Obsah (5)

§ 402§ 414§ 195§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Harju Maakohus Kohtunik Laura-Liis Sarapuu 30.11.2021.a., Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-20-134519 Ts

(võlaõigusseadus) § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. 4. Pooled vaidlevad, kas leping on sõlmitud. Hageja on esitanud laenulepingu koos maksegraafiku ja lisaga (dtl 32-36), mis on kostja poolt 27.05.2019 digitaalselt allkirjastatud. Kohus leiab, et kostja väide, et tema asemel allkirjastas laenulepingu muu isik, on tõendamata. Asjaolu, et kostjale väljastatud e-residendi digitaalne isikutunnistus xxxx on tunnistatud 08.10.2020 kehtetuks, mille kohta on kostja esitanud 08.10.2020 teate (dtl 102-104), ei seondu sellega, kes allkirjastas 27.05.2019 lepingu. Kostja esitatu kohaselt tunnistati digitaalne isikutunnistus kehtetuks seoses kostja enda poolt tehtud avaldusega. Teade ei sisalda teavet lepingu allkirjastamise kohta ega tõenda kostja väidetud asjaolusid. Asjassepuutumatu on ka 22.05.2020 e-kiri (dtl 60-61), millega kostjalt on küsitud teavet temale väljastatud digitaalse isikutunnistuse kasutamise kohta. Kohus nõustub hagejaga, et täiendavalt tõendab lepingu sõlmimist kostja poolt ka asjaolu, et kostja asus lepingut täitma: laenu tagasimakseid on tehtud kostja kontolt (maksekorraldused dtl 84-85) ning kostja kontrolli all olnud ühingu kontolt (dtl 86 02.03.2020 ülekanne A OÜ-lt, kostja 02.03.2020 äriregistrist nähtuvalt ainuosanik ja ainus juhatuse liige). Riigikohus on selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on IDkaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud (2-16-124450, p 22). Kohus selgitas kostjale nimetatud asjaolu tõendamise vajadust (dtl 94), kostja esitatu viidatud eelduse ümberlükkamiseks piisav ei ole. Kohus tuvastab, et pooled sõlmisid 27.05.2019 laenulepingu nr xxxx. 5.

(võlaõigusseadus) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 402

lg 1 järgi tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

§ 414

lg 1 järgi müügileping moodustab tarbijakrediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning 2 mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena, kui müüja annab ostuhinna finantseerimiseks krediiti ise, krediidiandja on tarbijakrediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel kasutanud müüja kaasabi või kui müügilepingu ese on tarbijakrediidilepingus sõnaselgelt kindlaks määratud.

1. 27.05.2019 lepinguga on kokku lepitud, et hageja annab laenu Apple xxxx ostmiseks müüjalt 1 OÜ, laenusumma kantakse müüja arvele. Lepingu p 6 järgi kui müüja ei täida müügilepingust tulenevat kauba üleandmise või teenuse teostamise kohustust või kaup/teenus ei vasta müügilepingule ning müüja on õigustamatult keeldunud laenusaaja õiguskaitsevahendite rahuldamisest, võib laenusaaja müügilepingu alusel laenuandja suhtes keelduda omapoolse kohustuse täitmisest. Kostja väitel ei ole ta Apple xxxx kätte saanud, hageja väitel väljastati kaup müüjalt saadud teabe kohaselt kliendile Xxxx aadressi väljastuspunktist 03.06.2019 18:11:
2. Kohus leiab, et kostja väide selle kohta, et kaup jäi tegelikult üle andmata on eluliselt ebausutav olukorras, kus lepingujärgseid tagasimakseid on alates lepingu sõlmimisest 11 kuu vältel tehtud. Samuti ei ole kostja välja toonud, et ta oleks pöördunud müüja poole müügilepingu täitmise nõudega. Kostja on asunud väitma, et ta ei ole kaupa saanud alles kohtumenetluses. Kohus leiab, et kostjal puudub õigus keelduda laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest lepingu p 6 ja

§ 414lg 3 järgi.

7.

§ 195

lg 2 järgi kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Kohus tuvastab, et laenuleping on üles öeldud hageja avaldusega alates 21.08.2020 (dtl 37). Kuna laenuleping on üles öeldud, on kostja õigus laenusumma kasutamiseks lõppenud. Hageja on esitanud nõudearvestuse (dtl 25-26), millele kostja vastuväiteid esitanud ei ole, arvestuse kohaselt on saadud laenusummast tagastamata 732,72 eurot ning kuni lepingu ülesütlemiseni arvestatud tasumata intress on 89,83 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 732,72 eurot eurot ja intressi 89,83 eurot. 8. Hageja nõuab kostjalt ka sissenõudmiskulude hüvitamist summas 15 eurot. Kohus tuvastab, et hageja saatis kostjale järgmised meeldetuletuskirjad: 02.05.2020, 08.05.2020, 03.06.2020, 09.06.2020, 02.07.2020, 09.07.2020 (dtl 40-45), so kõik enne lepingu lõppemist.

§ 1132

lg 1 kohaselt lepingu kehtivusajal võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt võla sissenõudmiskulude hüvitamist iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava vaid ühe meeldetuletuskirja eest summas kuni 5 eurot. Eelmises lauses nimetatud sissenõudmiskulude hüvitis suureneb iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta 5 euro võrra. Käesolevas lõikes nimetatud hüvitist on võlausaldajal õigus nõuda ainult juhul, kui ta on saatnud tarbijale enne vähemalt ühe tasuta meeldetuletuse. Hageja nõuab kulu 5 eurot kirja kohta hüvitamist seoses 08.05.2020, 09.06.2020 ja 09.07.2020 teadete saatmisega, viidatud tõenditest nähtuvalt on eelnevalt tasuta meeldetuletused saadetud. Kostja nõude ulatusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu 15 eurot. 9.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

1. Lepingu kohaselt on nii intressi- kui viivisemäär 20% aastas. Hageja on esitanud viivisearvestuse (dtl 39), mille kohaselt on hageja arvestanud nimetatud määras viivist tasumata osamaksetelt ning alates lepingu ülesütlemisest kogu täiendavalt tagastamata laenusummalt hagi esitamise seisuga 29,06 eurot. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 29,06 eurot. 3 Menetluskulude jaotus ja hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus
2. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seoses hagi rahuldamisega jäävad menetluskulud kostja kanda.
3. Hageja on välja toonud, et tal tekkis menetluskulu 175 eurot, so kulu riigilõivule. TsMS § 138 lg 1 ja 2 ja § 139 lg 2 alusel on riigilõiv menetluskulu, mis tasutakse vastavalt riigilõivuseaduses (RLS) sätestatule. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist on hageja tasunud hagi esitamiselt lõivu 175 eurot, mis vastab hagihinnale. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 175 eurot.
4. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Laura-Liis Sarapuu kohtunik 4