1-21-8894 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number 14. jaanuar 2022, Tallinn, kirjalik menetlus 1-21-8894
(21270000111)Kohtunik Orvi Koik Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri
- novembri
- a kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (X) esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaar, kaebus RESOLUTSIOON
- Jätta Riigiprokuratuuri
- novembri
- a määrus muutmata ja X esindaja vandeadvokaat Silver Reinsaare kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord KrMS § 385 p 11 kohaselt on määrus lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- 04.04.2021 alustati Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA) Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna poolt kriminaalasjas nr 21270000111 X kuriteokaebuse alusel Y suhtes KarS § 121 lg 1 tunnustel menetlust selles, et 04.04.2021 kella 14:40 paiku XXX asuva C kinnistu karjakoplis ründas Y X peale viimaselt saadud mitmeid korraldusi, et ta lahkuks X kinnistult. Ajal, mil X suunas jõuga Y kinnistult ära minema, ründas Y X tekitades viimasele ninale, põsele ja kulmule vigastusi kriimustuste näol ning rüseluse käigus purunesid X prillid. 02.06.2021 esitati Y-le KarS § 121 lg 1 järgi kahtlustus selles, et tema 04.04.2021 kella 14:40 paiku XXX C kinnistul kägistas metallvõrguga X, mille tagajärjel tundis viimane füüsilist valu, sai tervisekahjustusi ja purunesid prillid. Y end esitatud kahtlustuses süüdi ei tunnistanud.
- 13.10.2021 lõpetas PPA Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna uurija PR kriminaalasjas nr 21270000111 KrMS § 206 lg 11 alusel põhistamata määrusega menetluse Y tegevuses KarS § 121 lg 1 tunnuste puudumise tõttu. Selle otsuse kinnitas 14.10.2021 Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Milvi Pruus. 10.11.2021 koostas uurija PR lõpetamise määruse juurde põhistused.
- 22.11.2021 esitas X esindaja vandeadvokaat Andres Simson Riigiprokuratuurile kaebuse 13.10.2021 (põhistused 10.11.2021) kriminaalasjas nr 21270000111 PPA Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna uurija PR poolt koostatud menetluse lõpetamise määruse peale (14.10.2021 kinnitatud Lääne Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör M. Pruusi poolt). Kaebaja taotleb lõpetamise 1
(4)määruse tühistamist ja menetlusega jätkamist. Kaebaja arvates esinevad Y tegevuses ilmselged süüteo tunnused, mistõttu palub ta Riigiprokuratuuril kriminaalasja materjalid uuesti üle vaadata.
- Riigiprokuratuur jättis 24.11.
- a määrusega X esindaja kaebuse rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör nõustus uurija ja abiprokuröriga selles, et kriminaalasjas nr 21270000111 kogutud materjalide pinnalt puudub võimalus sedastada Y tegevuses KarS § 121 lg 1 kirjeldatud kuriteotunnuseid, see on kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Sellest lähtuvalt on ka õigesti otsustatud kriminaalasjas menetlus lõpetada. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalasjas uuritud kuriteosündmuse asjaolude osas ei ole tuvastamist leidnud Y poolt X suhtes tahtliku kehalise väärkohtlemise toimepanemine, täpsemalt talle tahtlikult füüsilise valu ja tervisekahjustuste tekitamine. Y ja X ütlustes esinevate vastuolude kõrvaldamiseks on kriminaalmenetluse raames tõendite kogumise võimalused ammendunud, sellist võimalust ei ole näinud ka antud määruse koostamist ajendanud kaebaja. Sündmusel ei olnud pealtnägijaid. Selliselt tuleb antud kriminaalasjas kujundada seisukoht Yle tehtud etteheite osas ehk tema poolt X suhtes tahtliku kehalise väärkohtlemise toimepanemise kohta asjas seni kogutud tõendite alusel. Riigiprokurör oli seisukohal, et nii uurija kui ka abiprokurör olemasolevatest tõenditest tulenevate asjaolude alusel jõudnud õigele järeldusele, et antud juhul tuleb tõendite hindamisel kohaldamisele KrMS § 7 lg 3 kirjeldatud põhimõtem millest tulebevalt tuleb vastuolude tõttu kõrvaldanata kahtlus Y süüdiolekus, tõlgendada Y kasuks ja menetlus tema suhtes lõpetada. Kokkuvõttes märkiski riigiprokurör, et X esindaja kaebuses Riigiprokuratuurile ei ole esitatud argumente, mille alusel muuta või tühistada 13.10.2021 (põhistused 10.11.2021) kriminaalasjas nr 21270000111 koostatud menetluse lõpetamise otsus. Kaebus Riigiprokuratuuri määrusele
