← Eesti

2-16-15811/170

Obsah (11)§ 657§ 652§ 9§ 445§ 136§ 125§ 137§ 162§ 165§ 173§ 177

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse kuupäev 24. september 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi. Ühtlasi tühistas maakohus hagi tagamise. 7.

  1. Maakohus tuvastas, et kostja I suhtes tegi Maksu-ja Tolliamet
  2. aprillil 2015 maksuotsuse nr 12.2-3/023471-4, millega kohustas kostjat I tasuma arvestatud impordimaksude maksusumma 28 033,13 eurot. Maksuotsuse ja hageja
  3. jaanuari 2016 täitmisavalduste alusel alustati kostja I suhtes täitemenetlust. Kostjad I ja II olid abielus ning kostja III on nende tütar. Vaidlust ei ole, et kostjad I ja II sõlmisid
  4. märtsil 2015 korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega kinkisid korteriomandi kostjale III. Vaidlus on selles, kas vaidlustatud tehinguga kahjustas kostja I hageja huve ja kas hagejal on õigus seega nõuda tehingu kehtetuks tunnistamist ja tagasipööramist. 7.
  5. Pooled vaidlevad, kas on täidetud TMS § 187 lg-s 2 sätestatud tagasivõitmise üldised eeldused: sissenõudjal on täitedokument, tema nõue on sissenõutav ja senine sissenõude pööramine võlgniku varale ei ole andnud tulemusi või on alust eeldada, et ei anna tulemusi. 7.
  6. Kohus nõustus kostjatega, et hagejal ei olnud alust avaldada teadet maksuotsuse kohta Ametlikes Teadaannetes. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 55 sätestab kaks samaaegselt esinevat tingimust, mille avaldumisel võib dokumendi kätte toimetada Ametlikes Teadaannetes: isik ei ela maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja dokumenti ei ole muul viisil võimalik kätte toimetada. Arvestades maksuotsuse koormavat iseloomu, peab MKS §-s 55 reguleeritud õigusliku fiktsiooni kohaldamine olema põhjendatud. Hageja ei põhistanud, miks oli otstarbekas saata maksuotsus kostja I tegelikust aadressist erinevale aadressile. 7.
  7. Kostja I on maksuotsuse siiski lõpuks kätte saanud. Kostja I esitas
  8. detsembril 2016 selle peale vaide ja palus ennistada vastava tähtaja. Vaide tähtaja ennistamata jätmise otsusest nähtub, et kostja I sai maksuotsuse maksuhalduri teenindusbüroost kätte
  9. septembril
  10. Seega sai kostja I maksuotsuse kätte enne käesolevas asjas hagi esitamist. Järelikult on maksuotsus jõustunud ja kohane täitedokument. 7.
  11. Kostja I varalist seisukorda arvesse võttes on täitemenetluse läbiviimine raskendatud, sest tal puudub vara, millele oleks võimalik sissenõuet pöörata. Nii on kohtutäitur tuvastanud, et senine sundtäitmine ei andnud tulemusi ja on alust eeldada, et see ei anna tulemusi ka edaspidi. Lisaks nähtub maksevõimetus kostja I taotlusest, millega ta palus oma maksuvõla ajatamist. Arvestades võla suurust, ei suudaks kostja I tasuda võlgnevust 300 euroste osamaksetena 36 kuu jooksul. Ka see asjaolu viitab sellele, et kostjal I puudub vara, mille arvelt täita maksuotsusest tulenevat kohustust. 4

