← Eesti

3-18-2181/73

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

  1. november 2021, Tartu 3-18-2181 Haldusasi Mall Muidre, Ivar-Jaan Tõnissoni ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boschi kaebus Kambja Vallavalitsuse
  2. juuli
  3. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks,
  4. septembri
  5. a korralduse nr 2114 tühistamiseks, Kambja valla kohustamiseks määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamiseks vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
  6. veebruari
  7. a otsus Kambja valla apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja Mall Muidre Kaebaja Ivar-Jaan Tõnisson Esindaja Mall Muidre Kaebaja Ingrid Maureen Tõnisson ten Bosch Esindaja Mall Muidre Vastustaja Kambja vald Esindaja Kaupo Piirsalu Kolmas isik osaühing Autod ja Osad Esindaja v.adv Kaspar Lind RESOLUTSIOON
  8. Võtta asja juurde Kambja valla apellatsioonkaebuse lisana esitatud
  9. veebruari
  10. a korraldused nr 2515 ja nr 2516, ülejäänud apellatsioonkaebuse lisad tagastada vastustajale.
  11. Võtta asja juurde kaebajate
  12. märtsi
  13. a menetlusdokumendi lisana esitatud tõendid.
  14. Jätta Kambja valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  15. veebruari
  16. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  17. detsember
  18. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  19. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonnakomisjoni
  20. oktoobri
  21. a otsusega nr 304/1-1 tunnistati Eeriko 7 talu hoonete osas õigustatud subjektideks Hilja Valk ½ mõttelises osas ja Mari Ann Lagle Põlde ning Heldur Jaan Tõnisson kumbki ¼ mõttelises osas. Võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseks määrati Eeriko 7 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimuse selgitamiseks ekspertiis. Ekspert Kalev Looritsa
  22. märtsi
  23. a antud hinnangu järgi on Eeriko 7 elamu säilinud osa jääkväärtus 56,5% ja saun-elamu jääkväärtus 35,1%.
  24. Ülenurme Vallavalitsus (pärast haldusreformi Kambja) kinnitas
  25. märtsi
  26. a korraldusega nr 141 ekspert K. Looritsa eksperthinnangu (punkt 1); tagastas Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist osa H. Valgule (1130/4000), M. A. L. Põldele (565/4000) ja H. J. Tõnissonile (565/4000) (punkt 2); tagastas Eeriko 7 saun-elamu 351/1000 mõttelist osa H. Valgule (702/4000), M. A. L. Põldele (351/4000) ja H. J. Tõnissonile (351/4000) (punkt 3); kohustas H. Valku, M. A. L. Põldet ja H. J. Tõnissoni Eeriko 7 elumaja 565/1000 mõttelist osa ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa üle võtma kolme kuu jooksul korralduse kättesaamise päevast (punkt 5).
  27. M. A. L. Põlde suhtes lõpetati
  28. augustil 2011 menetlus seoses tema pärija loobumisega vara tagasinõudmisest. H. J. Tõnissoni asemel astusid
  29. a menetlusse pärijad Ivar-Jaan Tõnisson ja Ingrid Maureen Tõnisson ten Boch ning H. Valk loovutas
  30. a oma osa maa nõudeõigusest tütar Mall Muidrele.
  31. Kambja Vallavalitsus tunnistas
  32. oktoobri
  33. a korraldusega nr 691 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse
  34. märtsi 2014 korralduse nr 141 p-d 2-
  35. Elumaja ning saun-elamu tagastamine otsustati uuesti ning sama korraldusega jäeti tagastamata ehitiste individualiseeritaval kujul mittesäilinud mõttelised osad ning lisaks ka karjalaut koos sigalaga ja ait-sepikoda koos kuivatiga. Tagastamata ehitiste eest jäeti kompensatsioon määramata.
  36. M. Muidre, I.-J. Tõnisson ja I. M. Tõnisson ten Bosch (kaebajad) esitasid
  37. novembril 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Ülenurme Vallavalitsuse
  38. märtsi
  39. a korralduse nr 141 ja Kambja Vallavalitsuse
  40. oktoobri
  41. a korralduse nr 691 tühistamiseks.
