Obsah (11)
§ 202§ 3051§ 339§ 61§ 342§ 63§ 60§ 7§ 175§ 185§ 3371-20-7948 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2021.a Tallinn Kohtuasja number 1-20-7948 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed P
-s sätestatud tõendite hindamise üldpõhimõtteid ja kohtuotsuse veenva põhistamise nõuet. 3.2 Apellant on seisukohal, et tõendatud ei ole kuriteo objektiivne ega subjektiivne koosseis. Tõendatud ei ole objektiivse koosseisutunnusena kannatanu X abitusseisund ja seega KarS § 141 lg 1 objektiivne koosseis. Kannatanu ei ole olnud suuteline meenutama väidetavat vägistamist ning seda ei ole näinud pealt ega kuulnud ka ükski tunnistaja. Tõendid ei võimalda tuvastada süüdistatava tahtlust KarS § 141 lg 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et Muhammad Ibrahim Uthman kasutas tahtlikult ära tegu võimaldava või lihtsustava X seisundit, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus vahekorraks. 3.3 Apellant on seisukohal, et kannatanu ütlustesse tuleks suhtuda kriitiliselt, kuivõrd ta oli raskes alkoholijoobes. Kannatanu ütluste puhul tuleb teha vahet tegelikult toimunu ja tema poolt hiljem tehtud järelduste vahel. Kannatanu ei mäleta, kas ta seksuaalvahekorraks nõusoleku andis ning tal võis olla piinlik seda tunnistada. Kannatanu ütlused on üks tõend teiste hulgas ning pole alust anda talle teiste tõenditega võrreldes suuremat kaalu. Seejuures on oluline, et tunnistajate C ja W ütlused on suures osas kannatanu X ütlustest tuletatud, kuid X juhtunut ei mäleta ning kirjeldada ei suuda. Seega C ja W järeldused võisid olla ekslikud. Tunnistajate hinnangut võis mõjutada teadmine, et X ei olnud varem seksuaalvahekorras olnud ja sellekohased kogemused tal puudusid. 3.4 Tunnistaja Q ütlused ei kinnita samuti kannatanu abitusseisundit. Tunnistaja mäletas, et tütarlaps ei soovinud ilmselt koju sõita ning väljendas oma vastumeelsust taksosse istumise suhtes, seega oli ta arusaamis- ja suhtlemisvõimeline. Ilmselt ei oleks Bolt-i taksojuht ka nõustunud sõidutama abitusseisundis olevat klienti. 3.5 Videosalvestuste vaatlusprotokollidest on näha, et X väljus taksost iseseisvalt ja liikus otse ning eksimatult taksost oma maja ukse juurde. Tuleb möönda, et kannatanu koordinatsioon ja tasakaal on kohati ebakindel ning liikumine aeglane, kuid nimetatud asjaolud on alkoholijoobele iseloomulikud ning ei anna kindlasti alust järelduseks, et X-l esines abitusseisund. Olles üksi öisel ajal ilma võtmeteta oma kodu ukse taga, võis kannatanu kahtlemata olla heitunud ja ka nutta. Samas ei nähtu videosalvestustest ega muudest tõenditest, et X oleks olnud meeleheitel, endast väljas või nutlik Muhammad Ibrahim Uthmani tegevuse tõttu. Videosalvestustel on näha süüdistatava ja kannatanu liikumine, kusjuures kannatanu kõndis suhteliselt sirgelt ja käitus rahulikult, süüdistatava ja kannatanu suhtlemine tundus olevat sõbralik ja üksmeelne. Käesoleval juhul ei nähtu otsestest tõenditest ega kaudsete tõendite kogumist asjaolusid, mis võimaldaksid X abitusseisundi tuvastamist. 3.6 Tallinnas XXX asuva maja turvakaamerate salvestiselt ning selle kohta koostatud asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 146-153, kell 10.19), C ja ka X ütlustest selgub lisaks, et kannatanu oli pärast seksuaalvahekorda suhteliselt rahulikus olekus, C sõnade kohaselt segaduses. Tunnistaja selgitustest nähtuvalt X kirjutas talle sõnumi, et miks ta ärkab mingi 3
(15)suvalise mehe kõrval. Tunnistaja rõhutas kannatanu seisundit kirjeldades just seda, et ta oli segaduses, mitte endast väljas, meeleheitel vms. Usutavalt inimene, keda just vägistati ning seejuures oli tegemist esimese seksuaalvahekorraga, peaks enamasti olema endaga juhtunust šokeeritud. 3.7 Maakohus pidas käesolevas kriminaalasjas oluliseks lühikokkuvõttes meditsiinilistest toimingutest PPA uurija abistamiseks /I kd tl 96/ ja seksuaalvägivalla ohvri läbivaatuse protokollis /I kd tl 96-119/ märgitud vigastusi kannatanu suguelunditel, mis võivad tõesti viidada füsioloogiliselt seksuaalaktiks valmisoleku puudumisele. Seejuures tuleks siiski arvestada, et osundatud sisemiste suguelundite rebendi ja turse tekkimise põhjused võivad olla väga erinevad ja ei pruugi kindlasti seonduda tahtevastase suguühtega. Kahtlemata on eluliselt usutav ja tõenäoline, et esmakordse seksuaalse suhtlemise käigus, eriti kui seejuures esineb ka alkoholijoove, võivad suguelundite piirkonnas tekkida vigastused. Samuti tuleks silmas pidada, et naisterahvas võib nõustuda seksuaalvahekorraga ja ka seda alustada, olemata seksuaalaktiks füsioloogiliselt valmis ja see on joobeseisundi puhul kahtlemata tavapärasest tõenäolisem. 