) § 197 lg 1 p 2 alusel vaidlustusest loobumisega vaidlustaja poolt, kuulub vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel kohaldamisele
Nimetatud sättest tuleneb, et vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p-s 2 või 4 sätestatud alusel mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija kasuks välja hankija poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu ja kantud lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ja tema poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud jäävad vaidlustaja kanda. Seega jääb vaidlustaja tasutud riigilõiv vaidlustaja kanda. Lünk seaduses puudub. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
§-s 195 kirjeldatud toiminguid VAKO ei teinud). Seda kinnitavad VAKO 11.11.2020 otsused vaidlustusmenetluste lõpetamise kohta. Seda põhjusel, et kaebaja ja 2
See säte reguleerib üksnes menetluskulude jaotamist vaidlustaja ja hankija vahel ega piira (välista) riigilõivu tagastamist RLS-s sätestatud alustel. Eeltoodud käsitlust kinnitab ka
lg 7 regulatsioon, mille kohaselt ei kuulu tasutud riigilõiv RLS-i alusel tagastamisele, kui VAKO vaatab vaidlustuse läbi kas või ühe vaidlustuses sisalduva nõude osas. Viidatud säte kinnitab jällegi, et
reguleerib eelkõige vaidlustusmenetluse kulude jaotamist menetlusosaliste vahel ning piirab riigilõivu tagastamist RLS-i järgi üksnes niivõrd, kuivõrd see on
-s otseselt sätestatud (s.o
lg 7 sätestatud olukorras).
kommenteeritud väljaandes on
lg 7 kohta selgitatud, et vastav regulatsioon on põhjendatav nii vajadusega katta vaidlustajale riigi poolt osutatava teenusega seotud kulusid (vähemalt ühe nõude osas viiakse läbi sisuline vaidlustusmenetlus) kui ka ennetada pahatahtlikke vaidlustusi. See kinnitab kaebaja käsitlust, et seaduse mõtte kohaselt tuleb vaidlustuselt tasutud riigilõiv tagastada täies ulatuses, kui ühtegi vaidlustuses esitatud nõuet vaidlustusmenetluses sisuliselt läbi ei vaadata. Ka Tallinna Ringkonnakohus on haldusasja nr 3-20-1995 p-s 18 selgitanud, et
ei reguleeri vaidlustusmenetluse kulude jaotust olukorras, kus vaidlustus jääb täies mahus läbi vaatamata. 4) Puudub alus kaebajaid erinevalt kohelda sõltuvalt sellest, kas hankija kõrvaldab õigusrikkumise ise ilma kaebajaga vastavasisulist kokkulepet sõlmimata või teeb seda kokkuleppel kaebajaga. VAKO praktikas on korduvalt siis, kui hankija õigusrikkumise kõrvaldab (
lg 3 p 5 ja § 197 lg 8), riigilõiv RLS § 15 lg 1 p 4 alusel tagastatud (nt 18.12.2020 otsus vaidlustusasjas nr 275-20/230145). Erisuste tegemine ei ole õiglane ega õige. 5) Tallinna Halduskohus on asja nr 3-18-2263 tehtud lahendi p-s 9 selgitanud, et RLS § 15 lg 1 p 4 tuleb tõlgendada koos riigilõivu eesmärgiga. Vastavas kaasuses oli tegemist relvaloa taotlusega. Kohus osundas, et RLS-i järgi tasutakse riigilõiv relvaloa väljastamise eest. Kohus märkis, et riigilõivu tasutakse relvaloa väljastamise (või selle väljastamisest keeldumise otsuse, st sisulise otsuse tegemise) eest, mitte pelgalt taotluse menetlemise eest. Kohus leidis, et kuivõrd kaebaja võttis taotluse enne loa väljastamist tagasi, siis ei ole lõivustatud toimingut tehtud ja kaebajal on õigus taotleda selle eest tasutud riigilõivu tagastamist. Vastav tõlgendus on kohaldatav ka praegu. Hankeasjades tasutakse riigilõivu RLS §-s 258 sätestatud korras. RLS § 258 pealkiri ütleb sõnaselgelt „vaidlustuse läbivaatamine“. Selle pinnalt on selge, et hankevaidluses on lõivustatavaks toiminguks vaidlustuse (sisuline) läbivaatamine, mitte üksnes nt vaidlustuse menetlusse võtmine ja vastaspoolele edastamine ning pooltevahelise kokkuleppe tõttu menetluse lõpetamine. 