← Eesti

2-21-104209/36

Obsah (20)§ 663§ 429§ 645§ 431§ 662§ 238§ 367§ 436§ 392§ 477§ 5§ 602§ 236§ 173§ 172§ 171§ 168§ 8§ 162§ 654

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gea Lepik, liikmed Villem Lapimaa ja Meeli Kaur Määruse tegemise aeg ja koht 23. detsember 2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-104209

) § 486 lg-le 1 nõue üle Harju Maakohtule menetlemise jätkamiseks hagimenetluses. Avaldaja esitas

  1. märtsil 2021 kohtule nõuetele vastava avalduse, milles nõuab puudutatud isikult põhivõlgnevust 1326,43 eurot ja viivist 147,64 eurot. Avalduse kohaselt on puudutatud isik KÜ Liiva 3 liige ja talle kuulub korteriomand asukohaga Liiva tn 3-71 Klooga alevikus. Avaldaja osutab Liiva tn 3 elamu haldamise, hooldamise ja majandamise teenuseid. Osutatud teenuste eest esitab avaldaja iga kuu kõikidele korteriomanikele kommunaalarveid. Puudutatud isik on detsembrist 2019 jätnud arved osaliselt 2 2-21-104209 või täielikult tasumata, tehes makseid ebakorrapäraselt. Tal on varasem võlgnevus ajavahemikust
  2. september 2018 kuni
  3. november 2019 ja selle kohta on olemas kohtulahend tsiviilasjas nr 2-19-
  4. Nimetatud ajavahemiku eest oli puudutatud isiku võlgnevus
  5. detsembri 2019 seisuga 2098,78 eurot, millele lisandub viivis. Puudutatud isikult laekunud summad on arvestatud põhivõla katteks. Praeguses asjas esitab avaldaja puudutatud isiku vastu nõude ajavahemiku detsember 2019 kuni
  6. veebruar 2021 eest. Avaldaja nõue on kokku 1474,07 eurot, millest põhiosa on 1326,43 eurot ja viivis 147,64 eurot. Puudutatud isik on oma kohustusi rikkunud. Avaldaja nõude õiguslik alus on võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p-d 1 ja
  7. Avaldaja viitas ka korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) § 12 lg-le 1, § 40 lg-le 2, KÜ Liiva 3 põhikirja p-dele 3.2, 4.9 ja 4.11, asjaõigusseaduse § 75 lgle 1 ning VÕS § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, § 82 lg-tele 1 ja 2 ning § 108 lg-le
  8. Kommunaalmaksete tasumise kohustusest tulenev nõue muutub sissenõutavaks korteriühistu esitatud arvel näidatud maksetähtaja möödumisel. Avaldaja on seisukohal, et viivisenõue on põhjendatud ja õiglane, sest puudutatud isik on jätnud võlgnetava summa pika ajavahemiku jooksul alusetult tasumata, kahjustades oma tegevusega kogu KÜ Liiva 3 tegevust. Puudutatud isiku seisukohad
  9. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu. Kohtuasi nr 2-19-136523 on lõpetatud ja lahendiga välja mõistetud summad tasutud. Puudutatud isik tasus välja mõistetud summa avaldajale
  10. ja
  11. märtsil 2020, tasudes kokku 1197,61 eurot. Hilisemad maksed ei ole tehtud nimetatud kohtuasjaga seoses. Pärast asja nr 2-19-136523 nõude tasumist oli enamus tasuda jäänud summast seotud varasema asjaga nr 2-18-
  12. Kohtutäituri vahendusel jaanuaris 2020 tehtud makse 102,22 eurot ja aprillis 2020 tehtud makse 103 eurot seondusid asjaga nr 2-
  13. Hilisemad maksed on tehtud jooksvalt esitatud arvete eest. Alates märtsist 2020 kuni kohtusse pöördumiseni ei võtnud avaldaja puudutatud isikuga kordagi ühendust, et oma arvatavale nõudele lahendus leida. Maakohtu määrus ja põhjendused
  14. Harju Maakohus rahuldas
  15. juuni
  16. a määrusega avalduse osaliselt ja mõistis puudutatud isikult avaldaja kasuks välja põhivõla 441,86 eurot. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt teostavad korteriomanikud KrtS § 12 lg 1 kohaselt oma korteriomandist tulenevaid õigusi ja kohustusi KrtS-is sätestatud ulatuses korteriühistu kaudu. KrtS § 40 sätestab kohustuste jaotuse korteriomanike vahel majandamiskulude kandmisel. KÜ Liiva 3 põhikirjaga (p-d 3.2, 4.9 ja 4.11) on fikseeritud ühistu liikmete kohustused, mh kohustus tasuda elaniku kohta arvestatud sihtotstarbelisi makseid vastavalt korteri tegelike kasutajate arvule. Maakohus tuvastas, et avaldaja osutab Liiva tn 3 korteriomanikele teenuseid; avaldaja on ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest esitanud puudutatud isikule teenuste eest arveid kogusummas 1326,43 eurot; puudutatud isik on vaidlusalusel ajavahemikul avaldajale tasunud kokku 2044,18 eurot. Pooled vaidlevad selle üle, milliste kohustuste katteks on puudutatud isik maksed teinud ja kas tal on avaldaja ees täitmata kohustusi, st kas ja millises ulatuses oli avaldajal õigus arvestada puudutatud isiku tehtud maksed teises tsiviilasjas välja mõistetud võlgnevuse katteks. 3 2-21-104209 Maksekäsu kiirmenetluses on tsiviilasjas nr 2-19-136523 mõistetud puudutatud isikult avaldaja kasuks välja 1159,61 eurot. Puudutatud isik on selle tasunud kahe maksega
  17. ja
  18. märtsil 2020 kokku 1197,61 eurot. Avaldaja kohtule esitatud arvetest detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest ja avalduses esitatud võlgnevuse arvestusest nähtub, et avaldaja on arvestanud puudutatud isiku võlgnevuseks tsiviilasjas nr 2-19-136523 2098,78 eurot. Avaldaja ei ole tõendanud sellist võlgnevuse suurust ega seda, millest lähtuvalt ta on sellise võlgnevuse suuruseni jõudnud. Avaldaja on esitanud võlgnevuse arvestuse ebaõigesti, järelikult on ebaõige ka tema viivisearvestus. Puudutatud isikul ei olnud võimalik arvete alusel oma kohustuse suurusest aru saada, mistõttu ta ei saanud aru saada oma viivitusest. Kohus käsitas võlgnevuse vale arvestamist võlausaldaja vastuvõtuviivitusena ja leidis, et seetõttu ei ole viivise väljamõistmine VÕS § 119 lg 1 alusel põhjendatud. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 163 lg-te 1 ja 2 alusel poolte kanda, sest kohus rahuldas avalduse osaliselt ning avaldaja keeldus kohtu pakutud kompromissist. Määruskaebus

  1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldus täielikult rahuldada. Määruskaebuse kohaselt suhtles puudutatud isik kohtuga inglise keeles. Avaldaja ingliskeelsetele kirjadele ei reageerinud, sest kohtu töökeel on riigikeel ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 6 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. Puudutatud isik vastas kohtule alati vabas vormis ja inglise keeles e-posti vahendusel.
  2. aprillil 2021 esitas puudutatud isik kirja koos lisadega, mis oli samuti inglise keeles. Kohus jättis sisuliselt hindamata avaldaja esitatud avalduse, lisatud tõendid ja arvestuskäigu ning lähtus lahendi tegemisel üksnes puudutatud isiku vastuväidetest, jõudes asja lahendades väära ja ebaselge tulemuseni. Avaldaja on toonud avalduses välja, et puudutatud isikul on avaldaja ees varasem võlgnevus ajavahemikust
  3. september 2018 kuni
  4. november 2019 ja selle ajavahemiku kohta on olemas kohtulahend tsiviilasjas nr 2-19-
  5. Seisuga
  6. detsember 2019 oli põhivõla suurus 2098,78 eurot. Puudutatud isikult laekunud summad arvestati põhivõla katteks. Kohus on arusaamatul põhjusel asunud seisukohale, et puudutatud isik on tsiviilasjas nr 2-19-136523 kohtulahendiga välja mõistetud summad juba tasunud, ning vastuoluliselt järeldanud, et kõik hilisemad maksed olid tehtud mitte väljamõistetud võla katteks, vaid avaldaja jooksvalt esitatud arvete eest. Kohus on jätnud tähelepanuta avaldaja koostatud arvutuskäigu (avalduse tabel 1) puudutatud isiku võlgnevuse kujunemise kohta detsembrist 2019 kuni veebruarini
  7. Maakohtu lahendis on ebakõlad ja vasturääkivused, menetlus ei olnud jälgitav. Kohtulahend on paljasõnaline ja õiguslikult põhjendamata. Avaldaja on oma
  8. mai
  9. a vastuses kohtule täiendavalt kinnitanud, et siinses vaidluses esitatud nõude katteks ei ole puudutatud isik makseid teinud, vaid tema makstud summad on arvestatud varasemas kohtuasjas nr 2-19136523 välja mõistetud võlgnevuse katteks, mida nõuab sisse kohtutäitur. Nendele summadele on avaldaja viidanud ka oma
  10. märtsi
  11. a avalduses. Kohtu seisukoht, et puudutatud isikult viivise väljamõistmine ei ole VÕS § 119 lg 1 alusel põhjendatud, kuna avaldaja poolt võlgnevuse vale arvestamine on käsitatav võlausaldaja 4 2-21-104209 vastuvõtuviivitusena, ei põhine tõenditel ning on õiguslikult asjakohatu. Korteriühistut ei käsitata õigusvaidluses võlausaldajana ega muu krediidiandjana, vaid korteriühistu on eraõiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik ühe korteriomanditeks jagatud kinnisomandi korteriomandite omanikud (KrtS § 1 lg 4). Kohtu järeldus, et puudutatud isikul ei olnud võimalik oma kohustuste suurusest või lisanduvast viivisest aru saada, on omaalgatuslik. Avaldaja arvates ei ole kohus olnud asja lahendamisel erapooletu. Puudutatud isik ei ole esitanud oma seisukohti eestikeelsena teisele poolele ja kohtule arusaadavana, ei ole lükanud ümber avaldaja esitatud tõendeid ega ole esitanud ühtegi tõendit peale kahe maksekorralduse, mis on juba kajastatud avaldaja esitatud arvutuskäigus, kuid eelnevale vaatamata leidis kohus, et avaldaja nõue on põhjendamata ja esitatud tõendid ebaõiged. Menetlusosaliste seisukohad
  12. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu. Menetluse edasine käik
  13. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

