Obsah (7)

§ 534§ 663§ 657§ 659§ 537§ 172§ 541

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 17.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-18063 Ko

) § 534 lõigetele 1 ja

2. Esitatud taotlusest nähtub, et tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi on puudutatud isikule rakendatud 16.11.2021 kell 23.44 otsusega. Praeguseks ajaks ei ole isik paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravi vajaduse üle.
3. Kohus määras puudutatud isikule 17.11.2021 määrusega esindaja. Kohus kuulas ära puudutatud isiku ja tema raviarsti. Muude isikute ärakuulamist ei pidanud kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.
4. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

§ 534lõike 5 alusel.

Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Isikul esineb psüühikahäire, tema käitumine on psühhoosielamustest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui teistele. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kohus leidis, et kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht isikule endale ja teistele isikutele. Praegust seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ebaõnnestumise, mis ei ole isiku huvides.

1. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Menetluse edasine käik
2. Avaldaja esitas 19.11.2021 täiendava arvamuse, mille kohaselt ei ole patsiendi seisund muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega palub avaldaja esialgset õiguskaitset pikendada 40 päevani. Maakohtu 19.11.2021 määrus ja põhjendused
3. Harju Maakohus pikendas 19.11.2021 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päeva alates tema 16.11.2021 kell 23.44 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest s.o kuni 26.12.2021 või eelnevalt, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks. Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite 4 2-21-18063 rakendamiseks arsti valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
4. Määruse põhjendustes tugines maakohus 17.11.2021 määruse põhjendustele. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub lõpetada tema kinnipidamine psühhiaatriakliinikus. Kaebuse kohaselt viibis isik enne haiglasse toomist oma majas Kadaka pst 43A, kuhu oli läinud autovõtmete ja dokumentide järgi. Maja on ebaseaduslikult kirjutatud tema endise abikaasa nimele. Poeg kutsus talle politsei. Isik oli eelnevalt 10 kuud Jämejala hooldekodus, kust ta vabastati 15.11.2021 ringkonnakohtu otsuse alusel. Edasi plaanib isik minna XXX asuvasse üürikorterisse. Isikul on piisavalt raha, et üürida endale korter, kuivõrd talle kuulub ½ YYY majast.
6. Avaldaja, eestkosteasutus ja puudutatud isikule määratud esindaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 20. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu 17.11.2021 ja 19.11.2021 määruste tühistamiseks. Kooskõlas

§ 657lõike 1 punktiga 1 ja §-ga 659 tuleb maakohtu 17.11.2021 määrus jätta muutmata.

Ringkonnakohus järgib määruse põhjendusi ning

§ 659

ja § 654 lõike 6 alusel neid ei korda.

§ 657

lõike 1 punkti 21 ja § 659 alusel tuleb aga täiendada maakohtu 19.11.2021 määruse põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata. 21. Kuivõrd määruskaebuses on puudutatud isik palunud lõpetada tema kinnipidamine psühhiaatriakliinikus (selles osas muid põhjendusi esitamata), järeldab kolleegium, et puudutatud isiku hinnangul ei olnud täidetud PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimused tahtevastase ravi kohaldamiseks. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

