Obsah (7)

§ 407§ 444§ 438§ 436§ 468§ 163§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Karina Kukkes Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021, Võru kohtumaja Tsiviilasja number 2-21-15802 Tsiviilasi Gelv

§ 407

lg 1 alusel tagaseljaotsusega.

§ 407

lg 1 sätestab, et kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks.

§ 407

lg 2 kohaselt hageja nõusolekut eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. 5. Kohus leiab, et hageja põhinõue on põhjendatud. Samuti on põhjendatud hageja intressinõue ja lepingu haldustasu nõue.

§ 444lg 3 alusel ei põhjenda kohus nimetatud nõuete rahuldamist.

1. Samas on kohus seisukohal, et hageja viivisenõue on põhjendatud üksnes osaliselt. 2 Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt on võlausaldajal võlgnikupoolse rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral õigus nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja arvestab viivist põhinõude tagastamata osalt määras 24% aastas.
2. Praegusel juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud sellele vastuväiteid, sh vastuväited viivisenõudele ja viivise määrale. Sellele vaatamata tuleb kohtu hinnangul kontrollida hagi aluseks oleva viivisekokkuleppe sisu ja kehtivust.

§ 407

lg 1 kohaselt võib kohus hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes õiguslikult põhjendatud ulatuses.

§ 438

lg 1 järgi otsustab kohus otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

§ 438

lg 1 ja § 436 lg 7 koosmõjus on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas pool ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