  1. Ringkonnakohtu menetluses teatas avaldaja
  2. oktoobri
  3. a seisukohas, et puudutatud isik on tasunud põhinõude 1326,43 eurot kohtumenetluse ajal. Vastuseks ringkonnakohtu
  4. oktoobri
  5. a selgitavale kirjale teatas avaldaja
  6. oktoobril 2021, et loobub avalduses esitatud põhinõudest 1326,43 eurot ning palub ringkonnakohtul lõpetada menetlus põhinõude 1326,43 euro osas ja jätkata menetlust viivise ja menetluskulude osas. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  7. Ringkonnakohus leiab, et

§ 429

lg 1, § 477 lg 1 ja § 645 lg 1 alusel tuleb vastu võtta avaldaja loobumine avaldusest põhinõude osas, tühistada põhinõude osas maakohtu määrus ja lõpetada selles osas asja menetlus. Maakohtu määrus tuleb lisaks tühistada osas, millega kohus jättis avaldaja viivisenõude 4,91 euro ulatuses rahuldamata. Selles osas tuleb teha uus määrus, millega viivisenõue 4,91 euro ulatuses rahuldada. Muus osas jääb maakohtu määrus muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Määruskaebemenetluse kulud tuleb jätta menetlusosaliste endi kanda. 9.

§ 429

lg-st 1 ja § 477 lg-st 1 koosmõjus tulenevalt võib avaldaja avaldusest loobuda kuni avalduse kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Seda saab teha mh kirjaliku avalduse esitamisega. Avaldusest loobumise vastuvõtmisel tühistab ringkonnakohus

§ 645

lg 1 esimese lause (ja

§ 431

lg 2 esimese lause) järgi määrusega esimese astme kohtu lahendi ja lõpetab asja menetluse. Loobuda saab avaldusest nii tervikuna kui ka osaliselt, st üksnes mõne nõude osas. Praegusel juhul loobus avaldaja avaldusest üksnes põhinõude osas. Ringkonnakohus võtab avaldaja loobumise vastu, tühistab maakohtu määruse osas, millega maakohus lahendas avaldaja põhinõude 1326,43 eurot, ning lõpetab põhinõude osas menetluse. Menetlus jätkub muude nõuete, s.o viivisenõude osas. 10. Menetlusosalised on esitanud ringkonnakohtu menetluses arvukalt uusi tõendeid ja täpsustanud oma väiteid. Järgmisena otsustab kolleegium uute tõendite vastuvõtmise. 5 2-21-104209 10.1.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Kui kaebaja esitab uusi tõendeid, tuleb võimaldada ka vastustajal esitada tõendeid nende ümberlükkamiseks. Praegusel juhul oli uute tõendite esitamine määruskaebemenetluses põhjendatud ka seetõttu, et maakohus oli olulises osas jätnud täitmata kohtu ülesanded hagita asja eelmenetluses, mistõttu ringkonnakohus selgitas menetlusosalistele alles

  1. augusti
  2. a määruses vajadust oma seisukohti selgitada ning nõudeid ja väiteid täpsustada. Ringkonnakohus määras menetlusosalistele
  3. augusti
  4. a määruses seisukohtade esitamiseks tähtaja
  5. september 2021 ja teise menetlusosalise seisukohale vastuväidete esitamiseks kuni
  6. september
  7. Suur osa uusi tõendeid on esitatud menetlusosaliste
  8. septembri
  9. a ja
  10. septembri
  11. a seisukohtadega, kuid osad ka hiljem (avaldaja
  12. oktoobri
  13. a seisukohaga ja puudutatud isiku
  14. oktoobri 2021 ja
  15. oktoobri 2021 seisukohtadega). Kolleegium leiab, et praeguses asjas on põhjendatud võtta vastu ka pärast
  16. septembrit 2021 esitatud asjas tähtsust omavad tõendid, kuna nende esitamise on vähemalt osaliselt tinginud asjaolu, et olulises osas toimuski asja sisuline menetlemine praegusel juhul ringkonnakohtus ning ringkonnakohus ei olnud
  17. augusti
  18. a määruses menetlusosalistele selgelt väljendanud, et pärast määrusega antud menetlustähtaegade lõppemist ei ole enam võimalik asjas uusi tõendeid esitada. Tõendite asja juurde võtmine ei põhjusta asja lahendamise viibimist ning menetlusosalistele oli tagatud võimalus esitada vastaspoole tõendite kohta oma seisukoht (viimase tähtaja selleks määras ringkonnakohus
  19. novembri
  20. a kirjaga). 10.2.

§ 238

lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Sellest lähtudes võtab ringkonnakohus asja juurde avaldaja

