Obsah (5)

§ 37§ 67§ 32§ 38§ 86

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Iris Kangur-Gontšarov, Gea Lepik Otsuse tegemise aeg ja koht 08.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-20-11008 K

§-le 661, mille kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb.

§-st 661 ei tulene, et kostja ainuosanikuks olemise ajal oli hageja majandusüksus, mille kaudu kostja tegutses, ja kogu hageja vara kuulus kostjale, kes võis seda käsutada. Ringkonnakohus leiab, et äriühingu ainuosanik ei ole AÕS § 6 järgi samastatav äriühinguga. Maakohtu viidatud Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-52-14, mille p-s 14 leidis Riigikohus, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine osaühingu vara omastamises ei ole võimalik, ei anna alust järeldada, et osaühingu ainuomanikust juhatuse liikme vastu ei ole võimalik esitada kahju hüvitamise nõuet ÄS § 187 lg 2 järgi. Riigikohus on eelviidatud kriminaalkolleegiumi lahendis analüüsinud KarS § 201 tähenduses vara käsutust osaühingu ainuosanikust juhatuse liikme puhul ja leidnud, et sellisel juhul on äriühingu osanik olnud vara käsutusega nõus. Ringkonnakohtu arvates ei saa eeltoodut kanda üksüheselt praeguse vaidluse 9 2-20-11008 aluseks olevatele asjaoludele. Karistusõigusliku vastutuse puudumine ei välista isiku vastutust tsiviilõiguslikul alusel. Hageja ei ole vaidlustanud kostja poolt tehingu tegemist, vaid tegemist on kahju hüvitamise nõudega, kus väidetavalt ei ole kostja tagastanud hagejale kuuluvat raha ega tõendanud selle kasutamist hageja huvides. See, et ajal, kui kostja oli hageja ainuosanik, ei ole kostja pidanud vajalikuks raha tagastada ega nõudnud iseendalt kahju hüvitamist, ei tähenda, et hageja ei saaks kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitada. 58. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et ainuosanikust juhatuse liikme puhul tuleb eeldada, et tehingute tegemiseks oli olemas ainuosaniku nõusolek. Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses tuvastanud, milliseid tehinguid on kostja teinud. Raha pangaautomaadist väljavõtmine ei ole tehing, vaid tegemist võib olla tehingu täitmisega. Riigikohus on leidnud, et see, kui äriühingu juhatuse liige kannab ühingu kontolt enda kontole raha, ilma et ta sooviks sellega õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahet väljendada, on sooritus (teise isiku eesmärgistatud rikastamine) (21.04.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 15). Samas on õige, et juhatuse liikme vastutus osaühingule oma kohususte rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise eest võib olla välistatud juhul, kui tehinguks või soorituseks oli õigustus, nt kuna juhatuse liige on tegutsenud vastavalt kõrgemal seisva organi õiguspärasele otsusele (

§ 37

lg 1), või osaühing avaldab või on avaldanud tahet juhatuse liikme vastutus välistada või nõudest juhatuse liikme vastu loobuda. Ringkonnakohtu arvates saab vastutuse kahju tekitamise eest välistada üldreeglina juhul, kui on tuvastatud, et vastutuse realiseerumise eeldused on täidetud. Maakohtu otsusest kahju hüvitamise eelduste tuvastamist ei nähtu. 59. Vaatamata eeltoodule analüüsib ringkonnakohus maakohtu järeldust kostja vastutuse välistamise kohta.

§ 37

lg 1 järgi juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Juhtorgani liige ei vastuta, kui ta tegutses vastavalt juriidilise isiku üldkoosoleku või muu pädeva organi õiguspärasele otsusele. Seega olukorras, kus maakohus leidis, et kostja tegutses vastavalt ainuosaniku otsustele (tema nõusolekul), pidi maakohus lisaks vastavate osaniku otsuste olemasolu tuvastamisele hindama ka osaniku otsuse õiguspärasust, mida maakohus ei ole teinud. Osaniku otsus on õiguspärane, kui see vastab sisuliselt ja vormiliselt seadusest tulenevatele nõuetele ja selle vastuvõtmisel on järgitud seaduse ja põhikirja nõudeid. Sisulised nõuded osaniku otsustele tulenevad mh

