Obsah (5)

§ 657§ 654§ 232§ 171§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 14. detsember 2021, Tartu Tsiviilasja numb

§ 657lg 1 p 1).

Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda.

1. Asja materjalide kohaselt müüs hageja kostjale
2. märtsi 2018 müügilepingu ja
3. mai 2018 asjaõiguslepingu alusel liiva kaevandamisega tegeleva kaevandusettevõtte. Müügilepingu p-s 3.6 leppisid pooled kokku, et müügihinnast peab ostja (kostja) 100 000 eurot kinni ostjal müüja vastu müügilepingust tulenevate nõuete täitmise tagamiseks ning summa kuulub väljamaksmisele müüjale (hagejale) hiljemalt ühe aasta möödumisel lepingu lõpuleviimise päevast. Kostja ei ole hagejale 100 000 eurot müügihinnast tasunud, mistõttu hageja esitas kohtule lepingu täitmise nõude VÕS § 108 lg 1 ja § 208 lg 1 alusel. Kostja taotleb müügilepingus kokku lepitud müügihinna alandamist, sest müüdud asi ei vasta lepingutingimustele. Vastuhagiga kostja tasaarvestab oma nõude 100 000 euro ulatuses hageja nõudega ning palub hagejalt välja mõista 75 112 eurot kostja kasuks. Kostja leiab, et müüdud asi ei vasta lepingu tingimustele seetõttu, et Pannjärve II liivakarjääris oli ehitusliiva jääkvaru väiksem kui hageja müügilepingu p-s 1.2.
4. kinnitas (490 000 m3 asemel oli ehitusliiva üksnes 298 000 m3 ). Ringkonnakohus leiab, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hagi tuleb rahuldada ja vastuhagi jätta rahuldamata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega hagi rahuldamisel, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid seisukohti kõiki korrata (

§ 654lg 6).

