KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 9

lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Menetlus viidi läbi õiguspäraselt, mistõttu ei saadud sellega alandada kaebaja inimväärikust ega tekitada talle mittevaralist kahju. 9) Vastustaja I kohtule täiendava menetlusdokumendina esitatud inglisekeelne dokument „PUTJD644_Taotlus_2016-05-24_koondhinnang.pdf“ oleks põhjustanud menetluse viibimist, mistõttu jättis kohus selle tähelepanuta. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

1. T. Kadak esitas apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 02.12.
2. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus ei võtnud seisukohta kõikide väidete ja vastuväidete kohta ja on piirdunud vastustaja järeldustega. Kaalutlusõiguse kontroll ei ole kaebuse kontekstis jälgitav; 2) ETAGi 19.11.20 kirja p. 4.4 järgi kohtule on taotluse vahetu menetlemine seatud ülesandeks hindamisnõukogu asjaomase valdkonna ekspertidele ja vajadusel kaasatakse vastutav ekspert. Samas punktis väidab ETAB, et nemad teevad ettepaneku, kas vastuväidete alusel on vaja muuta hindeid ja hinnanguid või on need kooskõlas hindamisjuhendiga. Selliselt tehtud ettepanekut ja põhjendusi pole ETAG teabenõude vastuses ega hiljem kohtule esitanud; 3) Kuna vastuväide on seotud sama detailse alamvaldkonnaga nagu taotlus ise, on oluline vastuväite hindamisse kaasata samamoodi ekspert ja mitte hindamisnõukogu liikmed, vastasel juhul ei ole tagatud asjatundlik vastuväite menetlemine; 4) ETAG ei esitanud kohtule kaebaja taotletud andmeid selle kohta, mida esitati hindamisnõukogu 22.12.
3. a koosolekul ja kes esitatu koostas. ETAG ei põhjendanud, mille alusel hinnati kaebaja vastuväites olevad argumendid juba esinenuks ega ka seda, miks ei rahuldatud kaebaja ettepanekut tellida veel kolmas retsensioon, mis on Korra p 11.4 järgi lubatud. ETAG ei selgitanud väidet, et retsensioonis 2 faktivigu ei esinenud ega selgitanud ka seda, miks peab ETAG oluliseks vaid faktivigu ja mitte faktide väärtõlgendusi. Kohus jättis selle põhjendusi esitamata arvestamata. Kohus ei põhjenda sisuliselt ka oma selgitust selle kohta, et kaebaja vastuväites ei esitatud uusi argumente, mis oleksid hindamisnõukogu 22.12.
4. a koosoleku otsuse kohaselt tinginud vajaduse lõpphinnangut ja selle põhjendusi muuta; 5) Nõus ei saa olla ETAG väitega, et taotluse üldhinne ei ole punktide matemaatiline keskmine. Tegelikkuses on üldhinne retsensentide üldhinnete matemaatiline keskmine; 6) Kui võrrelda retsensioone ja lõpphinnangus olevat, pidi keegi tegema valiku, mis sinna sisse viidi ja mis mitte. Seda ei saanud teha mehaaniliselt, nagu ETAG lõpphinnangu koostamise protsessi kirjeldab. Ei saa nõustuda ETAGi ja kohtu väitega, et põhjendus seisneb vaid selles, et hindamisnõukogu pidas mingeid hinnanguid asjakohaseks ja mingeid mitte, aga seda põhjendada pole vaja, sest argumendid sisalduvad juba lõpphinnangu tekstis; 4 7) Kohtu otsuse p 35 seisukoht, mille järgi ei ole ekspertide hinnangud ekspertkomisjonile siduvad ning seisukoht, mille järgi peab komisjon arvestama kõikide retsensentide arvamustega koondhinnangu koostamisel ega saa ühtki retsensiooni täiesti ignoreerida, on vastuolus; 8) Kohus ei arvestanud ETAG poolt kohtule esitatud materjale, mida ekspertkomisjon koostas, kuid need hinnangud on menetlusprotsessis olulised ja nende puudumine on menetlusreeglite rikkumine; 9) Kohus jättis ilma põhjendusteta arvestamata kaebaja väidetega, mille järgi ei koostatud lõpphinnangut proportsionaalsel põhimõttel; 10) Kohus jättis käsitlemata kaebaja kahtlused seoses retsensioon 2-ga ja retsensendi valikuga. ETAG ei vastanud kaebaja küsimusele, miks otsustati kasutada just retsensiooni R2.2 ja mitte muid versioone ning mille poolest erinevad retsensioonide versioonid üksteisest. Kirjas kohtule juhtis kaebaja tähelepanu, et ekspertnõukogu koosoleku toimumise ajaks 01.10.16 ei olnud retsensioone olemas, sest vastavad failid on ETISesse sisestatud 14.10.