§-st 32 ja §-st

1. Õiguskirjanduses on leitud, et kõrgemalseisva organi sisulise otsuse õiguspärasuses võib kahelda, kui see lubab juhtorgani liikmele käitumist, mis võimaldab juriidilisele isikule kahju tekitamist ulatuses, mis ilmselt ületab vastavast käitumisest juriidilisele isikule tekkivat võimalikku tulu (vt Varul, P. jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2010, § 37, p 3.5.1).Juhul, kui osaniku otsused, mille alusel kostja väidetavalt hageja pangakontolt raha välja võttis ja seda kasutas, ei ole õiguspärased, kostja vastutusest ei vabane.
2. Kohtule on esitatud koopia kostja 13.12.2018 kinnitusest, millega ainuosanik kinnitas, et kostja juhatuse liikmena ei ole kohustusi rikkunud ega osaühingule kahju tekitanud, kõik kostja poolt sularahaga tehtud tehingud olid osaühingu huvides ja ainuosaniku poolt kooskõlastatud, kõik tehingud olid raamatupidamises dokumenteeritud ja raamatupidamine oli korraldatud kohaselt ning hagejal ei ole mingeid nõudeid kostja vastu ja kostja vabastatakse kohustustest ja vastutusest (I kd, tl 122). 21.12.2020 digiallkirjaga kinnitusega kinnitas kostja 13.12.2018 vormistatud otsuses avaldatut (I kd, tl 157–158).
3. Hageja vaidlustas 13.12.2018 ainuosaniku otsuse ehtsuse, väites, et dokument on vormistatud hiljem. Kuigi kohus kohustas 10.12.2020 määrusega (I kd, tl 148–151) kostjat esitama 13.12.2018 dokumendi originaali, kostja seda ei teinud, põhjendades esitamata jätmist 10 2-20-11008 sellega, et tal pole originaali säilinud. Maakohus ei ole eraldi menetlusdokumendis ega kohtuistungil TsMS § 273 lg 5 järgi otsustanud esitatud ärakirja tõendamisjõudu, kuid vaidlustatud otsusest on arusaadav, et kohus on pidanud 13.12.2018 dokumendi ärakirja tõendamisjõuliseks. Samas ei selgu otsusest põhjendusi, milliseid asjaolusid arvestades kohus sellele järeldusele jõudis. Apellant on apellatsioonkaebuses 13.12.2018 dokumendi ehtsuse vaidlustanud ja palunud jätta selle tõendite hulgast välja. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja uueks menetlemiseks maakohtule, siis tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada, milline on esitatud ärakirja tõendamisjõud, ja seda põhjendada. Ringkonnakohus märgib, et dokumentaalse tõendina on käsitatavad nii algdokumendid kui ärakirjad (TsMS § 272 lg 1 ja § 273 lg 1). Samas peab pool algdokumendi asemel ärakirja esitamisel olema valmis kohtu nõudmisel TsMS § 273 lg 5 alusel kohtusse toimetama algdokumendi, et kohtul oleks võimalik veenduda ärakirja õigsuses. Kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja (TsMS § 277 lg 4). Sama on sätestatud TsMS § 238 lg-s 5, mille kohaselt võib tõendi jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Kohus peab oma järeldust tõendi usaldusväärsuse kohta põhjendama.
4. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et äriühingu osanik saab

§ 37

lg 1 teises lauses sätestatud otsustuse vastutusest vabastamise kohta teha ajal, kui ta on äriühingu osanik. Pärast osa võõrandamist ei saa endine osanik enam võtta vastu otsuseid ega neid kinnitada.

§ 67

lg 1 mõttes saab otsusest kui tehingust rääkida ainult siis, kui selle on vastu võtnud vastuvõtmiseks õigustatud isik, see tähendab 13.12.2018 otsuse sai teha ainult hageja osanik. Pärast 13.12.2018 kostja poolt vastuvõetud otsuse puhul ei ole tegemist hageja osaniku otsusega ja sellel puudub õiguslik mõju. Kuna kostja võõrandas osa 13.12.2018, siis on oluline tuvastada, millal otsus vastu võeti. Maakohus otsuse tegemise aega vaatamata hageja väidetele välja selgitanud ei ole. Ringkonnakohtu arvates on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mida ei ole võimalik ringkonnakohtul kõrvaldada. Asja uuel menetlemisel tuleb maakohtul tuvastada, kas 13.12.2018 dokumendis sisalduv otsustus on osaniku otsus. Kuna kostja 21.12.2020 kinnitus 13.12.2018 otsuse kehtivuse ja kostja vastutusest vabastamise kohta on tehtud pärast kostja poolt hageja osa võõrandamist, siis pole see käsitatav ainuosaniku otsusena ja sellel puudub õiguslik mõju. Maakohtu vastupidine järeldus ei ole õige. 63. Juhul, kui maakohus uuel asja menetlemisel tuvastab, et hageja ainuosaniku otsus oli tehtud ajal, kui kostja oli hageja osanik, peab maakohtus hageja vastuväidete põhjal hindama, kas otsus oli õiguspärane ja kehtiv. 63.1. Osaniku otsus on õiguspärane, kui see vastab sisuliselt ja vormiliselt seadusest tulenevatele nõuetele ja selle vastuvõtmisel on järgitud seaduse ja põhikirja nõudeid. Kohtule esitatud 13.12.2018 ainuosaniku otsus on kirjalikus vormis (ÄS § 177 lg 2). 63.2.