§ 537

lõike 1 järgi on isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

1. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske psüühikahäire – maniakaalne skisoafektiivne häire (varasemalt diagnoositud bipolaarne häire). Puudutatud isik on viibinud ka varem korduvalt tahtevastaselt psühhiaatriahaiglas (aastatel 1994 – 2000 viiel korral,
2. a kuni praeguseni kuuel korral, sh viimati Pärnu Haiglas 10.09.2020–14.01.2021, peale mida viibis tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses Viljandis kuni 15.11.2021 ning edasi suunati isik Koeru hooldekodusse). Asjaolu, et puudutatud isik on seisukohal, et ta ravi ei vaja ning enda hinnangul ei ole ohtlik endale ega teistele, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervisliku seisundi kohta ega saa olla määravaks PsAS § 11 lõikes 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda 5 2-21-18063 psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isiku ravivajadus on kolleegiumi hinnangul piisavalt tõendatud avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusega ja raviarsti poolt ärakuulamisel avaldatuga.
3. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik kuni 15.11.2021 tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses Viljandis, kust vabastati Tallinna Ringkonnakohtu 09.11.2021 määruse tsiviilasjas nr 2-20-15099 alusel tingimusel, et ta ei tarvita alkoholi, jätkab talle määratud ravi, sh järgib raviarsti juhiseid, tarvitab määratud ravimeid ja käib vajadusel arsti vastuvõtul, ning võtab vastu tema tervist toetavaid sotsiaalteenuseid. Eestkosteasutuse sõnul muretses vald isikule Koeru hooldekodusse koha ja läks talle Viljandisse järele. Isik oli kuri, keeldus nendega kaasa minemast, tegi avalduse, et ta on täiesti terve ning sõitis hoopis Tallinnasse. Praegu tegeleb vald dokumentidega, et isiku saaks tagasi tugevdatud järelevalvega erihoolekandeteenusele suunata. Puudutatud isiku pojalt saadud andmetel isik kohe helistas pojale, ähvardas ja sõimas teda. Isik läks Tallinnasse saabudes oma poja lahutatud naise ja poja laste juurde, kust keeldus lahkumast, nõudis öömaja. Talle kutsuti politsei ja politsei viis ta Tähetorni hotelli. Järgmisel õhtul murdis ta sisse oma lahutatud naise majja. Naine oli hirmust puudutatud isiku ees majast lahkunud. Kuna isik oli varem ähvardanud maja põlema panna, käis poeg maja kontrollimas, nägi sees valgust ja kutsus politsei ning isik toimetati haiglasse. Haiglasse vastuvõtmisel avaldas isik vaenulikkust poja suhtes, tema mõttekäik oli rigiidne, meeleolu lamenenud, düsfooriline. Raviarst selgitas ärakuulamisel täiendavalt, et isiku ohtlikkus seisneb selles, et ta on agressiivne, äärmiselt kuri ja vaenulik poja ja endise naise suhtes (nt lubas raketiga poja põlveliigese katki lasta) ning psüühikahäirest tulenevalt ei mõtle oma tegude tagajärgedele. Avaldaja vastusest määruskaebusele selgub, et ka kõik viimased hospitaliseerimised on seotud patsiendi vägivaldse ja ähvardava käitumisega pereliikmete suhtes ning tema ebaadekvaatse käitumisega. Psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt isik keeldub vajalikust abist, ei ole suuteline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale (haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele (eelkõige oma lähedastele) ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.
4. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi meetmetest. Asja materjalidest nähtuvalt ei olnud puudutatud isik peale tugevdatud järelevalvega erihooldusasutuses viibimist nõus minema vabatahtlikult Koeru hooldekodusse, kuhu vald oli talle koha muretsenud. Eelnevalt viidatud ringkonnakohtu määrusest tsiviilasjas nr 2-20-15099 nähtub, et arsti arvates vajab puudutatud isik vägivaldse käitumise riski vähendamiseks kontrollitud ja struktureeritud keskkonda, kus on tagatud ravimite manustamine ega ole ligipääsu alkoholile. Eeltoodut arvesse võttes peatas ringkonnakohus isiku kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele paigutamise tingimusel, et isik täidab kohtu määratud kohustusi. Praeguseks on selgunud, et 15.11.2021 erihooldusasutusest vabanemisel, puudutatud isik koheselt keeldus eestkostja pakutud edasisest abist. Ka määruskaebusest nähtuvalt eitab puudutatud isik täielikult ravivajadust ega ole nõus vabatahtlikult ravile jääma, vaid plaanib hoopis Pärnusse üürikorterisse elama asuda. Kolleegium nõustub eestkosteasutuse vastuses kaebusele märgituga, et puudutatud isik teadvustab viidatud ringkonnakohtu määrusest üksnes seda, et tema vabadust ei ole piiratud, kuid ei teadvusta muid asjaolusid, näiteks, et erihooldusteenusele paigutamine on kuueks kuuks peatatud puudutatud isiku poolt teatavate tingimuste täitmisel. Eelnevast tulenevalt oli praegusel juhul vajalik tahtevastane ravi psühhiaatriahaiglas, sest kuivõrd puudutatud isik end ise haigeks ei pea, ta iseseisvalt ravimeid ei tarvita. 6 2-21-18063
5. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisundit ja hoiakuid ravi vajalikkuse suhtes, leidis maakohus seega õigesti, et on vajalik kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist. Maakohus on kolleegiumi hinnangul kõiki tõendeid koostoimes hinnanud ja asunud õiguspäraselt seisukohale, et vaidlustatud määruste tegemise ajal olid täidetud PsAS § 11 lõike 1 punktides 1–3 sätestatud tingimused.
6. Kuivõrd maakohtu 19.11.2021 esialgse õiguskaitse pikendamise määruse põhjendused dubleerisid 17.11.2021 määruse põhjendusi, peab kolleegium vajalikuks täiendada 19.11.2021 määruse põhjendusi osas, mis puudutab esialgse õiguskaitse pikendamise vajalikkust. Riigikohus on lahendis nr 2-20-6730 (punkt 13.1) selgitanud, et esialgse õiguskaitse pikendamisel on vajalik psühhiaatri või arsti uus arvamus ning vajaduse korral tuleb pärast uut arvamust teha pikendamise kohta eraldi määrus. Riigikohus märkis, et psühhiaatri või arsti uus arvamus enne esialgse õiguskaitse pikendamist on vajalik selleks, et kontrollida esialgsete hinnangute paikapidavust ja tagada puudutatud isiku vabaduspõhiõiguse kaitse. Praegusel juhul on avaldaja 19.11.2021, s.o enne esialgse õiguskaitse pikendamise määruse tegemist, esitanud arsti hinnangu tahtest olenematu haiglaravi jätkamise vajaduse kohta, milles märgitakse, et praeguseks ei ole patsiendi seisund muutunud, patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku ohutuse ja ravi tagamine on võimalik vaid haiglakeskkonnas. Haiglaravita püsib ta ohtlikuna nii endale kui ka ümbritsevatele oma psüühikahäirest lähtuva ebaadekvaatse ja agressiivse käitumise tõttu. Oma seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline ravivajadust ise hindama. Eeltoodust tulenevalt oli põhjendatud esialgse õiguskaitse pikendamine. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 27.

§ 172

lõike 3 alusel jäävad määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud riigi kanda. 28. Teha ringkonnakohtu määrus puudutatud isikule teatavaks ilma põhjendava osata (

§ 541lõike 1 teine lause).

(allkirjastatud digitaalselt) 7