  42. Kambja Vallavalitsus tunnistas
  43. jaanuari
  44. a korraldusega nr 871 kehtetuks oma
  45. oktoobri
  46. a korralduse nr 691 ja Ülenurme Vallavalitsuse
  47. märtsi
  48. a korralduse nr 141 p-d 2-
  49. Sama korraldusega tagastas vastustaja Eeriko nr 7 talu elumaja 565/1000 mõttelist osa ja saun-elamu 351/1000 mõttelist osa ning jättis tagastamata ehitiste individualiseeritaval kujul mittesäilinud mõttelised osad. Samuti jättis vastustaja kompensatsiooni määramata endisel individualiseeritaval kujul mittesäilinud saun-elamu 649/1000 mõttelise osa ja elamu 435/1000 mõttelise osa ning karjalaut koos sigalaga ning ait-sepikoja eest.
  50. Kambja Vallavalitsus tunnistas
  51. juuli
  52. a korraldusega nr 2033 kehtetuks Ülenurme Vallavalitsuse
  53. märtsi
  54. a korralduse nr 141 ja kinnitas Ehitusplaneerimise OÜ teostatud töö nr TR 1969/2020 ”Eksperthinnang ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta“. Hinnangu kohaselt on Eeriko nr 7 ehitised: Tiigi tee 11 - ehitis säilinud endisel individualiseeritaval kujul; Tiigi tee 13 - ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (63 % säilinud, 37 % parendused/uuendused); Tiigi tee 15 töökoda - ehitis ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud; Tiigi tee 15 laut - ehitis endisel individualiseeritaval kujul säilinud osaliselt (parenduste/uuendused 68 %, säilinud 32 %); Tiigi tee 17 ehitis õigusvastaselt võõrandatud vara hulka ei kuulunud.
  55. Pärast uute haldusaktide andmist soovisid kaebajad kaebust muuta ja kaebuse nõueteks jäid taotlus Kambja Vallavalitsuse
  56. juuli
  57. a korralduse nr 2033 osaliseks tühistamiseks, Kambja Vallavalitsuse
  58. septembri
  59. a korralduse nr 2114 tühistamiseks, Kambja valla kohustamiseks määrata täiendav ekspertiis ja Kambja valla kohustamiseks vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi. 2 Kaebuse ja selle täienduste kohaselt ei ole Ülenurme Vallavalitsuse
  60. märtsi
  61. a korraldus nr 141 selle põhiosas kunagi kehtinud, sest see jäeti õigustatud subjektidele teatavaks tegemata. Korraldus on sisuliselt õigusvastane. K. Looritsa eksperthinnangut ei saa arvestada, sest see ei ole kontrollitav ning selle andmisel ei ole järgitud Vabariigi Valitsuse määruses nr 220 sätestatud nõudeid. Isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei olegi enam võimalik tagastada, sest need on läinud eraomandisse, siis peaks kaebajatel olema võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline nõue on aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas on õigustatud subjektidele kahju tekitatud. Eesti Maaülikool ei ole käitunud heas usus ning on müünud kolmandale isikule vara, mis ei kuulunud talle. Eesti Maaülikool ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et hooned kuulusid talle. Ehkki Tiigi tee 15 hooned talle ei kuulunud, on ülikool taotlenud
  62. detsembril 1996 vallalt Eerika ÕKT lauda ja Eerika ÕKT sepikoja aluse ja nende teenindamiseks vajaliku maa määramist. Taotlus oli aluseks hoonetealuse maa hilisemale riigi omandisse jätmisele ning kinnistusraamatu kandele ülikooli kasuks.
  63. Vastuses kaebusele Kambja vald vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja osutas, et Rahandusministeeriumi
  64. oktoobril 2018 vallale edastatud seisukoha järgi käis ekspertkomisjon
  65. juunil 2018 Kambja vallas Eerikal ehitisi üle vaatamas. Eksperthinnangu ja lisadokumentide ning visuaalselt nähtavate parenduste/uuenduste uurimisel leidis ekspertkomisjon, et kordusekspertiis ei muuda oluliselt tagastamisele kuuluvate ehitiste mõtteliste osade suurust. Vallavalitsus on otsustes tuginenud eksperdi selgitustele ning ei ole kahelnud nende õiguspärasuses. Kaebajatel endil on võimalik koguda arhiivimaterjale ning teisi tõendeid, mis kinnitaksid väiteid, et eksperthinnangus toodud järeldused ei ole õiged. Tiigi 15 on eraomandis olev kinnisasi. Vallavalitsusel puudub alus anda põhjendatud hinnanguid täiendava ekspertiisi vajaduse osas, arvestades asjaolu, et Tiigi tee 15 töökoda on jäetud esialgu riigi omandisse ning edaspidi on see võõrandatud enampakkumise käigus.