(8)7.
  1. TMS § 189 lg 1 järgi kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud. Vaidlustatud tehing tehti
  2. märtsil 2015, hageja esitas hagi kohtule
  3. oktoobril
  4. Seega on hagi esitamise ja tehingu sõlmimise vahe alla kahe aasta. 7.
  5. Kostja I pidi kinkelepingu sõlmimise ajal teadma, et tema suhtes tehakse lähiajal maksuotsus vähemalt summas 28 033,06 eurot. Ta sai
  6. märtsil 2015 kätte
  7. oktoobri 2014 kontrollakti, millest selgus võla suurus ja millega anti kostjale I võimalus esitada selgitusi, täpsustusi, täiendavaid dokumente või vastuväiteid 10 päeva jooksul kättesaamisest. 7.
  8. Kui kostja I ei avaldanud kostjatele II ja III kinkelepingu sõlmimise ajal, et tema suhtes tehakse peatselt uus maksuotsus, siis on see kostjate omavahelise suhte küsimus. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks piirata tehingute tagasivõitmist sellega, et sundtäidetav kohustus peab olema olemas tagasivõidetava tehingu tegemise ajal. Kui maksuotsus oli veel koostamata, siis polnud hagejal seaduslikku alust koormata korteriomandit ennetavalt keelumärkega. 7.
  9. Üldjuhul ei ole selles midagi ebatavalist, kui vanemad kingivad oma lastele kinnisvara, kuid kinnisasja kinge ei ole tavapärane kingitus TMS § 189 lg 3 tähenduses. Tavapärane kingitus peab vastama võlgniku majanduslikule olukorrale. 7.
  10. Maakohus nõustus kostjaga I, et kostja I muutis end varatuks ühisvara jagamise lepinguga, mitte vaidlusaluse kinkelepinguga. Kui kostja I ei oleks sõlminud ühisvara jagamise lepingut, siis saaks hageja vaatamata kinkelepingu sõlmimisele kostja I ühisvara osa arvel oma nõue rahuldada. Seega ei halvendanud kostjad kinkelepinguga kostja I majanduslikku olukorda sedavõrd, et hageja maksunõuet ei oleks saanud enam rahuldada. Kostjad I ja II hindasid ühisvaraks olnud teise korteriomandi väärtuseks 65 000 eurot, millest kostjale I kuulunud osa arvelt olnuks hagejal võimalik nõue rahuldada ka pärast vaidlustatud tehinguga korteriomandi kostjale III kinkimist. POOLTE SEISUKOHAD
  11. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja tema nõuded rahuldada. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - esiteks nõustub hageja maakohtuga, et TMS § 187 lg-s 2 ja § 189 lg-s 1 sätestatud tagasivõitmise eeldused on täidetud ning tegemist ei olnud tavapärase kingitusega; teiseks väidab hageja, et kinklepingud on automaatselt tagasivõidetavad ega eelda võlausaldaja huvide kahjustamist. Maakohus järeldas asjakohatult, et kinkelepinguga ei kahjustatud hageja huve põhjusel, et hiljem sõlmis kostja I ühisvara jagamise kokkuleppe. Kostjad ei tõendanud, et kinkelepinguga hageja huve ei kahjustatud; kolmandaks kostjate I ja II abieluvaraleping ega ühisvara jagamise kokkulepe ei võta hagejalt õigust nõuda kinkelepingu tagasivõitmist. Maakohtu käsitlus tähendaks, et hagejal oleks peale kinklepingu sõlmimist olnud võimalik pöörata sissenõue ühisvarale ainult kuue päeva jooksul, kuid selle möödudes ei oleks enam õigust nõuda kinkelepingu tagasivõitmist; neljandaks pöördus hageja kohtusse ajal, mil mõlemad eelviidatud tehingud olid tehtud, st hageja sissenõudjana võis ise otsustada, millise tehingu tagasivõitmist nõuda; viiendaks ei takista abieluvaralepingu sõlmimine tagasivõitmist ühisvarasse ja seejärel ühisvara jagamist. Vara tagasivõtmine TMS §-de 187 ja 189 alusel ning seejärel ühisvara jagamine TMS § 14 alusel ei eelda, et ühisvara ei tohtinud selle ajani üldse jagada. Kostjate I ja II abieluvaralepingu järgi on nende varasuhte varalahusus, mistõttu tulebki koos kinkelepingu tagasivõitmisega jagada ära alles jäänud ühisvara.
  12. Kostjad vaidlevad kaebusele vastu. 5
(8)RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, teeb kinkelepingu tagasivõitmise kohta ise uue otsuse (

§ 657

lg 1 p 2) ja saadab ühisvara jagamise nõuete osas asja maakohtule uueks läbivaatamiseks (

§ 657lg 1 p 3).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Rahuldatud nõudega seonduvad menetluskulud jäävad kostjate kanda, ülejäänud kulud jaotatakse edaspidi. 11.

