Obsah (4)

§ 158§ 108§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar 28. oktoober 2021, Tartu 3-18-474 Haldusasi

§ 158

lg 3 teises ja kolmandas lauses sätestatud haldusorgani kaalutlusõiguse autonoomia vastu, asudes hindama karistuse otstarbekust.

§ 158

lg 3 piirab oluliselt kohtu kontrollivõimalust ning kohus ei saa kontrollida distsiplinaarkaristuse otstarbekust ega teha ise vangla eest kaalutlusotsust. Distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse erinevaid aspekte, mh seda, kuidas heidutada vangi edaspidiseid rikkumisi toime panemast, aga samuti peab vangla saatma signaali, et rikkumistele reageeritakse (eri- ja üldpreventsioon). Öövalgustus põleb kambrites selleks, et pimedal ajal oleks võimalik teostada kambrites järelevalvet, sh tuvastada enesevigastusi, vangi halvenenud terviseseisundit. Valgustuse puudumine kambris on järelevalve teostamisel oluline takistus. Igakordne kambrisse sisenemine, kui valgusti on kinni kaetud, häirib tugevasti järelevalvet teostavate ametnike tööd – öösiti viibib vanglas ka vähem ametnikke. Seega on täiesti põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et lambilt katte eemaldamata jätmine korralduse peale ei olnud tõsine rikkumine. VangS § 63 lg 1 p 4 lubab rikkumise korral kohaldada kuni 45-päevast kartserikaristust. Käskkirjaga nr 6- 3/31-1 kohaselt karistati kaebajat viiepäevase kartserikaristusega. Tegu on miinimumilähedase karistusega. Seadus ei sätesta, et distsiplinaarkaristused on kuidagi hierarhilises järjekorras, samuti, et esmakordse rikkumise eest ei tohi kartserikaristust määrata. Kuna tegu oli miinimumilähedase kartserikaristusega, ei saanud selle kohta väita, et tegu on ilmselgelt ülemäärase karistusega.

1. Vastuses apellatsioonkaebusele kaebaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 3 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Vastustaja vaidlustas apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas. Kaebaja apellatsioonkaebust ei esitanud. Seega on halduskohtu otsus jõustunud osas, millega jäi rahuldamata kaebus Viru Vangla
3. jaanuari
4. a käskkirja nr 6-3/44-1 ning Viru Vangla
5. veebruari
6. a vaideotsuse nr 6-12/53-2 ja
7. veebruari
8. a vaideotsuse nr 6-12/52-2 tühistamiseks. Vastavalt on apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes kaebuse nõue Viru Vangla
9. jaanuari
10. a käskkirja nr 6-3/31-1 tühistamiseks.
11. Vaidlusaluse käskkirjaga määrati kaebajale 5-päevane kartserikaristuse VangS § 67 p 1 rikkumise, s.o vastustaja ametniku suulise korralduse täitamata jätmise eest. Halduskohus leidis asjas kogutud tõendeid hinnates, et kaebajale etteheidetav rikkumine on tõendatud, s.t et kaebaja jättis täitmata talle antud korralduse eemaldada laelambi eest paber. Ülekaalus on tõendid, mis kinnitavad korralduse andmist ja selle täitmata jätmist. Kaebaja vastassuunalised väited on tõenditega vastuolus ega väära järeldust distsiplinaarrikkumise koosseisu täitmisest. Kaebaja ei ole suutnud esitada tõendeid oma väite kinnituseks, et ta oma tervisliku seisundi tõttu ei saanud korraldust täita. Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et distsiplinaarmenetluses kogutud tõendid on piisavad kaebaja rikkumise tõendamiseks. Kaebaja väited, nagu ei oleks talle korraldust antud või korralduse täitmine oleks olnud takistatud objektiivsetel põhjustel, ei ole tõendamist leidnud. Samuti nõustub ringkonnakohus sellega, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale VangS § 64 lg-s 41 sätestatud ühekuulise tähtaja viimasel päeval, s.o tähtaegselt. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole tuvastatav selliste minetuste esinemine, mis oleks takistanud kaebajal oma õigusi kaitsta või muul põhjusel viiks järelduseni distsiplinaarkaristuse määramise õigusvastasusest. Kehtiv õigus võimaldab distsiplinaarmenetluse tulemusena kinnipeetava karistamise otsustada selleks sisepädevuse jaotusega määratud ametnikul ega nõua distsiplinaarmenetluse käskkirja allkirjastamist vangla direktori poolt. Vastuses apellatsioonkaebusele ei ole ka kaebaja ise neid seisukohti kahtluse alla seadnud. Seetõttu ringkonnakohus selles osas vaidlusaluse käskkirja õiguspärasust täiendavalt ei analüüsi.
12. Halduskohtu hinnangul vastustaja ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuli kõiki asjaolusid arvestades kaebajat esmakordse ja vähese ohtlikkuse astmega rikkumise eest tingimata karistada kartserisse paigutamisega. Tegemist on sedavõrd olulise eksimusega, mis viib kaevatava käskkirja tühistamiseni. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
13. Esmalt märgib ringkonnakohus siiski, et vastustaja ekslikult leiab, et vaidlusaluse käskkirja tühistamist otsustades halduskohus ületas

§ 158lg-s 3 sätestatud volituse piire ja rikkus vastustaja kaalutlusautonoomiat.