  66. Vastuses kaebusele selgitas kolmas isik, et omandas heauskselt kaks kinnistut
  67. novembril
  68. a Eesti Maaülikoolilt enampakkumisel, tuginedes kinnistusraamatu andmetele. Ta ei teadnud ega pidanudki teadma, et Eesti Maaülikoolilt enampakkumisel omandantud kinnistuga seoses toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise protsess. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
  69. Tartu Halduskohus rahuldas
  70. veebruari
  71. a otsusega kaebuse ning tühistas Kambja Vallavalitsuse
  72. juuli
  73. a korralduse nr 2033 resolutsiooni p-d 2.3 ja 2.4 ja Kambja Vallavalitsuse
  74. septembri
  75. a korralduse nr 2114 ning kohustas Kambja valda uuesti lahendama kaebajate taotluse määrata täiendav ekspertiis, kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimuse ja vaatama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi.
  76. Halduskohus selgitas, et ORAS § 12 lg 5 kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustab ja vara tagastamist korraldab valla- või linnavalitsus, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Vabariigi Valitsuse
  77. veebruari
  78. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 25 kehtestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse täitevorgan, asudes ette valmistama vara tagastamise otsustamist, määrab kindlaks, milliseid asjaolusid on vaja täiendavalt tõendada ja milliseid dokumente hankida. Sama korra p 27 näeb ette, et vastavalt ORAS § 12 lg 3 p-le 2 tagastatakse ainult vara, mis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, samuti p-i 31 kohaselt vara tagastamata jätmise ettepanekut menetleva ministeeriumi nõudmisel, tellib ta eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 ning lg-tele 9 ja
  79. 3
  80. Korraldusega nr 2033 vastustaja sisuliselt kinnitas Ehitusplaneerimise OÜ osaühingu
  81. juuni
  82. a eksperthinnangu. Korralduse punktides 2.1-2.5 sisalduva otsusega tehti õiguslikult siduvalt kindlaks üks asja lõplikul lahendamisel (vara tagastamise üle otsustamisel) tähtsust omavatest asjaoludest (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja seega on tegemist eelhaldusaktiga (HMS § 52 lg 1 p 2).
  84. juulil 2020 teatas ekspert T. Rattasepp Kambja Vallavalitsusele, et ekspertiisi järgselt on selgunud täiendavad asjaolud ning tegi ettepaneku eksperthinnangu täiendamiseks. Eksperdi hinnangul tuleks läbi viia täiendav ehitustehniline ja arhiiviuuring, mille käigus tuleks välja selgitada Tiigi tee 15 töökoja hoone rekonstrueerimisprojekti koostaja ja koostamise aeg; Tiigi tee 15 töökoja hoone rekonstrueerimistööde teostamise aeg (kas ja millised hoone ümberehitustööd teostati ajavahemikul 1989 kuni
  85. juuni 1991 ning millised ajavahemikul
  86. juuni 1991 kuni 1993). Samuti tuleks esitada Eesti Maaülikoolile uus täpsustatud teabenõue arhiividokumentide saamiseks Tiigi tee 15 töökoja projekteerimise, eelarve ja rekonstrueerimistööde kohta. Eksperdi hinnangul tuleks ka uue fotoinfo alusel esitada uus täpsustatud sõnastusega teabenõue arhiividokumentide saamiseks. Samuti tuleks teostada Tiigi tee 15 töökoja ehitise täiendav inspekteerimine ja (vajadusel) tarindite avamine tuvastamaks hoone konstruktiivset lahendust. Seega on ekspert eksperthinnangu usaldusväärsuse Tiigi tee 15 osas ise kahtluse alla seadnud. Eksperdil ei olnud hinnangu andmisel dokumente, mis näitaks hoonete ümberehitust enne ja pärast ORAS-e vastuvõtmist. Eksperdi poolt viidatu võis ekspertiisi tulemusi mõjutada ning viia Tiigi tee 15 osas ebaõige eksperthinnangu tegemiseni.
  87. Kuigi haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga ning vastustajale ei olnud
  88. juulil 2020 teada eksperdi
  89. juuli
  90. a seisukoht, on ekspert juba
  91. juuni
  92. a eksperthinnangu p-s 4.6.