  1. septembri
  2. a menetlusdokumendile lisatud tõendid (lisad 1 ja 2: pangakonto väljavõtted; lisad 3–5: laekumised kohtutäiturilt) ning
  3. oktoobri
  4. a menetlusdokumendile lisatud tõendid (lisad 1 ja 1a: pangakonto väljavõtted), samuti puudutatud isiku
  5. septembri
  6. a menetlusdokumendile lisatud makseettepaneku asjas nr 2-18-126854 ja KÜ Liiva 3 infolehed detsembri 2019 kuni märtsi 2021 kohta ning
  7. oktoobril 2021 esitatud arve märtsi 2021 kohta ning
  8. ja
  9. märtsi
  10. a maksekorraldused. Nimetatud tõenditel võib olla asjas tähtsust, kuna need võivad kinnitada menetlusosaliste nõudeid ja väiteid põhjendavaid asjaolusid. 10.
  11. Ringkonnakohus jätab vastu võtmata puudutatud isiku
  12. septembri
  13. a menetlusdokumendile lisatud arved detsembri 2019 ja jaanuari 2021 kohta ning makseettepaneku asjas nr 2-19-136523, sest need on menetluses juba varem esitatud ja asja materjalide juures olemas (avaldaja
  14. märtsi
  15. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl-d 59–66 ja 75–81), dtl-d 82–83). Samal põhjusel jätab ringkonnakohus vastu võtmata puudutatud isiku
  16. septembri
  17. a menetlusdokumendile lisatud arved jaanuari kuni mai 2020 kohta ning
  18. oktoobri
  19. a menetlusdokumendile lisatud arve veebruari 2020 kohta, samuti
  20. aprilli
  21. a kirjavahetuse kohtutäituri büroo töötajaga (vt dtl 420). Kohus ei võta asja juurde puudutatud isiku
  22. septembril 2021 esitatud KÜ Liiva 3 infolehte aprilli 2021 kohta,
  23. oktoobril 2021 esitatud arvet septembri 2021 kohta, KÜ Liiva 3 infolehte septembri 2021 kohta ja kohtutäituri büroo töötaja e-kirja („both cases repaid.jpg“) ning
  24. oktoobril 2021 esitatud KÜ Liiva 3 infolehti augusti ja septembri 2021 kohta, arveid aprilli kuni augusti 2021 kohta, kohtutäituri büroo töötaja e-kirja („both cases repaid.jpg“) ja internetipanga koondväljavõtet seisuga
  25. oktoober
  26. Kuna viimati nimetatud dokumendid ei seondu praeguse vaidluse esemeks oleva võlgnevusega ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest ega sisalda ka avaldaja viivisenõude lahendamiseks olulist teavet, ei ole neil kolleegiumi hinnangul asjas tähtsust. Tulenevalt tõendite elektroonilisest esitamisest ei ole vaja neid menetlusosalistele tagastada. 6 2-21-104209
  27. Kolleegium ei nõustu avaldaja määruskaebuse väitega, et maakohus võimaldas puudutatud isikul suhelda kohtuga inglise keeles ning teda ei kohustatud vastama avaldusele korrektselt, s.o eesti keeles. Asja materjalidest nähtub, et ehkki puudutatud isik esitas
  28. aprilli
  29. a vastuse avaldusele (dtl-d 96–105) ja mitu lisa esialgu inglise keeles, kohustas maakohus teda esitama tõlked eesti keelde (dtl-d 123 ja 157), mida puudutatud isik on teinud (dtl-d 144–156 ja 163–197). Avaldaja ei ole nimetanud määruskaebuses ühtegi konkreetset dokumenti, mis oleks jäänud tõlkimata ja millele maakohus oleks asja lahendades tuginenud.
  30. Põhjendamatud on avaldaja väited, mis seavad kahtluse alla maakohtus vaidlust lahendanud kohtuniku erapooletuse. Asja materjalid, mis kajastavad menetluse käiku maakohtus, ei anna alust kohtuniku erapooletuses kahelda. Seejuures ei ole maakohus kohelnud menetlusosalisi ebavõrdselt. Kohtuniku erapooletuse kahtluse alla seadmiseks ei anna alust üksnes see, et avaldaja ei nõustu maakohtu järelduste ja asja lahendamise tulemusega.
  31. Kolleegium nõustub avaldajaga, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata avaldaja viivisenõude, viidates vastuvõtuviivitusele VÕS § 119 lg 1 tähenduses. 13.
  32. VÕS § 119 lg 1 kohaselt satub võlausaldaja vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga. Vaidlustatud määrusest ei nähtu, milline avaldaja tegu on praegusel juhul käsitatav tema vastuvõtuviivitusena ja kuidas see takistas puudutatud isikul täita oma kohustust. Maakohus on viidanud vaid sellele, et puudutatud isikul ei olnud esitatud arvete alusel võimalik aru saada oma kohustuse suurusest ja seega ka oma viivitusest, kuid maakohus ei ole seda seisukohta põhjendanud. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, kuidas see takistas puudutatud isikul täita oma kohustust, arvestades, et rahalise kohustuse täitmine on üldjuhul alati objektiivselt võimalik. 13.
  33. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja esitatud arvetel on kajastatud nii konkreetse kuu eest maksta tulev summa kui ka puudutatud isiku kogunenud võlgnevuse kogusumma (
  34. märtsi
  35. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl-d 69–66, 75–81)). Seega on kohustuse suurus arvetel selgelt välja toodud. Ainuüksi see, et võlasuhte poolte vahel on erimeelsused arvetel märgitud võlgnevuse olemasolu või selle suuruse üle, ei ole asjaolu, mis annaks alust vabastada võlgnik vastutusest VÕS § 119 lg 2 alusel võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu. Samuti ei välista see võlausaldajal võlgniku kohustuse rikkumisele tuginemist VÕS § 101 lg 3 alusel. Kui kohus poolte vaidluse tulemusena tuvastab, et puudutatud isikul oligi avaldaja ees võlgnevus, on avaldajal VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi õigus nõuda selle tasumisega viivitamise eest ka viivist.
  36. Kolleegium käsitleb esmalt seda, millise ajavahemiku eest võib avaldajal olla õigus nõuda puudutatud isikult viivist. 14.
  37. Kohtule esitatud avalduses nõudis avaldaja puudutatud isikult avalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivist 174,64 eurot (
  38. märtsi
  39. a avalduse p 5.2). Avaldaja ei ole esitanud menetluses nõuet pärast avalduse esitamist sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks

§ 367järgi.

14.

  1. Asja materjalidest ei nähtunud, et avaldaja oleks nõudnud puudutatud isikult viivise tasumist enne
  2. veebruari
  3. a maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist, mille puudutatud isik sai asja materjalide kohaselt kätte
  4. veebruaril 2021 (dtl-d 6–7). Avaldaja poolt puudutatud isikule esitatud arvetelt vaidlusaluse ajavahemiku detsember 2019 kuni 7 2-21-104209 veebruar 2021 eest nähtub, et „perioodil arvestatud viivised (EUR)“ on „0.00“ ning sissenõutavaks muutunud viivised ei kajastu ka arvel esitatud võlgnevuse saldos. Ringkonnakohus palus
  5. augusti
  6. a kohtunõudes menetlusosalistel eelnevat selgitada ning avaldada oma seisukoht selle kohta, kas avaldaja võis jätta puudutatud isikule mulje, et ta on arvetel kajastatud ajavahemiku eest viivise nõudmisest loobunud. Kohus selgitas, et sellisel juhul võib hiljem sama ajavahemiku kohta viivisenõude esitamine olla käsitatav avaldaja vastuolulise käitumisena, mistõttu sellise viivise nõudmine võib olla hea usu põhimõttega vastuolus ja seega välistatud. 14.
  7. Avaldaja selgitas
  8. septembri
  9. a menetlusdokumendis, et arvetel on märgitud perioodil arvestatud viivisena „0.00“ seetõttu, et viivist arvestatakse jooksva kuu arve tasumise tähtajale järgnevast kuust. Samas ei põhjendanud avaldaja seda, miks erinevalt varasemate perioodide eest sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevusest ei sisaldunud nende perioodide eest sissenõutavaks muutunud viivis igal arvel välja toodud võlgnevuse saldos selle kuu lõpu seisuga, mille eest arve esitati. Samuti kinnitas avaldaja seda, et ta ei ole nõudnud puudutatud isikult viivist enne kohtumenetlust. Puudutatud isik leidis oma
  10. septembri
  11. a menetlusdokumendis, et arvetelt nähtuva viivise „0.00“ ja avaldaja nõude vahel on vastuolu. Puudutatud isik väitis, et esitatud arvete põhjal ei mõistnud ta, et arvetel märgitud summadelt arvestatakse viivist, ning kinnitas, et avaldaja ei võtnud temaga praeguse vaidluse nõuete osas ühendust enne kohtusse pöördumist, vaid teda teavitas viivisenõudest esimest korda kohus. 14.
  12. Kolleegium leiab eelneva põhjal, et avaldaja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline ja avaldaja viivisenõue ajavahemiku eest, mis eelnes
  13. veebruarile 2021, tuleb hea usu põhimõtte alusel jätta rahuldamata. 14.4.
  14. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi
  15. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (vt ka Riigikohtu
  16. oktoobri
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07). Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha

§ 436

lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt sõltumata poolte õiguslikest väidetest (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 14). 14.4.
  3. Riigikohus on leidnud, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (Riigikohtu
  4. juuni
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 11 ja seal viidatud kohtupraktika). Seejuures on Riigikohus leidnud, et ka viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus (samas; vt ka
  6. oktoobri
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07, p 27). Üldjuhul ei sõltu VÕS § 113 järgi viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte (vt Riigikohtu
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09, p 14). Erandlikuks asjaoluks, mis võib välistada nõude maksmapaneku ka aegumistähtaja jooksul, on aga võlausaldaja vastuoluline käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud (Riigikohtu
  10. detsembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14, p 11;
  12. aprilli
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-13, p 15). Selliseks erandlikuks asjaoluks, 8 2-21-104209 mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet ja lugeda võlausaldaja vastuoluline käitumine hea usu põhimõttega vastuolus olevaks, võib pidada ka viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta (Riigikohtu
  14. detsembri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16). 14.4.
  16. Praegusel juhul seisnes avaldaja vastuoluline käitumine selles, et ta jättis pikema aja jooksul (vähemalt kogu vaidlusalune ajavahemik, s.o detsember 2019 kuni veebruar 2021; avaldaja ei ole väitnud, et ta oleks selle ajavahemiku eest sissenõutavaks muutunud viivist kajastanud ka järgnevatel arvetel esitatud võlgnevuse saldos) esitatud saldoteatistega puudutatud isikule mulje, nagu ta viivist ei nõuaks või oleks viivisenõudest loobunud, kuid sellele vaatamata nõudis hiljem kohtusse pöördudes viivise tasumist. Avaldaja mitte üksnes ei jätnud puudutatud isikule esitatud arvetel viivisevõla suurust märkimata ega nõudnud selle tasumist ka muul viisil, vaid jättis sissenõutavaks muutunud viivise kajastamata arvetel esitatud võlgnevuse saldos, mis kajastas puudutatud isiku koguvõlgnevuse suurust. Sellega jättis avaldaja mulje, et puudutatud isiku võlgnevus varasemate perioodide eest on üksnes see summa, mis saldos on märgitud, ning muid võlgnevusi tal avaldaja ees ei ole. Seda järeldust ei mõjuta kolleegiumi hinnangul asjaolu, et arvetel oli kajastatud viivise määr. 14.4.
  17. Avaldaja viivisenõue on hea usu põhimõttest tulenevalt välistatud üksnes selles osas, milles avaldajal tekkis viivise nõudmise õigus enne seda, kui ta esimest korda nõudis puudutatud isikult põhivõlgnevuse tasumisega viivitamise eest viivise tasumist. Kuna mõlemad menetlusosalised on kinnitanud, et esimest korda esitas avaldaja vaidlusaluse ajavahemiku eest tekkinud põhivõlgnevuse kohta viivisenõude kohtumenetluses ja puudutatud isik sai sellest teada kohtu kaudu, on avaldajal õigus nõuda viivist alates
  18. veebruarist 2021, mil puudutatud isik sai kätte avaldaja maksekäsu kiirmenetluse avalduse (dtl-d 6–7). 14.
  19. Eelnevast tulenevalt võib avaldajal olla puudutatud isiku vastu viivisenõue ajavahemiku
  20. veebruar 2021 kuni
  21. märts 2021 eest.
  22. Kuna kohtule esitatud avalduses ei olnud avaldaja märkinud puudutatud isikult nõutava viivise määra, palus ringkonnakohus avaldajal seda
  23. augusti
  24. a kohtunõudes täpsustada. Avaldaja
  25. septembri
  26. a menetlusdokumendis antud selgituste kohaselt nõuab ta viivist määras 0,02% päevas, mis nähtub ka avaldusele lisatud arvetelt. Avaldaja viitas KrtS § 42 lgle 1, mille kohaselt, kui korteriomanik viivitab majandamiskulude tasumisega, võib korteriühistu nõuda temalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses. Kolleegium märgib, et kõnealusel ajavahemikul oli viivise määr 8% aastas ning seega viivis ühe päeva kohta 0,022%. Seega on avaldaja nõutav viivis 0,2% võlgnetavalt summalt päevas seadusega kooskõlas ja põhjendatud.
  27. Järgmisena hindab kolleegium seda, milliselt summalt saab avaldaja puudutatud isikult viivist nõuda. Selleks tuleb hinnata, kas ja kui suures summas oli puudutatud isik ajavahemikul
  28. veebruar 2021 –
  29. märts 2021 avaldaja ees detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest esitatud arvete tasumisega viivituses. 16.
  30. Avaldaja on menetluses seisukohal, et tal oli hagi esitamise seisuga puudutatud isiku vastu nõue 1326,43 eurot ajavahemikul detsember 2019 kuni veebruar 2021 osutatud teenuste eest. Maakohus tuvastas, et avaldaja on esitanud ajavahemikul
  31. detsember 2019 kuni
  32. veebruar 2021 puudutatud isikule arveid kogusummas 1326,43 eurot. Puudutatud isik ei ole menetluses vaidlustanud avaldaja esitatud arvete põhjendatust, vaid on määruskaebuse vastuses märkinud, et ta arveid ei vaidlusta (dtl 287). Seega saab kohus lähtuda eeldusest, et puudutatud isikul oli kohustus esitatud arved tasuda. 9 2-21-104209 16.
  33. Samuti tuvastas maakohus, et puudutatud isik on kõnealusel ajavahemikul tasunud avaldajale kokku 2044,18 eurot. Pooled vaidlevad menetluses selle üle, millises ulatuses on puudutatud isiku maksed ajavahemikul
  34. detsember 2019 kuni
  35. veebruar 2021 tehtud selle ajavahemiku eest esitatud arvete tasumiseks ja millises ulatuses on need tehtud puudutatud isiku muude kohustuste katteks. Selle vaidlusküsimuse lahendamiseks tuleb kõigepealt välja selgitada, millised olid puudutatud isiku muud täitmata kohustused avaldaja ees, sh võimalik võlgnevus varasema perioodi eest. 16.2.
  36. Avaldaja kohtule esitatud võlgnevuse arvestus (avalduse lk-l 4 esitatud tabel 1) lähtub eeldusest, et seisuga
  37. november 2019 oli puudutatud isiku võlgnevus avaldaja ees 2191,03 eurot. Selline võlgnevuse saldo nähtub ka avaldaja esitatud arvelt puudutatud isikule detsembri 2019 teenuste eest (avalduse lisa 2 (dtl 75)). Maksed, mille puudutatud isik tegi ajavahemikul detsember 2019 kuni veebruar 2021, luges avaldaja puudutatud isiku varasema võlgnevuse katteks. 16.2.
  38. Maakohus leidis, et kuna tsiviilasjas nr 2-19-136523 mõisteti puudutatud isikult maksekäsu kiirmenetluses avaldaja kasuks välja 1159,61 eurot, on ekslik avaldaja arvestus, et puudutatud isik võlgnes avaldajale tsiviilasjas nr 2-19-136523 2098,78 eurot. Kuna kohtu hinnangul ei olnud avaldaja tõendanud, millest lähtuvalt ta sellise võlgnevuseni jõudis, luges maakohus avaldaja arvestused puudutatud isiku võlgnevuse kohta ja arvetel esitatud saldoseisud valeks. Kolleegiumi arvates jättis maakohus täitmata oma ülesanded hagita asja eelmenetluses, sh rikkus selgitamiskohustust, jättes välja selgitamata avaldaja nõude aluseks olevad asjaolud ja selgitamata avaldajale nende tõendamise vajadust.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt peab kohus selgitama eelmenetluses välja mh menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Kui menetlusosalise nõue ei ole selge, peab maakohus sellele eelmenetluses tähelepanu pöörama ja andma võimaluse nõude selgitamiseks (Riigikohtu 29. aprill 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18 ja seal viidatud kohtupraktika). Tulenevalt

§ 477lg-st 1 on kohtul samad kohustused ka hagita menetluses.

Lisaks on kohtu ülesannetes hagita menetluses olulisi erisusi hagimenetlusega võrreldes. Kui hagi menetletakse

§ 5

lg 1 järgi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis hagita menetluses lahendatava asja puhul ei ole kohus

§ 477

lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele ning selgitab § 5 lg 3 esimese lause ja § 477 lg 7 järgi ise asjaolud ja kogub tõendeid (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-10, p 19). Praeguses asjas oleks maakohus pidanud välja selgitama avaldaja nõude aluseks olevad asjaolud, sh paluma avaldajal vajadusel täpsustada, mille alusel ta leiab, et puudutatud isiku võlgnevus oli
  3. novembri 2019 seisuga 2191,03 eurot, ning millistest täitmata kohustustest see võlgnevus koosneb. Maakohus aga lahendas asja kirjalikus menetluses, ei selgitanud pooltele midagi ega arutanud nendega enne lahendi tegemist ühtegi asjas tõusetunud küsimust (v.a kompromissiettepaneku tegemine). Samuti oleks maakohus pidanud avaldajale selgitama vajadust tõendada asjaolu, et puudutatud isiku võlgnevus oli seisuga
  4. november 2019 2191,03 eurot, kuna sellest lähtus avaldaja edasine võlaarvestus. Riigikohus on selgitanud, et kui pool on mingile asjaolule tuginedes jäänud paljasõnaliseks või on esitanud ilmselgelt ebakohaseid või ebapiisavaid tõendeid, peab kohus juhtima sellele poole tähelepanu (vt Riigikohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-154-04, p-d 17–18;
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176, p 20). Arvestades, et tegemist on hagita menetlusega, oli maakohtul asjaolude väljaselgitamiseks kõrgendatud selgitamiskohustus ning samas õigus nõuda omal algatusel teabe esitamist ja tõendite 10 2-21-104209 kättesaadavaks tegemist (vt Riigikohtu
  9. oktoobri
  10. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-3663, p 23). Hagita menetluses kohalduva uurimispõhimõtte (