1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Asjas puudub vaidlus selles, et pärast müügilepingu sõlmimist muutus Pannjärve II karjääris varujaotus ja senini keskkonnaregistris arvel olnud ehitusliiva varu hinnati ümber ja võeti arvele ehitusliiva ja täiteliivana. 9 Müüja andis lepingu p-s 2.2.
2. kinnituse, et lepingu p-des 1.2.3.
3. ja 1.2.3.
4. märgitud kaevandamise lubade ümberregistreerimiseks nõutav markšeiderimõõdistus viiakse läbi viivitamatult pärast lepingu punktis 1.2.3.
5. näidatud loa väljastamist. Eelnimetatud mõõdistamise kohaselt peab Pannjärve liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru olema vähemalt 524 000 m3 ja Pannjärve II liivakarjääri kaevandatav ehitusliiva jääkvaru vähemalt 490 000 m
6. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on ebaõigesti tõlgendanud müügi- ja asjaõiguslepingutes kokku lepitut. Müügilepingu p 2.2.10 sõnastust, sh viitest mõõdistusele saab mõistlik isik aru, et mõõdistused olid lepingu sõlmimise ajal pooleli. Hagiavalduse p-s 4 avaldatu on sellega kooskõlas. Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepingu p-s 2.2.10 kinnituse andmisel ehitusliiva jääkvaru koguse suhtes pidi hageja juhinduma kinnituse andmise ajal kehtinud andmetest. Maakohus tõlgendas lepingut kooskõlas VÕS § 29 lg-tega 1 ja 3 ja asus põhjendatult seisukohale (maakohtu otsuse p 39.6), et pooled said ja pidid lepingu sõlmimisel lähtuma sellel ajal kehtivatest andmetest, sh maavaravarude 2017 koondbilansi andmetest (ehk et
7. ja
8. plokis olevat liiva käsitleti tervikuna ehitusliivana). Plokkide ümberjaotus, ehitusliiva ja täiteliiva eristamine ja ehitusliiva aktiivse reservvaru osaline ümberhindamine ja arvele võtmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist. Maakohus seisukoht on kooskõlas asjas kogutud tõenditega, milleks on Steigeri uuring, varude koondbilanss seisuga 2017, poolte ühine taotlus
9. maist 2018 Keskkonnaametile kaevandamisloa ümbervormistamiseks (III kd lk 8), mille lisana esitasid pooled Steigeri uuringu (töö nr 18/2183), milles märgiti ehitusliiva jääkvaruks (ümbermõõdistuse järgselt) 453 000 m3 (kokku liiva 1288 000 m3); Maaameti peadirektori
10. aprilli 2018 käskkiri nr 1-1-/18/772, mille alusel toimus Pannjärve II aktiivse liivavaru osaline ümberhindamine ja täiendava aktiivse ehitusliiva ja täiteliiva arvele võtmine (III kd lk 138-140). Ka on põhjendatud maakohtu viide, et Keskkonnaministri
11. detsembri 2018 määrus nr 52, milles anti võimalus liigitada liiva kasutusala järgselt ehitusliivaks ja täiteliivaks, kehtestati pärast müügilepingu sõlmimist. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga apellatsioonkaebuses (p 23), et ka enne määruse kehtestamist jaotati liiva ehitusliivaks ja täiteliivaks, kuid nii kaevandamisloa kui ka maavaravarude 2017 koondbilansi kohaselt oli Pannjärve II karjääris üksnes ehitusliiv. Hageja viidatud Keskkonnaministri
12. detsembri 29018 määruse nr 52 rakendussätte § 47 lg 1 kohaselt kuni määruse jõustumiseni keskkonnaregistrisse kantud ehitusliiv ja täiteliiv jäävad senisel kujul keskkonnaregistrisse kuni maavara ammendumiseni, sama määruse alusel varu ümberhindamiseni või muul alusel keskkonnaregistri kande muutmiseni. Seega on maakohtu seisukoht ka määruse rakendussättega kooskõlas: keskkonnaregistrisse enne määruse jõustumist kantud ehitusliiva tuli käsitleda ehitusliivana kuni selle ümberhindamiseni, mis toimus käesoleval juhul pärast müügilepingu sõlmimist.
13. Nõustuda tuleb hagejaga, et ajal kui mõõdistused olid veel pooleli, ei saanud hageja mõistliku isiku ja professionaalse kaevandusettevõtjana anda müügilepingus kinnitust liiva koguse kohta andmete põhjal, mis müügilepingu sõlmimise ajal veel ei kehtinud, s.o uue varujaotuse alusel. Pooled ei ole sõlminud selget kokkulepet, et kinnitus on antud arvestades plokkide jaotuse muudatusi tulevikus. Kostja väide, et antud kinnitus oli suunatud pooleliolevale loamenetlusele, ei ole tõendatud. Ka kostja ise ei viita tõenditele, mis peaks tõendama kaevandamisettevõtjate teistsugust igapäevast praktikat (apellatsioonkaebuse p 20).
14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ostis kaevandusettevõtte ja tema väidetav erihuvi osta üksnes ehitusliiva ei ole kooskõlas lepingus kokkulepituga. Seda ei tõenda ka pakkumine (I kd lk 13), sest pakkumises on märgitud lepingu objektina Pannjärve liivakarjääri (sh kaeveload, rendilepingud ja kinnistud jm). Müügilepingu p-s 3.1 on pooled 10 leppinud kokku müügihinnas 850 000 eurot kogu lepingu eseme (hinnas ei sisaldu laovaru) eest, milleks on müügilepingu p 1.2 kohaselt kaevandusettevõte. Tegemist oli kokkulepitud hinnaga kaevandusettevõttele, mistõttu puudus vajadus leppida kokku eraldi ettevõtte koosseisu kuuluvate varade hinnas ja kvaliteedinõuetes. Pakkumise kohaselt toimus ost due diligence tingimusel, lepingus kinnitasid pooled, et nad on müügiobjektiga tutvunud, valduse üleandmine toimus pärast müügilepingu sõlmimist, mistõttu oli põhjendatud leppida kokku ehitusliiva minimaalses jääkkoguses.
15. Nõustuda ei saa kostja väitega (apellatsioonkaebuse p 38), et pooled omistasid markšeidermõõdistusele tugevama tõendi tähenduse (

§ 232lg 2 tähenduses).

Hageja selle seisukohaga ei nõustu ja sellisele järeldusele ei saa asuda ka müügilepingu teksti tõlgendades. Seega on ebaõiged need kostja väited, et maakohus ei saanud lepingu tõlgendamisel arvestada lepingu sõlmimisel pooltele teada olevate muudest allikatest lähtuvate andmetega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et hageja väiteid poolte kokkuleppe sisu osas tõendab ka see, et juba enne asjaõiguslepingu sõlmimist oli pooltele teada, et ümberjagamise tulemusena on ehitusliiva vähem kui 490 000 m