  93. asunud seisukohale, et ehitiste säilivuse arvutuste täpsuse suurendamiseks oleks mõistlik läbi viia täiendavad toimingud. Vastustaja ei ole
  94. juuli
  95. a korralduses nr 2033 selgitanud, miks eksperdi ettepanekut täiendava ekspertiisi tegemiseks isegi ei kaalutud. Selliste põhjenduste puudumise tõttu tuleb vastustaja
  96. juuli
  97. a korraldus nr 2033 osaliselt, s.o haldusakti resolutsiooni p-de 2.3 ja 2.4 osas tühistada
  98. Kaebaja M. Muidre esitas
  99. augustil 2020 vaide korralduse nr 2033 p-de 2.3 ja 2.4 tühistamiseks ning täiendava ekspertiisi määramiseks lauda ja ait-sepikoja säilivuse kindlakstegemiseks. Kambja Vallavalitsus jättis oma
  100. septembri 2020 korraldusega nr 2114 vaide rahuldamata. Seejuures jättis vald arvestamata, et ekspert selgitas vallale selgelt, et pärast ekspertiisi tegemist esitatud fotodokumendi kohaselt on Tiigi tee 15 töökoja ehitis
  101. a nähtav võõrandamisaegses mahus. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 kohaselt on ka ehitise valdaja kohustatud esitama kogu tema käsutuses oleva teabe, mis aitavad langetada objektiivset otsust ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise määra kohta. Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika p 8 rikkumine võib olla vara tagastamata jätmise korralduse tühistamise aluseks juhul, kui menetlusnormide rikkumine võis viia ebaõige ekspertarvamuse tegemiseni. Kolmanda isiku poolt koostööst keeldumise korral ei ole välistatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 1014 alusel hagi esitamine kohtule.
  102. Kaebajad taotlesid kohtult Kambja valla kohustamist määrata täiendav ekspertiis, kuid kohus pidas põhjendatuks kohustada Kambja valda lahendama kaebajate taotlus uuesti. Nimelt ei ole ekspertiisi võimaliku teostamise ja rahastamise asjaolud selged, mistõttu oleks definitiivse ettekirjutuse tegemine ennatlik. Nii eksperthinnang kui eksperdi
  103. juuli
  104. a kiri oleks pidanud tekitama vastustajal põhjendatud kahtluse Tiigi tee 15 lauda ja töökoja endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes. Kaebajate taotlust uuesti lahendades peab vastustaja arvestama kohtu selgitustega asja kohta. Isegi kui selgub, et Eeriko 7 lauta ja ait-sepikoda ei ole enam võimalik tagastada, sest need on läinud eraomandisse, siis on võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Selline nõue oleks aga liiga umbmäärane, kui pole isegi teada, millises ulatuses tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas tekitati õigustatud subjektidele kahju. 4
  105. Korraldus nr 2030 on kohtus vaidlustatud vaid Tiigi tee 15 hooneid puudutavas osas, ülejäänud osas on korraldus jõustunud. Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete osas on valla korraldus lõplik. Ei nähtu põhjuseid, miks ei võiks vald korralduse nr 2033 kehtivas osas edasi tegutseda. Seetõttu on põhjendatud kaebajate taotlus kohustada valda kuu aja jooksul otsustama Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimus.
  106. Haldusorgan peab uurimispõhimõttest (HMS § 6) tulenevalt selgitama haldusakti andmisel välja kõik menetletava asja otsustamisel tähtsust omavad asjaolud, sealhulgas vajaduse korral tuvastama tsiviilõiguslike suhete olemasolu või puudumise. Haldusorgan ei saa küll haldusakti resolutsiooniga tsiviilõiguslikku tehingut tühistada või tuvastada selle tühisust, kuid see ei takista tal andmast neile hinnangut haldusakti põhjendustes. Seega tuleb kaebus rahuldada ka Kambja valla kohustamise nõudes vaadata õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused uuesti läbi. Vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimus, samuti nagu muud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel lahendatavad küsimused, mis ei ole siduvalt lahendatud ÕVVTK kohaliku komisjoni otsusega, tuleb Kambja vallal iseseisvalt otsustada vara tagastamise avalduse uuel läbivaatamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  107. Kambja vald esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse punktid 1 kuni 4 ja 6 Tiigi tee 15 taotluse läbivaatamiseks kohustamist puudutavas osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta kehtima Kambja Vallavalitsuse
  108. juuli
  109. a korralduse nr 2033 resolutsiooni punktid 2.3 ja 2.