3.8 Kaitsja leiab, et tõendatud asjaolud ei viita joobeseisundile, mida saaks käsitada olukorrana, milles isik oli kaitsetu või arusaamisvõimetu KarS § 141 lg 1 tähenduses. Kannatanul ei esinenud objektiivselt seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama ega toimunust aru saama. Tavalise joobe käsitlemine abitusseisundnina on vastuolus väljakujunenud kohtupraktikaga. Nii nähtub videosalvestuselt kui ka tunnistajate ütlustest üheselt ja ümberlükkamatult, et kannatanu käitus ja suhtles vahetult enne ja ka pärast väidetavat vägistamist adekvaatselt, seega ei olnud arusaamisvõimetu ega oma seisundi tõttu abitusseisundis. Muhammad Ibrahim Uthmani ja X'e suhtlemine toimus küllaltki pika ajavahemiku jooksul, kusjuures liiguti kannatanu maja juurest süüdistatava korterisse ja tehti ka vähemalt üks peatus bensiinijaamas. Tõenditest ei nähtu, et Muhammad Ibrahim Uthman oleks astunud X-ga seksuaalvahekorda koheselt korterisse jõudes, eelnevalt toimus ka süüdistatava ja kannatanu vahel suhtlemine. Tuleb arvestada, et süüdistatav pidi seksuaalvahekorda astumiseks tõmbama maha kannatanu teksapüksid ja aluspüksid. Käesoleval juhul ei ole kannatanult riided üksnes seljast võetud, vaid need on ka korralikult kokku volditud. Ei ole eluliselt usutav, et riietusesemete äravõtmisest kannatanu aru ei saanud ja ei olnud võimeline vastupanu osutama. 3.9 Apellant märgib, et tuleks arvestada kahtlemata ka kannatanu poolt tarvitatud alkoholi kogus, mille kohta kannatanu ja tunnistajad on andnud riimuvaid ütlusi. Nimelt joodi neljakesi mitme tunni jooksul ära 0,7 l viina ja lisaks anti kõigile üks shot, mis võib küll põhjustada joobe, sh raske, kuid ilmselt mitte abitusseisundi. Tunnistajat C ütlustest nähtuvalt tekitas joodud alkohol neil kerge joobe ja lõbusa oleku ja ei ole usutav, et X teistest rohkem alkoholi tarbis. 3.10 Maakohtu poolt oluliseks peetud vigastused ja mälupilt valuaistingust võis olla tingitud asjaolust, et tegemist oli kannatanu jaoks esimese seksuaalvahekorraga. Kohus on seejuures ise osundanud, et suures koguses alkohol mõjutab seksuaalselt võimekust. Leian, et üldteada asjaoluks on suure koguse alkoholi negatiivne toime nii meeste kui naiste puhul suguorganite füsioloogilise valmisolekule ning nauditavale suguühtele. Samas ei pruugi ka suur kogus alkoholi pidurdada valmisolekut alustada seksuaalset suhtlemist. Eeltoodud asjaolusid silmas pidades võib pidada usutavaks, et kuigi X ei olnud füsioloogiliselt valmis seksuaalvahekorraks, oli ta sellegipoolest nõus seda alustama. 4
(15)3.11 Maakohtu poolt osundatud asjaolud seonduvalt teojärgse käitumisega ei kinnita kuidagi kannatanu abitusseisundit. Ka pikemaajalises suhtes olles võib naisterahvas olla häbelik ja tal võib olla ebamugav partneri ees alasti liikuda. Tavapärane on olukord, kus öösel tundmatusse kohta saabudes ei orienteeruta oma asukohas ja kasutatakse nutitelefoni sellekohaste juhiste saamiseks. Puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et objektiivselt esines kannatanu abitusseisund. 3.12 Tuvastatav ei ole süüdistatava tahtlus kannatanu seisundi ärakasutamiseks ja kannatanuga tema tahte vastaselt sugulisse vahekorda astumiseks. Ühestki tõendist ei nähtu, sh kannatanu X ütlustest, et kannatanu väljendas oma mittenõustumist seksuaalvahekorraga. Isegi kui möönda, et X oli joobes ja seksuaalvahekorra algul uimane või unine, ei tõrjunud ta süüdistatavat eemale, ei karjunud, otsinud abi ega jooksnud toast välja. Samuti ei ole ta kohtuistungil ega ka varasemalt ühelegi tunnistajale avaldanud, et oleks sellisel viisil toiminud. Seega ei saanud süüdistatav kuidagi teada, et X ei soovi temaga seksuaalvahekorda astuda. Oluline on asjaolu, et Muhammad Ibrahim Uthmani üllatas hommikul X käitumine, kuivõrd tema arvates oli kõik korras ja ta ei olnud kannatanu tahte vastaselt tegutsenud. Oluline on, et Muhammad Ibrahim Uthmanil polnud põhjust arvata, et X viibib abitusseisundis, kuna kannatanu oli vabatahtlikult tema korterisse tulnud ning temaga erinevatel teemadel suhelnud, kusjuures võõrkeeles. Muhammad Ibrahim Uthman võis kannatanu käitumisest aru saada, et süüdistatava tegevus ei olnud talle vastumeelne. Muhammad Ibrahim Uthman ei teinud midagi selleks, et viia X seisundisse, milles kannatanu ei olnud võimelised vastupanu osutama ega toimunust aru saama. Kuivõrd kannatanu ei olnud teadvusetu, vaid üksnes joobes, ei ole eluliselt usutav süüdistatava plaan X-ga suguühtes olla kannatanu abitusseisundit ära kasutades. Loogiline on eeldada, et ka joobes inimene