Obsah (6)

§ 76§ 100§ 101§ 142§ 145§ 9

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised ja nende esindajad Harju Maakohus, Talli

) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 sätestab kohustuse täitmise vastavalt lepingule või seadusele.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine.

§ 101

lg 1 p-s 1 ja § 108 lg-s 1 on sätestatud, et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. Poolte vahel puudub vaidlus järgmises: - C OÜ (laenuandja) ja F OÜ (laenusaaja) sõlmisid kostja isikutunnistust (ID-kaarti) kasutades 17.07.2017 laenulepingu nr xxxx (19.10.2018 hagiavalduse lisa 1), mille alusel andis laenuandja laenusaajale laenu 1000.00 eurot (19.10.2018 hagiavalduse lisa 2); - F OÜ võlgnevuse osas koostas Pärnu Maakohus 08.10.2018 määrusena maksekäsu, mis jõustus edasikaebamata; - 17.07.2017 olid F OÜ seaduslikeks esindajateks kostja ning J. M., kes olid tol ajal elukaaslased; - laenuandja ja laenusaaja juhatuse liikme J. K. (kostja) isikutunnistust (ID kaarti) kasutades on sõlmitud 17.07.2017 laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu nr xxxx (19.10.2018 hagiavalduse lisa 3), mille järgi vastutab kostja laenusaaja poolt tagastamata laenusumma, tasumata intresside ning kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvi, viivise ja kahju, samuti võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, summas kuni 2000.00 eurot; - kolmas isik on kostja eest võlgnevust tasunud nii, et nüüdseks on tasumata 305.20 eurot. See on tuvastamist leidnud Harju Maakohtu 09.04.2021 määruse p-s 2 ning seda on kinnitanud Tallinna Ringkonnakohus 29.06.2021 määrusega. II Pooled vaidlevad eelkõige selle üle, kas 17.07.2021 sõlmitud käenduslepingu allkirjastas kostja või seda teinud kolmas isik kostja teadmata. Vastavalt isikutunnistusele, elamisloakaardile ja digitaalsele isikutunnisele väljastatavate sertifikaatide kasutustingimuste p-le 2.3 kohustub sertifikaadiomanik kaitsma oma PIN-koode parimal võimalikul viisil ning juhul, kui need on väljunud sertifikaadiomaniku kontrolli alt, kohustub omanik viivitamatult koodid ära muutma või kui muutmine ei ole võimalik, siis peatama sertifikaatide kehtivuse. Samade kasutustingimuste p 3.

1. kohaselt vastutab sertifikaadi omanik sertifikaadiga tehtud digitaalsest isikusamasuse kontrollimisest ja antud digitaalallkirjadest tulenevate tagajärgede eest nii sertifikaatide kehtivuse ajal kui pärast nende kehtivuse lõppu ainuisikuliselt ning täies ulatuses. Seega juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Nimetatut on selgitanud Riigikohtu Tsiviilkolleegium 16.12.2019 otsuse nr 2-16-124450 p-s
2. 4 Järelikult tuleb kostjal tõendada, et tema 17.07.2017 talle väljastatud ID-kaarti ja PIN-koode ei tarvitanud lepingu sõlmimisel kostja tahte kohaselt. Kohus on seda kostjale selgitanud 28.10.2019 kirjas. Kostja on esitanud Politsei- ja Piirivalveametile 13.11.2018 kuriteoteate (kostja 23.05.2019 dokumendi lisa 1) selle kohta, et tema isikut tõendavat dokumenti kasutati 17.07.2017 kostja tahtevastaselt. Kostja kinnitas istungil, et Politsei- ja Piirivalveamet tema kaebuse peale menetlust ei alustanud (18.03.2021 protokolli lk 3). Kostja on tõendamiseks esitanud vastuse S AS hoidlast (09.11.2018 dokumendi lisa 1), mille järgi on kostja kaarti ja koode kasutatud 17.07.2017 järgmiselt: autentimiseks kell 15.20 ja kell 16.33 ning allkirjastamiseks kell 16.45, kell 17.11 ja kell 17.13 (hageja 22.04.2019 seisukoha lisad 2-3). Kostja sõnul ei ole just kahel viimasel korral tema dokumente allkirjastanud. Samas ei ole kostja vaidlustanud seda, et tema 17.07.2017 kell 16.45 käendusavalduse allkirjastas. Xxxx uksekaardi logi, 17.07.2017 „xxxx“ ajakava, uudiseplokkide teksti, veebiväljaande logi, samuti kostja ja tunnistaja IV vaheline kirjavahetus, teekonna kuvatõmmis, telefoni kumatõmmis, F OÜ registriandmete ajalugu (09.11.2018 dokumendi lisad 2-11) ainuüksi ei tõenda, et tahteavaldust ei andnud kostja ise või see ei antud tema tahte kohaselt. Nimetatust võib järeldada kostja tööpäeva olemust ning kostja sisenemist töökohta, kuid mitte kostja võimatust allkirjastada lepinguid. Kohus on rahuldanud kostja taotluse ning kogunud tõendeid 28.04.2020 määruse alusel T AS-ilt ja AS-ilt P. Kogutud tõendid aga kostja positsiooni ei toetanud. Samuti on kohus rahuldanud kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks 04.06.2020 määrusega ning kohus on üle kuulanud tunnistajatena O. S., E.-L. K., R. K. ja J. M.. O. S., E.-L. K., R. K. ütlustega kogumis on tõendatud, et kostja viibis 17.07.2017 kella 17.00 paiku tööl ning majast väljumine oleks olnud ebatavaline. Samas ei osanud O. S. midagi enamat päevast esile tuua, kui selle, et tegemist oli tavalise esmaspäevaga. Ka E.-L. K. sõnul oli tegemist tavalise tööpäevaga ning selle alusel tunnistaja eeldas, et ka kostja pidi olemas majas õhtuni. R. K. teadis kõnelda, et sel päeval oli tal võte kostjaga. Seda asjaolu oli tunnistaja kontrollinud töögraafikust, aga muidu oli tegemist tavalise tööpäevaga koos kostjaga. Samas ei piisa nimetatud kirjalikest tõenditest ega tunnistajate ütlustest selleks, et välistatud oleks kostja väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodide tarvitamine 17.07.2017 lepingu sõlmimisel kostja tahtekohaselt. Isegi kui kostja ei saanuks tööülesannete täitmisest tulenevalt ise 17.07.2017 vaidlusaluseid tahteavaldusi anda, siis ei ole välistatud, et seda tegi kolmas isik kostja soovil ja teadmisel. Kuigi menetluse kestel on kostja kahtlustanud lepingute allkirjastamises J. M.t, siis tunnistajana ülekuulatud J. M. eitas seda. Tunnistaja sõnul ei olnud tema käes kostja ID-kaarti ning ta ei teadnud paroole. Tunnistaja ütluste usaldusväärsust toetab kostja enda kinnitus, et J. M. suhtes kriminaalmenetlust ei alustatud. (18.03.2021 protokolli lk 3). Vaikimisi tuleb eeldada, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, siis tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist ei ole kostja suutnud tõendada. 5 Seega jääb J. K. vastuhagi 17.07.2017 lepingu tühistuse tuvastamise osas TsÜS § 129 lg 1 alusel rahuldamata. III