6) Käsitlus, mille kohaselt ei kuulu VAKO-le esitatud vaidlustuselt tasutud riigilõiv tagastamisele (isegi osaliselt), kui vaidlustus jäetakse läbi vaatamata või vaidlustaja sellest loobub, ei harmoneeru ka halduskohtu- ja tsiviilkohtumenetlustes kehtiva regulatsiooniga. Nii kaebusest kui hagist loobumise korral tagastatakse üldjuhul vähemalt pool tasutud riigilõivust (HKMS § 104 lg 6, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 150 lg 2). Kaebuse või hagi läbi vaatamata jätmisel tagastatakse kaebuselt või hagilt tasutud riigilõiv reeglina täies ulatuses (HKMS § 104 lg 5 p 3, TsMS § 150 lg 1 p 3). Selline regulatsioon lähtub jällegi riigilõivu regulatsiooni läbivast põhimõttest, mille kohaselt tuleb tasutud riigilõiv isikule tagastada, kui lõivustatud toiming jäi 3
(täpsemalt § 198 lg 3). Seisukohta, et
ei võimalda vaidlustajale vaidlustusest loobumisel tagastada riigilõivu (loobutagu vaidlustusest mistahes ajahetkel) on VAKO väljendatud lisaks vaidlustatud otsustele ka mitmetes teistes otsustes (nt 50-19/206162, 14-19/204210). 2) Kuni 31.08.2017 juhindus VAKO vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel 2007. a
Viidatud paragrahvi kolmas lause sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel seoses vaidlustusest loobumisega (2007. a
lg 1 p 2) mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Seega nägi 2007. a
ette, et vaidlustusest loobumise korral peab vaidlustaja kandma teiste menetlusosaliste eksperdikulud (lepingulise esindaja kulude väljamõistmist seadus sel ajal ette ei näinud), aga ei öelnud vaidlustaja menetluskulude, eeskätt riigilõivu kohta midagi. See võimaldas kuni 31.08.2017 vaidlustusest loobumise korral tagastada vaidlustajale riigilõivu RLS alusel, sõltumata vaidlustusest loobumise ajahetkest. Kehtivas
-is on seadusandja varasemat korda muutnud ning otsesõnu välistanud vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Esialgu, kuni 31.12.2018, tuli vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda
§-st 222 (rakendussättest), sest praegune vaidlustusmenetluse kulude jaotamise regulatsioon (
§-d 198 ja 199) jõustus täisulatuses alles 01.01.2019.
lg 4 nägi selgesõnaliselt ette, et vaidlustusest loobumise korral (
lg 1 p 2) ei jää mitte üksnes vastaspoole eksperdikulud vaidlustaja kanda, vaid ka tema enda menetluskulud. Selline põhimõtteline erinevus võrreldes varasema regulatsiooniga ei saa olla juhuslik. 01.01.2019 muutus olukord võrreldes
lg-s 4 sätestatuga üksnes selles osas, et vaidlustaja peab vaidlustusest loobumise korral kandma ka vastaspoole põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud.
lg-s 3 on vaidlustaja enda menetluskulude puhul kululiigi kaupa eraldi toonitatud, et need kõik jäävad vaidlustaja kanda. 3) VAKO ei nõustu kaebaja seisukohaga, et
lg 3 teine lause reguleerib üksnes menetluskulude jaotamist vaidlustaja ja hankija vahel ega välista riigilõivu tagastamist RLS sätestatud alustel.