saab aru, kui temaga astutakse suguühendusse. Kannatanu ütlustest nähtub, et ta kuidagi ei takistanud kahtlustatavat ning kannatanu käitumist võis süüdistatav mõista tema nõusolekuna seksuaalvahekorraks. Seni kuni partner ei saa aru, et vastaspool ei soovi temaga vahekorras olla, pole alust rääkida ka kuriteost KarS § 141 mõttes. Kogutud tõendid ei võimalda tuvastada süüdistatava tahtlust KarS § 141 lg 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Nimetatud tõenditele tuginedes ei ole võimalik väita, et Muhammad Ibrahim Uthman kasutas tahtlikult ära tegu võimaldava või lihtsustava X seisundi, et selle abil ületada kannatanu tahtevastasus vahekorraks. Seksuaalvahekorda astumine tütarlapse joovet ja väsimust ära kasutades on kahtlemata moraalivastane tegu, kuid see ei ole õiguslikult hinnatav vägistamisena. 3.13 Maakohus on Muhammad Ibrahim Uthmanile mõistnud keskmisest määrast raskema reaalse vangistuse. Selline kohtu seisukoht karistuse osas on arusaamatu, kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatud selliseid süü suuruse või süüdistatava isikuga seonduvaid asjaolusid, mis annaksid alust keskmäära ületava karistusmäära kohaldamiseks. Samuti ei ole tuvastatud karistust raskendavate asjaolude esinemine. Apellant on seisukohal, et kuriteo raskus väljendub juba seadusandja poolt ettenähtud sanktsioonimääras ja selle eraldi arvestamine konkreetses kriminaalasjas süüdistatava kahjuks ei ole põhjendatud. Muhammad Ibrahim Uthmani süü suurusega seonduvalt tuleb rõhutada, et mitmed kannatanu abitusseisundiga seonduvad ja kohtu poolt süüd suurendavateks loetud asjaolud ei ole tõendatud. 3.14 Kohtu poolt nimetatud asjaolusid ei saa arvestada süüd suurendavatena, kuivõrd kohtu poolt kirjeldatud tegevus sisustabki käesoleval juhul vägistamise koosseisu. Kui Muhammad 5
(15)Ibrahim Uthman oleks X oma koju või sõprade juurde aidanud ja kannatanu poleks olnud kohtu hinnangul abitu, ei oleks mingit alust süüdistatavale ette heita vägistamist. Kohtu seisukohaga ei saa nõustuda, kuna käesoleval juhul ei ole tuvastatavad süüdistatavale inkrimineeritava teo eriliselt taunitavad asjaolud, mis võiksid omada tähendust karistuse mõistmisel ja mis ei ole hinnatavad vägistamise koosseisuliste asjaoludena üldiselt. 3.15 Isegi kui lugeda Muhammad Ibrahim Uthmani poolt kuriteo toimepanemine tõendatuks, võib tema süüd hinnata keskmisest väiksemaks. Süüdistatav ei ole kuidagi oma käitumisega põhjustanud või soodustanud kannatanul abitusseisundi tekkimist. Vastupidi, Muhammad Ibrahim Uthman ei ole X-le alkoholi pakkunud, küll aga ostis ta tütarlapsele vett, mis pidi parandama tema enesetunnet ja üldteada asjaoluna võib ka vähendada alkoholi mõju. On ilmne, et Muhammad Ibrahim Uthmanil oli soov ja võis olla ka eesmärk astuda X-ga seksuaalvahekorda, kuid kindlasti ei saa väita, et tal oli algusest peale kavatsus toime panna kuritegu. Välistamaks seaduserikkumist küsis Muhammad Ibrahim Uthman X-lt vanust ja IDkaarti. Süüdistatav ei astunud kannatanuga sugulisse vahekorda kohe pärast koju jõudmist (kus kohtu hinnangul oli kannatanu täielikult sõltuv süüdistatava tahtest), enne toimus suhtlemine ja sõbralik vestlus, seejärel voltis süüdistatav korralikult kokku kannatanu riided. Muhammad Ibrahim Uthman ei püüdnud kuidagi varjata oma identiteeti, kuivõrd tõi tütarlapse enda koju ja sõidutas teda enda kasutuses oleva autoga, süüdistatavale pidi olema selge, et elukoha ja sõiduki andmete järgi on ta kergesti leitav. Muhammad Ibrahim Uthman ei palunud X'el juhtunut varjata. Seega Muhammad Ibrahim Uthmanile süüksarvatava teo sisemist ebaõigust ja teo toimepanemise tehiolusid arvestades ei saa maakohtu hinnanguga süüdistatava süü suurusele kuidagi nõustuda. Karistuse mõistmise üldpõhimõtete kohaselt ei või isikut karistada suuremas määras, kui on vastav tema süü suurusele. 3.16 Kohus uuris ja arvestas süüdistatavat iseloomustavate andmetena karistusregistri väljavõtet (kd 2 tl 23); kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kriminaalasjas nr 16230101205 koos põhistustega /I kd tl 229-231/ ning kriminaalmenetluse lõpetamise määrust kriminaalasjas nr 18231603004 koos kiirmenetluse protokolliga /I kd tl 232-236/. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on süüdistatav varem kohtulikult karistamata. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrustest nähtuvalt on süüdistatav 09.03.2016.a KarS § 121 lg 1 ja § 120 järgi kvalifitseeritavad süüteod ja 09.12.2018.a KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava süüteo. Kriminaalmenetlused on lõpetatud
§ 202lg 1 p 1, 7 alusel.
Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusi käesoleval juhul süüdistatavale karistuse kaalumisel arvestada ei saa. Isiku varasemaid süütegusid saab arvestada tema edasise õiguskuulekuse ja karistuse eripreventiivsete eesmärkide prognoosimisel juhul, kui varasemate süütegude ja tulevikus oodatavate kuritegude vahel esineb mingi õiguslikult relevantne seos, käesoleval juhul on tegemist eriliigiliste süütegudega, mis leidsid aset mitmeid aastaid tagasi, süütegusid seksuaalse enesemääramise vastu Muhammad Ibrahim Uthman kunagi toime pannud ei ole. Lisaks tuleb rõhutada, et kui 09.03.2016.a toimepandu eest oleks mõistetud kriminaalkaristus, oleks see suure tõenäosusega käesolevaks ajaks kustunud. Seega võib käesoleval juhul otsustus Muhammad Ibrahim Uthmani karistuse osas rajaneda karistusregistri andmete põhisel (isikul ei ole kehtivaid väärteo- ega kriminaalkaristusi) süüdistatava varasema elukäigu ja õiguskuulekuse hindamisel. 3.17 Maakohus on karistusega seonduvalt osundanud mitmetele positiivsetele asjaoludele ning ühtegi negatiivset iseloomustust Muhammad Ibrahim Uthmani osas ei ole. Ometi ei ole kohus eeltoodut karistuse mõistmisel reaalselt arvestanud ja asunud seisukohale, et karistusmäär peaks olema üle keskmise ning tingimuslik karistusest vabastamine mõeldav ei ole. Muhammad Ibrahim Uthmani iseloomustavatest tõenditest ja karistusandmetest nähtuvalt 6
(15)ei ole kuritegude toimepanemine süüdistatava tavapärane käitumismall. Süüdistatava senist elukäiku arvestades ei ole karistuse üld-ja eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks vajalik kohaldada pikaajalist reaalset vangistust. Kergem karistus on piisav, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. KarS § 141 lg 1 sanktsiooni ja kohtupraktikat arvestades tuleks Muhammad Ibrahim Uthmani süüditunnistamisel talle mõista leebem karistus ja lugeda see kantuks või kohaldada KarS §de X ja 75 sätteid. Varem kriminaalkorras karistamata ja oma süüd eitavatele süüdistatavatele mõisteti vägistamise eest abitusseisundis oleva kannatanu suhtes kriminaalasjades nr 1-188993 ja 1-12-9884 karistuseks vangistus 1 aasta 6 kuud, mis jäeti tingimisi kohaldamata. Kriminaalasjas nr 1-18-5913 mõisteti sarnastel asjaoludel süüdistatavale karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud, millest 2 aastat ja 1 kuu jäeti tingimisi kohaldamata. Eeltoodu alusel ei saa maakohtu seisukohtadega nõustuda ka Muhammad Ibrahim Uthmanile mõistetud karistusega seonduvalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:
- Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja apellatsioonis toodu juurde ning süüdistatav toetas kaitsja esitatud apellatsiooni. Prokurör ei toetanud apellatsiooni ja taotles jätta apellatsioon rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata.
- Peale ringkonnakohtu istungit esitas kannatanu kohtukõne, milles palub mitte vähendada süüdistatavale mõistetud karistust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kohtuasja materjalide ja esitatud apellatsiooni väidetega ja kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kolleegium asub seisukohale, et kannatanu esitatud kohtukõne tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd see on esitatud pärast kolleegiumi siirdumist nõupidamistuppa, kuid kõik taotlused, avaldused vms tuleb esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. 6.2 Kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav, tuleb kolleegiumil märkida järgmist. Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (
§ 3051
lg 1) rikkumine - sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena
§ 339lg 2 mõttes.
Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega
§ 339
lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 7
(15)7. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatava Muhammad Ibrahim Uthmani õigeksmõistmist temale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud
§ 61lg 2 sätestatut.
Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et
§ 61
lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel
§ 61
lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 7.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 2, tl 105 pöördel-116) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja süüdistatava Muhammad Ibrahim Uthmani õigeksmõistmiseks temale inkrimineeritud kuriteos. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid
§ 342
lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 8. Apellant asub seisukohale, et uuritud tõendite kogum ei kinnita süüdistatava süüd temale inkrimineeritud kuriteos. Käesoleval juhul ei ole tõendatud kuriteo objektiivne ja subjektiivne koosseis. Tõendatud ei ole kannatanu abitusseisund ja seega KarS § 141 lg 1 objektiivne koosseis. Kaitsja väide, et kannatanu ei suuda meenutada vägistamist ning seda ei ole näinud ega kuulnud ka üksi tunnistaja, jääb tagajärjetuks. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kannatanu viibis abitusseisundis, mille tingis tarbitud alkoholi kogus, mistõttu ta polnud võimeline toimunust aru saama ja vastupanu osutama. See, et kannatanu ei mäleta juhtunut ega suuda täiel määral vägistamist meenutada, kinnitab kannatanu viibimist teadvusetusseisundis ehk abitusseisundis. Olukorras, kus kannatanu mäletaks täpselt sündmuste kulgu ja annaks selle kohta üksikasjalikke ütlusi oleks väga raske jaatada teadvusetusseisundid ehk abitusseisundit. 8
