← Eesti

2-19-1719/87

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-19-1719 Määruse kuupäev Tartu, 12. jaanuar 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Kal

§ 579

lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Lisaks TsMS §-le 579 tuleneb see meesliini puhul ka PKS §-st 95 ning sarnasele tõlgendusele viitab ka ORAS § 8 lg 6, mille järele puudunuks vajadus, kui põlvnemist vanavanemast jne võinuks tuvastada ka erisätteta. Riigikohus lisas, et põlvnemise tuvastamise regulatsioon PKS-s ja TsMS-s on üldkehtiv ja ammendav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks alama astme kohtule. Ühtlasi taotleb hageja,

§ 579

lg 1 tunnistataks põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks osas, milles see ei võimalda tuvastada sugulussuhet vanematest kaugemale. Kui leida,

§ 579

lg 1 piirab üle mitme põlvkonna põlvnemissuhte tuvastamist, on regulatsioon vastuolus PS §-ga 32, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud. Kui pärija ei saa tuvastada enda pärimisõigust, ei ole pärimisõigus tegelikult tagatud. Ringkonnakohus viitas küll Riigikohtu

  1. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12 tehtud määrusele, kuid jättis seejuures tähelepanuta, et selles lahendis käsitleti põlvnemise tuvastamise nõuet, mitte pärimisõiguse tuvastamise nõuet. Pärimisõiguslike nõuete lahendamise eeldusena peaks olema võimalik tuvastada isiku põlvnemine üle mitme põlvkonna, nagu see on võimalik omandireformi kontekstis. Asjal on põhimõtteline tähendus kohtupraktika ühtlustamiseks ja õiguskindluse tagamiseks. Asjaolu, et hageja isa kohta on rahvastikuregistris kaks kannet, ei tähenda, et hageja peaks pärandist ilma jätma. Käesolev asi ei ole üksikjuhtum, sest rahvastikuregistri andmetel on praegu läbivaatamisel 295 asja, kus inimese sünniaeg ja dokument erinevad ja see võib neile kaasa tuua samasuguse probleemi. Vajalik on Riigikohtu seisukoht selle kohta, mis on pärija õiguskaitsevahend enda pärimisõiguse tuvastamiseks, kui kohus põlvnemist mitmeastmeliselt tuvastada ei saa.
  2. Kostjad I ja II vaidlevad hageja määruskaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Kostja III hageja määruskaebuse kohta tähtaegselt seisukohti ei esitanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4

(7)2-19-1719
  1. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
  2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas hageja on pärandaja teise järjekorra seadusjärgne pärija PärS § 14 lg 1 mõttes. Muu hulgas on küsimuse all see, kas pärimisõiguse tuvastamise nõude raames on kohtul võimalik anda hinnang sellele, kas hageja põlvneb enda vanaemast olukorras, kus vaidluse all on hageja isa ja hageja vanaema põlvnemissuhe. Ühtlasi on hageja esitanud taotluse tunnistada TsMS § 579 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see piirab üle mitme põlvkonna põlvnemissuhte tuvastamist, sest see on vastuolus PS § 32 lg-ga 4, mis sätestab, et pärimisõigus on tagatud. Kolleegium käsitleb esmalt seaduses sätestatud korras põlvnemise kindlakstegemise viise (I) ning seejärel annab hinnangu pärimisõiguse tuvastamise nõudele ja teeb menetluslikud otsustused (II). I
  3. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud,