lg 3 teine lause sätestab sõnaselgelt, et vaidlustusest loobumisel jääb ka tasutud riigilõiv vaidlustaja kanda ning puuduvad igasugused piirangud, mis seoksid seda üksnes menetluskulude jaotamisega vaidlustaja ja hankija vahel. 4) Kaebaja soovib, et
lg-t 3 tõlgendataks koostoimes RLS § 15 lg 1 p-ga 4, kuid seadus sellist lähenemist ei toeta.
lg 1 p 2 alusel ehk vaidlustusest loobumisega, siis vaidlustaja tasutud riigilõiv ja muud kulud jäävad vaidlustaja kanda. Sealjuures ei omista
tähendust vaidlustusest loobumise ajahetkele. Kas see on sisuliselt põhjendatud ja õige (õiglane), on õiguspoliitiline küsimus, mis tuleks lahendada seadusandjal. Tegemist ei ole kehtiva õiguse kohaldamise küsimusega, mida saaks lahendada VAKO. 5) VAKO ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tema käsitlust
lg 3 kohaldamisest kinnitab ka
lg 7 regulatsioon.
lg 7 käsitleb olukorda, mille puhul vaidlustus vähemalt ühe nõude osas läbi vaadatakse, mitte olukorda, kus vaidlustusmenetlus lõpeb vaidlustaja loobumise tõttu vaidlustusest. Praktikas on esinenud juhtumeid, kus vaidlustuse osalisel läbivaatamisel on vaidlustaja soovinud riigilõivu osalist tagastamist vaidlustuse läbivaatamata jäetud osas ning
Ka
-i seletuskirjas on seadusandja sõnaselgelt öelnud, et
lg 7 reguleerib üksnes olukorda, kus vaidlustuses on mitu nõuet ja vähemalt ühe nõude osas on vaidlustus läbi vaadatud. 6) Asjakohane ei ole väide, et riigilõivu tagastamata jätmine vaidlustusest loobumise korral riigihangete vaidlustusmenetluses ei harmoneeru halduskohtu- ja tsiviilkohtumenetlustes kehtiva regulatsiooniga.
-i regulatsioon on kohtumenetluse seadustikest põhimõtteliselt erinev, mistõttu see ei saagi kohtumenetlustes kehtestatud regulatsiooniga harmoneeruda. HKMS § 104 lg 6 p-ga 2 ja TsMS § 150 lg 2 p-ga 2 võrreldavat regulatsiooni
-is kehtestatud ei ole. See on aga seadusandja otsus, millest VAKO peab lähtuma. 7) VAKO võimalused õigusaktide tõlgendamisel on piiratud. Õigusnormile ei saa anda tõlgendust, millega sisuliselt mõeldakse normile meelevaldselt juurde täiendavaid tingimusi või võimalusi. Kaebaja tõlgenduse eelistamine tähendaks vastuollu minekut seadusandja selgelt äratuntava tahtega õiguslikku regulatsiooni muuta ja mitte võimaldada vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist. Tegemist on eriregulatsiooniga RLS-i suhtes. 8) Kaebaja taotleb kohtult üksnes otsuse kehtetuks tunnistamist, samas sisalduvad VAKO seisukohad AS-i Medita Baltics tasutud riigilõivu tagastamata jätmise kohta konkreetsetes vaidlustusmenetlustes ka VAKO 11.11.2020 otsustes 1-5, millega lõpetati vaidlustusmenetlused nendes vaidlustusasjades. VAKO 11.11.2020 otsused 1-5 on jõustunud. KOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 p 2 alusel (s.o vaidlustusest loobumine vaidlustaja poolt) õiguspäraselt kaebajale tagastamata vaidlustustelt tasutud riigilõivu. 1 vt käesoleva otsuse p 1 5
lg 1 p 2 alusel vaidlustusmenetluse vaidlustusest loobumisega vaidlustaja poolt, ent ei ole eraldi resolutsiooni punktiga jätnud menetluskulusid poolte enda kanda (vt ka haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2). Samas tegi VAKO samal päeval eraldi 11.11.2020 otsuse 6, milles jättis kõnesolevates vaidlustusmenetluses rahuldamata kaebaja taotlused riigilõivu tagastamiseks. Vastava otsuse nr-d viitavad selgelt sellele, et menetluskulude (täpsemalt riigilõivu) küsimuse on VAKO kõnesolevates menetlustes lahendanud eraldiseisva dokumendiga (s.t 11.11.2020 otsusega 6). Eeltoodud põhjustel ei saa kohtu hinnangul ka väita, et menetluskulude osas oleks VAKO otsused vastavates menetlustes jõustunud (vt ka
Kohtu hinnangul on seega menetlusse võetud kaebaja nõuded sobivad ja asjakohased. 9.