  110. ning Kambja Vallavalitsuse
  111. septembri
  112. a korraldus nr
  113. Apellatsioonkaebuses leiab vastustaja, et kui maareformi seaduse § 31 lg 1 punkti 1 kohaselt riigi omandisse jäetakse riigi omandisse jäävate hoonete ja rajatiste alune ning neid teenindav maa, siis ei kuulu ka sellel maa-alal asuv vara eraldi tagastamisele. Põllumajandusministri
  114. oktoobri
  115. a käskkirjaga nr 136 „Eesti Põllumajandusülikooli hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalike maaüksuste riigi omandisse jätmine“ otsustati jätta riigi omandisse Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Põllumajandusülikooli hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalikud Tartumaal Õssu külas asuvad maaüksused, sh Rüütli lauda maaüksuse pindalaga 1,3 ha, AGT välilabori maaüksuse pindalaga 0,84 ha ja EPMÜ tööriistakuuri maaüksuse pindalaga 0,16 ha. Põllumajandusministri
  116. aprilli
  117. a käskkirjaga nr 46 „Eesti Põllumajandusülikooli maaüksuste riigi omandisse jätmine“ otsustati jätta riigi omandisse Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas oleva Eesti Põllumajandusülikooli Tartumaal Õssu külas asuvad maaüksused, sh Eerika maaüksuse pindalaga 10,95 ha ning Eerike maaüksuse pindalaga 7,68 ha. Nimetatud käskkirjade, Kambja Vallavalitsuse
  118. novembri
  119. a korralduse nr 1518 tühistamiseks ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks on kaebajad ka varem esitanud kaebuse halduskohtule. Tartu Halduskohus jättis
  120. augusti
  121. a määrusega haldusasjas nr 3-19-2305 kaebajate taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata. See määrus on jõustunud.
  122. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidlevad kaebajad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta see rahuldamata. Kaebajad osutavad, et ei taotleks täiendavat ekspertiisi juhul, kui vald nõustuks tõdemusega, et Tiigi tee 15 ait-sepikoda oli ORASe vastuvõtmise hetkel säilinud täiel määral ning töökojaks ehitati see pärast seaduse vastuvõtmist. Vastustaja aga on nõustunud eksperdi esialgse hinnanguga, et ait-sepikoda ei ole säilinud. Apellatsioonkaebusest võib jääda mulje, justkui ei oleks vald mingil moel olnud osaline lauda ja ait-sepikoja aluse maa riigi omandisse jätmises. Tegelikkuses see nii ei ole, kuna vald ei ole järginud vara ega maa tagastamise menetluses otsuste tegemise tähtaegu, on õigusvastaselt määranud vaidlusalustele hoonete teenindamiseks vajaliku maa, nõustunud maa riigi omandisse jätmisega ja taotlenud maa katastrisse kandmist. 5 Seega võib maa õigusvastase tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõue olla põhjendatud ka valla vastu. Samas on kahju hüvitamise nõue lauda ja ait-sepikoja tagastamata jätmise suhtes liiga umbmäärane, sest pole isegi teada, millises osas tulnuks hoone tagastada, st kui suures osas tekitati õigustatud subjektidele kahju. Vastavalt on põhjendatud hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatus siiski õigesti kindlaks teha. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  123. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le
  125. Apellatsioonimenetluses on vaidlus taandunud sellele, kas kaebajate vara tagastamise taotluse lahendamise menetluses kujunenud olukorras on vastustaja jätkuvalt kohustatud välja selgitama Tiigi 15 asuvate hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ja vastavalt tegema sellega seonduvad toimingud, mis on nimetatud halduskohtu otsuse resolutsioonis. Ülejäänud osas, s.o Tiigi tee 11 ja Tiigi tee 13 hoonete tagastamise või mittetagastamise küsimuse otsustamise ja kaebajate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste uuesti läbivaatamise kohustuse osas on vastustaja halduskohtu otsuse täitnud. Kaebajad ei ole vastustaja poolt nende kohustuste täitmist kahtluse alla seadnud. Kohustuse täitmist kinnitavad vastustaja apellatsioonkaebuse lisana esitatud Kambja Vallavalitsuse
  126. veebruar
  127. a korraldused nr 2515 ja nr
  128. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi ei analüüsi.
