RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-20-14547 Määruse kuupäev Tartu, 19. jaanuar 2022 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed, Ants Kull, Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, K

) § 391 lg 1 alusel hüvitist 840 eurot ja 7 senti. Lisaks taotles hageja kostja tasutud hagi tagamise tagatise 545 eurot ja 96 senti kostjale tagastamata jätmist.

1. Kostja vaidles hagile ja hagi tagamise taotlusele vastu.
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. veebruari
4. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 39 eurot ja 87 senti. Maakohus jättis menetluskuludest 4,75% kostja ning 95,25% hageja kanda. Maakohus tasaarvestas poolte vastastikused menetluskulude nõuded, mille tulemusena mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude hüvitisena välja 857 eurot ja 57 senti. Maakohus tuvastas, et suurem osa hageja kahjust (477 eurot ja 67 senti) tuleneb hageja
5. a novembrikuu käibemaksuvõlast (3262 eurot ja 74 senti).
6. a novembri käibemaksu tasumise kohustus oli hagejal olemas juba
7. detsembril
8. a, kuid hageja pangakontod arestiti alles
9. jaanuaril
10. a. Seega oli maksukohustus tekkinud juba enne hagi tagamist. Seetõttu ei saa nimetatud kohustuse täitmata jätmisest tingitud maksuintresse käsitada hageja kahjuna

§ 391

mõttes, sest maksuintresside tasumise kohustuse tekkimist saanuks hageja vältida maksukohustuse tähtaegse täitmisega. Sama kehtib ka

1. a novembri ja detsembri tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonidel (TSD) deklareeritud maksusummade kohta. Viidatud deklaratsioonidel kajastuvad maksusummad tuli hagejal tasuda vastavalt
2. detsembriks
3. a ning
4. jaanuariks
5. a, s.o enne tema arvelduskontode arestimist. Seetõttu jättis maakohus hagi rahuldamata
6. a novembri käibemaksukohustuselt arvestatud 477 euro ja 67 sendi suuruste maksuintresside osas ning
7. a novembri ja detsembri TSD-de alusel tasumisele kuuluvate maksude intresside osas, kokku 104 eurot ja 8 senti. Ülejäänud osas (258 eurot ja 32 senti) nõudis hageja kostjalt maksuintresside tasumist, mis on kogunenud hageja
8. a jaanuari kuni mai TSD-de ning
9. a jaanuari käibemaksudeklaratsiooni alusel alates
10. jaanuarist
11. a. Maakohus tuvastas, et hagejal puudusid arvelduskontol konto arestimise ajal vahendid isegi 3262 euro ja 74 sendi suuruste
12. a novembri käibemaksukohustuste täielikuks täitmiseks. Samuti ei jätkunuks sellest rahast, et tasuda
13. a detsembri ning
14. a jaanuari TSD alusel tasumisele kuuluvad maksusummad, kokku 710 eurot ja 78 senti. Järelikult puudusid hageja arvelduskontol alates
15. jaanuarist
16. a sissenõutavaks muutunud maksukohustuste täitmiseks (alates arestimisest) rahalised vahendid. Ainus laekumine arestitud arvelduskontole toimus alles
17. juunil
18. a, mil hageja kontole laekus 3100 eurot Otepää Perekeskus MTÜ-lt. Maakohus leidis, et kuni
19. juunini
20. a tekkinud maksukohustuste puhul ei saa mingil juhul nõustuda hageja väitega, et eelnimetatud maksukohustustelt arvestatud intressid saaksid olla käsitatavad vastuhagi tagamisega hagejale tekitatud kahjuna. Lisaks võttis maakohus arvesse, et hageja ei olnud ise piisavalt hoolikas oma arvelduskonto aresti alt vabastamisel. Hageja oleks saanud taotleda pangakonto arestist vabastamist kohe peale hagi tagamist 2

§ 637

lg 21 alusel menetlemast ning jättis hageja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei ole maakohus otsuses märkinud, et ta annab loa oma otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas tsiviilasjas aluseid, mis annaksid põhjuse väita, et maakohus on selgelt valesti kohaldanud materiaal- või menetlusõiguse normi või selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid. Maakohus ei ole hageja nõude aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel eksinud. Hüvitatava kahju suuruse määramine kohtuotsuses on põhjendatud ja jälgitav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ning saata asi tagasi samale ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks. Hageja arvates ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul keelduda apellatsioonkaebust menetlusse võtmast

