KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Margo Klaar ja Peeter Pällin Otsuse kuupäev 17. detsember 2021, Tallinn Tsiviilasja number 2-20

) § 401 lg 1 tähenduses. Kui hageja tasus kostjale C-ga sõlmitud krediidilepingu täitmiseks rohkem, kui oli kohustatud, võib hagejal olla nõue kostja vastu alusetu rikastumise sätete alusel (

§ 1028). 3.3.

Vaidlus on selles, millise summa pidi hageja kostjale tagastama. Tunnistaja C ütlused tõendavad, et hageja pidi C-le tasuma 460 000 krooni (29 400,48 eurot). Tunnistaja W ütlustest nähtub, et hageja lubas maksta iga kuu 3730 krooni (238 eurot) nagu pangalaenu graafikus kirjas; algul ta maksiski graafiku alusel ja hiljem, kui euribor langes, tasus hageja rohkem, lubades, et vahe on hüvitis kostjale. 3.

1. Tunnistajate ütluste ja poolte pangakontode väljavõtetega on tõendatud, et hageja hakkas kostjale võlga tasuma pangalaenu lepingu tingimustel. Hiljem muutus makse pangale euribori languse tõttu väiksemekas, kuid hageja jätkas kostjale tasumist esialgses summas. Sellest järeldub, et hageja kohustus maksma kostjale laenuks saadud raha tagasi samadel tingimustel, nagu kostja laenas selle pangalt. - 3.
2. Kohus ei nõustunud hageja teistsuguse käsitlusega. Kui hageja ei tasuks kostjale laenulepingu alusel, poleks seatud hageja korteriomandile hüpoteeki. Lisaks nähtub hüpoteegi seadmise lepingust, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud võlaõiguslik leping (hüpoteegilepingu p 2.1.2). Ka see kinnitab, et poolte vahel oli kokkulepe, millega hageja kohustus tasuma kostjale laenu põhisumma ja kaasnevad kulud. Järelikult on 2544,04 eurot kostja tasu (hüvitis) hagejale laenu andmise eest ja hagejal pole alust seda tagasi nõuda. POOLTE SEISUKOHAD
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada. Menetluskulud palub ta panna kostja kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised: - - - - maakohus rikkus oluliselt menetlusnorme ning tegi ebaõigeid ja meelevaldseid järeldusi. Maakohus sidus hageja ekslikult pangalaenu lepinguga, aga hageja ei ole selle osapool. Hageja oleks nagu pidanud maksma põhivõlga ja intresse esiteks enda poolt C-lt võetud laenu katteks ning teiseks kostja poolt pangalt võetud laenu katteks, st kohtu arvates oli hageja samaaegselt seotud kahe laenuga; asja hüpoteegiga koormamise tulemusel ei teki koormatava asja omanikule, kes ise ei ole võlgnik, laenulepinguga seotud kohustusi (asjaõigusseaduse § 349 lg 3). Hüpoteegi seadmisest ei järeldu (ka kogumis muude tõenditega) kokkuleppe sõlmimine kostja võetud pangalaenu lepingu täitmiseks; hagejat ei saa seostada pangalaenuga põhjendusega, et ta alustas oma laenu tagasimaksetega samal ajal, kui kostja pidi alustama pangalaenu makseid. Hageja teadis kostja võetud pangalaenust üksnes seda, mida talle selgitati hüpoteegi seadmisel; tunnistaja W ütlused pole usaldusväärsed. Hageja hinnangul on kogu laenuteema keeruka petuskeemina välja mõelnud just W.
4. Kostja vaidleb kaebusele vastu. 3

§ 1028

lg 1 alusel juhul, kui tal poleks kohustust maksta kostjale rohkem kui sama summa, mille võrra kostja täitis hageja algse kohustuse, st 460 000 krooni ehk 29 400,48 eurot. Niisiis tuli hagi lahendamiseks kontrollida, millise sisuga kokkuleppe pooled

1. aastal sõlmisid.
2. Vastuseks kaebuse väidetele ja täienduseks maakohtu otsuse põhjendustele ja märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
3. Hageja väitel seisnes poolte kokkulepe selles, et hageja tagastab kostjale summa, mille hageja sai C-lt. Kostja leiab, et ta täitis hageja kohustuse C ees ja hageja kohustus talle tagastama raha samal viisil ja ulatuses nagu kostjal tuleb seda tasuda pangale. 9.
4. Põhjendatud ega tõenditega kooskõlas pole hageja arusaam nagu oleks ta saanud üksnes laenu C-lt. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja maksis C-le hageja võla ning hageja hakkas maksma laenu tagasi kostjale. Hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, et kostja olnuks kohustatud täitma võlakirjas kajastatud hageja kohustust C ees. 9.
5. Seega on poolte vahel laenuleping

§ 396lg 1 tähenduses.