(15)8.1 Kolleegium ei nõustu apellandiga, et kogutud ja uuritud tõendid ei võimalda tuvastada süüdistatava tahtlust KarS § 141 lg 1 koosseisuliste tunnuste suhtes. Maakohtu otsuses on üheselt toodud ära tõendid, mille põhjal on asutud seisukohale, et kannatanu käitumise põhjal on võimalik teha tõsikindlaid järeldusi selle kohta, et kannatanu abitusseisund (vt kd 2, tl 112-113 pöördel) oli arusaadav ka süüdistatavale (kd 2, tl 115-116). Seega on maakohus analüüsinud, kas ja millistele tõenditele tuginevalt on maakohus tuvastanud süüdistatava arusaamise kannatanu abitusseisundit põhistavatest asjaoludest teo ajal. 8.2 Kaitsja viitab süüdistatava ütlustele osas, mille kohta asus maakohus seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohus on tunnistanud süüdistatava ütlused osaliselt ebausaldusväärseks ja seda osas, mis puudutab süüdistatava poolt kannatanu seisundi kirjeldamist, kannatanu aktiivsuse kirjeldamist süüdistatavaga suhtlemisel, kannatanu initsiatiivi ülesnäitamise soovi süüdistatavaga seksida ning kogu seksuaalvahekorra ajal toimunud kannatanu käitumist ning peale ärkamist toimunu osalist kirjeldamist (kd 2, tl 112). Lisaks asus maakohus seisukohale, et süüdistatava ütlused seksuaalvahekorra asjaolude osas on ennastõigustavad, ebausaldusväärsed ja eluliselt ebausutavad (kd 2, tl 114 pöördel). Seega ei ole maakohus selles osas süüdistatava ütlusi arvestanud. Tõepoolest ei ole maakohus sõnaselgelt asunud seisukohale, et süüdistatava ütlused osas, mis ei ole usaldusväärsed tuleb tõendikogumist välja jätta. Kolleegiumil tuleb siiski üheselt asuda seisukohale, et süüdistatava ütlused osas, mis maakohus tunnistas ebausaldusväärseks, ei ole usaldusväärne tõend ning sellistele ütlustele ei saanudki maakohus otsust tehes tugineda. Seega jääb tagajärjetuks nendele süüdistatava ütlustele viitamine apellatsioonis, mis on maakohtu poolt tunnistatud ebausaldusväärseteks. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonis esitatud ei ole. 8.3 Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta peab süüdistatava ütlusi osaliselt ebausaldusväärseks ning on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuvate kannatanu ja tunnistajate ütlused ning kogutud teised tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Muhammad Ibrahim Uthmani poolt antud erinevatest ütlustest. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Muhammad Ibrahim Uthmani versiooni, et kannatanu seisund oli väga hea, suhtlemisel oli kannatanu aktiivne ning seda ka suguühte toimumise ajal. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna, hinnanud, kas ütlused on järjepidevad, kas ütlustes on lahknevusi tunnistajate ütlustega või teiste kogutud tõenditega ning kas ütlused on eluliselt usutavad, mistõttu ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 8.4 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Asjaolu, et kannatanu oli raskes alkoholijoobes, ei sea automaatselt kahtluse alla tema ütluste õigsust temaga aset leidnud sündmuste osas, mida kannatanu katkendlikult mäletab. Seejuures tuleb märkida, et kaitsja apellatsioon on vastuoluline, nii püüab kaitsja viidates kannatanu raskele alkoholijoobele tunnistada kannatanu ütlused ebausaldusväärseks, kuid teisalt asub seisukohale, et kannatanu ei olnud sellises alkoholijoobes, et oleks olnud abitusseisundis. Seega apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta kannatanu ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 9
(15)8.5 Apellatsioonis toodud etteheidetele, et tunnistajate C ja W ütlused on suures osas kannatanu ütlustest tuletatud, märgib kohtukolleegium järgmist. Käesolevas asjas on maakohus käsitlenud tunnistajate C ja W ütlusi nii tõendina teatud asjaolude suhtes mida nad on ise vahetult tajunud, st näinud või kuulnud kui ka lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast (vt RKKKo nr 3-1-1-73-15 p 11) kannatanu antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ja hindamiseks. Seega kaitsja sellekohane etteheide jääb tagajärjetuks ning on kooskõlas kohtupraktikaga. 8.6 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et tunnistaja Q ütlused ei kinnita kannatanu abitusseisundit. Kaitsja on viidanud apellatsioonis tunnistaja ütlustele valikuliselt. Tunnistaja on andnud üheseid ütlusi, et kannatanu nägi välja väga joobunud ning tema arusaama järgi ei olnud kannatanu endast väga teadlik, ei olnud teadvusel täielikult. Oli nii purjus, et sõbrad tahtsid teda koju saata. Ta kõne ei olnud väga selge, enamus aega pobises enda ette, aga mitte inglise keeles. Autost sai välja omal jalul, aga kõikus tugevasti (kd 1, tl 91-91 pöördel). Seega tajus tunnistaja Q, kes oli täiesti kõrvalseisja isik üheselt, et kannatanu oli väga joobunud ning ei olnud täielikult teadvusel ega endast väga teadlik, mis omakorda viitab üheselt kannatanu arusaamisvõimetusele, mis pärssis oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata ehk kannatanu oli abitusseisundis. Ka asjaolu, et kannatanu ei tahtnud minna taksosse ja näitas selles osas vastumeelsust oma sõpradele, kinnitab taas tegelikkuses seda, et kannatanu reaalselt ei adunud olukorda kui joobes ta on, mis taas omakorda viitab sellele, et kannatanu taju oli tugevalt pärsitud. 8.7 Apellant viitab Tulika 30 maja turvakaamera ja XXX asuva maja turvakaamera salvestistele taas valikuliselt. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub üheselt, et kannatanu tasakaal ja koordinatsioon ei ole mitte ainult ebakindel ja aeglane nagu apellant püüab väita, vaid kannatanu ei suuda hoida kõndides tasakaalu, teeb ukse juures liigutusi ja ei mõista, miks uks ei avane, mis ilmselgelt ei ole omane adekvaatsele inimesele. Seejuures ei suuda kannatanu püsti seista ega mobiiltelefoni käes hoida ning kukub korduvalt maha ning see kõik toimub ca 12 minuti jooksul enne süüdistatava saabumist. Lisaks näitab kannatanu abitust see, et ta ei suuda leida lahendust kuidas korterisse pääseda ega abi otsida, nt helistada, kuigi telefon on kannatanul olemas. Sellised käitumisaktid on iseloomulikud just raskele joobele, mille tõttu isik ei saa aru ümbritsevast olukorrast ega suuda lahendust leida, mitte lihtsalt alkoholijoobele nagu kaitsja püüab seda näidata. Süüdistatava juuresolekul püüab kannatanu maas olles taas ust lükata, mis näitab seda, et kannatul on