- Tallinna Ringkonnakohtule esitas kannatanu esindaja Silver Reinsaar kaebuse Riigiprokuratuuri 24.11.2021 kaebuse rahuldamata jätmise määrusele, taotledes Riigiprokuratuuri määruse tühistamist ja Riigiprokuratuuri kohustamist jätkata kriminaalmenetlust. Kannatanu on seisukohal, et sündmustiku kirjeldus vastab KarS § 121 lõike 1 tunnustele sõltumata sellest, kes asjaosalisest füüsilise arveteõiendamise „alustas“. Y-l ei olnud õigust rünnata kannatanu õigushüvesid, sest isegi kui nõustuda menetluse lõpetamise määruses toodud võimalike sündmuste kirjeldusega, ei olnud X tegevus kindlasti õigusvastane. Samas tuleks sündmuse täpsemate asjaolude väljaselgitamiseks ning kahtlustatava Y ütluste õigsuse kontrollimiseks kriminaalmenetlust jätkata. 5.1 Täiendavalt tuleks üle kuulata X, sest peale Y ülekuulamist, ei ole teda täiendavalt üle kuulatud Y väidete kontrollimiseks. Ka leiab kaebaja, et põhjendused kriminaalmenetluse lõpetamisest ei ole nõuetekohased. Uurimisasutuse ja Riigiprokuratuuri määruste pinnalt jääb arusaamatuks, miks nn sõna-sõna-vastu olukorras on antud juhul otsustatud kriminaalmenetluse lõpetamise kasuks. Kannatanu esindaja juhib tähelepanu sellele, et ka nn sõna-sõna-vastu olukorras ei ole nt süüdimõistva kohtuotsuse tegemine välistatud. Riigikohus on enda korduvas praktikas osutanud, et nn sõna-sõna-vastu olukord ei tähenda veel kaugeltki seda, et kriminaalmenetlus tuleb tõendamatuse tõttu lõpetada. 5.2 Aluse kriminaalmenetluse jätkamiseks annab ka sündmusega seonduv faktoloogia. Nimelt näivad nii kannatanu kui ka kahtlustatava versioonid toimunust ühtivat selles, et sündmus leidis aset kannatanule kuuluval kinnistul pärast seda, kui viimane oli kahtlustataval palunud enda kinnistult lahkuda. Seejuures on kannatanu selgitanud, et kahtlustatav pidi ületama nii elektrikarjuse kui mööduma ka siltidest, mis keelasid võõrastel kinnistule sisenemise. Seega on tegemist olukorraga, kus kahtlustatav ise kahjustas kannatanu õigushüvesid, mistõttu ei oma lõppastmes märkimisväärset tähtsust, kas füüsilise rünnaku „alustaja“ oli kannatanu või kahtlustatav. Sõltumata sellest, kas ja kui 2
(4)siis millise konflikti osapoole ütluseid uskuda, viitab mõlema poolt kirjeldatu materiaalõiguslikult kuriteo tunnuste esinemisele Y tegevuses. 5.3 Kokkuvõtvalt leiab kaebuse esitaja, et materiaalõiguslikult vastab ka kahtlustatava enda kirjeldus sündmustikust KarS § 121 lõike 1 tunnustele. Samas on võimalik ka kriminaalmenetlust jätkata küsitledes Y ütluseid kajastavate asjaolude osas täiendavalt üle kannatanu. Seejärel saab hinnata, kas kannatanu või kahtlustatava ütlused on loogilised ja vastuoludeta ning alles seejärel otsustada, kas kriminaalmenetlust tuleb jätkata või tuleks Y tegevuse osas koostada süüdistusakt. Lõpetuseks osutab kannatanu ka sellele, et asjas puuduvad viited võimalikule olnud vastastikusel kokkuleppel toimunud kaklusele. Seda ei ole väitnud kumbki osapooltest ning ka asja tehiolud sellele ei viita. Sellise võimaluse õigsusele viitavatele faktilistele asjaoludele ei ole viidatud ka ei menetluse lõpetamise määruses ega ka Riigiprokuratuuri määruses. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
- Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, Riigiprokuratuuri kaebuse rahuldamata jätmise määrusega ja selle peale esitatud kaebusega, leiab, et kaebuse rahuldamiseks, Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama ei ole alust.