§ 637

lg 21 alusel, kuivõrd hageja vaidlustas apellatsioonkaebusega muu hulgas maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas, millega talt mõisteti kostja kasuks välja menetluskulud 887 eurot ja 25 senti. Tulenevalt Riigikohtu praktikast on sellises olukorras apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumine lubamatu. Samuti ei nõustu hageja maakohtu seisukohaga, et kuna hageja pangakontol oli arestitud kokku 5207 eurot ja 2 senti ning hageja nõuab, et hagi tagamisega tekitatud kahjuna hüvitataks talle maksuintressid, kokku 840 eurot ja 7 senti, mis on arvestatud õigel ajal tasumata jäänud maksusummadelt, kokku 6231 eurot 75 senti, siis ei ole juba neid rahasummasid võrreldes kuidagi mõeldav, et hageja kohustus maksuintresse tasuda saaks olla tervikuna põhjustatud kostja vastuhagi tagamisest arvelduskonto arestiga. Hageja leiab, et vaatamata sellele, et tema pangakontol oli arestimise ajal 5207 eurot ja 2 senti, ei oleks tal olnud võimalik maksuvõlga (6231 eurot 75 senti) tasuda just seetõttu, et tema pangakonto oli arestitud maksuvõlast suuremas summas (10 919 eurot ja 26 senti). 3

§ 178lg 2 ja § 637 lg 21 kohaldamisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta

§ 691p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

10. Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata

§ 637

lg 21 alusel lihtmenetluse asjana, leides, et maakohus ei ole eksinud hagi aluseks olevate asjaolude tuvastamisel, tõendite hindamisel ega õigusnormide tõlgendamisel. Nimetatud sätte kohaselt võetakse

§ 405

lg-s 1 nimetatud asjas (lihtmenetluses) esitatud apellatsioonkaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt valesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul on tegemist asjaga, mida maakohus sai

§ 405

lg 1 alusel lahendada lihtsustatud korras, ning ringkonnakohus võis

§ 637lg 21 järgi keelduda apellatsioonkaebuse menetlemisest.

11. Hageja tugineb määruskaebuses esiteks sellele, et ta on apellatsioonkaebuses mh vaidlustanud maakohtu otsust ka osas, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 887 eurot ja 25 senti. Kolleegiumi senise seisukoha järgi ei ole ringkonnakohtul õigust keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 637lg 21 alusel juhul, kui korraga esinevad kolm tingimust (vt Riigikohtu 15.

juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-16, p 11): 1) maakohus on lihtmenetluse asja otsuses kindlaks määranud menetluskulude rahalise suuruse; 2) menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude rahalise suuruse; 3) esineb

§ 178

lg-s 2 sätestatud eeldus ehk apellatsioonkaebuses vaidlustatud menetluskulude summa ületab 200 eurot. Samuti on kolleegium leidnud, et menetluskulude rahalise suuruse vaidlustamisega eeltoodud tähenduses on tegu ka siis, kui menetlusosaline on vaidlustanud apellatsioonkaebuses küll üksnes menetluskulude jaotust, kuid maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363/52, p 19). Maakohus jättis praeguses tsiviilasjas hagi 95,25% ulatuses rahuldamata ning mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja 857 eurot ja 57 senti. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, milles hagi jäeti rahuldamata. Hageja taotles selles osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda (I kd, tl 82 pöördel). Seega vaidlustas hageja ka maakohtu otsusest nähtuvat menetluskulude jaotust. Maakohtu otsuses kindlaks määratud ning hagejalt kostja kasuks välja mõistetud menetluskulude summa ületab 200 eurot. 4

§ 637lg 21 alusel.

Kolleegium peab vajalikuks oma eelnimetatud seisukohta muuta. 12.

§ 637

lg 21 võimaldab eelkõige menetlusökonoomilistel kaalutlustel jätta menetlusse võtmata ilmselt põhjendamatud apellatsioonkaebused väikese hagihinnaga ja õiguslikult lihtsamates asjades. Samas kehtib selle sätte puhul ka põhimõte, et kui vaidlustatud maakohtu otsus on kasvõi ühes küsimuses ebaõige, tuleb apellatsioonkaebus tervikuna menetlusse võtta ning kogu kaebus sisuliselt läbi vaadata (vt ka Riigikohtu 12. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11, p 18). Kui lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust vaidlustatakse apellatsiooni korras osas, milles maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse

§ 177

lg 1 p 1 mõttes, peaks ringkonnakohus kolleegiumi senise praktika kohaselt võtma apellatsioonkaebuse juhul, kui vaidlustatavate menetluskulude suurus ületab 200 eurot, tervikuna menetlusse, sõltumata sellest, kas maakohus on menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel selgelt eksinud. Samuti peaks ringkonnakohus eelnimetatud juhul võtma apellatsioonkaebuse tervikuna menetlusse vaatamata sellele, et maakohtu otsuse sisulisel (st osas, millega asi lahendatakse ja määratakse kindlaks menetluskulude jaotus) vaidlustamisel esinevad

§ 637lg-st 21 tulenevad apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldumise alused.