ilmselgelt soov koduuksest sisse saada. Nõustuta saab üheselt maakohtuga, et kannatanu poolt ei ole tehtud ühtegi liigutust, mis näitaks seda, et kannatanu sooviks süüdistatavaga kuhugi minna, vaid vastupidi kannatanu toetub kaitsvalt maja uksele. Ka XXX turvakaamera salvestiselt nähtub samuti, et kannatanu ei kõnni iseseisvalt süüdistatava korterisse, vaid täielikult süüdistatava toel ning ka sel ajal on kannatanu kõnnak tugevalt kõikuv. See, et kannatanu kõnnib sirgelt tuleneb üheselt sellest, et süüdistatav teda toetab ja juhendab. Ka trepikojas toetub kannatanu süüdistatavale, kuna tema kõnnak on kõikuv ja tasakaalutu ning süüdistatav toetab kannatanut lausa mõlema käega, et teda püsti hoida ja trepist üles saada. Asjaolu, et kannatanu ei ole meeleheitel, endast väljas või nutlik nagu märgib kaitsja, tulenebki sellest, et kannatanu on raskes alkoholijoobes, mille tõttu ei saa ta aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes tehtavaid toiminguid. Apellant jätab läbivalt tähelepanuta, et tõendeid tuleb hinnata kogumis, mitte eraldi nagu apellant on seda apellatsioonis teinud. 8.8 Asjaolu, et kannatanu läks järgmisel hommikul ehk 12.07.2020 peale ärkamist rahulikult ja takistamatult majast välja ning oli hommikul pärast seksuaalvahekorda suhteliselt rahulikus olekus ning tunnistajad kirjeldasid kannatanu seisundit kui segaduses olevat, ei tähenda seda, 10
(15)et vägistamist ei toimunud. See, et kannatanu ei käitunud hüsteeriliselt ei ole kannatanule etteheidetav. Siinkohal tuleb arvestada, et kannatanu oli sellises olukorras esmakordselt ning tegemist on 18 aastase noore naisega. Inimesed reageerivadki sündmustele erinevalt ning ka probleemilahendusoskused on inimestel erinevad. Vägistamise toimumist ei tee ebausutavaks see, kui kannatanu ei anna koheselt sündmuskohal teada juhtunust või juhtunu ei kutsu sündmuskohal olles kannatanus esile hüsteerilist käitumist. On üldteada, et šokk võib väljenduda erinevatel inimestel erineval moel. Tegemist on pelgalt kaitsja arvamusega, et peale vägistamist peaks šokk väljenduma endast väljas olemisega, meeleheitega vms. Ka kaitsja arvamus, et on eluliselt usutav ja tõenäoline, et esmakordse seksuaalaktiga võivad suguelundite piirkonnas tekkita vigastused, eriti kui isik on joobes on oletuslik, kuid kohus ei saa rajada otsust oletustele, vaid lähtub esitatud tõendite kogumist. Kaitsja arutlused kannatanu riietusesemete äravõtmise ja vastupanu osutamise ning nõusoleku olemasolu seksuaalvahekorra alustamise osas, on kaitsja toetunud ainuüksi elulisele usutavusele, kuid mingeid tõendeid nende väidete kinnitamiseks esitatud ei ole. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina
§ 63lg 1 tähenduses (vt RKKKo nr 3-1-1-72-13, p 14).
Kohtuotsus saab
§ 60
lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Seega apellandi väited, mis põhinevad apellandi enda oletustel ja arvamustel ning elulisel usutavusel ei ole kriminaalmenetluses tõendiks. 8.9 Maakohus ei ole tavalist joovet käsitlenud abitusseisundina. Maakohus tuvastas eksimatult kannatanul joobe, mille tõttu ei saanud kannatanu aru ümbritsevast olukorrast ega suutnud mõista ja takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid. Maakohtu poolt tõendatud asjaolud viitavad üheselt joobeseisundile, mida saab käsitleda olukorrana, milles isik oli abitusseisundis (vt kd 2, tl 112-113). Maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning kolleegium nõustub maakohtu argumentide ja järeldusega, mistõttu ei pea kolleegium sellel küsimusel pikemalt peatuma. Ka on maakohus analüüsinud nii kannatanu kui ka süüdistatava teoeelset ja – järgset käitumist (kd 2, tl 113 pöördel-115), arvestanud esitatud kaitseversiooniga ning andnud sellega juba ka vastuse apellatsioonis toodule. 8.10 Maakohus on veatult tuvastanud ka selle, et süüdistatavale oli äratuntav kannatanu silmnähtavalt raske alkoholijoove ja ta oli sellest teadlik ning ta sai kannatanu sellisest seisundist aru. Kaitsja seisukohad, et kannatanu ei väljendanud oma mittenõustumist seksuaalvahekorraks ning ei tõrjunud süüdistatavat eemale, ei karjunud, ei otsinud abi ega jooksnud välja, on ainetud. Kaitsja jätab tähelepanuta, et kannatanu oli seisundis, milles ta polnud võimeline KarS § 141 lg 1 mõttes vastupanu osutama ja toimunust aru saama, seega sellised apellandi seisukohad on otsitud. Kannatanu on järjepidevalt kinnitanud, et tema mälupildid on lünklikud ning ta mäletab üksikuid momente juhtunust. Antud juhul sai süüdistatav kannatanu sellisest seisundist aru ja selle tõttu osutuski süüdistataval objektiivselt võimalikuks ja kergendas oluliselt kaasata kannatanu tahte vastasele sugulise teole. Nõustuda saab maakohtuga ka selles, et vähetähtis ei ole asjaolu, et ajal, mil kannatanu korteris olles korraks n-ö teadvusele tuli ja mäletab tugevat valu tupes, proovis ta süüdistatavat käega ära lükata ja palus süüdistatavalt tegevus lõpetada, kuid süüdistatav seda ei teinud ning kannatanu kustus taas ära. Sellisest kannatanu käitumisest nähtub üheselt nõusoleku puudumine seksuaalvahekorraks ning kuivõrd süüdistatav ei katkestanud ka kannatanu nõudmise peale vahekorda, siis annab selline käitumine alust jaatada subjektiivse koosseisu täidetust KarS § 141 mõttes. Seejuures ei too apellant välja mitte ühtegi tõendid, millest tuleneks, et kannatanu andis oma käitumisega signaale valmisolekust seksuaalselt suhelda, mistõttu on sellised apellandi väited taas ainetud. 11
(15)Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Muhammad Ibrahim Uthmani käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 141 lg 1 järgi. 9. Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja
§ 7
lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt lahendis nr 3-1-1-77-15 märkinud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka
§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.
Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 10. Apellant on vaidlustanud ka mõistetud karistust, mistõttu võtab kolleegium seisukoha ka mõistetud karistuse osas. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. 10.1 Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas üles- või allapoole sanktsiooni keskmist määra ja selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt nt RKKKo nr 3-1-1-52-13, p 19). Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks. KarS § 141 lg 1 näeb ette karistusena ühe- kuni kuueaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 3 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Muhammad Ibrahim Uthmanile mõistnud KarS § 141 lg 1 järgi vangistuse 4 aastat, seega üle sanktsiooni keskmise määra. 10.2 Maakohus ei ole karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on karistuse mõistmisel võtnud lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmise määra. Seejärel on maakohus sanktsiooni määra vastavalt süüdistatava süüle suurendanud ning tuvastanud süüd kergendavate asjaolude ja raskendavate asjaolude puudumise ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse määra on maakohus korrigeerinud preventsioone silmas pidades. Lisaks on maakohus arvestanud süüdlase iseloomustavaid andmeid. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellandi apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. 12
(15)10.3 Maakohus ei ole arvestanud süüdistatava kahjuks seda, et vägistamine on üks raskemaid esimese astme kuritegusid, vaid arvestas konkreetse kuriteoga põhjustatud tagajärge kannatanule. Maakohus arvestas seda, et sellise kuriteoga põhjustatud tagajärg kannatanule on pikaajaline, kahjustades nii füüsilist kui vaimset tervist. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohad, milles korduvalt rõhutatud (vt nt nr 3-1-1-76-12, p 7; 3-1-1-58-13, p 7, 1-19-4150, p 26), et süü suurust võib iseloomustada tagajärje raskus. Süü suuruse arvestamisel tulebki alati arvestada objektiivseid asjaolusid, s.o tegu ja tagajärge ning subjektiivseid asjaolusid, s.o motiivi ja eesmärki. Seega on maakohus õigustatult arvestanud tekitatud tagajärge ja selle raskust. 10.4 Maakohus on tulenevalt süüdistatav versioonist ja ütlustest järeldanud, et kannatanu võis anda teada enda süütusest süüdistatavale ning isegi kui selline jutuajamine kannatanu ja süüdistatav vahel ei ole aset leidnud, on maakohus asunud seisukohale, et tulenevalt süüdistatava enda ütlustest pidi selline asjaolu olema süüdistatavale arusaadav. Seda järeldust, et see pidi olema süüdistatavale arusaadav, et kannatanu võib olla neitsi ei ole kaitsja apellatsioonis kummutanud. Kohtupraktika kohaselt peab kohus lisaks kuriteo koosseisuga hõlmatud asjaoludele süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist (vt nt RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 11), kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist kaitstavasse õigushüvesse. Seega ei ole midagi etteheidetavat selles, et süü suuruse tuvastamisel on maakohus arvestanud süüdistatava käitumisega vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist ning kaitsja sellised etteheited on ainetud. 10.5 Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ning neid ei ole märgitud ka apellatsioonis. Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingitele muudele asjaoludele, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Kaitsja ei ole põhjendanud, miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu, et isik on varasemalt kriminaalkorras karistamata, lugeda korduvalt eripreventiivses mõttes karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Süüdistatava isik ning teda positiivselt iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale KarS § 141 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Muhammad Ibrahim Uthmani süü suurusele ning selle vähendamiseks puudub alus. 10.6 Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et kriminaalmenetluse lõpetamise määrusi antud juhul süüdistatavat iseloomustava materjaline arvestada ei saa. Kohtupraktika kohaselt eeldab
§ 202kohaldamine, et eelnenud kriminaalmenetluse käigus on süüdistatava käitumises tuvastatud Kar
S § 2 lg-s 2 sätestatud teo karistatavuse üldised eeldused – süüteokoosseis, õigusvastasus ja süü. Seega on kriminaalmenetluse lõpetamisel
§-s 202 sätestatud alusel teatud määral isikut süüstav toime (nt RKKKo nr 3-1-1-84-10, p 34).