Kostja väidete edukuse korral tuleb see täpsemalt liigitada intressikohustusega ehk tasuliseks laenulepinguks või krediidilepinguks

§ 397lg 1 teise lause ja § 401 lg 1 järgi.

Tarbijakrediidi sätted (

§ 402

jj) ega intressikohustuse eeldus (

§ 397

lg 1 esimene lause) ei kohaldu, sest pooled ei väida kostja tegutsemist majandus- või kutsetegevuses. Kui laenu eest tasu maksmise kohustust ei ole (nagu väidab hageja), siis võib hagejal olla

§ 1028

lg 1 alusel nõue kostja vastu osas, milles ta on tagastanud raha rohkem kui kostja maksis hageja kohustuse katteks. 9.

1. Intressi ehk laenatud raha eest tasu maksmises võivad pooled kokku leppida erineval viisil, kokkulepe ei pea olema väljendatud teatava protsendina laenujäägist. Ringkonnakohus tuvastab, et poolte kokkuleppe sisu oli hageja kohustus tasuda kostjale intressi sama palju, kui kostjal tuleb seda omakorda tasuda pangale. Põhjendused on järgmised. 9.4.
2. Poolte vahel sõlmitud lepingut, sh intressikokkulepet saab kohus

§ 29reegleid järgides tõlgendada.

Muu hulgas saab arvesse võtta lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist ning eelkõige tuleb tähele panna lepingu olemust ja eesmärki (

§ 29lg 5 p-d 1, 3 ja 4).

9.4.2. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja sooritas laenu tagasimakseid algul samal ajal ja samas summas nagu nägi ette kostja ja panga vahel sõlmitud laenulepingu maksegraafik. Ühtlasi on õigesti ja menetlusnorme rikkumata tunnistaja W ütluse põhjal tuvastatud, et hageja lubas maksta iga kuu kostjale pangalaenu graafiku järgse summa. Samas eksis maakohus hüpoteegilepingu (dtl 8–9) p 2.1.2 hindamisel. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et viidatud lepingupunktist ei saa järeldada võlaõigusliku lepingu sõlmimist hageja ja kostja vahel, vaid selles sooviti sõlmida nn globaalne tagatiskokkulepe, mille üks pool oli pank ning teiselt poolt tagati nii hageja kui ka kostja rahalisi kohustusi. 4

§ 397lg 1 teise lause ja § 401 lg 1 järgi.

9.4.5. Vaidlustamata asjaoludel ei ole hageja hagi alusena märgitud ja maakohtu tuvastatud osamaksetega tasunud kostjale veel kogu summat, mis kostja omakorda võlgneb pangale temaga sõlmitud pangalaenu lepingu alusel. Niisiis pole hageja teinud nimetatud osamakseid alusetult ega saa makstud summat, sh 2544,04 eurot tagasi nõuda

§ 1028lg 1 alusel.

9.

1. Põhjendatud ei ole hageja arusaam nagu ei võiks kohus tuvastada laenulepingut ühelt poolt hageja ja C ning teiselt poolt hageja ja kostja vahel. Hageja sõlmis nende isikutega eraldiseisvad tehingud ja maakohus tuvastas need põhimõtteliselt õigesti. Ringkonnakohus täpsustas eelnevas hageja ja kostja vahelise võlasuhte sisu. Maakohus võttis õigesti arvesse hageja tagasimaksete ja pangalaenu tagasimaksete alguse ajalist kokkulangemist – see on üks asjaolu, mis kajastab lepingupoolte käitumist pärast lepingu sõlmimist. Samuti ei nõustu ringkonnakohus hageja arusaamaga, et tunnistaja W ütlused pole usaldusväärsed. Mõlema tunnistaja ütlused on olulises osas kattuvad ja kirjeldavad
2. aasta sündmuste käiku üldjoones nii nagu selle tõi esile kostja juba hagile vastates. Hageja ei esitanud omapoolseid tõendeid kostja muude motiivide kohta pangalaenu võtmisel ega põhjendanud, millistel kaalutlustel alustas ta omalt poolt laenu tagastamist aja ja summade poolest samal viisil, nagu pidi oma kohustused panga eest täitma kostja. 9.
3. Eespool eraldi nimetamata põhjenduste osas nõustub ringkonnakohus maakohtuga. 9.
4. Kokkuvõttes ei anna kaebuse väited alust muuta maakohtu otsustust hagi rahuldamata jätmise kohta. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab kulud rahaliselt kindlaks maakohus. (allkirjastatud digitaalselt) 5