§ 5

lg 3, § 477 lg-d 5 ja 7) eesmärgiks ongi tagada, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei jääks välja selgitamata ainuüksi seetõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust esitada lisatõendeid (samas; vt ka Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 13). 16.2.
  3. Ringkonnakohus sai maakohtu menetlusõiguse normi rikkumise kõrvaldada.
  4. augusti
  5. a kohtunõudes palus ringkonnakohus avaldajal selgitada, millest tulenevalt loeb avaldaja tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuseks 2098,78 eurot, arvestades, et avaldaja kohtule esitatud
  6. veebruari
  7. a maksekäsu tsiviilasjas nr 2-19-136523 kohaselt mõisteti puudutatud isikult avaldaja kasuks koos menetluskuludega välja 1159,61 eurot. Samuti palus ringkonnakohus avaldajal täpsustada oma seisukohti selle kohta, milliste kohustuste täitmiseks on puudutatud isik teinud avaldajale ajavahemikus detsember 2019 kuni veebruar 2021 makseid (kokku 2044,18 eurot). Seejuures palus ringkonnakohus avaldajal täpsustada, kas ulatuses, milles maksed ei ole tehtud tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuse tasumiseks, on need tehtud detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021 esitatud arvete tasumiseks või on osa neist tehtud ka mingite muude kohustuste katteks. Viimati nimetatud küsimus tõusetus kohtul sellest, et puudutatud isiku vastuväidete kohaselt, mille ta esitas juba maakohtus (vt nt puudutatud isiku
  8. juuni
  9. a seisukoha lk 3), on ta osad maksed (jaanuaris 2020 tehtud makse 102,22 eurot ja aprillis 2020 tehtud makse 103 eurot) teinud hoopis tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse katteks. 16.2.
  10. Avaldaja selgitas
  11. septembri
  12. a menetlusdokumendis puudutatud isiku võlgnevuse kujunemist. Avaldaja seisukoha p-s 1.1 esitatud tabelist ja p-s 2 antud selgitustest nähtub, et detsembri 2019 seisuga oli puudutatud isikul kogunenud võlgnevus 2191,93 eurot, kuid see ei sisaldanud üksnes tsiviilasjas nr 2-19-136523 ajavahemiku
  13. september 2018 kuni
  14. november 2019 eest välja mõistetud summat, vaid võlgniku võlgnevus hakkas tekkima juba varem, sisaldades ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 varasema ajavahemiku eest välja mõistetud summat. Avaldaja selgitas, et ta on arvestanud puudutatud isiku tehtud makseid põhivõlgnevuste täitmiseks alates varasemast kohustusest, mitte jooksvate kohustuste katteks. Kuna puudutatud isik ei ole enamasti maksete selgitustes märkinud, mille katteks makse on tehtud, on avaldaja selle ise otsustanud. Puudutatud isik ei väitnud oma
  15. septembri
  16. a vastuses ringkonnakohtu nõudele, et avaldajal ei oleks
  17. a detsembri seisuga olnud tema vastu avaldaja viidatud suuruses nõuet, vaid selgitas, et see oli
  18. a detsembris tasumata kogusumma, nagu on näidatud arvel „Arve 1219“ (dtl 356). Puudutatud isiku väitel sisaldas see avaldaja nõue tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud summat u 1095 euro ulatuses ning ülejäänud osa oli võlgnevus, mis mõisteti välja tsiviilasjas nr 2-18-
  19. Ka oma
  20. oktoobri
  21. a menetlusdokumendis selgitas puudutatud isik, et avaldaja viidatud summa on
  22. a detsembris tasumata kogusumma (nagu on näidatud detsembri 2019 arvel). 16.2.
  23. Eelnevast nähtub, et menetlusosaliste vahel ei ole tegelikult vaidlust selles, et
  24. novembri 2019 seisuga oli puudutatud isiku võlgnevus avaldaja ees 2191,03 eurot, kuid avaldaja ja puudutatud isik on erimeelt selle osas, kas see võlgnevus sisaldab üksnes tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud summat (põhivõlg 1094,61 eurot ajavahemiku
  25. september 2018 –
  26. november 2019 eest) või ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud summat (põhivõlg 1670,94 eurot
  27. septembrile 2018 eelneva ajavahemiku eest) osas, milles need olid
  28. novembri 2019 seisuga tasumata. Kolleegium leiab, et seda, et puudutatud isikul oli avaldaja ees ka muid võlgnevusi peale tsiviilasjas nr 2-19-136523 välja mõistetud võlgnevuse, kinnitab mh korteriühistu ülevaade võlglastest
  29. detsembri 2019 seisuga, millel on puudutatud isiku 11 2-21-104209 võlgnevuse 2191,03 euro osas viidatud nii käimasolevale kohtumenetlusele (eelduslikult peeti silmas tsiviilasja nr 2-19-136523) kui ka täitemenetlusele (eelduslikult peeti silmas tsiviilasjas nr 2-18-126854 tehtud lahendi täitmiseks algatatud täitemenetlust) (dtl 130), samuti asjaolu, et jaanuaris 2020 on avaldaja saanud kohtutäituri vahendusel kaks 102,22 euro suurust laekumist täiteasjas nr 025/2019/446, milles täideti tsiviilasjas nr 2-18-126854 sisse nõutud võlgnevust (dtl 345). Samuti nähtub võlgnevuse kogunemine juba enne
  30. novembrit 2019 avaldaja
  31. septembri
  32. a menetlusdokumendi p-s 1.1 esitatud tabelist. Seega järeldab ringkonnakohus menetlusosaliste seletuste ja asjas esitatud dokumentaalsete tõendite põhjal, et puudutatud isikul oli
  33. novembri 2019 seisuga avaldaja ees võlgnevus 2191,03 eurot, mis hõlmas osaliselt nii tsiviilasjas nr 2-19-136523 kui ka tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud summasid. 16.
  34. Tuvastamaks, kui suur oli puudutatud isiku võlgnevus detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest esitatud arvete eest seisuga
  35. veebruar 2021 (millest alates avaldaja saab nõuda viivist) ja
  36. märts 2021 (millise ajahetke seisuga avaldaja menetluses viivist nõuab), tuleb hinnata, millises ulatuses oli avaldaja põhinõue nimetatud ajavahemiku eest muutunud nendeks kuupäevadeks sissenõutavaks ning milliseid makseid ja milliste võlgnevuste katteks on puudutatud isik avaldajale alates
  37. detsembrist 2019 kuni
  38. veebruarini 2021 ja
  39. märtsini 2021 teinud. 16.3.
  40. Ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest on avaldaja esitanud puudutatud isikule arveid (avaldaja
  41. märtsi
  42. a avalduse lisad 2–2.14 (dtl 59–66 ja 75–81)) kokku 1326,43 euro eest. Avaldaja täpsustas
  43. septembri
  44. a menetlusdokumendis, et arvetelt nähtuvad nõuded muutuvad sissenõutavaks arvel näidatud maksetähtaja möödumisel. Arvetelt nähtuvad nõuded muutusid seega sissenõutavaks järgmiselt: Ajavahemik, mille eest arve on esitatud Detsember 2019 Jaanuar 2020 Veebruar 2020 Märts 2020 Aprill 2020 Mai 2020 Juuni 2020 Juuli 2020 August 2020 September 2020 Oktoober 2020 November 2020 Detsember 2020 Jaanuar 2021 Veebruar 2021 KOKKU: Arve number Arve summa (eurot) Sissenõutavaks muutumise aeg TE02096 TE02171 TE02246 TE02321 TE02396 TE02471 TE02546 TE02621 TE02696 TE02771 TE02846 TE02921 TE02996 TE03071 TE03146 91,85 91,98 156,89 69,75 79,92 60,37 38,23 42,36 88,95 79,67 95,08 90,92 98,89 127,12 114,45 1326,43 01.02.2020 01.03.2020 01.04.2020 01.05.2020 01.06.2020 01.07.2020 01.08.2020 01.09.2020 01.10.2020 01.11.2020 01.12.2020 01.01.2021 01.02.2021 01.03.2021 01.04.2021 Eelnevast nähtub, et seisuga
  45. veebruar 2021 oli avaldaja nõue ajavahemiku
  46. detsember 2019 kuni
  47. veebruar 2021 eest esitatud arvete eest sissenõutavaks muutunud kokku 1084,86 euro (=1326,43–114,45–127,12) ulatuses ning
  48. märtsiks 2021 1211,98 euro (=1326,43– 114,45) ulatuses. 12 2-21-104209 16.3.
  49. Maakohus tuvastas ja pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et ajavahemikul
  50. detsember 2019 kuni
  51. veebruar 2021 on puudutatud isik maksnud avaldajale 2044,18 eurot. Seejuures on kõik maksed tehtud hiljemalt
  52. veebruaril 2021 (vt avaldaja
  53. septembri
  54. a menetlusdokumendi p-s 1.1 toodud tabel, mille kohaselt puudutatud isikult veebruaris 2021 laekunud 100 eurot on laekunud juba
  55. veebruaril 2021). Ajavahemikul
  56. veebruar kuni
  57. märts 2021 on puudutatud isik maksnud avaldajale veel 150 eurot (avaldaja
  58. oktoobri
  59. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 415)). 16.3.
  60. VÕS § 88 lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha üle antud, arvestades lg-tes 2 ja 3 toodud piiranguid. Lõige 4 sätestab, et kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist, kohustuse täitmine ei ole õigusvastane, kohustus on muutunud sissenõutavaks ja kohustust ei ole vaidlustatud. Lõige 5 näeb ette, et kui võlausaldaja on määranud, millise kohustuse on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu vaielnud, võib võlgnik ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et võlgnik on täitnud tema poolt määratud kohustuse. Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha arvestatakse, loetakse lõike 6 järgi täidetuks: 1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus; 2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus; 3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus; 4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus. 16.3.
