Obsah (12)

§ 71§ 43§ 49§ 46§ 162§ 170§ 185§ 178§ 199§ 2§ 13§ 39

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 25. august 2021, Tartu Haldusasja number 3-21-381 Haldusasi Guido Danieli (ärin

) § 47 lg 2 järgi 30 päeva jooksul arvates

1. maist
2. a. G. Daniel pöördus Tartu Halduskohtu poole tühistamiskaebusega esmalt tähtaegselt, esitades kohtute infosüsteemist nähtuvalt
3. juunil
4. a kaebuse haldusasjas nr 3-20-
5. Kaebaja ei tasunud aga riigilõivu määratud summas ega olnud nõus kaebust muutma, mistõttu tagastas Tartu Halduskohus
6. augusti
7. a määrusega G. Danieli kaebuse. Tartu Halduskohtu
8. august
9. a määrus, millega G. Danieli kaebus haldusasjas nr 3-20-1211 tagastati, jõustus
10. jaanuaril
11. a. 8.2 Tartu Halduskohus andis G. Danielile tähtaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitamiseks, sest leidis, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades. G. Danieli arvates on tema
12. veebruari
13. a kaebus tähtaegne. Kuigi kohtupraktikas on mõjuva põhjusena käsitletud kogenematusest tingitud eksimust, mille tõttu isik ei saanud aru näiteks kaebuse esitamise vajadusest või kaebetähtaja arvestamisest, siis praegusel juhul on G. Daniel ise olnud pigem pahatahtlik varasemas kohtumenetluses asjas nr 3-20-1211, jättes kasutamata oma menetluslikud õigused. Kuna G. Daniel tasus kohtuasjas nr 3-20-1211 riigilõivu summas 15 eurot, siis tegelikult pidi ta vähemalt osaliselt nõustuma riigilõivu tasumise kohustusega ja oleks võinud oma liitkaebust muuta, nagu kohus seda kaebajale
14. juuli
15. a määruses selgitas. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Halduskohtu hinnangul ei ole G. Danieli ekslik arusaam menetluse käigust mõjuv põhjus kaebetähtaja ennistamiseks. Kuna G. Daniel ei ole tähtaja ennistamise taotluses toonud välja muid mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid, siis jättis halduskohus tema kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas haldusasja menetluse PRIA
16. detsembri
17. a otsuste nr 12-6/19/955 ja 12-6/19/958 ning PRIA 19.05.
18. a vaideotsuse nr 12-4/20/5-2 tühistamise nõuete osas

§ 71lg 5, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel.

8.3. Kuivõrd G. Daniel oli rikkunud kaebetähtaega ka kohustamisnõude osas ja tähtaja ennistamise taotluses ei toonud ta välja mõjuvaid põhjuseid, mis kaebetähtaja möödalaskmist vabandaksid, jättis halduskohus G. Danieli kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ning lõpetas

§ 71

lg 5, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel haldusasja menetluse ka PRIA kohustamise nõudes määrata G. Danielile