§ 32

sätestab, et juriidilise isiku osanikud, aktsionärid või liikmed, samuti juriidilise isiku juhtorganite liikmed peavad omavahelistes suhetes järgima hea usu põhimõtet ja arvestama üksteise õigustatud huve. Seega peab osaühingu osanik tegutsema viisil, kus ta teeb otsuseid ühingu huvides ja vara kaitseks. Ka Riigikohus on selgitanud, et osanik on hea usu põhimõttest tulenevalt kohustatud suhtes osaühinguga panustama osaühingu juhtimisse ja mitte kahjustama osaühingu huve (vt Riigikohtu 17.03.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-16-16764, p 12; 29.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-14, p 21).

§ 38

lg 2 esimese lause kohaselt on juriidilise isiku organi otsus tühine mh siis, kui see on vastuolus heade kommetega või kui see rikub juriidilise isiku võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või kui selle vastuvõtmisel rikuti oluliselt selleks ettenähtud korda. Osaühingu puhul 11 2-20-11008 täpsustab seda sätet ÄS § 1771 lg 1, mille esimese lause kohaselt osanike otsus on tühine, kui see rikub osaühingu võlausaldajate kaitseks või muu avaliku huvi tõttu kehtestatud seaduse sätet või ei vasta headele kommetele, samuti kui rikuti oluliselt otsuse teinud osanike koosoleku kokkukutsumise või otsuse tegemise korda. Ringkonnakohus leiab, et küsitav võib olla sellise ainuosaniku otsuse vastavus headele kommetele

§ 86

tähenduses, millega kiidetakse tagantjärgi heaks sama isiku tegevus juhatuse liikmena, millega on rikutud juhatuse liikme kohustusi ja tekitatud sellega äriühingule kahju. Seda eelkõige juhul, kui äriühingul oli võlausaldajate ees kohustusi, mille täitmist sellise otsuse tegemine takistab. Selline otsus kahjustab osaühingut ja potentsiaalselt ka selle võlausaldajaid, tuues kaasa isiklikku kasu otsuse teinud isikule. 63.3.

§ 38

lg 2 teise lause kohaselt saab huvitatud isik juriidilise isiku organi otsuse tühisusele tugineda, kui kohus on otsuse tühisuse tuvastanud. ÄS § 1771 lg 2 järgi võib otsuse tühisusele kohtumenetluses tugineda nii hagi kui ka vastuväite esitamisega. Hageja on 03.12.2020 menetlusdokumendis mh väitnud, et kostja 13.12.2018 otsus on koostatud eesmärgiga vältida hagejale kahju hüvitamist (I kd, tl 131–134). Seega on hageja väitnud, et tegemist on otsustusega, mis kahjustab äriühingu varalist huvi. Kolleegium leiab, et osaniku otsuse tühisusele saab tugineda ka vastuväite esitamisega kostja vastuväitele . Maakohus eeltoodud väidet ja 13.12.2018 otsuse kehtivust eelmenetluses pooltega ei arutanud ega otsuses ei käsitlenud. Seega juhul, kui kohus tuvastab asja uuel lahendamisel, et 13.12.2018 otsus on tehtud, tuleb kohtul lahendada hageja vastuväide. 64. Eeltoodut kokku võttes leiab ringkonnakohus, et asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul esmalt tuvastada, kas kostja rikkus hageja pangakontolt sularaha välja võttes ja seda kasutades juhatuse liikme kohustusi, tekitas sellega hagejale varalist kahju ning vastutab selle eest ÄS § 187 lg 2 ja

§ 37

lg 1 järgi, sh kas ta tegutses vastavalt osaniku otsustele ning kas tegemist oli õiguspäraste otsustega. Kui maakohus tuvastab, et juhatuse liikme vastutuse eeldused on täidetud, tuleb maakohtul hinnata, kas kostja hageja osanikuna võttis 13.12.2018 vastu otsuse juhatuse liikme vastutusest vabastamise kohta, ja juhul, kui võttis, siis tuleb hageja vastuväidete põhjal tuvastada, kas 13.12.2018 otsus on kehtiv.

