel selle isiku olukorda raskendada. Nii ütleb seadus üheselt, et keelatud on isiku olukorra raskendamine apellatsioonimenetluses juhul, kui seda ei ole taotlenud prokuratuur või kannatanu (KrMS § 340 lg 4). Selliselt ei saa ringkonnakohus apellatsiooni piirest väljuda ja tühistada maakohtu otsust

§ 74kohaldamise osas, kuna see raskendaks süüdistatavate olukorda.

1. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi apellatsioonis nimetatud rikkumist ega KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alust, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 344-345 lg 1, 2 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 10.06.
2. a otsuse X ja Maario Saki suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Allkirjastatud digitaalselt 16