1. a tema poolt taotletud toetused. 8.4 Halduskohus oli seisukohal, et G. Danieli hüvitamiskaebust ei ole võimalik menetlusse võtta, sest sellelt on tasumata seaduses ettenähtud riigilõiv. Halduskohus mõistis, et kaebaja ei nõustu kohtu käsitlusega, et kaebaja on kohustatud hüvitamiskaebuse esitamisel tasuma riigilõivu summas 750 eurot, kui kaebaja nõuab toetuse määramata jätmisest ja väljamaksmisest keeldumisest tekitatud kahju välja mõistmist PRIA-lt ning märgib kahju suuruseks 15 678 560 eurot. Kaebaja arvates tuleb kohaldada RLS § 22 lg 2 p-i
2. Halduskohus selgitas G. Danielile, et varasemas menetluses (haldusasjas nr 3-20-1211) tagastati tasutud riigilõiv, sest tema kaebus tagastati. Samuti selgitas kohus, et vastavalt RLS § 22 lg 1 p-le 9 ei võeta riigilõivu määruskaebuse ja protesti läbivaatamisel. Praegusel juhul ei ole tegemist sellise olukorraga ja kaebajal on RLS § 60 lg 2 tulenev riigilõivu tasumise kohustus. Kuivõrd G. Danielil on riigilõivu tasutud ainult 15 eurot, jättis halduskohus kaebuse käiguta ja andis kaebajale 5 päevase tähtaja puuduoleva riigilõivu 735 euro tasumiseks. 8.5 Halduskohus ei lubanud G. Danielil kaebust õigusemõistmisega põhjustatud kahjunõudega täiendada ning kohus selgitas, et praeguses asjas õigusemõistmisega (riigilõivu tasumise nõue) väidetavalt põhjustatud kahjunõude osas tuleb kaebajal eraldi kaebusega kohtu poole pöörduda.
3. G. Daniel esitas
4. aprillil
5. a Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu
6. märtsi
7. a määruse peale, milles taotleb selle tühistamist ja määruse resolutsiooni p-de 2-4 õigusvastaseks tunnistamist. G. Daniel taotleb kaebuse muutmist ja kohustamiskaebuse rahuldamist ehk toetussummade määramata ja maksmata jätmise asjas 3 tekitatud kahju hüvitamist summas 15 678 560 eurot ja lisaks kaks korda kohtu poolt tehtud õigusvastase riigilõivu nõudmise eest 7 200 000 eurot (2 x 3 600 000 eurot). Määruskaebuse põhjendused on järgnevad. 9.1 Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud rahuldama G. Danieli taotluse kaebetähtaja ennistamiseks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamisel. Kaebaja hinnangul on ennistamise piisavaks põhjuseks asjaolu, et G. Daniel ei saanud enne asjas nr 3-20-1211 lõpliku lahendi tegemist samadel alustel uuesti kohtusse pöörduda. Ka Tartu Halduskohus selgitas
8. augusti
9. a määruse p-s 15, et vastavalt

§ 43

lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Halduskohus on märkinud, et

§ 43

lg 1 p 3 kohaselt ei saa korduva kaebusega menetluse keskel enne kohtumenetluse lõpplahendi jõustumist kohtu poole uuesti pöörduda, seega on iseenesest õige kaebaja väide, et ta ei saanud enne

1. jaanuari
2. a Riigikohtu määrust uuesti samal alusel sama nõudega halduskohtu poole nõuetekohase kaebusega pöörduda. Määruskaebuse kohaselt tekib siin nõrgema poole (kaebaja) õiguste riive, sest seadusandlus on vastuolus. Kaebaja ei ole varasemas menetluses olnud pahatahtlik. Kohus on kaebetähtaja ennistamise osas ise toonud välja Riigikohtu lahendid, mis aga on vaidlustatava halduskohtu määruse põhjendustega vastuolus. 9.2 Halduskohus on rikkunud menetlusnormi. Kohus oleks pidanud õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude menetlusse võtma,

§ 49lg 2 alusel oleks see ka õiguspärane.

9.3 RLS § 22 lg 2 p 2 kohaselt on pensioni- või toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjad riigilõivuvabad. Objektiivne õigus ei kinnita. 9.4 Halduskohus on vaidlustatava määruse p-s 33 ekslikult arvamusel, et kaebaja ei ole piiritlenud nõutud kahju suurust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata.
2. Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud rahuldama kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus vaidlustatavas määruses (punktides 25-30) piisava põhjalikkusega selgitanud, miks kohus ei pidanud põhjendatuks tühistamis- ja kohustamiskaebuse esitamise tähtaja ennistamist. Halduskohus ei pidanud kaebaja ekslikku arusaama piisavaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaebajal olid samasisulised nõuded juba kohtule esitatud, kuid kaebaja keeldus nende menetlemiseks riigilõivu tasumast (haldusasjas nr 3-20-1211). Praeguses vaidluses on tegu samasuguste nõuetega. Lähtudes menetlusökonoomiast on ebaproportsionaalne ja selgelt põhjendamatu korduvate samasisuliste kaebuste menetlemine, eriti veel olukorras, kus halduskohus on varasemalt kaebajale juba korduvalt selgitanud, mida tal tuleb teha, et kohus tema kaebust sisuliselt menetleks. Kaebaja arusaam, et samade asjaolude pinnalt saab lõputult kohtumenetlusi alustada, on ekslik. Halduskohus õigesti viidanud, et kaebuse tagastamise korral uuesti sama nõudega samal alusel kohtusse pöördumisel peab ka uus kaebus vastama