1. Kohus on seisukohal, et kostja ja Bigbank AS vaheline leping laenulimiidi kasutamiseks on sõlmitud tüüptingimustel VÕS § 35 lg 1 mõistes. Esialgne võlausaldaja Bigbank AS tegutseb professionaalse laenuandjana ning annab laenu oma majandus- ja kutsetegevuse raames, mis annab alust eeldada lepingu sõlmimist tüüptingimustel. Samuti on hagile lisatud esialgse võlausaldaja „Tarbijakrediidilepingu üldtingimused“, mis viitab sellele, et lepingutingimused ei olnud poolte vahel eelnevalt eraldi läbi räägitud, leping sõlmiti tüüptingimustel, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida kostja lepingupoolena ei saanud mõjutada. Seega on tüüptingimustel sõlmitud ka kokkulepped viivise ja intressi kohaldamiseks. Kohtule esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingud oma majandus- või kutsetegevuses. Seega saab eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses.
2. Nii hagiavaldus kui ka hageja lepingutingimused on viivisemäära suhtes ebaselged ja mitmeti mõistetavad. Hagiavalduses leiab hageja „Käesoleval juhul on lepingus kokku lepitud intressimäär tagastamata krediidisummalt 24,90 % aastas, mille hageja vähendab Riigikohtu poolt nõutud viivise määrani 24,0 % aastas“. Hageja viitab ka lepingu p-le 6.1 (dtl 12), mille kohaselt tuleb maksta viivist seadusega sätestatud maksimaalses määras. Eelnevale tuginedes leiab hageja, et tal õigus nõuda kostjalt viivist määras 24% aastas (s.o kolmekordses seadusjärgse viivise määras). Kohus hageja järeldusega ei nõustu. Kohtu hinnangul puudub poolte vahel viivisekokkulepe kolmekordse seadusjärgsele viivisemäära osas. Hageja on hagis viidanud lepingu p-le 6.1, mille kohaselt „Krediidisumma, lepinguhaldustasu, sissenõudmiskulu või muu krediidiandja õiguse teostamisega seotud kulu hüvitamisega viivitamisel tuleb krediidiandjale maksta viivist seadusega sätestatud maksimaalses määras. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelike päevade arvust kuus ja 365-päevasest aastast.“ Sellisest viivisekokkuleppe sõnastusest nähtub kohtu hinnangul, et pooled on lepingu p-s 6.1 kokku leppinud seadusjärgse viivisemäära kohaldamises. Seadusest ei tulene otseselt, et seadusega sätestatud maksimaalne viivisemäär oleks kolmekordne VÕS § 113 lg 1 viivisemäär. Ainsaks viivisemääraks, mis on seaduses üheselt ja konkreetselt sätestatud, on VÕS § 113 lg 1 nimetatud seadusjärgne viivisemäär, milliseks vaidlusalusel perioodil on 8% aastas. Seega on ka seadusega sätestatud maksimaalne 3 määr vaidlusalusel perioodil 8% aastas. Seega ei ole hageja viivisenõue seadusjärgset viivisemäära ületavas osas õiguslikult põhjendatud.
3. Lepingu p-s 6 nimetatud seaduses sätestatud viivise „seadusega sätestatud maksimaalmäära“ ei saa sisustada ka VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause abil, mille kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Sellisele tõlgendusele on laenuandja tuginenud ka tarbijakrediidi standardinfo teabelehel (dtl 16-17). Teabelehe p 3 nähtub, et „Maksetega hilinemisega kaasnevad kulud - viivis võrdses määras intressimääraga iga viivitatud päeva eest tasumata krediidisummalt. Viivise määr on lepingus kokkulepitud intressimäär aastas ja päevas.“ Kui pooled oleksid kokku leppinud, et viivise määr on intressimääraga võrdselt 24,9% aastas, saaks hageja ikkagi nõuda viivist üksnes seadusjärgses määras. Kohus nõustub hageja põhjendustega, mille kohaselt oleks 24,9% viivisemäärana ebamõistlikult kõrge ja seeläbi tühine. Kohus ei hakka nimetatud põhjendusi siinkohal üle kordama. Kohus leiab, et ka viivisenõudest osalise loobumisega nõudes viivist 24,9% asemel 24% aastas ei saaks muuta tühist tüüptingimust kehtivaks. Tühine tüüptingimus on tühine algusest peale ning seda ei saa anda tõlgendamise ega hilisema käitumisega kehtivaks. Eelnevast tulenevalt kuulub kostjalt väljamõistmisele viivis üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4. VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta
5. jaanuari ja
6. juulit. Eesti Panga teatel oli intressimäär 0,00% alates
7. juulist 2019 kuni
8. juulini
9. Seega oli seadusjärgne viivise määr sellel perioodil 8% aastas (0,00% + 8%). Arvestades kostja osalisi tasumisi hagejale, tuleb viivist arvestada järgnevalt: • • •
10. aprillist 2020 kuni
11. juunini 2020 summalt 4957 eurot 12 senti, seadusjärgne viivis 71 eurot 51 senti;
12. juunist 2020 kuni
13. juulini 2020 summalt 4797 eurot 12 senti, seadusjärgne viivis 29 eurot 36 senti;
14. juulist 2020 kuni hagi esitamiseni
15. oktoobril 2021 summalt 4597 eurot 12 senti, seadusjärgne viivis 461 eurot 99 senti. Kokku viivis seadusjärgses määras 562 eurot 86 senti (71,51 + 29,36 + 461,99). Viivise arvestusel kasutas kohus viivisekalkulaatorit). Ka hageja edasiulatuva viivisenõue alates
16. oktoobrist 2021 kuni nõude täitmiseni tuleb rahuldada osaliselt. Ka edasiulatuv viivis tuleb kostjalt välja mõista seadusjärgses viivisemääras.
17. Eelneva tõttu rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja laenu põhiosa 4597 eurot 12 senti, kuni laenulepingu ülesütlemiseni tasumata intressi 462 eurot 15 senti, lepingu haldustasu 6 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 562 eurot 86 senti, kokku 5628 eurot 13 senti. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista viivis tasumata põhinõudelt alates
18. oktoobrist 2021 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jätab rahuldamata hageja viivise nõude summas 1128 eurot 4 senti (1690,9 – 562,86) ning vähendab edasiulatuva viivise nõuet. 4 13.

§ 468

lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. 14.

§ 163

lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, jaotab kohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Võttes arvesse, et praeguses asjas on hagihind 7859 eurot 48 senti, kohus rahuldab hagi ulatuses, mis vastab hagihinnale 5995 eurot 90 senti, s.o ca 76% ulatuses, jätab kohus menetluskulud 76% ulatuses kostja ja 24% ulatuses hageja kanda. 15. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1 esimene lause).

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks riigilõiv 475 eurot. Seega tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja menetluskulud 361 eurot (0,76 x 475). Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal tasuda viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (361 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Karina Kukkes kohtunik 5