← Eesti

3-21-2056/7

Obsah (4)§ 128§ 9§ 135§ 133

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Määruse tegemise aeg ja koht 28.09.2021, Tallinn Haldusasja number 3-21-2056 T.A., M. V., A. N., E. P., K. K. ja E. B. kaebus Rae Vallavalits

§ 128

lg 9 kohaselt lasub kohustus teavitada kinnisasja omanikku alates hetkest, mil ilmneb sundvõõrandamise vajadus ning planeeringu algatamise korral vaid juhul, kui sellel hetkel on sundvõõrandamise vajadus teada. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul nähtub, et teede ja rajatiste maavajadus kui selline oli juba enne planeeringu algatamist selle ettevalmistamise faasis üheselt selge ning seega oli teada ka kinnistute sundvõõrandamise vajadus kui selline. Planeeringu algatamisel lähtuti eskiisist, millest nähtub planeeringuala piir, tee laius ning kinnistute piirid. Eskiisil on toodud tingmärgid, mille abil on selgelt tuvastatav nii planeeritava tee laius kui selle lõikumine A. N., E. P. ja K. K. kinnistutesse. Selleks, et saavutada planeeritud tee vajalik laius, tuleb A. N., E. P. ja K. K. kinnistud osaliselt võõrandada. Seega olid juba enne planeeringu algatamist koostatud eskiisi põhjal vastustajale teada isikud, kelle kinnistud tuleb planeeringu elluviimiseks osaliselt võõrandada. Sellest piisab, et tuvastada maa võõrandamise vajadus ning seega oleks tulnud vähemalt puudutatud kaebajad menetlusse kaasata juba enne detailplaneeringu algatamist. Tegelikult on asjatundjal ka detailplaneeringu aluseks oleva eskiisi põhjal tegelik maavajadus (ulatus) võimalik tuvastada, kuigi planeeringu menetlusse kaasamise kohustuse seisukohast polegi see oluline. Eskiislahendus on tee asukoha (sh laiuse) osas kindlasti lõplik lahendus, vastupidine seisukoht on puhtalt teoreetiline ning lähtub planeeringuid puudutavast üldteadmisest, et planeeringu algatamine ei tähenda, et see kindlasti vastu võetakse ja kehtestatakse. Samas on käesoleva planeeringu puhul teid ja rajatisi puudutav üheselt selge. Seega saab praeguses menetlusstaadiumis väita, et kaebajatele kuuluvate kinnistute osas esineb kindlasti sundvõõrandamise vajadus. Vastustaja ei ole oma seisukohas esitanud ühtegi argumenti, mis eelneva ümber lükkaks. Vastustaja on esitanud kohtu eksitamiseks väite, et tegelik maavajadus pole selge. Maavajadus nähtub eskiisist ning oleks ebamõistlik väita, et maavajadus puudub. Kaebajad on seisukohal, et ka teised nende subjektiivsete õiguste rikkumise asjaolud, mis on toodud kaebuse p-des 5.1. ja 6., pidid planeeringu koostamise algatamise faasis olema vastustajale teada. Seega pidi vastustaja kaasama planeerimisvigade vältimiseks kaebajad kui puudutatud isikud juba enne planeeringu koostamise algatamist. Asjaolu, et vaidlustatud otsus on haldustoiming, ei tähenda seda, et juba planeerimismenetluse algatamise järel poleks planeerimisvigu võimalik tuvastada. Riigikohus on leidnud, et planeerimismenetlus ongi tavalisest haldusmenetlusest erinev ning üldprintsiip, et haldustoiming pole eraldi vaidlustatav, ei ole alati kohaldatav. Antud juhul on läbitud enne kohut vaidemenetlus ning saab juba teha järelduse, et vastustaja ei kavatsegi arvestada kaebajate väidetega planeeringuga elluviimisega tekitatavate subjektiivsete õiguste rikkumise kohta. Teisisõnu on ülimalt tõenäoline, et planeering võetakse praegusel kujul vastu. Planeeringu vastuvõtmise otsuse vaidlustamine on juba keerulisem ning jääb arusaamatuks, miks ei peaks planeerimisvigu juba eos – kohe pärast planeerimismenetluse algatamist – saama vaidlustamisega tõkestada. KOHTU SEISUKOHT 10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 3