lg 1 p 2 järgi lõpeb vaidlustusmenetlus vaidlustusest loobumisega vaidlustaja poolt.
lg 3 sätestab, et vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p-s 2 või 4 sätestatud alusel mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija kasuks välja hankija poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu ja kantud lepingulise esindaja kulud vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ja tema poolt vaidlustusmenetluses kantud lepingulise esindaja kulud jäävad vaidlustaja kanda. Seega tuleneb
lg 3 teisest lausest selgelt, et vaidlustusest loobumise korral vaidlustaja tasutud riigilõiv jääb tema kanda, s.t riigilõivu vaidlustajale ei tagastata. Sealjuures ei ole riigilõivu tagastamise otsustamist seatud sõltuvusse sellest, millisel ajahetkel vaidlustusest loobumise avaldus VAKO-le esitatakse. 10. Kohtu hinnangul on VAKO asjakohaselt välja toonud hetkel kehtiva ja varasema regulatsiooni võrdluse, mis aitab mõista seadusandja tahet
lg 3 sõnastamisel (vt ka Tallinna Halduskohtu 13.01.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2152, p 18). Kuni 31.08.2017 kehtinud
lg 6 kolmas lause sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel seoses vaidlustusest loobumisega mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses.
-s ei olnud ette nähtud regulatsiooni vaidlustaja menetluskulude, eeskätt riigilõivu tagastamise osas. Seega võimaldas kuni 31.08.2017 kehtinud
vaidlustusest loobumise korral tagastada vaidlustajale riigilõivu RLS alusel. Riigilõivu tagastamine ei sõltunud sellest, millisel ajahetkel vaidlustaja vaidlustusest loobus. Alates 01.09.2017 tegi seadusandja aga muudatuse, millega otsesõnu välistas vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamise. Kuni 31.12.2018 tuli vaidlustusmenetluse kulude jaotamisel lähtuda
§-st 222 (rakendussättest), kuivõrd
§-des 198 ja 199 sätestatud regulatsioon jõustus täies ulatuses alles 01.01.2019.
