Obsah (9)

§ 436§ 231§ 221§ 702§ 442§ 386§ 173§ 162§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Marget Henriksen Otsuse tegemise aeg ja koht 03.12.2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-10136 Tsiviilasi K. R.i hagi

) § 5 lg 1 järgi hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 436lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

32. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle, mis kohus loeb

§ 231

lg-te 2 ja 4 ning kohtule esitatud tõendite alusel tuvastatuks: - A OÜ ja kostja vahel sõlmiti 02.06.2017 laenuleping nr xxxx, mille kohaselt laenusaaja sai kostjalt ärilaenuna 5000 eurot ning võttis endale kohustuse tagastada laen koos intressiga summas 6769,56 eurot 01.06.

1. Viivisemääraks lepiti kokku 0,17 % päevas (tlk 6-12). - Hageja ja kostja vahel oli 02.06.2017 sõlmitud käenduslepingu nr xxxx, millega hageja kohustus tagama laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi. Käenduslepingu p 1.
2. kohaselt on hageja vastutuse piiriks 10 000 eurot (tlk 9-10). - Harju Maakohus kinnitas 24.04.2020 määrusega tsiviilasjas nr xxxx kompromisslepingu mille kohaselt pidi hageja kostjale tasuma 7693 eurot maksegraafiku järgi (tlk 17-18).
3. Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr xxxx. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
4. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.

1. Hageja leiab, et käesoleval juhul kohtutäitur täidab ebaselget nõuet. Hageja väitel kohtutäituril puudub ülevaade sissenõudja nõude kujunemise kohta ja kuigi täitemenetluses kehtib formaliseerituse printsiip, ei või täitemenetlus olla nii formaalne, et täitur täidab ebaselget nõuet.
2. Kohus tuvastab, et täitedokumendiks oleva 24.04.2018 kohtumääruse punki 2 kohaselt hageja solidaarselt teiste kostjatega on kohustatud tasuma hagejale 7693,00 eurot ning kohtumääruse punkti 3 kohaselt nimetatud summa tuli tasuda vastavalt järgnevale maksegraafikule: hiljemalt 25.04.2018 summas 300 eurot; hiljemalt 15.05.2018 summas 300 eurot; hiljemalt 15.06.2018 summas 300 eurot; hiljemalt 15.07.2018 summas 793 eurot; hiljemalt 15.08.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.09.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.10.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.11.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.12.2018 summas 750 eurot; hiljemalt 15.01.2019 summas 750 eurot; hiljemalt 15.02.2019 summas 750 eurot; hiljemalt 15.03.2019 summas 750 eurot. Kohtumääruse punkti 4 kohaselt kompromissist tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kohustuvad kostjad tasuma hagejale viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Kui kostjad viivitavad rahalise kohustuse täitmisega rohkem kui 7 (seitse) päeva, siis muutub kogu punktis 2 nimetatud rahaline kohustus terves ulatuses sissenõutavaks ning hagejal on õigus esitada kogu võlgnevuse sissenõudmiseks täitmisavaldus (tlk 17-18). Kohus tuvastab, et kostja on 24.08.2018 esitanud kohtutäitur R. L.le avalduse pöörata täitmisele TMS § 2 lg 1 alusel 24.04.2018 7 kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-18-
3. Täitmisavalduse esitamise seisuga on nõue kokku 9462,85 eurot, millest põhinõue summa 7693,00 eurot (muutus sissenõutavaks alates 02.05.2018), viivis 1769,85 eurot, millele lisandub jooksev viivis vastavalt täitedokumendile (tlk 13).
4. Harju Maakohtu 24.04.2018 kohtumääruse punkti 3 kohaselt esimene osamakse kuulus vastavalt maksegraafikule tasumisele 25.04.
5. Vaidlust pole selle üle, et hageja ega üksi teine solidaarvõlgnik ei ole kompromissimäärusest tulenevat kohustust kohaselt täitnud ja kuna juba esimese osamakse korral viivitati täitmisega rohkem kui 7 päeva, siis muutus alates 02.05.2018 kompromissi punktist 2 tulenev kohustus summas 7693,00 terves ulatuses täitmisele ning kostjal oli õigus arvestada eeltoodult summalt viivis 0,2% päevas kuni kohustuse täitmiseni. Kohtule esitatud kostja konto väljavõtetest nähtuvalt on 29.07.2020 seisuga kompromissimäärusest tuleneva kohustuse täitmiseks laekunud kokku 9050,50 eurot. Kostja on selgitanud, et eeltoodud laekumiste arvestamisel on ta lähtunud VÕS § 88lg-st 8 sätestatust, mille kohaselt tuleb laekumised arvestada esmalt sissenõutavaks muutunud viiviste ja seejärel põhinõude katteks. Kohtule esitatud hageja võlgnevuse arvestuse kohaselt oli 28.07.2020 seisuga hageja kompromissimäärusest tulenev põhivõlgnevus summas 7693 eurot ja viivisenõue 3535,50 eurot (tlk 48-53). Hageja ei ole kohtule esitanud omapoolset seisukohta, millest nähtuksid kompromissimäärusest ja selle rikkumisest tulenevad kohustused, hageja poolt tehtud maksed ja nende arvestuslik kord. Hageja ei ole esitanud kohtule omapoolset kirjalikku seisukohta kostja poolt kohtule esitatud eelnimetatud võlaarvestuse kohta. 17.11.2021 toimunud kohtuistungil on hageja lepinguline esindaja kinnitanud, et võlaarvestus on selge. Eeltoodust tuleneval asub kohus seisukohale, et ebaõige on hageja seisukoht, et kohtutäitur täidab ebaselget nõuet. Kohtulikust kompromissist tulenev nõue on selge ja täidetav.
6. Hageja on seisukohal, et ta on tasunud summa, mis vastab temaga sõlmitud käendusliku piirile, mistõttu tema suhtes edasine täitmine on lubamatu.
7. Oma väidetes hageja tugineb 02.06.2017 sõlmitud käenduslepingule n CiK2017062078, millega hageja kohustus tagama laenulepingust nr xxxx tulenevaid kohustusi ja käenduslepingu p 1.
8. kohaselt on hageja vastutuse piiriks 10 000 eurot.
9. Riigikohus 15.04.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15 punktis 10 selgitanud, et kui täitedokumendiks on kohtulahend, piirab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist oluliselt TMS § 221 lg
10. Viidatud normi kohaselt on TMS § 221 lg-s 1 nimetatud vastuväited kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. TMS § 221 lg 2 eesmärk on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Jõustunud kohtulahendit on erandjuhtudel võimalik tühistada vaid teistmise kaudu