§ 652

lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuse lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest kostjatevahelise kinkelepingu, kostjate I ja II abielu ning nende ühisvara jagamise kokkuleppe sõlmimise, kostja I suhtes maksuotsuse tegemise ja selle kättesaamise kohta.

  1. Kinkelepingus sisalduv kostjate võlaõiguslik kokkulepe vastab võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 tunnustele. Kinke tagasivõitmise nõude kvalifitseeris maakohus õigesti TMS § 187 lg 1 ja § 189 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maksuotsus on kehtiv täitedokument (TMS § 2 lg 1 p 12). MKS § 128 lg 1 ning lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on maksuvõla sissenõutavuse eeldused, et see on tasumata, kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud ja nõuet sisaldav haldusakt on maksukohustuslasele seadusega ettenähtud korras teatavaks tehtud. Need tingimused on maakohtu tuvastatud asjaoludel täidetud. Hageja tõi esile, et maksuotsusest
  2. jaanuari 2017 seisuga täitmata sissenõutavaks muutunud kohustus 37 506,91 eurot, sh põhivõlg 27 491,49 eurot ja intress 10 015,42 eurot (dtl 240–241). Kostjad ei vaielnud sellele vastu. Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostjal I puudub praegu vara, mille arvel kohustusi täita ja täitemenetlus maksuvõla sissenõudmisel on olnud praktiliselt tulemusetu. Järelikult on TMS § 187 lg 2 eeldused täidetud.
  3. Ringkonnakohus lahendab kinke tagasivõitmise nõude maakohtust erinevalt ja põhjendab seda järgmiselt. 13.
  4. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist sõlmitud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustavate tehingutega. Erandiks on vaid tavapärased kingitused (TMS § 189 lg 3) ja juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (Riigikohtu
  5. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p 16 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohus viitas asjakohaselt neile põhimõtetele ja tuvastas õigesti, et vaidlusalune kinkeleping sõlmiti TMS § 189 lg-s 1 sätestatud ajalistes piirides. 13.
  6. Õiged on maakohtu põhjendused selle kohta, et vaidlusaluse korteriomandi kinkimine kostjale III ei olnud kostjate I ja II tavapärane kinge TMS § 189 lg 3 tähenduses. Tavapärane kingitus peab vastama võlgniku majanduslikule olukorrale, aga käesoleval juhul ei olnud vähemalt kostja I majanduslik olukord selline, et ta oleks saanud tavapärase kinkena anda ära enda osa korteriomandist. 13.
  7. Ringkonnakohus ei nõustu vaidlustatud otsuse p-s 52 esitatud maakohtu käsitlusega, mille kohaselt kinge ei ole käesoleval juhul tagasivõidetav, sest kostja I ei muutunud selle tagajärjel veel varatuks. Sisuliselt järgis maakohus arusaama, et täitemenetluses on tagasivõidetav ainult ajaliselt viimane tehing (või viimased tehingud), mille tulemusel võlgniku vara jäi väiksemaks sissenõudja nõude rahuldamiseks vajalikust. Niisugune lähenemine pole põhjendatud ega kooskõlas TMS-i ja tagasivõitmise eesmärkidega. 13.
  8. Tehing kahjustab võlausaldaja (sissenõudja) huvisid mh TMS § 187 tähenduses, kui selle tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine täielikult või osaliselt võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ja olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlausaldajate huvidele. Hindamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, kas hinnatava tehinguta oleks võlausaldajatel võimalik oma nõudeid rahuldada või teha seda suuremas ulatuses (Riigikohtu
  9. novembri 2020 otsus tsiviilasjas nr 2-16-17207, p 14 ja seal viidatud 6