  129. Vastustaja leiab, et kuna Tiigi 15 maa riigi omandisse jätmise (mida ei saa enam vaidlustada) tõttu ei ole kaebajatele sellel maal asuvate hoonete tagastamine võimalik, siis puudub vajadus uue ekspertiisi käigus veelkord hinnata hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimist. Vastustaja seisukoht tugineb arusaamale, et hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimine ei ole asjaolu, millest praegusel ajal sõltuks hoonete tagastamine õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele.
  130. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et vaidlusaluste hoonete tagastamine ei ole käesoleval ajal võimalik, sest need on muutunud maa oluliseks osaks ja kuuluvad maatüki oluliste osadena kinnisasja omanikule. Maatüki, millel asuvad Eeriko 7 laut ja ait-sepikoda, otsustas riik anda kolmanda isiku omandisse. Maatüki otsustas riik anda Eesti Maaülikooli (endise nimega Eesti Põllumajandusülikool) omandisse ja selle kohta avati kinnistusraamatu registriosa (nr 591804) esmakordselt
  131. märtsil
  132. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt kanti kinnistu esimese omanikuna registrisse Eesti Vabariik ja
  133. aprillil 1999 Eesti Maaülikool. Eesti Maaülikool jagas kinnisasja kaheks ning vaidlusaluste hoonete aluse maatüki kohta avati uus registriosa (nr 4521804)
  134. novembril
  135. Seejärel võõrandas Eesti Maaülikool jagamisel tekkinud kinnisasja käesolevas asjas kolmanda isikuna kaasatud OÜ-le Autod ja Osad. Viimane võõrandas ½ mõttelise osa kinnistust, kuid omandas selle hiljem uuesti. Seega asuvad hooned kinnistusraamatus registreeritud maatükil ning on vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 54 lg-le 1 kinnisasja olulised osad ega saa iseseisvalt käibe objektiks olla. Hoonete omandit ei saa eraldi maatükist üle anda ka mitte omandireformi käigus. Olukorras, kus maa riigi omandisse jätmise otsuse vaidlustamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei ole põhjust arvata, et kaebajatel oleks võimalik saavutada maatüki ja sellel asuvate hoonete kui omandireformi objektide staatuse taastamine. Liiati lubab maatükiga toimunud tsiviilkäive arvata, et isegi maatüki suhtes tehtud avalik-õiguslike otsustuste tühistamise korral ei oleks võimalik saavutada maatüki tagastamist riigile ja maatüki kohta avatud kinnistusregistri registriosa sulgemist.
  136. Eelnev ei tähenda siiski, et vaidlusaluste hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamisel ei oleks enam tähendust. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et kui maa riigi 6 omandisse jätmine toimus õigusvastaselt, võib olla kaebajatel olla kahju hüvitamise nõue sellega tekitatud kahju hüvitamiseks. Sellise kahju hüvitamise nõude lahendamisel oleks olulise tähtsusega küsimus sellest, millises ulatuses oleks omandireformi õiguspärase läbiviimise korral kuulunud maal asunud hooned kaebajatele tagastamisele. Võimaliku kahju hüvitamise nõude lahendamisel oluliste asjaolude väljaselgitamine ei ole siiski õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse esemeks. Seetõttu võiks väita, et ka kaebajate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisel ei ole vastustaja kohustatud tegema jõupingutusi, et hinnata Tiigi 15 asuvate hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatust. Selle seisukohaga ei saa siiski nõustuda.
  137. Omandireformi läbiviimist reguleerivatest õigusaktidest ilmneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses on hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimine olulise tähendusega asjaolu. ORAS § 12 lg 3 p-de 2 ja 3 järgi ei kuulu õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi lõikele 8 säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Vabariigi Valitsuse
  138. veebruari
  139. a määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 27 ls 2 kohaselt kui valla- või linnavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, tellib ta eksperthinnangu ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta vastavalt ORAS § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2 ning lg-tele 9 ja
  141. Praeguses asjas ongi vastustaja (kahel korral) pidanud vajalikuks eksperthinnangu tellimise kaudu tuvastada kaebajate (ja nende õiguseellaste) õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lahendamisel olulise asjaolu, s.o hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatuse. Esmalt koostas ekspert K. Loorits eksperthinnangu
  142. märtsil 2003 ning hiljem Ehitusplaneerimise OÜ
  143. juunil
  144. Mõlema eksperthinnanguga on hõlmatud ka Tiigi tee 15 asuvad laut (KÜ 94901:005:0579, EHR kood 121292925) ja töökoda (KÜ 94901:005:0579, EHR kood 121292928). Samas nähtub esimesest hinnangust üksnes eksperdi seisukoht Tiigi tee 15 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise kohta, kuid mitte hinnangu kujunemise asjaolud. Tiigi tee 15 hoonete kaasamine teise eksperthinnangusse näitab, et nende hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatus ei olnud tähtsusetu asja otsustamisel. Vastustaja kinnitas
  145. juuni 2020 koostatud eksperthinnangu oma
  146. juuli
  147. a korraldusega nr
  148. Korraldust analüüsides leidis halduskohus põhjendatult, et korralduse punktides 2.1-2.5 (Tiigi tee 15 hooneid puudutavad punktid 2.3 ja 2.4) tegi vastustaja siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omava asjaolu (õigusvastaselt võõrandatud vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise määr) ja seega on tegemist eelhaldusaktiga HMS § 52 lg 1 p 2 tähenduses. Seega on vastustaja ise vaidlusaluste hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatust siiski oluliseks pidanud ega ole tuginenud sellele, et tegemist on asja lahendamisel tähendust mitte omava asjaoluga. Eelhaldusaktiga tuvastatud asjaolu on asja lahendamisel õiguslikult siduv, s.t vastustaja ei saa sellest asja lõplikul lahendamisel kõrvale kalduda ning vastavalt ei saa kaebajad nõuda lõpliku otsuse tegemist vastuolus tuvastatud asjaoluga. Kambja Vallavalitsuse
  149. veebruari
  150. a korralduses nr 2515 ja nr 2516, millega otsustati Tiigi tee 11 ja 13 asunud hoonete tagastamise küsimus rõhutas vastustaja uuesti ka oma
  151. juuli
  152. a korraldusega tuvastatud asjaolu, et Tiigi tee 15 töökoda ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ning laut on säilinud osaliselt (32% ulatuses).
  153. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et Kambja valla
  154. juuli
  155. a korralduse punktides 2.3 ja 2.4 tuvastatud Tiigi tee 15 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatus riivab jätkuvalt kaebajate õigusi. Korralduse kehtivuse korral esineb alus jätta kaebajate õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotlused Tiigi tee 15 hoonete osas rahuldamata üksnes korraldusele tuginedes. Apellatsioonkaebuse taotlus jätta korralduse punktid 2.3 ja 2.4 jõusse ühes vastustaja hinnanguga, et asjaolu on tuvastatud õigesti, viitab vastustaja kavatsusele jätta kaebajate taotlus rahuldamata just korraldusega tuvastatud asjaolude alusel. Samuti riivab korraldusega tuvastatud 7 asjaolu kaebajate võimalusi kaitsta oma õigusi kahju hüvitamise nõude esitamisega, kuna loob eelduse, et hooned ei kuulunud tagastamisele, sest need ei ole piisavas ulatuses endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Hüvitise saamiseks tuleks kaebajatel see eeldus muude tõenditega ümber lükata. Seetõttu on oluline, et vastustaja oleks asjaolu korraldusega õigesti tuvastanud.
  157. juuni
  158. a eksperthinnangus andis ekspert olemasoleva teadmise pinnal hinnangu ka Tiigi tee 15 hoonete endisel individualiseeritava kujul säilimise kohta. Samas osutas halduskohus põhjendatult hinnangu p-le 4.6.6., milles ekspert hinnangu täpsuse huvides pidas mõistlikuks teostada Tiigi tee 15 töökoja keldrikorruse ruumide 1-7 ja esimese korruse ruumide 8-11 ning Tiigi tee 15 lauda teise korruse ruumide 21-29 inspekteerimine ja kaetud tarindite (pinnasetööd, vundamendid, keldriseinad) avamine ning ülesmõõdistamine. Viidatud tööde tegemise vajaduse tõttu pikendas vastustaja
  159. juunil
  160. a kirjaga hinnangu esitamise tähtaega. Samas nähtub eksperthinnangust, et täiendavad andmed jäid siiski kogumata.