(6)3-21-2056 HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.
  1. HKMS § 44 lg 1 järgi võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seejuures on kohtupraktika pidanud kaebeõiguse jaatamiseks piisavaks õiguste riivet, mitte igal juhul rikkumist (vt Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a määrus asjas nr 3-3-1-55-15, p 10).
  4. Praegusel juhul on kaebajad vaidlustanud detailplaneeringu algatamise otsuse, mida kujunenud kohtupraktika järgi peetakse reeglina menetlustoiminguks ja selle kohtus iseseisvalt vaidlustamist lubatavaks vaid erandlikel juhtudel (Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus nr 3-3-1-8-02, p 8;
  7. oktoobri
  8. a otsus nr 3-3-1-44-05, p-d 10-11). HKMS § 45 lg 3 kohaselt võib menetlustoimingu peale ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise.
  9. Kuna vaidlusalune otsus kujutab endast menetlustoimingut, mitte haldusakti, oleks käesolevas asjas tühistamisnõude asemel kohaseks nõudeks kohustamisnõue planeeringumenetluse lõpetamiseks või selle algatamise üle uuesti otsustamiseks (HKMS § 37 lg 2 p 2). Selline nõue hõlmaks ka vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamise. Praegusel juhul pole aga põhjendatud tõlgendada kaebuses esitatud nõuet ja suunata kaebajaid kohase nõude esitamise juurde, sest kaebajatel puudub kaebeõigus korralduse vaidlustamiseks.
  10. Kaebus oleks lubatav üksnes juhul, kui on täidetud vähemalt üks HKMS § 45 lg-s 3 sätestatud eeldustest – otsus rikub kaebajate õigusi iseseisvalt (sõltumata lõplikust haldusaktist) või toob vältimatult kaasa nende õigusi rikkuva haldusakti andmise. Kaebajad väidavad, et vaidlustatud korraldus rikub isesesivalt nende õigusi ainuüksi kaasamiskohustuse rikkumise tõttu ning tegemist on olulise menetlusveaga, mis õigustab detailplaneeringu algatamise kui menetlustoimingu erandlikku vaidlustamist.

§ 128

lg 9 kohaselt lasub kohustus teavitada kinnisasja omanikku detailplaneeringu algatamisest alates hetkest, mil ilmneb sundvõõrandamise vajadus ning planeeringu algatamise korral vaid juhul, kui sellel hetkel on sundvõõrandamise vajadus teada. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul oli teede ja rajatiste maavajadus kui selline juba enne planeeringu algatamist selle ettevalmistamise faasis üheselt selge ning seega oli teada ka kinnistute sundvõõrandamise vajadus. Planeeringu algatamisel lähtutud eskiisist nähtub planeeritava planeeringuala piir, tee laius ja kinnistute piirid ning eskiisil toodud tingmärkide abil on selgelt tuvastatav nii planeeritava tee laius kui selle lõikumine kaebajate A. N., E. P. ja K. K. kinnistutesse. Kaebajad on seisukohal, et planeeritud tee vajaliku laiuse saavutamiseks tuleb A. N., E. P. ja K. K. kinnistud osaliselt võõrandada. 15. Kohus märgib, et

ega üksi muu õigusakt ei näe ette kaasamiskohustust enne planeeringu algatamist. Viidatud

§ 128

lg-st 9 tuleneb kohustus teavitada kinnisasja omanikku detailplaneeringu algatamisest juhul, kui algatamisel on teada kinnisasja või selle osa avalikes huvides omandamise vajadus. Sellest sättest ei tulene kohustust kaasata kinnisasja omanikke enne planeeringu algatamist. Kaebajad ei väida, et nad poleks detailplaneeringu algatamisest teadlikud. Seda kinnitab nii asjaolu, et kaebajad viitavad ise ajalehes Harju Elu 14.05.2021 ilmunud teatele, kui ka see, et kõik kaebajad esitasid 16.06.2021 planeeringu algatamise korralduse peale vaide korralduse kehtetuks tunnistamiseks. Isegi kui lähtuda 4

(6)3-21-2056 sellest, et juba planeeringu algatamise faasis oli ilmselge nii teede maavajadus kui ka konkreetsetelt isikutel maa avalikes huvides omandamise vajadus (ja aluseks võetud eskiis on igal juhul ka lõpliku lahenduse aluseks), kuid planeeringu algataja jättis kinnistu omanikele vahetult teated saatmata, ei saaks see olla kaasa toonud sellist kaebajate õiguste rikkumist, mis õigustaks praegusel juhul erandlikku menetlustoimingu vaidlustamist. Olukorras, kus kaebajad on tegelikult teadlikud planeeringu algatamisest muul viisil kui vahetult saadetud teadete kaudu, ei saa väidetav