lg 4 sätestas, et vaidlustusmenetluse lõppemisel
lg 1 p 2 või 4 alusel mõistab VAKO oma otsusega vaidlustajalt hankija või kolmanda isiku kasuks välja nende poolt vaidlustusmenetluses tasutud või tasumisele kuuluva eksperditasu vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Vaidlustaja tasutud või tasumisele kuuluvad menetluskulud jäävad vaidlustaja kanda. Seega nägi
Riigilõiv on alati olnud vaidlustaja poolt tasumisele kuulunud menetluskulu. 01.01.2019 muutus olukord võrreldes
lg-s 4 sätestatuga üksnes selles osas, et vaidlustaja peab vaidlustusest loobumise korral kandma ka vastaspoole põhjendatud ja vajalikud lepingulise esindaja kulud. Eeltoodust nähtub kohtu arvates selgelt seadusandja tahe muuta õiguslikku regulatsiooni selliselt, et enam ei võimaldataks vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist. 11. Kaebaja hinnangul tuleks praegusel juhul lähtuda RLS § 15 lg 1 p-st 4, mis sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui isik võtab toimingu tegemise taotluse tagasi enne taotluse läbivaatamist. Nimetatud säte väljendab kaebaja hinnangul ka Riigikohtu praktikas välja toodud põhimõtet, millise järgi tagastatakse lõiv, kui avaldus, mille eest lõiv tasuti, jääb sisuliselt lahendamata (Riigikohtu 21.03.2011 määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-11, p 10). Kohus leiab, et praeguses olukorras ei kuulu RLS § 15 lg 1 p 4 kohaldamisele.
lg 3 näeb selgelt ette, et vaidlustusest loobumisel jäävad vaidlustaja tasutud riigilõiv, tasutud või tasumisele kuuluv eksperditasu ja lepingulise esindaja kulud vaidlustaja kanda. Seega on
lg 3 teises lauses otsesõnu reguleeritud vaidlustuselt tasutud riigilõivu tagastamise küsimus.
lg 3 näol on tegemist erisättega RLS § 15 lg 1 p 4 suhtes ning erisätet ei saa kohaldamata jätta. 11.1. Nõustuda ei saa kaebajaga ka selles, et
Sellist tõlgendust ei toeta kõnesoleva normi sõnastus,
seletuskiri2 ega kaebaja viidatud
Viimasena mainitud sätte järgi ei kuulu tasutud riigilõiv tagastamisele, kui VAKO vaatab vaidlustuse läbi kas või ühe vaidlustuses sisalduva nõude osas. Seega on
lg-ga 7 reguleeritud ühemõtteliselt olukorda, kus vaidlustuses on esitatud mitu nõuet ning kus vaidlustus vaadatakse vähemalt ühe nõude osas läbi. Praegusel juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Samuti ei saa asjakohaseks pidada kaebaja viidet Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2020 määruse p-le 18 haldusasjas nr 3-20-1995. Selles punktis on kohus selgelt esitanud seisukoha kaebaja vaidlustusmenetluses kantud võimalike esindajakulude kohta, mitte aga analüüsinud vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamise küsimust. Viimase kohta on ringkonnakohus hoopis määruse p-s 13 märkinud, et VAKO 12.10.2020 otsuses (millega jäeti vaidlustus
lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata) on selgitatud, et RLS § 15 lg 1 p 5 alusel saab kaebaja taotleda vaidlustuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamist. Samuti ei ole haldusasja nr 3-20-1995 ja praeguse vaidluse asjaolud päris samad. Viidatud asjas jättis VAKO vaidlustuse
lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata põhjusel, et vaidlustus esitati seaduses sätestatud tähtaega rikkudes ning seejärel tunnistas hankija kohtumenetluse ajal vaidlustatud riigihanke kehtetuks. Praegune vaidlus ei puuduta olukorda, kus vaidlustus jäetakse läbi vaatamata tähtaja rikkumise tõttu või olukorda, kus hankija on vaidlustuse täies mahus jätnud läbi vaatamata põhjusel, et hankija on riigihanke kehtetuks tunnistanud. 11.2. Kohtu hinnangul ei saa sealjuures ka sisuliselt väita, et VAKO ei tee pärast vaidlustuse laekumist (ja enne asja sisulist läbivaatamist) mistahes menetluslikke toiminguid, mille eest on kehtiva õiguse kohaselt ette nähtud riigilõiv. VAKO-l tuleb hinnata ühe tööpäeva jooksul vaidlustuse laekumisest arvates selle vastavust