- Ringkonnakohus selgitab esmalt, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Eelmärgitu tähendab seda, et prokuratuuril on kriminaalmenetluse lõpetamisel teatud kaalutlusruum, millesse kohus süüdistuskohustusmenetluses ei sekku. Ringkonnakohus hindab süüdistuskohustusmenetluses esmajoones kriminaalmenetluse lõpetamise õiguspärasust ehk seda, kas uurimisasutuse või prokuratuuri otsustus ei rajane materiaalõiguse vääral tõlgendusel või kriminaalmenetlusõiguse reeglite rikkumisel, kas on läbi viidud vajalikud ja antud kuriteoliigiga seotud tavapärased menetlustoimingud, teiseks, kas konkreetse menetluse asjaolud viitavad võimalusele viia läbi täiendavaid toiminguid ja kolmandaks, kas edasiste toimingute läbiviimine on mõistlik, arvestades nende edulootust ja selleks kuluvaid ressursse. Kui prokuratuur ei ole tõendamisvõimaluste käsitlemisel selgelt eksinud, pole ringkonnakohtul alust prokuratuuri kriminaalmenetluse toimetamiseks või selle jätkamiseks kohustada.
- KarS § 121 näeb ette kriminaalvastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise eest. Kõnealuse koosseisu objektiivne külg sisaldab kahte alternatiivset tegu - tervise kahjustamist ja/või valu tekitavat kehalist väärkohtlemist. Käesoleval juhul on menetlus lõpetatudki seetõttu, et kahtlusteta ei ole võimalik lugeda tõendatuks Y poolt tahtlikult X-le tervise kahjustamise või valu tekitava kehalise väärkohtlemise fakt.
- Ringkonnakohus nõustub Riigiprokuratuuriga, et puudub vajadus ja ka võimalus täiendavate tõendite kogumiseks, sest välja on selgitatud kõik võimalikud tähtsust omavad asjaolud. Ringkonnakohtule esitatud kaebuses on taotletud täiendavalt kannatanu X ülekuulamist, et viimane saaks Y ülekuulamisel antud ütlustele vastata ja nende õigsust oleks võimalik seejärel kontrollida. Ringkonnakohtu hinnangul ei looks selline täiendav kannatanu ülekuulamine sellist tõendit, mis kummutaks teise poole versiooni sündmusest. Kannatanu võib ju oma versiooni vastavalt Y antud ütlustele kujundada, kuid täiendavate ütluste näol ei oleks sellegipoolest tegemist sellise tõendiga, mida tuleks eelistada vastaspoole omale. 3
(4)- Vaidlust ei ole selles, et Y ja X vahel rüselus toimus ning mõlemal esinevad näol vigastused. Seega esinevad KarS § 121 objektiivse koosseisu tunnused. Vaidlus on aga selles, kas Y käitumises esineb tahtlus valu või vigastuste tekitamises. Selles osas on aga tõusetunud kahtlus, mida ei ole võimalik kõrvaldada. Antud kriminaalmenetluses on üle kuulatud nii X kannatanuna kui Y kahtlustatavana, kes on andnud mõlemad ütlusi oma versiooni kohta toimunust. Kuna sündmus toimus kohas kus teisi isikuid ei viibinud ning ühtegi teist tõendit, mis kinnitaks või lükkaks ümber X või Y versiooni, ei esine. Seega ei ole võimalik ka täiendavate toimingutega mingeid uusi tõendeid saada, siis jääb kahtlus Y poolt X-le tahtlikus tervise kahjustamises, siiski kõrvaldamata. See aga tuleb KarS § 7 lg 3 põhimõtte kohaselt tõlgendada kahtlustatava kasuks. Tõsi, teatud juhtudel saab ka sõna-sõna vastu olukordades langetada süüdistatavale kahjulik otsus, kuid selleks peavad muud kogutud tõendid toetama menetleja siseveendumuse kujunemist. Käesoleval juhul ei toeta asjas