§ 579

lg 1 võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast ning PKS ja TsMS põlvnemise tuvastamise regulatsioon on üldkehtiv ja ammendav. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus PKS § 80 mõttes ning vanemate ja laste õigused ja kohustused PKS § 82 mõttes ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse. Põlvnemise tuvastamist teistsuguses korras ja hiljem ei ole seaduses ette nähtud (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p-d 11 ja 12). Kolleegium selgitab selle seisukoha kohta järgmist.
  3. Hageja on palunud pärimisõiguse tuvastamise hagis tuvastada, et ta on pärandaja õe pojatütrena tema teise järjekorra seadusjärgne pärija. Teise järjekorra seadusjärgsed pärijad on PärS § 14 lg 1 kohaselt pärandaja vanemad ja nende alanejad sugulased. Asja lahendamiseks on vajalik seega hinnata, kas hagejal on pärimisõigus pärandaja sugulasena. PKS § 80 lg 1 kohaselt on isikud otsejoones sugulased, kui üks isik põlvneb teisest. Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad PKS § 82 järgi laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras. Õiguslikult saab isikuid lugeda sugulasteks seega siis, kui nendevaheline põlvnemissuhe on kindlaks tehtud mõnel seaduses sätestatud viisil. Materiaalõiguslikult reguleerivad põlvnemise kindlakstegemist eelkõige PKS §-d 82–95 ning lapsendamise korral PKS §
  5. Isiku sotsiaalne perekond või vanemad võivad olla teda faktiliselt kasvatavad isikud, kuid õiguslikult on tema vanemad need, kes vastavad seaduses sätestatud legaaldefinitsioonile. PKS § 83 kohaselt on ema naine, kes on lapse sünnitanud. Isa on isik, kellest on lapse põlvnemine kindlaks tehtud abikaasa isaduse eelduse, isaduse omaksvõtu ja sellele lisatud ema nõusoleku, isaduse kohtuliku tuvastamise või isaduse vaidlustamise ja seejärel isaduse kohtuliku tuvastamise kaudu (PKS §-d 84–95). Põlvnemissuhe tekib ka kunstlikuks viljastamiseks nõusoleku andmisega kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 17 lg 21 ja § 21 lg 2 kohaselt ning lapsendamisega PKS § 161 lg-te 1 ja 2 kohaselt. Eelnev tähendab näiteks seda, et õiguslikult on lapse ema naine, kes on lapse sünnitanud, või naine, kes on lapse lapsendanud, isegi juhul, kui molekulaargeneetiline uuring veresugulust ei kinnita. Samamoodi on abikaasa isaduse eelduse kaudu õiguslikult lapse isa ema abikaasa isegi juhul, kui 5