8. ptk-s sätestatud nõuetele (
lg Seletuskiri riigihangete seaduse eelnõu juurde, lk 130-131, kättesaadav arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d8709d7d-cf5c-45c6-85761b7e86c80a8a/Riigihangete%20seadus 2 7
Seega teeb VAKO juba enne asja sisulist läbivaatamist lõivustatud toiminguid. Ka näiteks olukorras, kus vaidlustaja ei ilmu istungile või kui ta ilmub istungile ilma tõlgita ja seetõttu jätab VAKO vaidlustuse läbi vaatamata, ei tagastata vaidlustajale riigilõivu (
Seda põhjusel, et VAKO on teinud toiminguid vaidlustuse läbi vaatamiseks ja seega ei ole õigustatud talle riigilõivu tagastamine ning vaidlustusmenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda3. Teistsuguse järelduse tegemiseks ei anna alust ka kaebaja viidatud Tallinna Halduskohtu otsuse 3-18-2263 p 9 ja RLS § 258 pealkiri „vaidlustuse läbivaatamine“. Viidatud haldusasjas seisnes vaidlus selles, kas kaebajale tuleb tagastada relvaloa taotluse eest tasutud riigilõiv olukorras, kus kaebaja võttis relvaloataotluse enne relvaloa väljastamist tagasi. Kohus viitas selles lahendis RLS § 15 lg 1 p-le 4, §-le 2 ning § 263 lg-le 1 (s.o riigilõiv tasutakse mh relvaloa väljastamise eest) ning tegi neist sätetest järelduse, et riigilõivu tasutakse relvaloa väljastamise (või selle väljastamisest keeldumise otsuse, st sisulise otsuse tegemise) eest, mitte pelgalt taotluse menetlemise eest. Eelnevast lähtuvalt tugines kohus RLS sätetele ja seda muu hulgas ka põhjusel, et muud erisätted vastavat küsimust ei reguleerinud. Praegusel juhul on olukord erinev - VAKO ei saanud lähtuda üksnes RLS sätestatust, kuivõrd
lg 3 teises lauses on otsesõnu reguleeritud vaidlustuselt tasutud riigilõivu tagastamise küsimus. Ühtlasi ei saa kohtu hinnangul RLS §-st 2584 järeldada, et lõivustatud toiminguks tuleb pidada ainuüksi vaidluse sisulist läbivaatamist. Kohus rõhutab siinkohal, et ei saa õigusnormile anda tõlgendust, mis läheks vastuollu seadusandja tahtega (vt ka otsuse p 10). Kui seadusandja on sätestanud
-s regulatsiooni, mille järgi ei võimaldata vaidlustusest loobumise korral vaidlustajale riigilõivu tagastamist, siis tuleb kohtul sellega asja lahendamisel arvestada. 12. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ega põhjendatud ka kaebaja väide, et riigilõivu tagastamata jätmine vaidlustusest loobumise korral ei harmoneeru halduskohtu- ja tsiviilkohtumenetluses kehtiva regulatsiooniga. Kohus nõustub VAKO arvamusega, mille järgi on
regulatsioon kohtumenetluse seadustikest põhimõtteliselt erinev ning seega ei saagi need regulatsioonid täielikult harmoneeruda. Samas saab siiski siinkohal välja tuua HKMS § 104 lg 6 p 2, mis sätestab, et kui tasutud riigilõivu suurus ületab 31,94 eurot, tagastatakse pool asjas tasutud riigilõivust, kui kaebusest loobutakse (analoogne säte sisaldub ka TsMS § 150 lg 2 p-s 2). Kui juhinduda kaebaja tõlgendusest riigilõivu tagastamise küsimuses, siis kuuluks tasutud riigilõiv kogu ulatuses tagastamisele ka olukorras, kus halduskohtumenetluses loobutakse kaebusest enne, kui kohus on asja sisuliselt läbi vaadanud. Sellist lähenemist aga HKMS § 104 lg 6 p 2 sõnastus ega kohtupraktika ei toeta.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.