Obsah (4)

§ 182§ 116§ 108§ 175

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number Otsuse kuupäev Kohtunik Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine 3-20-1812 10. detsember 2021 Maria Lõbus X ka

) § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lõike 1 punkt 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lõige 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lõige 6).

3-20-1812 ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kinnipeetav X (kaebaja) esitas
2. jaanuaril 2020 Viru Vanglale kahjunõude nr 616/14-
3. Kaebaja selgitas, et tema suhtes kohaldati
4. novembri
5. a käskkirjaga nr 6-4/287-1 täiendavaid julgeolekuabinõusid ja ta paigutati kambrisse P-
6. Kaebajat sunniti magama ülemisel naril, vaatamata sellele, et tal on tõsised probleemid selja ja jalgadega. Kaebajal oli valus üles ja alla ronida.
7. novembril 2019 kella 6.45‒7.00 paiku narilt alla ronides kukkus kaebaja põrandale ja kahjustas roideid paremal küljel (murd või pragu). Kaebaja palus teda samal päeval üle vaadanud arstil teha röntgeni, kuid arst keeldus. Röntgen tehti alles
8. detsembril
9. Kaebaja palus hüvitada tema tervisele tekitatud kahju summas 3000 eurot. Viru Vangla kahjunõudele tähtaegselt ei vastanud.
10. Kaebaja esitas
11. septembril 2020 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla tegevuse peale. Kaebaja kirjeldas samu asjaolusid, mida vanglale esitatud kahjunõudes. Kaebaja selgitas, kuidas ta sai Viru Vangla süül roiete trauma, st tekitati kahju tema tervisele.
12. Kohus selgitas
13. veebruari
14. a määruses, et tõlgendab kaebust nii, et kaebaja on kohtule esitanud
15. novembril 2019 ülemiselt narilt kukkumisega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude (kaebaja on kaebuses selgitanud, et tervisekahju seisneb roiete traumas). Kohus selgitas ka seda, et kaebus on kohtule
16. novembril 2019 ülemiselt narilt kukkumisega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude osas esitatud tähtaega rikkudes. Kohus andis kaebajale võimaluse taotleda kaebetähtaja ennistamist.
17. Kaebaja esitas
18. märtsil 2021 kaebetähtaja ennistamise taotluse.
19. Kohus võttis
20. märtsi
21. a määrusega menetlusse kaebuse
22. novembril 2019 ülemiselt narilt kukkumisega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõudes.
23. Vastustaja jättis
24. märtsi
25. a otsusega nr 6-16/14-2 kaebaja
26. jaanuari
27. a kahjunõude läbi vaatamata. Vastustaja hinnangul vaidlustas kaebaja tervishoiuteenuse osutamist ehk tegu on tsiviilõigusliku nõudega, mida ei saa lahendada haldusmenetluse raames. Vastustaja märkis siiski, et haigusjuhu nr A1955420 kirjelduse järgi fikseeriti kaebajal
28. novembril 2019 valud rindkeres ja määrati raviks paratsetamool.
29. detsembril 2019 tehti kaebajale röntgen, mille põhjal roiete vigastusi ei tuvastatud. See annab alust arvata, et roiete murdu või mõra ei olnud ka kukkumise järgsel läbivaatusel
30. novembril
32. Vastustaja teatas
33. märtsil 2021, et ei vaidle vastu kaebetähtaja ennistamisele. Küll aga leidis vastustaja, et kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, sest kaebajal on kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Vastustaja oli seisukohal, et kaebaja
34. jaanuari
35. a kahjunõude sisust sai järeldada, et kaebaja ei olnud rahul talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteediga (sellega, et arst jättis kohe röntgeni tegemata). Vastustaja märkis, et kui kohus siiski vaatab kaebuse sisuliselt läbi, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kaebajal puuduvad tervisest tulenevad liikumistakistused, mis segaksid tal magamast ülemisel voodikohal. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt olid tal vigastused aastate eest ning need on täielikult paranenud. Ka ei saa tuvastada, et kaebajale oleks tekkinud kaebuses kirjeldatud vigastusi väidetava
36. novembri
37. a juhtumiga. Seega puudub nii kahjulik tagajärg kui ka vangla õigusvastane tegu.
38. Kohus rahuldas
39. novembri
40. a määrusega kaebetähtaja ennistamise taotluse ning jättis rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Kohus leidis, et kaebajal on menetlusse võetud nõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud. 2 3-20-1812
41. Kaebaja selgitas
42. novembri