  61. Praeguses asjas nähtub menetlusosaliste väidetest ja esitatud tõenditest (sh avaldaja
  62. septembri
  63. a menetlusdokumendile lisatud pangakonto väljavõte 2020 kohta (dtl 344) ning ülevaated laekumistest täiturilt aastatel 2019–2021 (dtl-d 345–349)), et võlgnik on teinud detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021 puudutatud isikule makseid kahel viisil, s.o raha isiklikult üle kandes ja kohtutäitur Kaire Põltsi vahendusel. Kohtutäiturilt laekunud raha ülekannete selgitustes on viited konkreetsetele täiteasjadele ja tsiviilasjadele nr 2-18-126854 ja nr 2-19-
  64. Sellest saab kolleegiumi hinnangul järeldada, et need maksed on tehtud viidatud tsiviilasjades välja mõistetud võlgnevuste ja seega mitte praeguse menetluse esemeks oleva võlgnevuse katteks. 16.3.
  65. Ise on puudutatud isik teinud detsembrist 2019 kuni
  66. a lõpuni avaldajale ülekandeid kokku 1728,96 eurot (dtl-d 343–344). Sellest 1197,61 eurot on kantud üle varasema võlgnevuse katteks, kuna ülekande selgituses on puudutatud isik viidanud täitetoimikule nr 025/2020/
  67. Selline ülekande selgitus on käsitatav tsiviilseadusliku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 2 mõttes otsese tahteavaldusena, millega võlgnik määras VÕS § 88 lg 1 järgi kindlaks, millise kohustuse ta täidab. Ülejäänud 531,35 euro puhul on ülekannete selgituseks märgitud „Korter 71“. Märtsis 2021 on puudutatud isik kandnud avaldajale
  68. ja
  69. märtsil üle kokku 150 eurot selgitusega „Korter 71“ (avaldaja
  70. oktoobri
  71. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 415)). Eelduslikult on puudutatud isiku enda tehtud ka jaanuaris ja veebruaris 2021 tehtud ülekanded kokku 200 eurot (vt avaldaja
  72. märtsi
  73. a avalduse tabel 1), kuid nende kohta ei ole kohtule pangakonto väljavõtet esitatud. Arvestades, et ka aprillist augustini 2021 tehtud ülekannete puhul märkis puudutatud isik ülekande selgituseks üksnes „Korter 71“ (avaldaja
  74. oktoobri
  75. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 415)), ei ole alust arvata, et jaanuari ja veebruari
  76. a ülekannete selgitus võinuks olla teistsugune. Seega ei olnud puudutatud isik enda poolt
  77. detsembrist 2019 kuni
  78. märtsini 2021 tehtud ülekannete puhul kokku 881,35 euro (=531,35+150+200) ulatuses otsese tahteavaldusega TsÜS § 68 lg 2 tähenduses määranud, missuguse kohustuse täitmiseks ta avaldajale raha üle kannab. 13 2-21-104209 TsÜS § 68 lg-te 1 ja 3 kohaselt võib tahteavaldus olla ka kaudne, s.o väljenduda teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Riigikohus on kinnitanud, et võlgnik saab VÕS § 88 lg 1 järgi määrata, millise kohustuse ta täidab, ka kaudse tahteavaldusega. Seega saab kohus tuvastada, et võlgnik on määranud, millise kohustuse täitmiseks ta võlausaldajale raha maksis, kui poolte käitumist ja kõiki asjaolusid arvesse võttes oleks mõistlik inimene pidanud aru saama, et raha maksti just võlgniku väidetud kohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu
  79. jaanuari
  80. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-166-13, p 14). Praegusel juhul on puudutatud isik väitnud, et ta soovis avaldajale tehtud ülekannetega tasuda jooksvalt esitatud kommunaalkulude arveid, mis väljendub tasutud summade suuruses. Menetlusosaliste seletustest ja esitatud kontoväljavõtetest nähtub, et osade puudutatud isiku tehtud ülekannete suurus kattus ülemöödunud kuu eest esitatud arve summaga: mais 2020 makstud 69,75 eurot kattus märtsi 2020 arve summaga; juunis 2020 makstud 79,92 eurot kattus aprilli 2020 arve summaga; juulis 2020 makstud 60,37 eurot kattus mai 2020 arve summaga; septembris 2020 makstud 42,36 eurot kattus juuli 2020 arve summaga. Kolleegium leiab, et esitatud arve suurusele sendipealt vastava ülekande tegemine on käsitatav kaudse tahteavaldusena selle kohta, et isik soovib tasuda just sellest arvest tuleneva kohustuse. Sellest oleks mõistlik isik pidanud aru saama, millist kohustust puudutatud isik soovib täita, arvestades lisaks ülekantud summa suurusele ka ülekande tegemise aega (kohustuse sissenõutavaks muutumisele järgneval kuul) ja vastava praktika korduvust (sel viisil tegi puudutatud isik kõik maist septembrini 2020 tehtud ülekanded). Seega on puudutatud isik kokku 252,40 euro osas (=69,75+79,92+60,37+42,36) VÕS § 88 lg 1 tähenduses määranud, et ta täidab vaidlusaluse ajavahemiku eest esitatud arvetelt (täpsemalt märtsi, aprilli, mai ja juuli 2020 arvetelt) nähtuvad kohustused. Muus osas, s.o 628,95 euro (=881,35-252,40) ulatuses ei ole puudutatud isiku tehtud ülekannete puhul võimalik tuvastada tahteavaldust selle kohta, millise kohustuse katteks vastav ülekanne on tehtud. Menetlusosaliste väidetest ja asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et ka avaldaja oleks määranud, millise kohustuse täitmiseks ta puudutatud isiku üle kantud summad loeb, ja sellest puudutatud isikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist teatanud. Järelikult tuleb 628,95 euro ulatuses lugeda puudutatud isiku tehtud ülekannete arvel VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus. 16.3.
  81. Kuna menetluses esile toodust nähtuvalt tulenesid puudutatud isiku
  82. novembri 2019 seisuga tekkinud kohustused kohtulahenditest, millega puudutatud isikult mõisteti välja võlgnevused ajavahemiku veebruar 2017 kuni november 2019 eest, järeldab kolleegium, et need kohustused muutusid sissenõutavaks enne praeguse menetluse esemeks olevaid kohustusi, mis on tekkinud hilisema ajavahemiku detsember 2019 kuni veebruar 2021 eest. Puudutatud isik väitis menetluses, et tal oli kohtuasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse sissenõudmiseks algatatud täitemenetluses lepitud kohtutäituriga alates maist 2019 kokku maksegraafik, mille kohaselt puudutatud isik tasus iga kuu kohtutäiturile 130 eurot, millest avaldajani jõudis pärast täituri tasu mahaarvamist u 102 eurot, ning alates märtsist 2020 oli maksegraafiku täitmine kokkuleppel kohtutäituriga peatatud. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku viidatud maksegraafiku olemasolu kinnitavad asjas esitatud tõendid, mille kohaselt on kohtutäiturilt ajavahemikus juuni 2019 kuni jaanuar 2020 laekunud avaldajale mitu u 102 euro suurust makset (dtl-d 345–347). Puudutatud isiku esitatud tõenditest aga ei nähtu, et täitemenetlus oleks olnud märtsist 2020 peatatud ning puudutatud isik ei oleks pidanud tegema makseid tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse katteks. Vaatamata sellele, et tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse sissenõudmiseks oli algatatud täitemenetlus ja sellega tegeles kohtutäitur, saab kolleegiumi arvates lugeda nimetatud kohustuse täitmiseks ka need puudutatud isiku maksed, mille ta tegi otse avaldajale kui sissenõudjale. 14 2-21-104209 Lähtudes eelnevast tuleb puudutatud isiku
  83. detsembrist 2019 kuni
  84. veebruarini 2021 tehtud maksetest (kas ise või kohtutäituri vahendusel) kogusummas 2044,18 eurot lugeda 252,40 euro arvel täidetuks praeguse menetluse esemeks olev põhivõlgnevus ja 1791,78 euro (=2044,18252,40) arvel täidetuks puudutatud isiku need kohustused, mis olid tekkinud juba
  85. novembriks
  86. Seisuga
  87. veebruar 2021 jäi
  88. novembriks 2019 tekkinud kohustustest täitmata veel 399,25 eurot (=2191,03-1791,78). Järelikult tuleb ka puudutatud isiku
  89. märtsil 2021 avaldajale tehtud ülekanne 100 eurot ja
  90. märtsil 2021 tehtud ülekanne 50 eurot lugeda VÕS § 88 lg 6 p 1 alusel
  91. novembri 2019 seisuga tekkinud kohustuste katteks. 16.
  92. Arvestades arvetelt nähtuvate nõuete sissenõutavaks muutumise aega (vt määruse p 16.3.1) ja nende kohustuste osalist täitmist puudutatud isiku poolt, kujuneb avaldaja põhjendatud viivisenõue detsembri 2019 kuni veebruari 2021 eest esitatud arvete eest järgmiselt: 1) ajavahemiku
  93. veebruar 2021 kuni
  94. veebruar 2021 eest on avaldajal õigus nõuda puudutatud isikult viivist selleks hetkeks sissenõutavaks muutunud täitmata põhinõudelt 832,46 eurot (=(1326,43-127,12-114,45)-252,40), s.o 3 päeva eest 0,50 eurot (=832,46×3×0,02%). 2)
  95. märtsil 2021 muutus sissenõutavaks ka jaanuari 2021 eest esitatud arve, mistõttu avaldaja sissenõutava põhinõude suurus tõusis 959,58 (=832,46+127,12) eurole. Avaldaja viivisenõue 1.–
  96. märtsi 2021 eest, s.o 23 päeva eest on 4,41 eurot (=959,58×23×0,02%). Kokku on avaldaja viivisenõue ajavahemiku
  97. veebruar 2021 kuni
  98. märts 2021 eest 4,91 eurot (=0,50+4,41). 16.
  99. Kolleegium märgib, et oma
  100. oktoobri
  101. a menetlusdokumendis peab avaldaja põhjendatuks viivisenõuet kuni
  102. septembrini
  103. Kuna aga avaldaja ei taotlenud maakohtule esitatud avalduses