§-des 37-39 nimetatud nõuetele, arvestades seejuures ka

§ 46ja 47 nimetatud tähtaegu.

4 12. Siinkohal peab ringkonnakohus oluliseks välja tuua halduskohtu menetlusliku vea.

§ 162

lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vaidlustatava määruse põhjendustes (p-s 36) on halduskohus otsustanud, et ei luba kaebust õigusemõistmisega tekitatud kahju osas täiendada. Sellega on kohus kaebaja taotluse määruse põhjendustes sisuliselt lahendanud ja jätnud selle rahuldamata. Vastav otsustus määruse resolutsioonis aga puudub. Kaebaja taotluse resolutsioonis lahendamata jätmine on iseenesest oluline menetlusviga (vt RKHKm 3-3-1-8914, p 10), kuid antud juhul ei viinud see kokkuvõttes ebaõigele lahendusele. Riigikohus on selgitanud, et olukorras, kus mõni taotlus on jäänud otsuse resolutsioonis lahendamata, on menetlusosalistel

§ 170lg 1 järgi õigus taotleda täiendava otsuse tegemist.

Sama kehtib

§ 185

lg 1 ja

§ 178lg 3 alusel määruse kohta.

Samas märkis Riigikohus, et eeltoodu ei tähenda siiski seda, nagu oleks samadel asjaoludel keelatud määruskaebuse esitamine – taotluse lahendamata jätmine on kohtumenetluse normide oluline rikkumine. Praegusel juhul ei ole kaebaja taotlust jäetud lahendamata, vaid halduskohtu otsustus kaebuse muutmise taotluse rahuldamata jätmise kohta ei kajastu määruse resolutsioonis. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega halduskohtu poolt, mis tingiks halduskohtu määruse tühistamise. Halduskohus on määruse põhjendustes väljendanud keelduvat seisukohta õigusemõistmisega tekitatud kahju nõudega kaebuse täiendamise osas, kaebaja on seda määruskaebusega vaidlustanud ning järelikult on kohtu seisukoht olnud tema jaoks arusaadav ega pole takistanud määruse vaidlustamist. Küll aga tuleb halduskohtu määrust vastavas osas muuta ning jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.

§ 199

lg 2 p 3 kohaselt võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

§ 199

lg 3 kohaselt kui menetlusõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada halduskohtus ega apellatsioonimenetluses, lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda halduskohtule tagasi saatmata. Menetlusökonoomia põhimõttest (

§ 2

lg 2) lähtuvalt peab ringkonnakohus püüdma esmajoones asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kui tegemist ei ole

§ 199

lg-s 1 sätestatud menetlusnormide rikkumisega, siis ülejäänud juhtudel annab

§ 199

lg 2 ringkonnakohtule võimaluse esimese astme kohtu lahend tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule vaid olukorras, kus asjas toimunud kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Seega ei tingi halduskohtu menetluslik minetus vältimatult asja saatmist esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas ilmnenud rikkumine on kõrvaldatav määruskaebemenetluses.

§ 49lg 6 kohaselt on kaebuse muutmise vastuvõtmisest keeldumine vaidlustatav.

Ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ka kaebuse nõude muutmise rahuldamata jätmise osas. Kohtupraktikas on sedastatud, et õigus kaebuse nõude muutmiseks on kaebaja oluline menetluslik õigus, millest võib sõltuda tema eesmärkide saavutamine kohtumenetluses. Kuivõrd ringkonnakohus võttis määruskaebuse menetlusse ka kaebuse nõude muutmise rahuldamata jätmise osas, ei ole praeguses kohtuasjas kaebaja menetluslikke õigusi rikutud ja asjaolu, et halduskohus ei kajastanud määruse resolutsioonis enda otsustust jätta kaebuse muutmise taotlus rahuldamata, ei riku kaebaja õigusi. 5 13. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus rikkunud menetlusnormi. Kohus oleks pidanud õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude menetlusse võtma. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Halduskohus viitas

§ 49

lg-le 1, mille kohaselt võib kaebaja kaebuse nõuet või alust muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks sama seadustiku kohaselt lubatav. Praegusel juhul ei ole tegemist kaebuse muutmisega selleks, et saavutada kaebuse eesmärki. Tegemist on iseseisva uue nõudega, mis ei seostu vastustaja tegevusega, vaid kaebaja hinnangul on halduskohus õigusemõistmisel temale kahju tekitanud. Seetõttu on halduskohus õigesti selgitanud, et selline nõue tuleb eraldiseisvalt kohtule esitada, sest see ei seondu praeguses vaidluses esitatud nõudega PRIA vastu. Sellise nõude lisamine muudaks käesoleva asja lahendamist asjatult keerukamaks ning takistaks käesolevas asjas kiiremini lõpplahendini jõudmist. Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu ka asjaolule, et kaebuse muutmise korral ei saa seda menetleda enam sama kohtunik, sest kaebaja hinnangul on tema suhtes õigusvastaselt käitunud käesolevat haldusasja menetlev kohtunik.

§ 13

lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 23 p 7 kohaselt peaks kohtunik ennast kaebuse muutmise lubamise korral haldusasja erapooletu menetlemise tagamiseks taandama ja haldusasja menetlemist peaks jätkama teine kohtunik. Kaebajal on soovi korral võimalik esitada kohtule eraldiseisev hüvitamiskaebus õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamiseks. Eelnevast tulenevalt jättis halduskohus kaebaja taotluse kaebuse muutmiseks

§ 49lg 1 alusel põhjendatult rahuldamata.

14. Kaebajale on varasemalt korduvalt haldusasjades nr 3-20-211 ja 3-18-969 (kus kaebaja osales esindajana) selgitatud, et kaebaja viide RLS § 22 lg 2 p-le 2 ei ole asjakohane, sest ei näe ette kaebaja vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest riigiabi (PRIA toetus) andmisega seotud kaebuse esitamisel. Ringkonnakohus ei pea seetõttu põhjendatuks neid seisukohti korrata. Riigilõivu tasumine või tasumise kohustusest vabastamine on kaebuse menetlusse võtmise ja asja läbivaatamise üheks vältimatuks eelduseks (

§ 39lg 1 p 4 ja § 104 lg-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus selgitab kaebajale, et kui nõutavat riigilõivu ei ole tasutud, on asja menetlusse võtmine ja selles sisulise otsuse saamine välistatud.

1. Seonduvalt määruskaebuse etteheitega, et halduskohus on vaidlustatava määruse p-s 33 ekslikult arvamusel, et kaebaja ei ole piiritlenud nõutud kahju suurust, selgitab ringkonnakohus, et halduskohtule ei olnud arusaadav, millise mittevaralise kahju hüvitamist kaebaja taotleb. Halduskohus ei ole pidanud silmas kahju suurust, vaid mittevaralise kahju liiki (riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud mittevaraline kahju: väärikuse alandamine, tervise kahjustamine, vabaduse võtmine, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumine, au või hea nime teotamine).
2. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ning muudab osaliselt Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a määruse resolutsiooni, täiendades seda p-ga 5 järgmises sõnastuses: „Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kaebuse täiendamiseks õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega.“ (allkirjastatud digitaalselt) 6