(7)2-19-1719 molekulaargeneetilise uuringu järgi on lapse veresugulane küll kolmas isik, kuid kelle jaoks on isaduse vaidlustamise tähtaeg PKS § 93 lg 1 mõttes möödunud.
  1. Põlvnemine on perekonnaõiguslik õigussuhe, mille tekkimine ega lõppemine ei ole seotud rahvastikuregistri kandega. Lapse sünni korral kantakse rahvastikuregistrisse andmed tema vanemate kohta, arvestades PKTS §-des 21–302 sätestatut. PKTS § 25 lg 6 kohaselt jäetakse vanema andmed registrisse kandmata, kui lapse põlvnemine ei ole perekonnaseaduse kohaselt tuvastatud. Eelnevast ei saa siiski järeldada seda, et õiguslikult saaks lapse vanemaks lugeda üksnes selle isiku, kelle andmed on rahvastikuregistris. Rahvastikuregistri kanne ei ole konstitutiivne, see ei loo ega lõpeta isikutevahelist põlvnemissuhet. Rahvastikuregistri kandel on üksnes tõenduslik tähendus. Eeltoodut on rõhutatud ka kehtiva PKS sisuliseks aluseks oleva eelnõu seletuskirjas, kus on põlvnemise vaidlustamise kontekstis selgitatud, et põlvnemissuhte lähtealus ei ole seotud sünniakti kandega, aktil on vaid tõenduslik tähendus. Vaidlustada ei tule mitte akti kannet või kandes esitatud andmeid, vaid põlvnemist kui perekonnaõigusi ja -kohustusi loovat suhet ennast (Riigikogu XI koosseis. Perekonnaseaduse eelnõu 55 SE seletuskiri, lk 29).
  2. Suguluse aluseks olev põlvnemine on seega õiguslik termin perekonnaõigusliku õigussuhte kohta, mis tekib põlvnemise kindlakstegemisega mõnel seaduses lubatud viisil. Väljaspool seaduses sätestatud korda (sh kui molekulaargeneetilise uuringuga tuvastatakse, et üks isik põlvneb suure tõenäosusega teisest isikust) õiguslikult põlvnemissuhet ei teki. PKS §-s 82 sisalduv viide seaduses sätestatud korrale ei tähenda aga seda, et põlvnemise saab kindlaks teha vaid rahvastikuregistri kande alusel. Ekslikud või vastuolulised rahvastikuregistri kanded ei tekita ega lõpeta põlvnemissuhet. Kui rahvastikuregistri kanne on vale, võib õigustatud isik paluda selle parandamist. Põlvnemisega seotud vaidluse lahendamist see aga ei takista. II
  3. Põlvnemise tuvastamine kohtus on võimalik perekonnaseaduses toodud materiaalõiguslikel alustel ning tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud menetluslikus korras. Kohtus saab põlvnemise kindlaks teha põlvnemise kohtuliku tuvastamise või põlvnemise vaidlustamise ja seejärel põlvnemise tuvastamise kaudu. Põlvnemise tuvastamiseks enda vanemast saab õigustatud isik esitada vanema eluajal hagi, pärast vanema surma hagita menetluse avalduse (TsMS §-d 579–583). Sealjuures saab ema eluajal emadust tuvastada tuvastushagiga TsMS § 368 lg 1 mõttes, pärast väidetava ema surma TsMS § 579 lg 1 kohaselt hagita menetluses (Riigikohtu
  4. juuni
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-12, p 11). Kohus otsustab isaduse tuvastamise või vaidlustamise PKS § 95 kohaselt mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Vaidlus lahendatakse hagita menetluses, kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud.
  6. Kuna kohtusse saab isik pöörduda TsMS § 3 lg 1 kohaselt oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks, saab põlvnemisasjas tuvastushagi või avaldusega pöörduda kohtusse eelkõige isik enda põlvnemissuhte tuvastamiseks. Olukorras, kus isik on surnud, ilma et ta oleks jõudnud või soovinud seaduses sätestatud korras põlvnemist enda vanemast kindlaks teha, ei saa tema asemel tuvastada kohtus põlvnemist kolmas isik, mh tema alaneja. Kolmas isik saab põlvnemise kindlakstegemiseks nõude esitada üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Näiteks on selline õigus kolmandal isikul PKS § 91 lg-te 1 ja 2 järgi, mis võimaldavad isadust vaidlustada lapse kaalukaid huve järgides ministril ning mehel, kes taotleb enda isaduse tuvastamist. 6
(7)2-19-1719 18. Kui üldiselt on jõustunud kohtuotsus TsMS § 457 lg 1 kohaselt kohustuslik menetlusosalistele, siis põlvnemisasjas poolte eluajal tehtud ja jõustunud kohtulahend õigussuhte olemasolu, lõppemise või puudumise kohta kehtib TsMS § 457 lg 4 järgi kõigi isikute suhtes. Kuna põlvnemissuhe on absoluutne, ei saa see suhetes kolmandate isikutega olla erinev. Kuna põlvnemissuhe tekib seaduses sätestatud korras, ei saa kohus ka pärimisõiguse tuvastamise nõude rahuldamise eeldusi hinnates luua pooltevahelist põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. 19. Käesolevas asjas ei eelda aga asja lahendamine põlvnemise kindlakstegemist seaduses sätestamata korras. Samuti ei ole hagi eesmärk luua põlvnemissuhet, millel oleks toime vaid menetlusosaliste vahelistes suhetes. Hageja soovib tõendada, et tema isa põlvnemine pärandaja õest Est on isa eluajal seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Selline hagi on lubatav ja õiguslikult perspektiivikas. 20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus jättis ekslikult hageja pärimisõiguse tuvastamise nõude TsMS § 423 lg 2 p 2 kohaselt läbi vaatamata. Hagiga on võimalik hageja soovitud eesmärki saavutada, kui hageja tõendab, et tema põlvnemine enda isast ja isa põlvnemine tema vanemast on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et kohtud ei saa asja menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaselt keelduda, kui hagi perspektiivikuse üle ei saa otsustada tõendeid hindamata (Riigikohtu 13. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8939/20, p 9; 1. novembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446/32, p 10). Sellisel juhul tuleb kohtul lahendada asi sisuliselt. Sarnaselt tuleb käesolev asi lahendada sisuliselt, sest see eeldab tõendite hindamist. 21. Pooled ei vaidle selle üle, et I on hageja isa. Pooled vaidlevad selle üle, kas I on pärandaja õe E (F-
  1. i)poeg. Sünniakti kohaselt on E-l (F-
  2. il)poeg, kelle nimi on H. Hageja on väitnud, et rahvastikuregistrisse on ekslikult sõjajärgsete segaduste ja küüditamise käigus tehtud tema isa kohta kaks kannet ning tegelikult on I ja H üks ja seesama isik. Hageja on esitanud ka selle kohta tõendeid. Kohus hindab põlvnemist asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et isik põlvneb teisest. Rahvastikuregistri kannetel ei ole õigustloovat tähendust ega TsMS § 232 lg 2 mõttes ette kindlaksmääratud jõudu. Võimalik on tugineda kande ebaõigsusele. Kohus peab asja lahendama, hinnates kõiki tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. 22. Asja uuel lahendamisel peab ringkonnakohus andma sisulise hinnangu hageja pärimisõiguse tuvastamise hagi rahuldamise eeldustele, muu hulgas hindama, kas hageja on tõendanud, et tema isa põlvnemine E-st on seaduses sätestatud korras kindlaks tehtud, mistõttu on hageja pärandaja seadusjärgne pärija. 23. Kuna hagejal on võimalik tõendada, et ta on pärandaja seadusjärgne pärija, ei ole vajadust hinnata, kas TsMS § 579 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. 24. Kuna määruskaebus rahuldatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks lahendamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada. 25. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. (allkirjastatud digitaalselt) 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.