§ 367

järgi sellise viivise väljamõistmist, mis ei ole avalduse esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, on ringkonnakohtul võimalik rahuldada avaldaja viivisenõue üksnes kuni avalduse esitamiseni.

  1. Puudutatud isik esitas menetluses arvukalt taotlusi ja seisukohti korteriühistu juhtimist puudutavates küsimustes, mis ei seondu otseselt praeguse menetluse vaidlusesemega. Kolleegium märgib nende kohta järgmist. 17.
  2. Puudutatud isik palus kohtul kohustada avaldajat tegema KÜ Liiva 3 viimase viie aasta raamatupidamisarvestuse kohta sõltumatu auditi, mille eest tasub kas raamatupidaja ja KÜ Liiva 3 juhatuse liige KV või kõik juhatuse liikmed. Kolleegium selgitab, et korteriühistule sellise kohustuse panemiseks ei tulene seadusest alust. Samuti ei näe KrtS korteriomanikule ette võimalust taotleda korteriühistule audiitori määramist või erikontrolli (

§ 602). Krt

S § 51 lg 2 kohaselt võib korteriühistu põhikirjaga ette näha korteriühistu raamatupidamise aastaaruande audiitorkontrolli kohustuse. 17.

  1. Puudutatud isik tõi välja, et pärast korteri Liiva 3-71 ostmist
  2. a veebruaris ei ole ta kordagi saanud korteriomanike üldkoosoleku teadet ega osalenud otsuste vastuvõtmises üldkoosolekut kokku kutsumata. Seega tuleb vastu võetud otsused kehtetuks tunnistada. Kolleegium selgitab, et see, kui korteriühistu üldkoosoleku kokkukutsumise või otsuste vastuvõtmise korda on oluliselt rikutud, mistõttu puudutatud isik ei ole saanud otsuste tegemisel 15 2-21-104209 osaleda, võib tuua kaasa üldkoosoleku otsuse tühisuse. Alates
  3. jaanuarist 2018 on nõuded korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumisele sätestatud mittetulundusühingute seaduse §-s 20, mis kohaldub KrtS § 20 lg 1 kaudu. KrtS § 29 lg 1 sätestab, et kui korteriomanike üldkoosoleku kokkukutsumisel on oluliselt rikutud seaduse, korteriomanike kokkuleppe või põhikirja nõudeid, ei ole koosolek õigustatud otsuseid vastu võtma, v.a juhul, kui koosolekul osalevad või on esindatud kõik korteriomanikud. Sellisel koosolekul tehtud otsused on tühised, kui korteriomanikud, kelle suhtes kokkukutsumise korda rikuti, otsust heaks ei kiida. Riigikohus on selgitanud, et praegu kehtiva KrtS § 29 lg 2 teise lause kohaselt kohaldatakse korteriomanike üldkoosoleku otsuste kehtetusele tsiviilseadustiku üldosa seadust ja TsÜS § 38 lg 2 esimese lause järgi on otsus mh tühine siis, kui on oluliselt rikutud otsuse tegemise korda (Riigikohtu
  4. märtsi
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 35). Koosoleku kokkukutsumise korra oluline rikkumine on ka see, kui liikmele ei saadeta koosoleku teadet või see saadetakse hilinenult (vt nt Riigikohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-03, p 13). TsÜS § 38 lg-st 2 tulenevalt saab huvitatud isik korteriühistu üldkoosoleku otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. Seejuures saab isik tugineda otsuse tühisusele nii vastuväitena kohtumenetluses kui ka esitades kohtule eraldi avalduse otsuse tühisuse tuvastamiseks. KrtS § 29 lg 2 esimese lause kohaselt lahendatakse korteriühistu organi kehtetuks tunnistamise ja tühisuse tuvastamise nõue kohtus hagita menetluses. Praeguses asjas ei ole puudutatud isik tuginenud korteriühistu üldkoosoleku ühegi konkreetse otsuse tühisusele ega toonud kohtu ette konkreetse otsuse vastuvõtmisega seonduvaid asjaolusid. Seega ei ole kolleegiumil võimalik puudutatud isiku väidet sisuliselt hinnata. Kui puudutatud isik siiski soovib korteriühistu üldkoosoleku otsuste kehtivust vaidlustada, on tal võimalik esitada kohtule avaldus, tuues seal välja konkreetne otsus, mille tühisuse tuvastamist ta taotleb, ning tühisuse aluseks olevad asjaolud. Avaldus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele ja selle esitamisel tuleb tasuda nõutav riigilõiv. 17.
  8. Avaldaja käitumine on puudutatud isiku hinnangul käsitatav tema kui piiratud eesti keele oskusega Suurbritannia kodaniku diskrimineerimisena. Puudutatud isik palus kohtul anda avaldajale tähtaeg oma tegevuse selgitamiseks ning määrata mõistlik hüvitis puudutatud isiku diskrimineerimise ja tema õiguste rikkumise eest alates
  9. a veebruarist. Kolleegium märgib, et puudutatud isiku väidetest ei nähtu, milles seisneb praegusel juhul täpselt tema diskrimineerimine, s.o tema kohtlemine halvemini teistest KÜ Liiva 3 korteriomanikest või tema asetamine nendega võrreldes ebasoodsamasse olukorda. Seejuures ei selgu puudutatud isiku väidetest, et teda oleks ebavõrdselt koheldud seoses korteri kommunaalkulude tasumise kohustusega, mis on praeguse menetluse esemeks. Seega ei ole kõnealusel etteheitel tähtsust praeguse vaidluse lahendamisel. Asja materjalid ka ei võimalda kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et avaldaja oleks puudutatud isikut mingil viisil diskrimineerinud. Kui puudutatud isik leiab, et tema suhtes on rikutud üldkoosoleku kokkukutsumise või otsuste tegemise korda, saab ta kasutada määruse eelmises punktis nimetatud õiguskaitsevahendeid. Seoses puudutatud isiku viitega tema piiratud eesti keele oskusele lisab kolleegium, et keeleseaduse (KeeleS) § 3 lg 1 kohaselt on Eesti riigikeel eesti keel. KeeleS § 8 lg 1 kohaselt on igaühel õigus eestikeelsele suulisele ja kirjalikule asjaajamisele mh ka Eestis registreeritud äriühingus, mittetulundusühingus ja sihtasutuses. See nõue laieneb ka korteriühistule (vt nt Riigikohtu
  10. märtsi
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-13391, p 32). Seega on avaldajal korteriühistuna kohustus võimaldada oma liikmetele eestikeelset asjaajamist ning avaldaja ei ole seadusest tulenevalt kohustatud võimaldama seda mõnes muus keeles. Järelikult ei ole 16 2-21-104209 puudutatud isiku diskrimineerimisena käsitatav see, kui talle ei saadeta üldkoosoleku teateid või muid korteriühistu tegevust puudutavaid dokumente inglise keeles. Samuti ei saa diskrimineerimist järeldada väitest, et puudutatud isikule ei ole korteriühistu otsuste vastuvõtmisega seonduvaid dokumente saadetud e-posti teel. 17.
  12. Puudutatud isik palus kohustada avaldajat esitama talle kõik üldkoosolekutega seotud dokumendid ja kõik üldkoosolekut kokku kutsumata tehtud otsused. Täpsemalt nõudis puudutatud isik KÜ-lt Liiva 3 järgmisi dokumente: - kõikide ühistu üldkoosolekute, erakorraliste koosolekute jms protokollid ja nende tulemused alates
  13. aastast, sh koosolekute päevakorrad, aastaaruanded, koosoleku kokkukutsumise teated, koosoleku protokoll ja elanikele esitatud koosolekute otsustuste dokumendid; samuti kõik üldkoosolekut kokku kutsumata saadetud otsused ja otsuste eelnõud; - kõikide hääletatud küsimuste ja ühistu tehtud otsuste protokollid alates
  14. aastast, sh iga tehtud otsuse hääletusdokumendid; - KÜ Liiva 3 aastaaruanded alates
  15. aastast; - kõik Liiva 3-71 arved alates veebruarist 2017 kuni tänase päevani. Kolleegium selgitab, et ei käsita nimetatud taotlust tõendite kogumise taotlusena

§ 236

lg 2 tähenduses, kuna puudutatud isik ei ole põhjendanud nende dokumentide avaldajalt nõudmist sooviga tugineda neile praeguses menetluses tõendina. KrtS § 45 lg 1 kohaselt on korteriomanikul õigus saada juhatuselt teavet korteriühistu tegevuse kohta ja tutvuda korteriühistu dokumentidega. Lõige 2 võimaldab juhatusel keelduda teabe andmisest ja dokumentide esitamisest, kui on alust eeldada, et see võib tekitada olulist kahju teise korteriomaniku või kolmanda isiku õigustatud huvidele. Lõige 3 annab korteriomanikule õiguse juhul, kui juhatus keeldub teabe andmisest või dokumentidega tutvumise võimaldamisest, nõuda, et tema nõudmise õiguspärasuse üle otsustaks korteriomanike üldkoosolek, või esitada kahe nädala jooksul juhatuse keeldumise saamisest arvates või nelja nädala jooksul taotluse esitamisest arvates, kui juhatus sellele ei ole vastanud, hagita menetluses kohtule avalduse juhatuse kohustamiseks teavet andma või dokumentidega tutvumist võimaldama. Eelnevast tulenevalt tuleks puudutatud isikul esitada korteriühistu juhatusele taotlus soovitud teabe saamiseks ja dokumentidega tutvumiseks. Juhatuse keeldumise korral on puudutatud isikul võimalik nõuda, et tema nõudmise õiguspärasuse üle otsustaks korteriühistu üldkoosolek, või esitada avaldus kohtule. Kohtule esitatav avaldus peab vastama seaduses sätestatud nõuetele ja selle esitamisel tuleb tasuda nõutav riigilõiv. 17.