kogutud tõendid kahtlusteta kannatanu versiooni juhtunust. Erinevalt kaebaja seisukohast, omab siinjuures tähtsust ka asjaolu, kes nn rüseluse alustas, kuivõrd sellest on alust järeldada tahtlusest kantud soovi valu või tervisekahjustuse tekitamiseks. Nimelt on Y andnud ütlusi, et tema jalutas jõe poole ning X sõitis autoga mööda ja käskis lahkuda tema maalt. Seejärel väljus X autost ja tuli Y juurde ning lõi teda rusikaga. X ütluste kohaselt ütles ta mitu korda, et isik lahkuks tema maalt, seejärel hakkas teda suunama oma eramaalt ära ning siis Y lõi teda. Kuivõrd mõlema isiku ütlustes esineb vastuolu selles, kes rünnet alustas ehk siis kellel esines tahtlus teisele isikule valu või kehavigastusi tekitada, siis ei ole alust teha tõsikindlat järeldust, et just Y lõi kannatanut tahtlikult. Seda seetõttu, et ka Y-l esinesid vigastused näol. Seda ei toeta ka kaebuses väidetud sündmusega seonduv faktoloogia ning asjaolu, et sündmus leidis aset kannatanule kuuluval kinnistul. Nimelt selgitas Y, et jalutas jõe äärde koeraga mööda erateed, sest arvas, et võib seal jalutada ning päevasel ajal avalikku kohta minna. Läks üle maas oleva võrkaia. Seega ei esinenud, peale eramaa siltide, takistusi jõe äärde minemiseks ning Y arvas, et ta võib seal liikuda. Kannatanu seisukoht, et kuna tema õigushüve tema maa peal viibimisega rikuti, siis ei oma tähtsust, kes nn füüsilist rünnakut alustas ning Y käitumises on igaljuhul tuvastatav kuriteo tunnuste esinemine, on ringkonnakohtu hinnangul meelevaldne. Y ütluste kohaselt ei esinenud tal esiteks tahtlust kellegi õigushüve kahjustada ning tema juurde tuli hoopis kannatanu, kes karjus ta peale ning lähenedes lõi talle vastu nägu. Meelevaldne on antud olukorras kaebaja tõlgendus, et kuna Y viibis tema eramaal, siis on tal igaljuhul õigus isikut füüsiliselt rünnata ning vasturünne/kaitse ründe eest, on seejuures automaatselt tema suhtes kuriteo toimepanemisena käsitatav. Ringkonnakohus rõhutab, tegemata kindlat järeldust selles, kes keda ründas, esinevad mõlema osapoole ütlustes sellised vastuolud, mida täiendavalt kannatanu ülekuulamisega ei ole võimalik kõrvaldada ning ükski asjaolu ei toeta tõsikindlalt kannatanu versiooni juhtunust, siis ei ole põhjust eelistada kannatanu ütlusi Y ütlustele või vastupidi. Ringkonnakohus ei tuvastanud ka riigiprokuröri määruse põhjenduste pinnalt kellegi ütluste eelistamist või põhjendamatult ebausaldusväärseks pidamist. Samuti ei ole menetlejad asunud seisukohale, et rüselus toimus vastastikusel kokkuleppel.
- Kokkuvõtvalt nõustub ringkonnakohus kriminaalmenetluse lõpetamisega. Kui tõendite uurimisel tekivad menetlejal põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu muude tõenditega kõrvaldada, siis tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust puudulike tõendite alusel. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos kahtlustada/süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Seda asjaolu aga menetlejad antud kriminaalasjas sedastada ei saanud.
- Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 208 lg-st 5 jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 24.11.
- a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 4
(4)