43. a täienduses, et ta rääkis korduvalt arstide ja meditsiiniõega, et terviseprobleemide tõttu ei saa ta ülemisele narile ronida. Samuti kirjutas ta korduvalt avaldusi meditsiiniosakonnale palvega saada arsti otsus, et ta peab magama alumisel naril, aga kirjalikke vastuseid ta ei saanud. Kaebajale määrati alles
44. detsembril 2019 alumine nari. Kaebaja viitas
45. oktoobri
46. a dokumendile nr 6-10/50461-1 ja
47. jaanuari
48. a dokumendile nr 6-10/50461-
50. Vastustaja teatas
51. novembril 2021, et kaebaja ei ole enne
52. novembrit 2019 esitanud meditsiiniosakonnale kirjalikke pöördumisi, kus oleks taotlenud tõendit selle kohta, et ta ei saa tervislikel põhjustel magada ülemisel naril. KOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
53. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist, sest leiab, et
54. novembril 2019 ülemiselt narilt kukkumisega tema tervisele tekkinud kahjus on süüdi vastustaja, sest sundis kaebajat magama ülemisel naril, hoolimata sellest, et kaebajal on probleemid selja ja jalgadega.
55. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lõike 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui avaliku võimu kandja on toime pannud süülise õigusvastase teo, sellega on rikutud füüsilise isiku RVastS § 9 lõikes 1 sätestatud subjektiivseid õigusi, õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju, esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
56. Kaebaja paigutati
57. novembril 2019 kambrisse P-208, kus tema kasutusse määrati ülemine nari. Vangistusseaduses (VangS), justiitsministri
58. novembri
59. a määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ ega Viru Vangla direktori
60. jaanuari
61. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud „Viru Vangla kodukorras“ ei ole reguleeritud, milliste kriteeriumite alusel määratakse kinnipeetavale vanglas konkreetne voodikoht. Seega tuleb kõnealuse otsustuse tegemisel arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lõige 2). Muu hulgas peab vangla arvesse võtma VangS § 41 lõikes 1 sätestatud nõuet kohelda kinnipeetavat inimväärikalt ning mitte põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. See hõlmab kohustust arvestada muu hulgas kinnipeetava terviseseisundiga. Vanglalt saab siiski nõuda üksnes selliste asjaoludega arvestamist, mis on talle teada. Kuigi haldusorganil on kohustus juhtumi asjaolud omal initsiatiivil välja selgitada (HMS § 6), peab asjaolu uurimiseks esinema mõistlik ajend. (Vt Tallinna Ringkonnakohtu
62. juuni
63. a otsus asjas nr 3-20-35, punkt 9.)
64. Kaebaja saabus Viru Vanglasse karistust kandma
65. oktoobril 2018 (tl 49). Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt on tal aastaid enne vangistust olnud jalatraumad (tl 49). Kaebaja on enne
66. novembrit 2019 vangistuse jooksul aeg-ajalt kurtnud põlve- ja seljavalu 3 3-20-1812 üle ning ta on valu leevendamiseks saanud ravi. Kaebaja tervisekaart ei kinnita, et kaebaja kehalises liikuvuses oleks esinenud olulisi piiranguid. Näiteks on kaebaja
67. juulil 2019 meditsiinitöötajale kinnitanud, et sportimisest vabastust ta ei soovi (tl 51). Arst V. Pronevitš on
68. juulil 2019 kaebaja üle vaadanud ning leidnud, et põlve ja sääre seis ei ole võrreldes
69. ja
70. aastaga halvenenud, jalad paistes ei ole, põletiku tunnuseid ei ole, põlveliiges paistes ei ole, vedelikku liigese sees ei ole, kaebaja kõnnib normaalselt ega lonka (tl 51 pöördel). Seega ei saanud kaebaja tervisekaardist nähtuvad andmed tekitada vanglas mõistlikku kahtlust, et kaebaja ei oleks võimeline ülemist nari kasutama.
71. Kui kaebaja siiski leidis, et tal on terviseseisundist tulenevalt ülemise nari kasutamine raskendatud, oleks ta ise pidanud sellele vangla tähelepanu juhtima. Kaebajale pidi olema mõistlikult äratuntav, et sellised kaebused tuleb asjakohase tõendi saamiseks esitada meditsiiniosakonnale, sest seal töötavad vastavaid eriteadmisi omavad inimesed. Kinnipeetava terviseseisundist tulenevate kinnipidamise eritingimuste aluseks saab olla eelkõige arsti ettekirjutus.
72. Kaebaja on küll väitnud, et ta rääkis korduvalt arstide ja meditsiiniõega sellest, et terviseprobleemide tõttu ei saa ta ülemisele narile ronida, kuid kaebaja tervisekaart seda ei kinnita. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtuvalt ei ole kaebaja kordagi enne
73. novembrit 2019 viidanud sellele, et ta ei saaks ülemisel naril magada. Kaebaja tervisekaardist ilmneb, et kaebaja on ülemisel naril magamisega seotud raskustele osutanud alles pärast
74. novembrit