1. Nimelt allkirjastasid mõlemad pooled asjaõiguslepingu sõlmimise päeval
2. mail 2017 taotluse kaevandamisloa muutmiseks, millele oli lisatud Steigeri hinnang, et uue jaotuse järgi on ehitusliiva 453 000 m3 ja kokku koos täiteliivaga 1 288 000 m3 (III kd, lk 14-22). Seega pidi kostja juba sel ajal olema teadlik, et ümberhindamise tulemusena on Pannjärve II karjääris ehitusliiva vähem kui hageja kinnitatud 490 000 m
3. Asjakohast märkust aga asjaõiguslepingusse sisse ei viidud, mis samuti tõendab hageja seisukohta, et kinnitus oli antud lepingu sõlmimise ajal kehtiva jaotuse alusel kokkulepitud ehitusliiva kogusele. Maakohtu seisukoht otsuse p-s 39.6, et kostja teadis, et ehitusliiva kogus ümberhindamise järgselt muutub, on põhjendatud.
4. Kostja heidab maakohtule ette (apellatsioonkaebuse p-d 36-37), et maakohus on jätnud hindamata piirkonna arengukava (
5. märtsi 2021 menetlusdokumendi lisa 3), mille kohaselt tuleks Pannjärve liivakarjääris kaevandamist piirata, et vältida mäeeraldise laiendamist, hageja juhatuse liikme V. Slõki poolt lepingueelsete läbirääkimiste käigus kostjale toodud dokumendid müügilepinguga üleantud vallasvara amortiseerimise kohta, kostja ja OÜ Põhja Mets vahelised lepingud kaevandamisettevõtte käitamiseks vajalike vallasasjade müügi kohta teise lepingu alusel 500 000 euro eest. Nimetatud tõenditega soovib kostja tõendada, et müügilepingu p-s 1.2 nimetatud muu vara (va ehitusliiv) oli väärtusetu. Kokkuvõtvalt on kostja eesmärgiks tõendada, et müügihind kujunes üksnes kaevandatava ehitusliiva ja selle koguse järgi, mis õigustaks kostja vastuhagis esitatud nõuet, sh hinna alandamise nõude arvutuskäiku. Ringkonnakohus nõustub, et maakohus ei ole loetletud tõenditele otsuses selgelt viidanud, samas on maakohus piisavalt käsitlenud kostja väiteid selles, kuidas kujunes poolte poolt kokku lepitud kaevandusettevõtte müügihind. Seega ei saa kostja loeteletud tõendite otsuses hindamata jätmist käsitleda olulise menetlusnormi rikkumisena, mis on toonud kaasa maakohtu poolt ebaõige otsuse tegemise. Isegi olukorras, kus kostja väited lepingu alusel kostjale üle antud vara raamatupidamisliku jääkväärtuse osas on õiged (kostja väidab, et muu vara (va ehitusliiv) väärtus on 0), ei tõenda see vara turuväärtust, samuti seda, et seda vara ei ole kaevandamisettevõtte tegevuseks vaja. Kostja seisukoht, et ka täiteliiv on väärtusetu, on tõendamata. Kostja ei ole vaatamata maakohtu selgitustele müügilepingu esemesse kuuluvate esemete väärtuseid tõendanud (maakohtu otsuse p 42.2.).
6. Kostja viited sellele, et maakohus ei ole asja lahendamisel arvestanud MaaPS § 90 lg-ga 4, mis näeb ette, et kaevandamisloa väljastamisel sõlmitakse automaatselt Eesti Vabariigiga maa rendileping ja §-ga 68, mille kohaselt on kaevandamisloa alusel mäeeraldise laiendamine kulukas ja aeganõudev protsess, on põhjendatud, kuid see ei ole kaasa toonud õiguse ebaõiget 11 kohaldamist maakohtu poolt. Tuleb nõustuda kostjaga, et hageja väited selles, et kostja huvi oli kaevandust laiendada, ei ole piisavalt põhistatud ega tõendatud. Samas on tegemist üksnes ühe hageja vastuväitega kostja vastuhagile, mille põhistamata jätmine hageja poolt ei oma mõju asja lahendamisele.
7. Maakohus tuvastas otsuse p-s 40 põhjendatult, et müügilepingu p 3.6 kohaselt leppisid pooled kokku, et ostja võib müügieseme lepingutingimustele mittevastavusest müüjat teavitada ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest, millega kostja nõustub (vt apellatsioonkaebuse p-d 30-31). Vaatamata sellele on maakohus jätnud põhjendatult kostja vastuhagi rahuldamata. Kostja ei ole asjas tõendanud hageja poolset lepingurikkumist (kaevandatava ehitusliiva ümberhindamise järgne kogus ei ole varjatud puudus) ega ka muid hinna alandamise või kahju hüvitamise nõude eeldusi.
8. Seoses kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Menetluskulude suuruse määrab maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisel (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 12 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks