Obsah (13)

§ 308§ 313§ 325§ 271§ 127§ 139§ 113§ 275§ 344§ 76§ 82§ 108§ 115

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 25.11.2021.a Tallinn Tsiviilasja number 2-21-4580 Tsiviilasi P. P. hagi A. A

§ 308

lg-s 3 ettenähtud kahekuulise tähtaja möödumist pöördus hageja oma volitatud esindaja kaudu uuesti kostja poole nõudega tagatisraha tagastamiseks, arvestades, et kostja ei olnud selle tähtaja jooksul hagejat omapoolsetest nõuetest teavitanud, et neid tagatisrahaga tasaarvestada. Arvestades, et kostja on rikkunud tagatisraha tagastamise kohustust ja jätnud selle hoolimata kostja korduvatest nõuetest tagastamata, nõuab hageja kostjalt kohustuse täitmist, s.o tagatisraha tagastamist kui ka viivist täitmisega viivitamise eest. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista tagatisraha summas 900 eurot, viivise perioodi eest 08.02.2019 kuni 23.03.2021 summas 152,68 eurot ning alates 24.03.2021 viivise tasumata tagatisrahalt seadusjärgses määras kuni tagatisraha tagastamise päevani. Kostja vastus ja vastuhagi Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata. Üürilepingu tagatisraha on lepinguliste kohustuste täitmise garantii. Hageja taotleb tagatisraha tagastamist, olles ise üürilepingu rikkuja ning kahju põhjustaja. Tagatisraha katab lepingu rikkumisest ning ennetähtaegsest ülesütlemisest tuleneva võlgnevuse. Samuti märkis kostja, et üürileping ei lõppenud poolte kokkuleppel. Üürileandja ei ole üheski kirjas teatanud oma soovist või nõusolekust lepingu lõpetamise kohta. Üürniku ühepoolne otsus üürilepingu ülesütlemiseks ilma mõjuva põhjuseta kahjustas eelkõige üürileandjat. Samuti ei ole üürniku poolt saadetud teade käsitletav üürilepingu lõpetamise avaldusena, selles puuduvad

§ 313

ja

§ 325sisulised ja vormilised eeldused.

Üürilepingu jooksul rikkus üürnik lepingu p 1.2 ja 1.3 ning

§-i 276. Üürnik tekitas üürileandjale kahju nii rikutud sisutusega kui ka üürilepingu mittetäitmisega. Üürileandja on üürnikku seaduses sätestatud teavitamiskohustust täitnud ning teavitanud oma nõuetest. Üürileandja kirjad, mis on saadetud 12.12.2018, 13.12.2018 ja 18.12.2018 tõendavad, et üürileandja on esitanud oma nõuded ja selgitused, milliste lepinguliste rikkumiste eest tagatisraha katab lepingust tulevat kohustust. Hageja lahkus ruumidest 07.12.2018 ning ei ole sellest hetkest tasunud üüri ega kommunaalkulusid. Kahju arvestamiseks on 4 kuuline periood 07.12.2018-13.04.2019, mis kulus uue üürniku leidmisele ja üürilepingu sõlmimisele. Üürilepingu p 2.1 kohaselt tuli üürnikul tasuda üüri summa 450 eurot kuus. Põhinõude suuruseks on seega 1800 eurot. Eeltoodust tulenevalt palus kostja tunnistada hageja üürilepingu ülesütlemine tühiseks, välja mõista hagejalt kostja kasuks varaline kahju summas 1800 eurot ning viivis perioodi eest 14.04.2019 kuni 30.04.2021 summas 294,71 eurot ja viivis alates 30.04.2021 protsendina põhinõudest seaduses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Hageja seiskoht vastuhagile Hageja oli seisukohal, et poolte vahel sõlmitud üürileping ei ole lõppenud mitte ülesütlemisega, vaid 07.12.2018 poolte kokkuleppel. Ka poolte hilisemas kirjavahetuses ei ole kostja mitte kordagi tuginenud sellele, et üürileping võiks olla jätkuvalt kehtiv ega pole esitanud hagejale ka mingeid sellekohased nõudeid. Kuivõrd üürilepingu sisuks on üüritud asja kasutamine ja üüri maksmine 3 asja kasutamise eest (

§ 271

) puudub kostjal õigus nõuda hagejalt üüri peale üürilepingu lõppemist ja üüritud asja tagastamist s.o peale 07.12.2018. Kostja on esitanud vastuhagis kahju hüvitamise nõude tuginedes väidetavalt kahele rikkumisele. Neist esimene on korteri sisseseade rikkumine (mida hageja ei tunnista, kuna köögi sisseseade asendamine oli toimunud üürileandjat eelnevalt teavitades) ning teine lepingu ennetähtaegne lõpetamine. Viimase kohta jääb hagejale arusaamatuks, milles kostja poolt etteheidetav rikkumine seisnes, kuna ei seadusest ega lepingust ei tulene keeldu üürilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Samuti ei ole kostja poolt hagejale etteheidetavad rikkumised, kui ka nende asetleidmine oleks tõendatud, mitte kuidagi põhjuslikus seoses väidetava kahju tekkimisega üürileandjale. Isik peab aga kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (

§ 127lg 4).

Seejuures tuleb kahju hüvitamisel arvestada ka kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel ja vähendada kahjuhüvitist vastavalt ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist (

§ 139lg 1, lg 2).

Seega ka juhul kui oleks tõendatud hageja rikkumine ning põhjuslik seos rikkumise ja tekkinud kahju vahel, tuleks arvestada ka kostja osa kahju tekkimisel. Kuna käesoleval juhul on kostja ise nõustunud üürilepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning ta ei ole enne üürieseme tagastamist teavitanud hagejat oma vastuseisust üürilepingu ennetähtaegsele lõpetamisele, siis ei ole kahju tekkinud mitte üürilepingu rikkumisest tulenevalt vaid kostja enda käitumisest tulenevalt. Vastuhagis esitatud nõuded on ka vastuolulised. Kostja palub kohtul jätta rahuldamata hageja nõue tagatisraha tagastamise osas ning lisaks sellele välja mõista hagejalt varaline kahju summas 1800 eurot. Samas kinnitab kostja, et üürniku tasutud tagatisraha katab üürilepingu järgsete kohustuste täitmise 900 euro ulatuses. Seega sisuliselt rikastuks kostja tema taotletava lahendi tulemusel 2700 euro võrra, samas kui tekitatud kahju suurus on vastuhagis esitatud arvestuste kohaselt 1800 eurot. Viivisenõuet puudutavalt märgib hageja täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude puhul saab viivist arvestada alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (

§ 113lg 2).

Seega isegi juhul, kui kahjunõue oleks põhjendatud, saaks kostja nõuda viivist üksnes alates vastuhagi kohtule esitamise ajast, mitte aga alates 14.04.

1. Kohtu põhjendused
2. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata.
3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui 4 vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
4. Kohus loeb tsiviilasja materjalidega tuvastatuks, et poolte vahel oli 27.08.2018 sõlmitud üürileping aadressil xxx xx-xx, xxx asuva eluruumi üürimiseks tähtajaga kuni 27.08.2019 (tlk 6). Hageja on üürilepingu p 2.1 kohaselt tasunud kostjale tagatisraha summas 900 eurot (tlk 7). Hagiavalduse kohaselt on üürileping poolte kokkuleppel lõppenud 07.12.2018 ning seega palub hageja tagatisraha tagastamist. Kostja on oma vastuses ja vastuhagis leidnud, et kokkulepe üürilepingu lõpetamiseks puudus ning üürilepingu ülesütlemine on tühine. Seega tuleb kohtul esmalt anda oma hinnang sellele, kas ja millal on üürileping lõppenud.
5. Võlaõigusseaduse (

) § 309 lg 1 esimese lause kohaselt lõpeb tähtajaline üürileping tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud.

§ 313

lg 1 sätestab, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.