§ 142

lg 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja põhivõlgniku kasuks võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.

§ 145lg 1 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud 17.07.2017 käenduslepingu kehtivuse ning kohus on 09.04.2021 määrusega lõpetanud osaliselt menetluse Krediidikaitse Grupp OÜ hagis J. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks põhinõude osas summas 694.80 eurot, intressinõude osas summas 60.00 eurot, hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas summas 548.00 eurot ning hagi esitamisest arvestatud ja sissenõutavaks muutunud viivisenõude osas summas 392.00 eurot, kokku 1694.80 eurot ning jätkanud menetlust Krediidikaitse Grupp OÜ hagis J. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks põhinõude osas summas 305.20 eurot, siis ei anna kohus hinnangut nõuetele, mille osas on menetlus lõppenud. Kostja on esitanud sisulise vastuväite 17.07.2017 käenduslepingu osas selles, et kostja sõnul allkirjastas laenuandja lepingu alles 19.10.2018, s.o kohtumenetluse ajal, mistõttu leping enne ei jõustunud. Nimetatu läheb vastuollu kostja enda vastuhagi nõudega, kus kostja on palunud tuvastada sama lepingu tühisus. Isegi eelnimetatut kõrvale jättes ei muutu käendusleping olematuks sellega, et laenuandaja ei allkirjasta ise lepingut, kuigi on asunud lepingut täitma, sh laenu väljastama (

§ 9lg 1 ja § 144 lg 1 koosmõjus).

Samuti on kostja esile toonud, et temani ei ole jõudnud nõudest loovutamise teated, kuna kostjal puudub juurdepääs e-posti aadressile. Vastavalt käenduslepingu p-le 3.3 ja lepingu sissejuhatusele võis kostjale teavet saata aadressile xxxx (19.10.2018 hagiavalduse lisa 3). Laenuandaja teatas nõudest loovutamisest just aadressile xxxx (19.10.2018 hagiavalduse lisa 5). Seega ei saa kohus selle kostja vastuväitega nõustuda.

§ 100

, § 101 lg 1 ning 17.07.2017 käenduslepingu p-de 1.1-1.2 ja p 2.1 alusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista tasumata võlg 305.20 eurot. Seetõttu puudub kohtul vajadus anda hinnang hageja alternatiivsele nõudele. IV Seega kohus leiab, et Krediidikaitse Grupp OÜ hagi J. K. vastu võlgnevuse väljamõistmiseks on põhjendatud, tõendatud ja kuulub rahuldamisele ning J. K. vastuhagi 17.07.2017 sõlmitud käenduslepingu tühisuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud, tõendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus mõistab kosjalt hageja kasuks välja võla 305.20 eurot. Menetluskulude jaotus Kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ning koosmõjus TsMS § 168 lg-ga 5 jätab kohus menetluskulud kostja kanda, sest hagi kuulub rahuldamisele ja vastuhagi jääb rahuldamata ning 09.04.2021 määrusega lõpetas kohus 85% ulatuses hagi menetluse, sest kostja eest tasus kolmas isik 85% võlast. TsMS § 177 lg 2 alusel määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Mõistlik kohtunik 6