§ 128

lg-s 9 viidatud kohustuse rikkumine õigustada planeeringu algatamise korralduse vaidlustamist. Seejuures ei tähenda eeltoodu tingimata ka õigusvastase detailplaneeringu kehtestamist. Võimalik menetlusviga on kompenseeritud sellega, et kaebajad on korraldusest saanud teadlikuks muul viisil. Lisaks on kaebajad viidanud avalikes huvides omandamise vajadust vaid kaebajate A. N., E. P. ja K. K. kinnistute osas. Seega ei saa väidetud õiguste riivet igal juhul esineda kaebajate T. A., M.V. ja E. B. osas. 16. Isegi kui detailplaneeringu algatamisel aluseks võetud eskiislahendus ja kaebajate esitatud joonis viitab teede osas konkreetsele ja ilmsele maavajadusele, ei tähenda see, et sama eskiislahendus saab tingimata olema aluseks ka detailplaneeringu kehtestamisel. Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse, sh milline saab olema lõplik maavajadus teede rajamiseks. Kaebajad ei väida, et teede rajamine muul moel poleks võimalik. Ka Rae vald on märkinud, et lõplik lahendus selgub planeerimismenetluse käigus. Planeeringu algatamisele järgneb planeeringu koostamise etapp, mille lõppedes teeb kohalik omavalitsus otsuse planeeringu vastuvõtmise kohta. Planeerimismenetluse käigus hakatakse lõplikku planeeringulahendust alles välja töötama ning see selgub avaliku arutelu käigus (

§ 9lg 1, § 137 lg 1).

Igal isikul on õigus avaldada detailplaneeringu kohta arvamust (

§ 135

lg 2) ning detailplaneeringu koostamise staadiumis tuleb planeering esitada arvamuse andmiseks muuhulgas isikutele, kelle õigusi võib planeering puudutada, ja isikutele, kes on avaldanud soovi olla kaasatud (

§ 133, § 127 lg 2).

Seega saab planeeringu vastuvõtmine toimuda alles peale planeeringu koostamise etapi läbiviimist, mille käigus toimub kaasamine ning planeeringu kooskõlastamine asjakohaste ametite ning isikutega. Juhul, kui juba kehtestatud detailplaneering rikub kaebajate õigusi, sh kinnisasjade omandamise protsessi puutuvalt, on neil isikutel, kelle õiguste rikkumine on selge, õigus vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsust (sh võimalikku sundvõõrandamist, arvestades, et kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse § 5 lg 1 p 1 kohaselt on detailplaneeringu koostamise kohustuse korral sunvõõrandamise aluseks kehtestatud detailplaneering).

  1. Kaebajad on seisukohal, et ka teised nende subjektiivsete õiguste rikkumise asjaolud, mis on toodud kaebuse p-des 5.
  2. ja 6., pidid planeeringu koostamise algatamise faasis olema vastustajale teada, mistõttu pidi vastustaja planeerimisvigade vältimiseks kaasama kaebajad kui puudutatud isikud juba enne planeeringu koostamise algatamist. Kaebuse p-s 5.
  3. heidavad kaebajad lisaks maa sundvõõrandamise vajadusega seotud kaasamiskohustuse rikkumisele ette ka eelnevate planeeringutega seatud kohustuste täitmata jätmist, planeeringuga kavandatava miljööväärtuse kahjustamist ja sellega privaatsuse hävitamist ning kaebajate kinnistute väärtuse vähenemist, aga ka ÜVK välja ehitamata jätmist Andrese tee 11 detailplaneeringu alusel. Sellega seoses märgib kohus veelkord, et ühestki õigusaktist ei tulene kohustust kaasata isikuid enne planeeringu koostamise algatamist. Kohus jääb juba varasemalt avaldatud seisukoha juurde, et kaebajate väited hilisema ehitustegevusega kaasnevate mõjude osas (sh teede lõhkumine, miljööväärtuse säilimine, ohutu liiklemine, liikluskoormuse kasvamine, kinnisasjade hindade langus) ei anna erandlikku alust detailplaneeringu algatamise korralduse vaidlustamiseks. Kaebajatel on võimalus vajadusel kaitsta oma õigusi detailplaneeringu 5

(6)3-21-2056 kehtestamise otsuse vaidlustamise kaudu. Lisaks ei ole kaebajatel õigust vaidlustada praeguse menetluse raames varasemate detailplaneeringutega seotud kohustuste täitmata jätmist. Kaebajad saavad esitada oma arvamuse ja seisukohad planeeringu koostamise menetluse käigus ning juhul, kui kehtestatakse kaebajate õigusi rikkuv detailplaneering, vaidlustada detailplaneeringu kehtestamise otsuse. Praeguses menetluse staadiumis on ennatlik järeldada, et tingimata ja igal juhul kehtestatakse kaebajate õigusi rikkuv planeering.
  1. Eelnevat arvestades ei saa asuda seisukohale, et vaidlustatud korraldus rikub iseseisvalt kaebajate õigusi ja/või toob endaga vältimatult kaasa kaebajate õigusi rikkuva detailplaneeringu kehtestamise. Kohus leiab, et kaebajad on kaebusega kohtusse pöördunud ennatlikult ning neil puudub vaidlusaluse otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Seega tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
  2. Kuna kohus tagastab kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu, jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata, sest kaebuse tagastamine välistab esialgse õiguskaitse kohaldamise.
  3. Kaebuse tagastamise tõttu jäävad kaebajate menetuskulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 4). Kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu kohus vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 2 ei tagasta, kui kaebuse tagastamise alus tuleneb HKMS § 121 lg-st
  4. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.