  1. Puudutatud isik palus kohtul kaaluda VM tagandamist KÜ Liiva 3 juhatuse esimehe ametikohalt ning sama ka teiste KÜ Liiva 3 juhatuse liikmete kohta. Samuti palus puudutatud isik kohtul tagandada ametist KV ja määrata korteriühistu raamatupidamist haldama sõltumatu kolmas isik, kuni sellele kohale valitakse uus isik. Kolleegium selgitab, et korteriühistu juhatuse liikmed võib KrtS § 24 lg 1 teise lause ja mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) § 28 lg 2 kohaselt tagasi kutsuda üldkoosoleku otsusega. Korteriühistu juhatuse esimehe ja teiste juhatuse liikmete tagandamine ei ole kohtu pädevuses. KrtS § 25 võimaldab mh korteriomanikul taotleda küll korteriühistu juhatuse asendusliikme määramist, kuid see võimalus ei ole ette nähtud korteriomanikule ebasobiva juhatuse väljavahetamiseks, vaid juhatuse asendusliikme määramise normide eesmärk on tagada esindus- ja juhtimisorgani olemasolu olukorras, kus korteriühistu on juhatuse liikme väljalangemise tõttu muutunud juhtimisvõimetuks (vrd Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus 17 2-21-104209 tsiviilasjas nr 2-17-10474, p 38). Samuti ei saa kohus määrata korteriühistule raamatupidajat, vaid korteriühistu raamatupidamist korraldab korteriühistu juhatus (KrtS § 50). 17.
  4. Ühtlasi palus puudutatud isik, et kõik praeguse asjaga seotud kulud kannaksid KÜ Liiva 3 juhatuse liikmed, mitte korteriühistu. Kolleegium selgitab, et konkreetse vaidluse menetluskulude jaotust otsustades ega ka menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrates ei ole kohtul seadusest tulenevat alust määrata, et keegi menetlusväline isik (nt korteriühistu juhatuse liige) peab kulud kandma menetlusosalise eest või need menetlusosalisele hüvitama. Juhul, kui korteriühistu juhatuse liikmed ei ole kohtuvaidlust algatades täitnud oma kohustusi juhatuse liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja on tekitanud sellega korteriühistule kahju, võib korteriühistul olla KrtS § 24 lg-st 1 ja MTÜS §-st 32 tulenevalt õigus nõuda juhatuse liikmelt oma kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Selle nõude esitamiseks õigustatud isik on korteriühistu või teatud juhtudel korteriühistu võlausaldaja. Seadus ei võimalda seda nõuet esitada üksikul korteriomanikul, kes ei ole korteriühistu võlausaldaja. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  5. Maakohus jättis menetluskulud § 163 lg-te 1 ja 2 alusel menetlusosaliste endi kanda. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu lahendit, tuleb

§ 173lg 3 kohaselt vajadusel muuta vastavalt ka menetluskulude jaotust.

Samuti tuleb määrata määruskaebemenetluse kulude jaotus (

§ 173lg 1).

19. Menetluskulude kandmist hagita menetluses reguleerib

§ 172

lg 1, mille kohaselt kannab menetluskulud üldjuhul isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on neid sätteid tõlgendanud selliselt, et mitme menetlusosalisega hagita asjas on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti.

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole (Riigikohtu

  1. mai
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-15916, p 16;
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08, p 18). Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kannab

§ 171lg 1 kohaselt kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata.

20. Praegusel juhul tuleb arvestada ka sellega, et avaldaja loobus avaldusest põhinõude osas, mistõttu ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu määruse ja lõpetab asja menetluse.

§ 168

lg 4 kohaselt kannab hagist loobumise korral kostja menetluskulud hageja, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Lõige 5 täiendab, et kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Riigikohus on leidnud, et

§ 8

lg 2 ja § 477 lg 1 võimaldavad kohaldada §-i 168 asjakohases ulatuses ka hagita menetlust lõpetavate lahendite puhul (nt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8408, p 11;
  3. oktoobri
  4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-10, p 11). Samuti on Riigikohus leidnud, et

§ 168

lg-s 5 sätestatud olukorras on kostjal võimalik esile tuua asjaolud, mille põhjal § 168 lg 5 kohaldamine oleks tema suhtes ebaõiglane

§ 162lg 4 järgi (vt 26.

jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p-d 9–10). Seejuures ei ole § 162 lg 4 alusel põhjendatud jätta hageja menetluskulusid

§ 168

lg 5 järgi kostja kanda siis, kui hageja nõude rahuldamine oleks olnud välistatud (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p 15). Kui hageja loobub ühest nõudest ja teiste, seotud nõuete osas 18 2-21-104209 menetlus jätkub, tuleb loobutud nõude menetlemisega seotud kulude jaotamisel arvestada ka sellega, kas see nõue oleks olnud sisuliselt põhjendatud (vt Riigikohtu
  3. juuni
  4. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-17703, p 11.2).
  5. Kolleegium leiab, et

§ 172

lg 1 teise lause, § 168 lg 5, § 162 lg 4 ja § 171 lg 1 alusel on praegusel juhul õiglane jätta nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 21.1. Ehkki avaldaja loobus põhinõude osas avaldusest seetõttu, et puudutatud isik oli pärast avalduse esitamist tema nõude rahuldanud, ei ole põhjendatud jätta kõiki põhinõude menetlemisega seotud kulusid

§ 168lg 5 alusel puudutatud isiku kanda.

Esiteks selgus avaldaja viivisenõude lahendamisel, et avaldaja põhinõue oli avalduse esitamise ajal põhjendatud osaliselt (u 72,3% ulatuses (=959,58÷1326,43×100%)), mistõttu sellega seotud menetluskulude jätmine täies ulatuses puudutatud isiku kanda oleks

§ 162lg 4 järgi ebaõiglane.

Lisaks, puudutatud isik ei täitnud avaldaja nõuet mitte seetõttu, et ta oleks sellega nõustunud, vaid jäi kuni menetluse lõpuni seisukohale, et nõue ei ole põhjendatud. Teiseks nähtub menetlusosaliste väidetest ja asja materjalidest, et avaldaja ei pöördunud enne kohtusse pöördumist oma nõudega puudutatud isiku poole ega arutanud võimalusi võlgnevuse kohtuväliseks tasumiseks nt maksegraafiku alusel. Asjas oli oluliseks vaidlusküsimuseks see, milliste võlgnevuste katteks tuleks lugeda puudutatud isiku detsembrist 2019 kuni veebruarini 2021 tehtud maksed avaldajale. Kui avaldaja oleks pöördunud puudutatud isiku poole kohtuväliselt, oleks asjaolu, et osapooled mõistavad puudutatud isiku tehtud maksete eesmärki erinevalt, võinud selguda juba varem. Tõenäoliselt oleks selgunud ka see, et puudutatud isik oli ekslikul arvamusel, nagu oleks tsiviilasjas nr 2-18-126854 välja mõistetud võlgnevuse sissenõudmine täitemenetluses peatatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole välistatud, et asjaoludest õiget arusaama omades oleks puudutatud isik oma kohustusi täitnud või oleksid osapooled jõudnud selle osas kokkuleppele. Sel viisil oleks võinud olla võimalik kohtumenetlust vältida. 21.2. Avaldaja viivisenõue rahuldati osaliselt, täpsemalt 3,3% (=4,91÷147,64×100%) ulatuses. 21.3. Avaldaja viivisenõude ja seega ka määruskaebuse rahuldamise ulatust ning põhinõude osas avaldusest loobumise asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et tervikuna on õiglane jätta menetluskulud kummaski kohtuastmes avaldaja ja puudutatud isiku endi kanda. Seoses kulude menetlusosaliste endi kanda jätmisega ei ole vaja määrata kindlaks nende rahalist suurust. 22. Juhindudes

§ 654

lg-st 22 koosmõjus §-ga 659 ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures kohtumääruse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles kõigi seniste menetluskulude jaotuse. (allkirjastatud digitaalselt) Gea Lepik, Villem Lapimaa, Meeli Kaur 19

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.