§ 202
on kohaldatav juba siis, kui tõendikogum võimaldab põhjendatud kahtlustust selles, et isik on toime pannud teise astme kuriteo, tema süü ei saa tõenäoliselt osutuda suureks, menetluse jätkamiseks ei ole avalikku huvi, isik on menetluse lõpetamisega nõus ning vähemalt on asunud heastama tekitatud kahju ja võtnud kohustuse menetluskulude tasumiseks (vt RKKKo 1-17-3615, p 21). Maakohus ei ole nende andmete pinnalt tõdenud, et süüdistatav oleks nendes tegudes süüdi mõistetud või arvestanud, et 13
(15)tulenevalt nendest andmetest esineb mingi õiguslikult relevantne seos. Maakohus asus seisukohale, et nende andmete pinnalt saab teha järelduse, et süüdistatava suhtes on toimunud kriminaalmenetlus, mis näitab, et tema käitumine ei ole olnud laitmatu ja see asjaolu on süüdistatavat iseloomustavaks materjaliks. Sellist maakohtu argumentatsiooni peab kolleegium lubatavaks ja asjakohaseks, kuna süüdistatava eelnev elukäik on asjaolu, mis iseloomustab süüdistatavat ja selle alusel on võimalik teha tulevikuprognoose. Seejuures ei ole maakohus seda asjaolu pidanud määravaks, vaid on seda arvestanud. Kaitsja viited KarS § 5 lg 1, lg 2 ei ole asjakohased, kuna
§ 202
alusel isikut, kelle suhtes kriminaalmenetlus avaliku menetlushuvi puudumise tõttu lõpetati, ei loeta kriminaalkorras karistatuks ning maakohus ei ole käsitanud süüdistatavat kuriteos süüdi olevana ega lugenud karistatuks, vaid asus üheselt seisukohale, et süüdistatav on varem kohtulikult karistamata. Tulenevalt eeltoodust ei ole maakohus kaalutusviga teinud. 10.7 Kaitsja toob välja süüdistatava positiivselt iseloomustavad asjaolud, kuid jätab tähelepanuta negatiivsed iseloomustavad asjaolud. Maakohus on seevastu arvestanud nii positiivseid kui ka negatiivseid iseloomustavaid (varasem käitumine ei ole olnud laitmatu, kuna on olnud kokkupuuted õiguskaitseorganitega) asjaolusid kogumis, mistõttu positiivseid iseloomustavaid asjaolusid ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord arvestada täiendavalt erandlikeks asjaoludeks ja karistusmäära vähendavaks asjaoluks. Apellatsioonis ei ole esitatud uusi iseloomustavaid asjaolusid, mis ei oleks olnud maakohtule teada ja mis iseloomustaksid täiendavalt süüdistatava positiivset elumuutust peale maakohtu istungit ja näitaksid, et süüdistatava käitumine on veel rohkem ja oluliselt muutunud. 10.8 Asjaolu, et KarS § 141 lg 1 järgi kuriteo toimepannud isikutele on mõistetud leebem karistus ning kohaldatud KarS § X sätteid, ei võimalda järeldada, nagu oleks maakohtu poolt süüdistatavate karistamisel irdutud KarS § 56 lg-s 1 sätestatust ning karistuse individualiseerimise põhimõttest. Kolleegiumil tuleb märkida, et ei ole olemas samalaadsete kuritegude korral niinimetatud „keskmist süüd ja keskmist karistust“, millest kohus peaks juhinduma. Iga kuritegu on individuaalsete tehioludega ning igal üksikul juhul tuleb tuvastada individuaalne süü suurus, tuvastatakse olulised asjaolud nii isikuga kui ka süüteo toimepanemisega, arvestatakse preventiivseid eesmärke, mistõttu on asjakohatu otsida käesoleval juhul võrdlust karistusmäära mõistmisel teiste isikute poolt toimepandud ja süüdimõistetud isikutega. Seejuures kaitsja viidatud kriminaalasjas nr 1-18-8993 oli kohus seotud esitatud apellatsiooni piiridega, seega puudus kohtul võimalus tehtud karistuse ettepanekust irduda. 10.9 Kaitsja apellatsioonis toodule vabastada Muhammad Ibrahim Uthman mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi, märgib kohtukolleegium järgmist. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt RKKKo nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest ja kohus ei pea karistusest vabastamise ebaotstarbekust põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (vt RKKKo nr 3-1-1-99-06, p-d 1617). Kolleegium leiab, et maakohus on kõiki ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses ei olnud maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava mõistetud 14
(15)vangistusest vabastamata jätab, on maakohu seda siiski teinud ning leidnud, et vabastamine on välistatud. 10.10 Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo nr 3-1-1-40-04). Kolleegiumil tuleb märkida, et antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole Muhammad Ibrahim Uthmani suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 73 või X sätteid, ei osalist ega täielikku karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt Muhammad Ibrahim Uthmani suhtes kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, mistõttu Muhammad Ibrahim Uthmani karistamine reaalse vangistusega on põhjendatud. Seejuures puuduvad kõnealuses asjas märkimisväärsed erisused nii süüteo toimepanemise asjaoludes või süüdlase isikus, mis teeks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks. Lisaks väärib märkimist, et kohtupraktika kohaselt on karistuse kandmisest osalise vabastamise instituudi eesmärk üksnes nn šokivangistus, mida tuleb sisustada eripreventiivselt kui isiku tõsist hoiatamist lühiajalise - s.o mõnekuulise vangistusega (vt RKKKo nr 3-1-1-4104, 3-1-1-21-05). Osalisel karistusest tingimuslikul vabastamisel tuleb kohesele ärakandmisele määratavat karistust käsitada igal juhul vaid kuudes vältava lühivangistusena. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest avaldub sellise sanktsiooni preventiivne toime vangistuse lühiajalisuses, kuid käesolevaks ajaks on süüdistatav viibinud vangistuses juba üle aasta, mis ilmselgelt ei ole enam lühivangistus ega täida seega oma eesmärki. 11. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.
§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.
Apellatsioonimenetluse kulu on Muhammad Ibrahim Uthmanile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Muhammad Ibrahim Uthmani kaitsja Leelo Viil esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsuse analüüsiks 60 minutit, süüdistatava nõustamiseks Tallinna Vanglas 25 minutit, apellatsiooni koostamiseks 240 minutit ja kohtuistungil osalemise eest 60 minutit. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 347 eurot, millele lisandub käibemaks 69,40 eurot, kokku summas 416,40 eurot. Kaitsja taotlus apellatsioonimenetluses tehtud toimingute eest tasu hüvitamiseks on seega põhjendatud ning kuulub rahuldamisele koos käibemaksuga kokku summas 416,40 eurot. Vanalinna Advokaadibüroo kasuks tuleb välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 416,40 eurot.
§ 185
lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse
§ 337
lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Muhammad Ibrahim Uthmani suhtes muutmata ning kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. 12. Eeltoodu alusel ja juhindudes
§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu 15.
juuni 2021.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 15
(15)