Selline olukord on kolleegiumi arvates vastuolus

§ 637lg 21 eesmärgiga.

13. Lihtmenetluse kontekstis (

§ 405

lg 1) saab sõltumata sellest, kas maakohus on otstarbekuse kaalutlusest tulenevalt otsustanud määrata menetluskulud rahaliselt kindlaks kohtuotsusega või eraldi määrusega, eristada kohtu erinevaid otsustusi. Maakohtu otsuse osa, mille peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist reguleerib

§ 637

lg 21, on üksnes maakohtu otsustus asja sisulise lahendamise ja menetluskulude jaotuse kohta. Juhul kui maakohtu otsus sisaldab ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramist

§ 177

lg 1 p 1 mõttes, on tegemist maakohtu teise eraldiseisva otsustusega, mille peale esitatud kaebuse menetlusse võtmine sõltub mh sellest, kas vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 2).

Kolleegium muudab oma varasemat seisukohta ja leiab, et olukorras, kus apellant vaidlustab lihtmenetluses tehtud maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindaksmääramise osas, võib ringkonnakohus

§ 637

lg-s 21 sätestatud aluste esinemisel keelduda apellatsioonkaebust menetlemast selle sisulises osas (st osas, mis puudutab haginõude kohta tehtud otsustust ja menetluskulude jaotust). Kui aga apellatsioonkaebuses vaidlustatakse maakohtu otsust ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas, peab ringkonnakohus arvestama

§ 178

lg-s 2 sätestatuga, st et ta peab menetlema apellatsioonkaebust osas, mis puudutab menetluskulude rahalist kindlaksmääramist juhul, kui apellatsioonkaebuses on vaidlustatud menetluskulude väljamõistmist rohkem kui 200 euro suuruses summas. Ringkonnakohtul on

§ 637

lg 21 järgi õigus keelduda apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest juhul, kui apellatsioonkaebuses on mh vaidlustatud menetluskulude jaotust ning maakohtu otsuses on menetluskulud kindlaks määratud 200 eurot ületavas summas, kuid apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt välja mõistetud või tema kasuks välja mõistmata jäänud menetluskulude suurust. 14. Eeltoodud kolleegiumi seisukoht tagab selle, et menetlusosalisel on õigus vaidlustada menetluskulude rahalist suurust

§-s 178 sätestatud tingimustel nii juhul, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks kohtuotsuses (

§ 177

lg 1 p 2), kui ka siis, kui menetluskulude rahaline suurus määratakse lihtmenetluse korral kindlaks määrusega pärast lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse jõustumist (

§ 177lg 1 p 2). 5

§ 174lg-s 1 sätestatut.

Seetõttu ei olnud ringkonnakohtul võimalik hinnata, kas ta peaks

§ 178

lg-st 2 tulenevalt apellatsioonkaebust menetlema menetluskulude suuruse rahalise kindaksmääramise osas. 16. Kolleegiumi hinnangul ei anna ka muud määruskaebuses esitatud väited alust järeldada, et maakohus oleks

§ 637

lg 21 mõttes selgelt valesti kohaldanud materiaalõiguse normi, rikkunud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnanud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Seega on ringkonnakohus õigustatult apellatsioonkaebuse menetlemisest keeldunud. 17. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, jäävad määruskaebemenetluse kulud

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

18.

§ 174

lg 3 järgi määrab kolleegium kindlaks menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud. Kostja ei ole Riigikohtule esitanud menetluskulude nimekirja ega palunud kindlaks määrata kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid. Lisaks nähtub tsiviilasja toimikust, et kostjat ei esindanud Riigikohtu menetluses lepinguline esindaja. Seega ei ole kostjal Riigikohtu menetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. 19. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lg 21 ja kuni 31. detsembrini 2021 kehtinud

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) 6