Kuigi distsiplinaarmenetluses kinnipeetava karistamise otsustamine ning karistuse liigi ja määra valik toimuvad VangS § 63 lg-te 1 ja 3 kohaselt kaalutlusõiguse aluse, ei ole vastustaja tegevus selles osas siiski väljaspool kohtulikku kontrolli. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Juhul kui haldusorgan ei teosta kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga.1 1 Vt näiteks RKHK 2. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-72-13 (p 21). 4 Praegusel juhul asuski halduskohus seisukohale, et vaidlustatud käskkirjast ei nähtu kõigi oluliste asjaoludega arvestamist kaebajale distsiplinaarkaristuse määramisel. Seega heitis halduskohus vastustajale ette kaalutlusvea tegemist, mitte ei asunud ise vastustaja asemel hindama kaebaja karistamise otstarbekust. Kaalutlusvea korral haldusorgani tegevusse sekkumine on

§ 158

lg 3 järgi kohtu õigus ja kohustus ega ole sellisena ka käesolevas asjas halduskohtule etteheidetav.

1. Samas ei jaga ringkonnakohus halduskohtu arusaama, et kaebaja rikkumist tuleks hinnata vähese ohtlikkusega rikkumiseks võrreldes näiteks Viru Vangla
2. jaanuari
3. a käskkirjas nr 6-3/44-1 tuvastatud kaebaja allumatusega. Kaebajale antud korralduse eiramisega kaebaja selgesti vastandus vanglas kehtivale korrale. Seejuures ei ole määravat tähendust sellel, kas laelambi varjamiseks oli paberi paigaldanud kaebaja või keegi teine. Praegusel juhul ei ole oluline seegi, kas enne korralduse saamist kaebaja teadvustas laelambi varjamise keelatust. Vastustaja ei rakendanud kaebaja suhtes sanktsiooni laelambi paberiga varjamise tõttu, vaid üksnes põhjusel, et kaebaja jättis täitmata otsese korralduse paber lambi eest ära võtta. Kui ka nõustuda halduskohtuga, et paberi äravõtmiseks vajalikud toimingud asetasid kaebaja ebamugavasse positsiooni, sest toimingu tegemiseks pidanuks ta ronima teise kinnipeetava kasutuses olnud narivoodi ülemisele korrusele ja laelambi varjamine puudutas eelkõige selle teise kinnipeetava huve, ei saa sellest järeldada nagu olnuks kaebajal õigus kaaluda korralduse täitmata jätmist. Kaaskinnipeetava huvide eelistamisega ja talle vangla teenistuse poolt antud korralduse täitmata jätmisega tegi kaebaja valiku käituda õigusvastaselt. Ringkonnakohus ei näe võimalust hinnata kaebaja rikkumist seetõttu kergemaks, pigem vastupidi, see osutab, et kaebaja otsustas teadlikult rikkumise toime panna. Sellisena tuleb rikkumist siiski raskeks pidada. Karistuse määramisel ongi vastustaja esile toonud, et seaduslikule korraldusele mitteallumist loetakse vanglas raskeks rikkumiseks, kuna see näitab, et kinnipeetav vanglas kehtivast korrast lugu ei pea. Korraldusele mitteallumine on raske rikkumine, millega segatakse oluliselt vanglateenistujate igapäevaste tööülesannete täitmist. Seetõttu on proportsionaalne määrata kinnipeetavale karistuseks kartserikaristus. Kuna kinnipeetaval puuduvad varasemad samaliigilised distsiplinaarkaristused, siis peab karistuse määr olema miinimumilähedane. Ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja seega arvestanud asjas oluliste asjaoludega ega ole lähtunud lubamatutest kaalutlustest. Seetõttu ei ole kaebaja karistamisel kaalutlusõiguse rikkumine vastustajale etteheidetav. Kuigi kartserikaristus on VangS § 63 lg-s 1 loetletud distsiplinaarse mõjutamise meetmetest kinnipeetava õigusi kõige enam piirav, ei ole siiski keelatud määrata kartserikaristust kinnipeetava poolt esmakordse rikkumise tuvastamisel, kui rikkumise raskus ja muud asjaolud seda õigustavad. Vastustaja sellekohased põhjendused on küll üldsõnalised, kuid neist nähtub siiski piisava selgusega, et vangla pidas oluliseks mõjutada karistusega hoiduma kaebajat ja ka teisi kinnipeetavaid sarnaste rikkumiste toimepanemisest tulevikus. Leebemat liiki karistuse kohaldamine selle eesmärgi saavutamiseks ei olnud põhjendatud rikkumise raskuse tõttu.
4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et Viru Vangla
5. jaanuari
6. a käskkiri nr 6-3/31-1 on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. Vastavalt tuleb tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus kaebuse rahuldas ja käskkirja tühistas. Otsuse selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 tervikuna ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse tervikuna rahuldamata.
7. Vastavalt

§ 108

lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 4 järgi kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust. Seega tuleb tühistada ka halduskohtu otsuse resolutsiooni punktid 2 ja

1. Ringkonnakohus teeb ka selles osas uue otsuse ja jätab kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 5
2. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt

§ 109lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta.

18. Kaebuse väiteid ja vaidluse all olnud asjaolude iseloomu arvestades tuleb kaebaja isikuandmete kaitseks otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi initsiaalidega (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 6