75. Eluliselt usutavaks ei saa pidada seda, et meditsiinitöötajad oleksid jätnud enne
76. novembrit 2019 kaebaja kaebused tervisekaarti kirja panemata, arvestades, et neil on seaduse järgi dokumenteerimiskohustus. Vastupidi, asjaolu, et meditsiinitöötajad on kaebaja ülemise nariga seotud kaebusi pärast
77. novembrit 2019 tervisekaardis kajastanud, viitab sellele, et nad oleksid seda vastavate kaebuste esitamise korral ka enne
78. novembrit 2019 teinud. Seega see, et ülemise nariga seotud kaebusi enne
79. novembrit 2019 kaebaja tervisekaardist ei nähtu, viitab sellele, et kaebaja selliseid kaebusi ei esitanud.
80. Kaebaja väitis, et ta esitas meditsiiniosakonnale ka kirjalikke avaldusi palvega saada arsti otsus, et ta peab magama alumisel naril, aga kirjalikke vastuseid ta ei saanud. Kohus küsis
81. novembri
82. a määrusega Viru Vanglalt, kas kaebaja on enne
83. novembrit 2019 esitanud meditsiiniosakonnale kirjalikke pöördumisi, kus on taotlenud tõendit selle kohta, et ta ei saa tervislikel põhjustel magada ülemisel naril. Viru Vangla teatas
84. novembril 2021, et kaebaja ei ole enne
85. novembrit 2019 selliseid pöördumisi esitanud. Kaebaja viitas
86. oktoobri
87. a dokumendile nr 6-10/50461-1 ja
88. jaanuari
89. a dokumendile nr 6-10/50461-
90. Kohus palus vanglal need dokumendid esitada. Vangla esitas kohtule kaebaja
91. detsembril 2019 koostatud ja
92. detsembril 2019 registreeritud avalduse nr 6-10/50461-1 ning Viru Vangla
93. jaanuari
94. a vastuse nr 6-10/50461-
95. Kaebaja on küll avalduses nr 6-10/50461-1 palunud, et talle väljastataks arstitõend, et oma tervise tõttu ei saa ta ronida ülemisele narile ja peab magama alumisel naril, kuid kohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et kaebaja on selle avalduse esitanud vanglale pärast
96. novembrit
97. Kaebaja ei ole seega osutanud ühelegi konkreetsele avaldusele, mille ta oleks vangla meditsiiniosakonnale esitanud enne
98. novembrit 2019 ja milles ta oleks avaldanud soovi saada tõend alumisel naril magamiseks. Seega pole tõendamist leidnud, et kaebaja oleks taolisi avaldusi meditsiiniosakonnale enne
99. novembrit 2019 esitanud.
100. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et puudub vangla õigusvastane tegu. Vanglal ei olnud enne
101. novembrit 2019 sellist teavet, mis pidanuks temas tekitama kahtluse, et kaebaja ei 4 3-20-1812 pruugi olla oma tervise tõttu võimeline ülemist nari kasutama. Seetõttu ei olnud kaebajale ülemise nari määramine õigusvastane. Seega juba ainuüksi sel põhjusel tuleb jätta kaebaja hüvitamiskaebus rahuldamata.
102. Täiendavalt märgib kohus siiski veel seda, et kahtleb ka põhjusliku seose olemasolus. Nimelt on kaebaja oma eelnevalt viidatud avalduses nr 6-10/50461-1 selgitanud, et
103. novembri
104. a hommikul narivoodilt alla ronides tema jalg libastus ja ta lõi oma ribid ära. Kohtu hinnangul viitab kaebaja kirjeldus pigem sellele, et väidetava tervisekahju tekkimise põhjustas kaebaja hooletusest tingitud jala libastumine narist alla ronimisel, mitte asjaolu, et vangla oli talle määranud ülemise nari.
105. Lisaks ei ole tõendamist leidnud kaebaja väidetud tervisekahju. Kaebaja on tervisekahjuna käsitanud parempoolsete roiete traumat: kaebaja on olnud arvamusel, et tema roietes oli murd või mõra. Tõsi on see, et kaebajale ei tehtud kohe
106. novembril 2019 rindkere röntgenit, vaid see tehti
107. detsembril
108. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt leiti röntgeni tulemusena, et kaebaja rindkere on selgelt fraktuurita ehk luumurruta (tl 52). See annab alust järeldada, et murdu või pragu ei olnud kaebaja roietes juba
109. novembril
110. Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt on arst
111. novembril 2019 kaebajat üle vaadates leidnud, et kaebajal on rindkere põrutus (tl 52).
112. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebaja hüvitamiskaebuse rahuldamata. 22.

§ 108

lõike 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Praegune kaebus oli riigilõivuseaduse § 22 lõike 1 punkti 12 kohaselt riigilõivuvaba. Kaebajal ei ole ka muid menetluskulusid tekkinud. Vastustaja on teada andnud, et tal ei ole tekkinud menetluskulusid, mille väljamõistmist taotleda. Seega pole praeguses menetluses menetluskulusid, mida jagada ja välja mõista. 23. Kaebaja eraelu kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (

§ 175lõige 3).

(allkirjastatud digitaalselt) 5