5. Kohus jättis kaebaja väite käsitlemata.
6. Sihtasutus Eesti Teadusagentuur esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu otsus muutmata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastuse põhjendused: 1) Vastuväidete hindamise etapis ei toimu enam taotluse sisulist hindamist ja kontrollitakse üksnes faktivigade esinemist ja menetlusreeglite järgimist, millisel juhul ei ole uue retsensiooni võtmine põhjendatud ega ökonoomne. Faktivigade olemasolu suudavad tuvastada ka valdkonna eksperdid eksperdikomisjonis või hindamisnõukogus. Vastuväidete esitamise võimaldamise eesmärk ei ole teha järelevalvet menetluse õiguspärasuse kohta ja vältida õigusvastase lõppotsuse vastuvõtmist. Seetõttu ei ole ka nõutud, et vastuväiteid ei peaks üle vaatama samad isikud, kes taotlusega seni tegelesid; 2) Lause „Vastuväites ei esitatud hindamisnõukogu 22.12.2016 koosoleku otsuse kohaselt selliseid uusi argumente, mis oleks tinginud vajaduse lõpphinnangut ja selle põhjendusi muuta“ mõte ei ole väita et mõned argumendid olid varem esitatud ning lauset tuleks lugeda ilma sõnata „uusi“. Igal juhul ei tellita retsensioone enam menetlusetapis, kus lõpphinnang on koostatud. Hindamisnõukogu hinnangul puudusid otsuses vead; 3) Kaebaja taotluse rahuldamata jätmise põhjendus sisaldub lõpphinnangus. Nimelt moodustab taotlemise korra p 11.9 alusel hindamisnõukogu just lõpphinnangute ja -hinnete alusel kõikidest taotlustest ühtse paremusjärjestuse, mis on alus taotluste rahuldamiseks ja grandi eraldamiseks. Seega otsustab selle, kas taotlus rahuldatakse, koht paremusjärjestuses. Hinded ja hinnangud, mis on sisuliselt hinde sõnaliseks põhjenduseks, ja määravad koha paremusjärjestuses, on rahuldamise või rahuldamata jätmise otsuse oluliseks põhjenduseks; 5) Taotlemise korra p 11.11 viitab, et ärakuulamise käigus tehakse taotlejale teatavaks retsensioonid ja hindamisnõukogu lõpphinnang, mitte ekspertkomisjoni hinnang. Koondhinnangu sisu ja põhjendused ei ole haldusakti osaks ega eelhaldusaktiks, sest pole vastavalt taotlemise korra p-le 11.6 hindamisnõukogule siduvad. Proportsionaalsus ei ole hindamisjuhendis eraldi lõpphinnangu koostamisel hindamisprintsiibina sätestatud; 6) Iga retsensent esitab ainult ühe versiooni ja nimetus on lisatud faili salvestades. Neli aastat hiljem pole võimalik retsensioonide koordinaatorile saatmise kuupäevi enam kontrollida, kuid vastustaja on kindel, et retsensioonid olid ekspertkomisjoni koosoleku toimumise kuupäeval olemas. Koordinaator, kes neli aastat tagasi kaebaja taotlust menetles, ei tööta enam ETAGis. Lõplikku võrdsust selles osas, et taotlust menetleks just taotluse kitsa alamvaldkonna ekspert, pole võimalik saavutada, sest nii ekspertkomisjoni kui hindamisnõukogu liikmete arv on piiratud.
7. Haridus- ja Teadusministeerium esitas vastuse apellatsioonkaebusele, milles leiab, et ETAG-i poolt läbiviidud kaebaja järeldoktoritaotluse menetlus oli korraldatud õiguspäraselt 5 ning vastavalt kehtivatele õigusaktidele. Vastustaja nõustub ETAG-i seisukohtadega ega pea vajalikuks midagi lisada ning palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda.
8. 09.06.2021 toimunud kohtuistungil selgitas kaebaja, et tema sooviks on taotleda nii ETAG-i 29.12.
9. a vastusega nr 2-11/16/656-4 kui ka ETAG-i juhatuse 03.01.
10. a käskkirjaga nr 1.1-4/17/4 koosmõjus tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Ringkonnakohus lubas kaebajal enda nõuet vastavalt muuta, sest ringkonnakohtule ei nähtunud, et kaebajal esineks põhjendatud huvi eraldiseisva õigusvastasuse tuvastamisnõude esitamiseks ETAG-i 29.12.
11. a vastuse suhtes. Kaebaja selgitas, et tema arvates tekitasid talle mittevaralise kahju ETAG-i vastus ja käskkiri koosmõjus. Nõude muutmisega nõustusid ka vastustajad (vt kohtuistungi protokoll, tl 192p, 00:01:48 jj). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. 14.

§ 9

lg 1 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

1. Kohtuistungil põhjendas kaebaja mittevaralise kahju tekkimist ETAG-i poolt tema taotluse õigusakte mittejärgiva menetlemisega, mis riivas väga tugevalt kaebaja õiglustunnet (kohtuistungi protokoll, tl 193p, 00:26:11 jj). 13.02.
2. a vastuses halduskohtule selgitas kaebaja, et taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses väärikuse alandamisega. Kaebaja selgituse kohaselt, kui üksikisik või institutsioon ei järgi oma käitumises õigusakte ja -norme, demonstreerib ta lugupidamatust, millega kaasneb teise isiku inimväärikuse alandamine nii isiku enda kui kõrvalseisjate silmis. Selliselt käitudes saab kahjustada taotluse õiguspärane menetlemine ja selle arvelt antakse eelis kellelegi teisele. Ka jäetakse taotleja sellega ilma õigusest taotluse õiguspärasele menetlemisele. Kaebaja leiab, et sellisel viisil ennast taotlejast ja õigusaktidest kõrgemale positsioonile seades toimub automaatselt nii taotleja kui ka tema väärikuse alandamine. Kaebaja väitel nägi ta vaeva, kulutas aega ja raha taotluse koostamisele, võttes selle ette enda akadeemilise karjääri realiseerimise nimel. Nimelt on kaebaja tööandjaks olevas TTÜ-s professori ametikohale kandideerimise eelduseks järeldoktorantuuri läbimine. Kaebajal see tänu taotluse õigusvastasele menetlemisele võimalik ei ole ning sellega kaasneb ka väiksem võimalus enda akadeemiliseks realiseerimiseks, suhtlusvõrgustiku tekkeks ja karjäärivõimaluseks teistes ülikoolides, samuti väiksem sissetulek. ETAGi reeglite järgi saab toetust järeldoktorantuuri kandideerimiseks taotleda maksimaalselt 5 aastat pärast doktorikraadi omandamist, mistõttu oli kaebaja jaoks viimane aasta 2016 ja edasine taotlemine enam võimalik ei ole (tl 25-25p).
3. Halduskohus analüüsis kohtuotsuses põhjalikult kaebaja väiteid ETAG-i 29.12.
4. a vastuse ja 03.01.
5. a käskkirja õigusvastasuse kohta ning asus seisukohale, et kuna menetlus viidi läbi õiguspäraselt, ei saadud sellega alandada ka kaebaja inimväärikust ega tekitada talle mittevaralist kahju. Ringkonnakohus on seisukohal, et vaidlusalune haldusmenetlus ei saanud ka juhul, kui seda õigusvastaseks pidada, kaebaja inimväärikust rikkuda ega tekitada kaebajale mittevaralist kahju.
6. Inimväärikus on põhiseaduse aluspõhimõte (RKPsJK 09.12.
7. a otsus nr 5-18-7, p 119) ja kõigi põhiõiguste alus (RKHK 28.03.
8. a otsus asjas nr 3-3-1-14-06, p 11). Samas ei saa 6 inimväärikuse alandamist eeldada pelgalt väidetava õigusvastase haldusmenetluse, sh ka mitte läbipaistmatul või vaieldaval viisil läbi viidud konkureerimisprotsessi tõttu. Selleks peab rikkumine olema süüline ning ületama teatud raskusastme. Kohtupraktikas on inimväärikust alandavaks peetud eelkõige ebainimlikke olmetingimusi vanglas (RKHK 08.12.
9. a otsus asjas nr 3-3-1-55-16), samuti isiku õigusvastast kartseris hoidmist (RKHK 28.03.
10. a otsus asjas nr 3-3-1-14-06). Kuigi vastav kohtupraktika ei seondu otseselt käesoleva juhtumiga, saab selle põhjal teha üldistavaid järeldusi, mis on ka käesolevas haldusasjas asjassepuutuvad. Näiteks isikute kinnipidamisega seoses ei ole sellega paratamatult kaasnevaid kannatusi ja ebameeldivusi peetud sellisteks, mis juba iseenesest tähendaksid isiku inimväärikuse alandamist. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludes, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Seega ei tähenda kinnipidamisega kaasnevad mõõdukad kannatused ja ebameeldivused veel automaatset inimväärikuse rikkumist, vaid need peavad ületama teatud raskusastme, mida tuleb üldjuhul hinnata juhtumi põhiselt (RKHK 31.12.
11. a otsus asjas nr 3-4-1-50-14, p 33; RKPsJK 20.06.
12. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36).
13. Inimväärikuse alandamine saab kõne alla tulla ka näiteks siis, kui riik ei taga puudustkannatavate inimeste esmavajaduste rahuldamist (RKPsJK 21.01.
14. a otsus asjas nr 3-4-1-7-03) või ka siis, kui inimese head nime solvamisega määritakse (RKKK 26.08.
15. a otsus asjas nr 3-1-1-80-97). Samas ei nähtu käesoleva kohtuasja materjalidest, et kaebajat oleks taotluse menetlemisel teadlikult alavääristatud, alandatud, solvatud või muul viisil inimväärikust alandavalt koheldud. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et taotluse menetlemine oleks kaebajale kaasa toonud ühtegi eelnevalt mainituga võrdväärset üleelamist. Nii näiteks ei saa ebainimlikke vanglatingimusi, õigusvastast kartseris hoidmist ega ka puudustkannatava isiku esmavajaduste rahuldamata jätmist mõjude tõsiduse osas võrdsustada olukorraga, kus isikul ei teki taotluse rahuldamata jätmise tõttu karjäärivõimalust ning tema sissetulek ei suurene.
16. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et kaebajat tabas taotluse rahuldamata jätmisel nördimus ja meeleolu langus. Ainuüksi see ei ole aga piisav põhjus jaatamaks, et kaebaja taotlust menetlenud ETAG alandas süüliselt kaebaja inimväärikust. Vastasel korral võiks iga isik, kelle taotlus haldusorgani poolt rahuldamata jääks, nõuda ka talle sellega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, selmet kasutada oma õiguste kaitsmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid. Taolise olukorra puhuks näeb seadus ette võimaluse keelduva haldusakti vaidlustamiseks tühistamis- ja kohustamisnõudega (