§ 702jj alusel.

Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on 21.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-154-7385 punktis 15.3 märkinud, et kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel kohtus olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana n-ö tavalises hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist. Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, 8 ei saa neile tuginedes alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit vaidlustada.

1. Eeltoodust tulenevalt tugineb hageja käendaja vastutuse piirmäärale viidates asjaolule, mille esinemise korral on hagi rahuldamine TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. Kuna kostja on algatanud hageja suhtes sundtäitmise Harju Maakohtu 24.04.2018 määruse alusel, siis ei saa hageja käesolevas menetluses esitada neid väiteid, mida ta oleks saanud esitada n-ö tavalises hagimenetluse. Seega ei ole käesolevas asjas hageja poolt esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis hagejal võimalik tugineda asjaolule, et tema vastutus võiks olla piiratatud hagejaga sõlmitud käenduslepingus fikseeritud käendaja vastutuse maksimumsummaga, sest vastav asjaolu esines juba ajal, mil pooled pidasid vaidlust tsiviilasjas nr xxxx ja sõlmisid vaidluse lõpetamiseks kompromissi. Seega oleks hageja antud asjaolule pidanud viitama juba kohtuliku kompromissi sõlmimisel. 24.04.2018 kohtumäärusest ei nähtu, et pooled oleksid kompromissiga soovinud piirata hageja vastutuse ulatust. Eeltoodust tulenevalt kohus nõustub kostjaga, et sundtäidetav kompromissmäärus on hagejale siduv ning hagejal ei ole võimalik hakata sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames vaidlema asjaolude üle, mis olid kompromissmääruse aluseks oleva kohtuasja esemeks.
2. Samas isegi, kui käesoleva asja lahendamisel omaks tähtsust hagejaga sõlmitud käenduslepingus fikseeritud vastutuse piirmäär, siis ei anna see alust hagiavalduse rahuldamiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostjale laekunud täitemenetluse raames 9050,50 eurot (tlk 45- 47). Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostjale oleks laekunud täitemenetluses suurem summa. Lisaks kostjale täitemenetluses laekunud 9050,50 eurole kuulub 12.06.2020 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsusega hageja poolt tasumisele kohtutäituri põhitasu 840 eurot (tlk 14 pöördel). Kuna hageja on väitnud, et kohtutäitur on temalt sisse nõudnud kokku 10 000 eurot, siis kohus peab tõenäoliseks, et kohtutäituri poolt hagejalt sisse nõutud summa 10 000 euro hulgas on ka kohtutäituri tasu 840 eurot. Seega ei vasta tõele hageja väide, et ta on tasunud summa, mis vastab temaga sõlmitud käenduslepingu piirmäärale. Hageja ei ole kostjale tasunud 10 000 eurot.
3. Kohus märgib, et käendaja vastutuse piirmäär ei piira käendaja vastutust käendaja poolt käendatava kohustuse rikkumise korral. Hageja poolt viidatud käenduslepingu kohaselt vastutas hageja põhivõlgniku laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest kostja ees kuni 10 000 euro ulatuses. Riigikohus on 12.03.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13 punktis 12 selgitanud, et VÕS § 142 lg-s 1 sätestatakse, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Sama sätte lg 3 järgi võib käendus olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. Käendaja vastutust sätestava VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Sama sätte lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