  161. juuli
  162. a korralduse andmisel ei pööranud vastustaja sellele tähelepanu ega isegi üritanud selgitada, miks ta peab võimalikuks lähtuda eksperdi hinnangust, milles viimane isegi kindel ei olnud. Üksnes neli päeva pärast eksperthinnangu kinnitamist pöördus ekspert täiendavalt vastustaja poole ja tegi ettepaneku hinnangu täiendamiseks, kuna selgunud olid täiendavad asjaolud. Eksperdi pöördumisest on arusaadav, et ta ei saa olla kindel hinnangus esitatud arvamuse õigsuses Tiigi tee 15 hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatuse kohta. Eksperdi pöördumine ja selles viidatud uued asjaolud ei olnud vastustajale teada
  163. juuli
  164. a korralduse andmise ajal. Seega ei saa neist vahetult järeldada ka korralduse õigusvastasust. Uued asjaolud on olulised aga selles tähenduses, et ilmestavad korralduse andmisel eksperdi osutatud täiendavate toimingute tegemise võimalusele tähelepanu pööramata jätmise olulisust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna hoonete endisel individualiseeritaval kujul säilimise ulatus on haldusmenetluses eriteadmistega isiku abil kindlaks tehtav asjaolu, tulnuks vastustajal
  165. juuli
  166. a korralduse andmisel selgitada, miks ta eriteadmisega isiku põhjendustega ei arvesta. Sellekohaste põhjenduste puudumise tõttu on Kambja valla
  167. juuli
  168. a korraldus nr 2033 osaliselt, s.o haldusakti resolutsiooni punktide 2.3 ja 2.4 osas õigusvastane. Kuna vastustaja eksimus võis mõjutada asja otsustamist, siis on põhjendatud korraldus selles osas tühistada.
  169. Apellatsioonkaebuses märgib vastustaja, et ei leia puuduseid Ehitusplaneerimise OÜ eksperthinnangus ning nõustub vaidlusaluste hoonete säilivushinnanguga, arvestades, et põhilised hoonete ümberehitustööd ja laiendused on teostatud enne
  170. juunil 1991 jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadust. Samas ei esita vastustaja väiteid ega põhjendusi oma seisukoha kinnitamiseks. Ringkonnakohus osutab, et ekspert on kahtluse alla seadnud oma hinnangu just hoonete ümberehitustööde tegemise aja osas. Seetõttu kinnitavad apellatsioonkaebuse väited seisukohta, et vastustaja ei ole eksperthinnangu kinnitamisel arvestanud asjas oluliste asjaoludega. Korralduse andmisel on vastustaja lähtunud ainuüksi hinnangust, jättes kõrvale hinnangu usaldusväärsust kahtluse alla seadvad andmed ja põhjendused. Vastustaja on jätkuvalt samal seisukohal. Muutunud asjaoludega arvestamata jätmine kinnitab veendumust, et apellatsioonkaebuse rahuldamise korral vastustaja tugineb oma
  171. juuli
  172. korraldusega tuvastatud asjaoludele ja jätab kaebajate taotlused õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks rahuldamata põhjusel, et Tiigi tee 15 hooned ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud. Esineb vähemalt kahtlus, et see järeldus on ebaõige. Seetõttu tooks vastustaja selline tegevus kaasa haldusakti andmise, mille õiguspärasus on samuti kahtluse all ning mis seega suure tõenäosusega viib uue kohtuvaidluseni. Seetõttu on põhjendatud panna vastustajale kohustus enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise taotluste lõplikku lahendamist vähemalt kaaluda uue eksperthinnangu tellimist asjaolude õigeks väljaselgitamiseks.
  173. Ringkonnakohus võtab asjas juurde Kambja valla apellatsioonkaebuse lisana esitatud
  174. veebruari
  175. a korraldused nr 2515 ja nr 2516 ja kaebajate
  176. märtsi
  177. a menetlusdokumendi lisana 8 esitatud tõendid. Vastustaja apellatsioonkaebuse lisad tuleb vastustajale tagastada, sest need on haldusasja materjalide hulgas juba olemas.
  178. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus põhjendatult rahuldas kaebuse apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas ja kohustas vastustajat uuesti lahendama kaebajate taotlust määrata täiendav ekspertiis. Apellatsioonkaebuse jääb rahuldamata.
  179. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebajad ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebajate kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.