§-d 3 ja 6, HKMS § 37 lg 2 p 1, p 2). Asjaolu, et kaebaja esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise õiguse minetas, ei ole piisav põhjus, et jaatada mittevaralise kahju tekkimist.

1. Kaebaja põhjendused haldusakti ja toimingu õigusvastasuse kohta tuginevad peamiselt sellele, et vastustaja kaebaja taotlust ei rahuldanud, oma menetluslikke otsuseid ja järeldusi haldusmenetluse käigus piisavalt ei põhjendanud ega vastanud sisuliselt ka kaebaja ärakuulamise käigus esitatud vastuväidetele. Seetõttu jäid kaebajale vastustaja lõppjäreldused ning kaebaja asukoht rahastamisettepanekute üldises ja ühiskonnateaduste pingereas arusaamatuks. Ringkonnakohus märgib, et võimalikud menetluslikud eksimused ei ole ka haldusakti tühistamisnõude korral kaebuse rahuldamiseks piisavad, kui need ei võinud mõjutada asja otsustamist (vt HMS § 58), ammugi ei ole nendega võimalik põhjendada 7 mittevaralise kahju tekkimist. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et ka käskkirja õigusvastasuse tõttu tühistamine iseenesest ei tähendaks, et kaebaja inimväärikust käskkirja või ka ETAGi 29.12.
2. a vastusega alandati, sest pelgalt haldusakti ega ka toimingu õigusvastasuse põhjal taolist järeldust teha ei saa.
3. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et käesoleva haldusasja materjalide pinnalt ei nähtu, et kaebaja inimväärikust oleks väidetava õigusvastase haldusmenetlusega alandatud. Eeltoodud põhjendustel ei pea ringkonnakohus vajalikuks analüüsida täiendavalt kaebaja väiteid ETAG-i toimingu ja haldusakti õigusvastasuse kohta. Olukorras, kus mittevaralise kahju puudumine on ilmselge, ei pidanud ka halduskohus kaebaja sisulisi väiteid toimingu ja haldusakti õigusvastasuse kohta hindama.
4. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 02.12.
5. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, puudub alus kaebaja poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulude (riigilõiv 250 eurot) väljamõistmiseks. Vastustajad ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 8