§ 313

lg 3 kohaselt ei pea üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 275

sätestab, et eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkuleppe on tühine. Kohus selgitab, et tähtajaline üürileping peaks reeglina lõppema tähtaja möödudes. Üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks peab aga esinema kaks eeldust- õiguslik alus ja ülesütlemisavalduse tegemine teisele lepingupoolele. Seega on üürilepingu erakorraline ülesütlemine õiguspärane siis, kui leping öeldakse üles õiguslikul alusel ning seaduses sätestatud korras. Ilma õigusliku aluseta teostatud üürilepingu ülesütlemine on tühine. Tühisel lepingu ülesütlemisel ei ole õiguslikke tagajärgi ning tühine lepingu ülesütlemine ei lõpeta üürilepingut ja see kehtib edasi. Lepingu ülesütlemist sooviv lepingupool kannab kõikide lepingu ülesütlemise eelduste täitmise tõendamise riski. Lepingust vabaneda sooviv lepingupool peab suutma tõendada, et leping enam ei kehti, st seda et on täidetud kõik lepingu ülesütlemise eeldused. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on hageja 27.11.2018 e-kirjaga avaldanud soovi üürilepingu ülesütlemiseks (tlk 9 ja 9 pöördel). Kohtu hinnangul võib nimetatut järeldada hageja lausetest, milles on märgitud, et kostja võib hakata otsima uut rentnikku ning hageja lahkuks nädala või kahe jooksul. Kohus asub seisukohale, et hageja kiri on käsitletav ettepanekuna üürilepingu lõpetamiseks, kuna kirjas puuduvad õiguslikud alused üürilepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kirja sisust ei nähtu, et hageja ütleks üürilepingu erakorraliselt üles. Samuti on hageja oma vastuses vastuhagile kinnitanud, et tegemist ei olnud erakorralise ülesütlemisega. Kohus asub seisukohale, et kostja on samal päeval, s.o 27.11.2018 avaldanud oma e-kirjaga nõustumust üürilepingu lõpetamiseks (tlk 9). Kohtu hinnangul võib e-kirjast välja lugeda, et kostja on nõus lõpetama lepingu kuu alguse seisuga. Ka poolte hilisemas kirjavahetuses ei ole kostja tuginenud sellele, et üürileping võiks olla jätkuvalt kehtiv ega pole esitanud hagejale ka mingeid sellekohased nõudeid, s.h on 07.12.2018 e-kirjas lubanud kostja teha 5 kalkulatsiooni tagatisraha tagastamiseks (tlk 9 pöördel-11). 07.12.2018 on üürilepingule tehtud üürileandja esindaja allkirjaga märge ruumide üleandmise ja pretensioonide puudumise kohta (tlk 6 pöördel).

§ 344

lg 1 kohaselt üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama samas seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Seega tõendab ka üürilepingul tehtud märge üürilepingu eseme tagastamise kohta üürilepingu lõppemist. Kohtu hinnangul võib käesoleval juhul lugeda seega eeltoodud tõendite alusel üürilepingu lõppenuks 07.12.2018 poolte kokkuleppel. Kuigi tegemist oli tähtaegse üürilepinguga ei välista see üürilepingu ennetähtaegset lõpetamist poolte kokkuleppel. Kohus selgitab täiendavalt, et lepingu kokkuleppel lõpetamine on võimalik üksnes siis, kui kõik lepingupooled sellega nõustuvad. 8. Hageja on palunud kostjalt välja mõista tagatisraha summas 900 eurot.

§ 76

lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 7 kohaselt kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 308

lg 3 kohaselt üürnik võib nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu. Kuna üürileping poolte vahel lõppes 07.12.2018, muutus tagatisraha tagastamise nõue sissenõutavaks 07.02.

1. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist esitanud nõudeid hageja vastu. Seega on hageja nõue tagatisraha tagastamiseks põhjendatud ning tagatisraha summas 900 eurot kuulub hagejale tagastamisele.
2. Samuti on hageja palunud kostjalt välja mõista viivise perioodi eest 08.02.2019 kuni 23.03.2021 summas 152,68 eurot ning alates 24.03.2021 viivise tasumata tagatisrahalt seadusjärgses määras kuni tagatisraha tagastamise päevani.

§ 113

lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 sätestab, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtule mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohus on seisukohal, et vastavalt

§ 113

lg 1 on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist tagastamata jäetud tagatisrahalt viivitatud aja eest. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks tagatisraha hagejale tagastanud. Kuivõrd tagatisraha tagastamise nõue muutus sissenõutavaks 07.12.2018, siis tuleb kostjal tasuda hagejale viivist alates 08.12.2019 kuni 6 tagatisraha tagastamise päevani

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Kohus asub seisukohale, et hageja viivisenõue summas 152,68 eurot on põhjendatud. Samuti on põhjendatud edasiulatuv viivise nõue alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni.

1. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi. Kostjalt tuleb välja mõista tagatisraha summas 900 eurot, viivis seisuga 23.03.2021 summas 152,68 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses põhinõudelt (s.o 900 eurolt) alates 24.03.2021 kuni tagatisraha tagastamiseni.
2. Kostja on vastuhagis palunud tunnistada hageja üürilepingu ülesütlemine tühiseks ning välja mõista hagejalt kostja kasuks varaline kahju summas 1800 eurot ja viivis perioodi eest 14.04.2019 kuni 30.04.2021 summas 294,71 eurot ja viivis alates 30.04.2021 protsendina põhinõudest seaduses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni.
3. Kohus selgitab, et üürilepingu erakorraline ülesütlemine on õiguspärane siis, kui leping öeldakse üles õiguslikul alusel ning seaduses sätestatud korras. Ilma õigusliku aluseta teostatud üürilepingu ülesütlemine on tühine. Tühisel lepingu ülesütlemisel ei ole õiguslikke tagajärgi ning tühine lepingu ülesütlemine ei lõpeta üürilepingut ja see kehtib edasi. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, et hageja oleks lepingu erakorraliselt ülesöelnud. Kohus on lugenud eelnevalt tõendatuks, et üürileping lõppes poolte kokkuleppel 07.12.
4. Seega ei saa kohus lugeda hageja ülesütlemist tühiseks ning hageja nõue üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ei ole põhjendatud.
5. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole põhjendatud ka kostja nõue põhivõlgnevuse 1800 euro ja viivise saamiseks. Kostja on tuginenud nõude esitamisel lepingu punktile 2.1 ning viidanud ka kahju tekkimisele 4 kuulise perioodi jooksul 07.12.2018-13.04.2019.