1. Kolleegium märgib, et ÄS § 188 lg 1 kehtestab ka osaniku vastutuse osaühingu ees, nähes ette, et osanik vastutab osanikuna osaühingule, teisele osanikule või kolmandale isikule süüliselt tekitatud kahju eest, v.a lõikes 2 sätestatud juhtudel. Kuna osanikul on osaühinguga seadusjärgne võlasuhe, võib sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumine tuua kaasa osaniku vastutuse VÕS § 115 lg 1 alusel (vt Riigikohtu 31.03.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-17-10, p 31). Arvestades hageja väiteid selle kohta, et kostja ainuosanikuna vastu võetud otsused on osaühingut kahjustanud, võib hageja nõue olla alternatiivselt kvalifitseeritav ka osaniku kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõudena. Maakohtul tuleb asja uuel arutamisel arutada pooltega ka nõude sel viisil kvalifitseerimist. Lisaks, kuna hageja väitel puudus kostjal juhatuse liikmena hageja pangakontolt sularaha väljavõtmiseks õigustus ja kostja on raha võtnud vähemalt osaliselt endale, võib hageja nõue olla kvalifitseeritav ka alusetu rikastumise sätete alusel. Riigikohus on selgitanud, et see, kui hageja nõuab kostjalt kahju hüvitamist juhatuse liikme kohustuste rikkumisele tuginedes, ei välista seda, et samal elusündmusel põhinevad nõuet ei võiks rahuldada ka rikastumisõiguse sätete alusel (VÕS § 1028 lg 1 või VÕS § 1037 lg 1). Alusetust rikastumisest tulenev nõue ei ole välistatud põhjusel, et poolte vahel eksisteeris käsundilaadne õigussuhe, kui sellest ei tulene 12 2-20-11008 soorituse (nt hageja pangakontolt kostja kontole raha ülekandmine) saamise õigust (vt Riigikohtu 21.04.2021 otsus tsiviilasjas nr 2-17-3478, p 15). Seega ei nõustu kolleegium maakohtu järeldusega, et hageja esile toodud asjaolud ei anna alust kaaluda alusetu rikastumise sätete kohaldamist. Asja uuel arutamisel tuleb maakohtul hageja nõuet uuesti hinnata ka sel alusel.
2. Kostja on maakohtu menetluses esitanud väite, et ta on täitnud juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega, ja soovis esitada ka oma väiteid tõendavad tõendid. Kuna tõendeid ei ole väidetavalt kostja valduses, siis soovis ta kohtult tõendite kogumist. Maakohus jättis taotluse 10.12.2020 otsusega rahuldamata. Kostja esitas vastuses apellatsioonkaebusele tingimusliku taotluse, milles palub tõendid, mille kogumisest maakohus keeldus, koguda ringkonnakohtul juhul, kui ringkonnakohus maakohtu otsuse tühistab. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna ringkonnakohus asja sisuliselt ei lahenda, vaid saadab selle uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kostjal on võimalik taotlus tõendite kogumiseks esitada maakohtule, kes vaidlustatud otsuse tühistamise ja praeguses otsuses esitatud põhjenduste valguses peaks kostja taotlust uuesti sisuliselt hindama.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on tsiviilasja menetlemisel jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392), mis on toonud kaasa ebaõige lahendi tegemise viisil, kus on olulises ulatuses tuvastamata vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega asjaolud. Eeltoodu tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust.
4. Ringkonnakohus tagas 04.05.2021 määrusega hagi ja seadis kostja kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi. Seoses otsuse tühistamise ja asja saatmisega maakohtule uueks läbivaatamiseks jätab ringkonnakohus hagi tagamise määruse kehtima. Hageja on apellatsioonimenetluses tasunud hagi tagamise tagatise 10 000 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 391 lg 2 järgi tagastatakse hagi tagamise tagatis hagi tagamist taotlenud poolele, kui teine pool või kolmas isik ei ole esitanud hagi kahju hüvitamiseks kahe kuu jooksul sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud ajast alates.
5. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus asja uuel läbivaatamisel. (allkirjastatud digitaalselt) 13