4. Käesoleval juhul tuleneb kostja viivisenõue hageja suhtes temast endast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest. Selline kohustus ei ole piiratud käendaja vastutuse piirsummaga. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kompromissmääruse p 2 kohaselt kohustub hageja 9 tasuma kostjale 7693,00 eurot. Nimetatud kompromissisumma puhul on tegemist põhivõlgnikust laenusaaja kohustusega, mille täitmist hageja käendajana käenduslepingust tulenevalt tagas ja kohtuliku kompromissi raames tunnistas. Asjaoludest nähtuvalt kuna hageja rikkus kompromissi raames tunnistatud rahalist kohustust, siis oli kostjal õigus nõuda kompromissmääruse p-st 4 tulenevalt hagejalt viivist. Nimetatud viivise puhul ei ole aga tegemist põhivõlgnikust sõltuva kohustuse täitmisega viivitamisest tuleneva viivisega. Tegemist on hagejast kui käendajast endast sõltuva (käendus)kohustuse rikkumisest tuleneva viivisega, mida on kostjal õigus nõuda hagejalt sõltumata käendaja vastutuse piirmäärast.
5. Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et hageja kohustused kostja ees ei ole käesoleval juhul piiratud käenduslepingus fikseeritud käendaja vastutuse maksimumääraga.
6. Lisaks on hageja leidnud, et tal on alternatiivselt võimalik taotleda väljanõutavate viiviste vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna edasine viiviste nõudmine ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega. Hageja väitel on kostja laenatud summalt teeninud 100% kasumistkostja laena 5000 eurot ja täitemenetluses on täitur sisse nõudnud juba 10 000 eurot.
7. Kohus leiab, et hagejal ei ole käesolevas asjas õigus nõuda viivise vähendamist, kuna see on TMS § 221 lg 2 järgi välistatud. Riigikohus on 21.06.2018 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-164-17 punktis 10 asunud seisukohale, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis (TMS § 221) viivise vähendamist aja eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav. See, et väljamõistetud viivis on pärast kohtuotsuse jõustumist täitemenetluse ajaks ületanud põhinõude, ei ole asjaoluks, mis oleks tekkinud pärast kohtuotsuse jõustumist. Juhul kui täitedokumendiks on kohtulahend, tuleb arvestada TMS § 221 lg s 2 sätestatud piiranguga. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Tegemist on erineva olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu dokument kui kohtulahend, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud ning võlgnik vajab seetõttu efektiivsemat õiguskaitset (vt selle kohta Riigikohtu
8. jaanuari
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07, p 11).
10. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt kostja viivisenõue hageja vastu tuleneb jõustunud kohtulahendi rikkumisest. Kuna hageja rikkus jõustunud kompromissmääruse p-st 2 tulenevat rahalist kohustust, siis kohustub hageja kompromissi p 4 kohaselt tasuma kostjale viivist 0,2% päevas võlgnetavalt summalt kuni võlgnevuse täieliku tasumiseni. Seega tuleb kostja viivisenõue jõustunud kohtulahendist ning viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei saa hageja käesoleval juhul taotleda viivise vähendamist. Seda isegi juhul, kui kostja viivisenõue ületaks käesoleval ajahetkel põhinõuet.
11. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi jätta rahuldamata. Hagi tagamise tühistamine 50.

§ 442

lõike 5 kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 14.07.2020 määrusega kohus rahuldas hagi tagamise avalduse ja peatas K. R.i suhtes algatatud täitemenetluse täiteasjas nr xxxx. Kohus tühistab

§ 386

lg 4 alusel hagi rahuldamata jätmise tõttu 14.07.2020 rakendatud hagi tagamise abinõud. 10 Menetluskulude jaotus 51.

§ 173

lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 52.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi jääb rahuldamata, siis jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. 53. Kohus määrab

§ 177

lg 2 alusel menetluskulude suuruse kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen Kohtunik 11