§ 271

kohaselt üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Üürilepingu p-s 2.1 olid pooled kokku leppinud üüris 450 eurot kuus. Kuna üürileping lõppes 07.12.2018, siis puudub õiguslik alus üürilepingu alusel hagejalt üüri väljamõistmiseks perioodi eest 07.12.2018-13.04.2019.

§ 115

lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.

§ 127

lg 1 sätestab, et kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kohus selgitab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos) (

§ 127lg 4).

Seejuures tuleb kahju hüvitamisel arvestada ka 7 kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel ja vähendada kahjuhüvitist vastavalt ulatuses, milles need asjaolud soodustasid kahju tekkimist (

§ 139lg 1, lg 2).

Kuna käesoleval juhul on kostja olnud nõus üürilepingu ennetähtaegse lõpetamisega ning ta ei ole enne üürieseme tagastamist teavitanud hagejat oma vastuseisust üürilepingu ennetähtaegsele lõpetamisele, siis ei saa olla kahju tekkinud mitte üürilepingu rikkumisest tulenevalt vaid kostja enda käitumisest tulenevalt. Seega ei ole põhjendatud 1800 euro ega ka viivise väljamõistmine hagejalt.

1. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastuhagi rahuldamata. Menetluskulud
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi täielikult ja vastuhagi jätab rahuldamata, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
3. TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. TsMS § 144 p 5 sätestab, et kohtuvälised kulud on kohtutäituri tasu hagi tagamise eest ja hagi tagamise määruse täitmise kulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt.
4. Hageja on välja toonud oma menetluskulud kokku 503 eurot. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduselt tasutud riigilõivust summas 200 eurot ning osutatud õigusabiteenustest summas 303 eurot (s.h 15 eurot lepingutasu). Hageja lepinguline esindja on osutanud järgnevaid teenuseid: hagiavalduse koostamine ja esitamine (3h30min); menetluskulude nimekirja esitamine (30 min); seisukoha esitamine kohtule (1 h); vastuhagi vastuse koostamine (1 h 30min). Kohus selgitab, et riigilõivu tasumine on olnud seadusest tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Kohus määrab seega kindlaks hageja menetluskuluna riigilõivu 200 eurot ning mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja. Samuti on kohtu hinnangul hageja esindaja poolt menetluskulude nimekirjas märgitud teenused ja neile kulunud aeg mõistlik ja põhjendatud. Hagiavalduse koostamiseks on vajalik tutvuda asjaolude ja materjalidega ning komplekteerida asjakohaseid tõendeid. Ka täiendavate dokumentide koostamist, s.h seisukoht, vastus vastuhagile ja menetluskulude nimekiri, ei saa menetluses pidada ebavajalikuks. Eelkõige on need olnud vajalikud oma õiguste kaistmiseks ning 8 vastuväidete esitamiseks. Kohus arvestab ka esitatud dokumentide sisu ja mahuga. Seega on põhjendatud esindaja tasu kokku 288 eurot. Justiitsministri määruse 05.01.2017, nr 1 (edaspidi määrus) ’’Üldise õigusnõustamise sihtgrupp ja õigusvaldkonnad ning selle nõustamise kättesaadavuse parandamiseks antava toetuse jagamise tingimused ja kord’’ § 7 kohaselt õigusabilepingu sõlmimisel lepingutasu 5 eurot ja õigusabiteenus koos esindusega kohtumenetluses. Kohtule nähtub, et hagejale on esiatatud 3 arvet kliendilepingu sõlmimise tasuga. Kohtu hinnangul on aga 2 neist ebavajalikud. Kohtu hinnangul oleks võinud peale esimest kliendilepingu sõlmimist asjaga edasi minna, ilma et oleks pidanud hiljem sõlmima täiendavaid kliendilepinguid. Seega peab kohus lepingutasu põhjendatuks 5 euro ulatuses. Tuginedes ülaltoodule leiab kohus, et hageja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista menetluskulud summas 493 eurot.
5. TsMS § 177 lg 4 alusel kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on vastava taotluse esitanud. Seetõttu märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel solidaarselt tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (493 eurolt) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik Kohtunik 9