(8)varasem praktika). Lepinguga võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb võrrelda nõuete rahuldamise tõenäosust vaidlusaluse (tagasivõidetava) lepingu sõlmimise ja selle sõlmimata jätmise korral (Riigikohtu
  1. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 14 esimene lõik). Tagasivõitmise nõude lahendamisel pole oluline, millise vara arvel tehingut täideti, vaid määravad on üksnes see, kas ja milliseid kohustusi on vaidlusaluse tehinguga loodud (Riigikohtu
  2. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 20 teine lõik). 13.
  3. Kinkelepingu tulemusel vähenes kostja I vara, sest varem talle ja kostjale II ühisvarana kuulunud korteriomand hakkas nüüd kuuluma kostjale III, aga kostja I ei saanud selle eest mingit vastusooritust. Kui kostjad I ja II poleks korteriomandit kinkinud, siis oleks hagejal eeldatavasti võimalik sellest kostjale I kuuluva osa arvel saavutada oma nõude vähemalt osaline rahuldamine. Järelikult saavutanuks hageja ilma vaidlusaluse kinkelepinguta oma nõude rahuldamise praegusest suuremas ulatuses ja ühtlasi oleks nõude rahuldamise tõenäosus suurem. Kinkelepingus sisalduva võlaõigusliku kokkuleppega võttis kostja I kohustuse anda osa oma varast tasuta üle kostjale III, mis oli suunatud tema koguvara vähenemisele. Kokkuvõttes vastab kinkeleping kõigile eelmises alapunktis loetletud tunnustele, st on hagejat kui võlausaldajat kahjustav. 13.
  4. Vähemalt ajaliselt lähestikku toimuvate tehingute osas ei ole võlausaldaja õigus nõuda tagasivõitmist TMS § 187 jj alusel piiratud nende ajalise järjekorra ega sisuga. Vastupidine tõlgendus oleks võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane, sest talle ei tarvitse olla teada võlgniku kõik tehingud ja pahatahtlik võlgnik saaks viimasena teha tehingu, mille tagasivõitmine on pigem keerukas või vähem tõhus. Käesoleval juhul sõlmiti kinkeleping
  5. märtsil 2015 ja ühisvara jagati osaliselt
  6. märtsi 2015 kokkuleppega. Need tehingud toimusid ajaliselt piisavalt lähestikku eelviidatud tähenduses. Mõlema tehinguga väljus teatav vara kostja I omandist ilma vastusoorituseta, st eelduslikult kahjustasid mõlemad ka võlausaldajate huve. Järelikult võis hageja valida, kumma tehingu tagasivõitmist ta nõuab. 13.
  7. Lisaks pole kostjad tõendanud, et alles ühisvara jagamise kokkuleppega tekkis kostjal I suutmatus täita hageja nõue. Kostjad I ja II avaldasid jagatava ühisvara väärtuseks 65 000 eurot (dtl 306–310, p 5.4), st eelduslikult loobus kostja I oma varast 32 500 euro ulatuses. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 12, et hageja nõue on täitmata vähemalt 37 506,91 euro ulatuses. Hageja põhistas ja kostjad ei tõendanud vastupidist, et kostja I ülejäänud vara arvel pole õnnestunud nõuet täita. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostjate I ja II vastuhagides ühisvarana loetletud sõidukid on pigem väärtusetud. Ühtlasi nähtub vastuhagidest, et kostjate I ja II hinnangul oli ühisvaras selliseid kohustusi, mis vähendaksid kostja I osa tulemi jaotamisel. Kokkuvõttes on piisavalt selge, et ilma vaidlusalust kinget tagasi võitmata ei õnnestuks hagejal saavutada oma nõude täielikku rahuldamist. 13.
  8. Eelnevast järeldub, et kinkelepingu tagasivõitmise eeldused on täidetud ja see tuleb TMS § 189 lg 1 alusel kehtetuks tunnistada. 13.
  9. TMS § 195 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks, on teine pool kohustatud andma sissenõudja kasuks täitemenetlust läbiviiva kohtutäituri käsutusse tehingu alusel saadu koos vilja ja muu kasuga. Võlgniku sõlmitud kinkelepingu korral tuleks üldjuhul anda täitemenetlust läbi viiva kohtutäituri käsutusse kinke ese. Käesolevas asja eripärana kuulus kinke ese kostjate I ja II ühisvarasse, st selle saab tagastada ainult ühisvarana. Kirjeldatud olukorras on tagasivõitmise tagajärg, et kinnistusraamatusse tuleb kostja III asemel kanda ühisomanikena kostjad I ja II. Põhimõtteliselt nii on hageja oma nõude ka sõnastanud ning sarnase ülesehitusega resolutsiooni on kohtud varem kasutanud (vt nt Riigikohtu
  10. novembri 2020 otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17207 resolutsiooni p-d 2.2 ja 2.3).
  11. Ühisvara jagamise nõuded tuleb saata maakohtule uuesti läbivaatamiseks, sest need on kõik sisuliselt lahendamata.

§ 9lg 3 kohaselt ei vaata kõrgema astme kohus tsiviilasja läbi 7

(8)enne, kui selle on läbi vaadanud temast vahetult madalama astme kohus. Jättes tagasivõitmise nõude rahuldamata, ei käsitlenud maakohus hageja, kostja I ega kostja II ühisvara jagamise nõudeid. Ringkonnakohus ei saa neid nõudeid lahendada enne maakohut (vt Riigikohtu
  1. oktoobri 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-16-9434, p 14 teine lõik).
  2. Maakohtu
  3. oktoobri 2016 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta kehtima otsuse täitmise tagamiseks (

§ 445lg 2).

Kui hageja soovib saavutada kinnistusraamatus korteriomandi kande muutmist käesoleva otsuse alusel, siis saab ta ühtlasi ise anda käsutuseks nõusoleku. 16. Ringkonnakohus muudab

§ 136lg 4 ja § 137¹ alusel tagasivõitmise nõudelt määratud hagihinda.

16.1. Seadus ei nimeta sellist nõuet mittevaralisena. Sisuliselt on see tuvastusnõue, mille korral määratakse hagihind hüve väärtuse järgi, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi rahuldamise korral (

§ 125esimene lause).

Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks teha, loetakse haginõue mittevaraliseks (

§ 125teine lause).

Viimasena viidatud võimalust saab kasutada, kui hageja taotletava hüve kindlakstegemine on raskendatud (vrd Riigikohtu

  1. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-16, p 24.2) 16.
  2. Käesoleval juhul ei ole hageja taotletava hüve kindlakstegemine raskendatud. Hagi esitamisel tugines hageja väitele, et kostja I maksuvõlg on 36 219,33 eurot Ringkonnakohus tuvastas eespool p-s 12, et hageja nõue on ajas kasvanud, olles täitmata vähemalt 37 506,91 euro ulatuses. Pooled ei vaidle kinkelepingus avaldatud korteriomandi väärtuse 50 000 eurot üle, millest eeldatavasti vastab kostja I osale ühisvaras ½ ehk 25 000 eurot. 16.
  3. Ringkonnakohus leiab, et vara tagasivõitmise hagi hinna määramiseks tuleb võrrelda tagasivõidetava vara ja selle arvelt nõutava soorituse väärtusi.

§ 125esimese lause mõtte kohaselt on hagi hind neist väikseim summa.

Eelneva põhjal määrab ringkonnakohus tagasivõitmise nõudelt hagi hinnaks 25 000 eurot. 16.4.

§ 137

lg 1 järgi on kõnealuse nõude osas hind apellatsioonimenetluses samasugune, sest selle nõude lahendus on tervikuna vaidlustatud. 17. Kinkelepingu tagasivõitmise nõudega seonduvad kulud jäävad

§ 162lg 1 alusel kostjate kanda.

Hageja kulude eest vastutavad kostjad võrdsetes osades (

§ 165

lg 1 esimene lause), aga iga kostja kulud jäävad tema enda kanda (

§ 165lg 2 esimene lause).

Ühisvara jagamise nõuetega seonduvad hageja ning kostjate I ja II kulud jaotab maakohus nende nõuete lahendamisel (

§ 173lg 3 teine lause).

Kulud määrab rahaliselt kindlaks samuti maakohus (

§ 177lg 2). Kostjate esindajate riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise taotlused lahendab kohus täna eraldi määrustega. (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.