) §-le 402, § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg 1 p-dele 1 ja 6, § 108 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-tele 1 ja 2, § 415 lg-le 1 ning TsMS §-le 367 nõuab hageja kostjatelt solidaarselt tagastamata krediidisumma võlga 46 829.53 krooni, tasumata intressi 6740.28 krooni, võla sissenõudmisega seotud kulusid 1518.00 krooni, 22.05.2010.a seisuga sissenõutavaks muutunud viivist 15 962.97 krooni ning edasi viivist 27,13 % tagastamata krdeiidisummalt aastas.. Kostjate seisukoht K.A ei eita, et ei ole suutnud endale lepinguga võetud kohustusi nõuetekohaselt täita ning tunnistab, et tal on võlgnevus hageja ees. Samas ei nõustu ta nõude summaga leides, et see ei ole kontrollitav ning viivise nõue ei põhine õiguslikul alusel. Samasugused vastuväited on ta esitanud ka teiste kõrvalnõuete kohta. H.N on kohtuistungil vaielnud tema vastu esitatud nõudele täies ulatuses leides, et rahaline nõue kuulub väljamõistmisele K.A`ilt kui põhivõlgnikult ega võta omaks käenduslepingust tulenevaid kohustusi. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kuna hageja ja K.A`i vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping nr 0738667/96kt (tl 10-12), siis tuleneb sellest ka K.A`i kohustus Võlaõigusseaduse (
) § 76 ja § 82 lg 1 kohaselt täita kohustus vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval ning
lg 1 p 1, p 3 ja p 6 lubavad võlausaldajal võlgnikupoolse kohustuse rikkumise korral nõuda muuhulgas kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja viivist.
lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. K.A on küll väitnud, et nõue ei ole kontrollitav, kuid selgusetuks jääb, millele tema väide tugineb. Hageja on esitanud arvestuse K.A`i lepinguliste kohustuste täitmise kohta (tl 79) kui ka sellest tuleneva võlgnevuse arvestuse (tl 26, 55). K.A on tunnistanud, et ei ole oma lepingulisi kohustusi alates 2008.a. novembrikuust täitnud, mistõttu on tal tekkinud võlgnevus. Hageja poolt esitatud lepinguliste kohustuste täitmise arvestusest nähtub, et K.A`i kohustuste katteks on laekunud kokku 20 822.13 krooni. Ka nähtub pooltevahelisest lepingust, et kostja on kohustatud maksma hagejale intressi 27,13% krediidisummast ühe aasta kohta. Kuna pärast lepingu ülesütlemist intressidena võlgnevate summade katteks mitte ühtegi makset ei ole tasutud, on hageja õigustatud nõudma lepingu juurde kuuluva üldtingimuste (tl 13-14) p-de 2.1 ja 5.3 alusel lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata intressi summas 6740.28 krooni. Kohtu arvates on hageja piisava selgusega esitanud tekkinud nõude arvestamise alused, mistõttu jätab kohus tähelepanuta K.A`i väited hagejapoolse nõude mittekonkretiseerimise kohta. K.A on leidnud, et viivisnõue ei tugine õiguslikul alusel. Alates 01.06.2006.a. kehtiva
lg 1 kohaselt juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooltevahelise lepingu üldtingimuste p-s 6.1 on sätestatud, et tarbijaga sõlmitud lepingu puhul maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras, s.o. lepingujärgse intressimääraga samas määras, milleks on 27,13 % aastas. Õige on hageja tuginemine Riigikohtu praktikale (näit. Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-08), mis annab hagejale õiguse nõuda viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Seega leiab kohus, et hageja nõue on õiguslikult põhjendatud ka kõrvalnõuete osas. 19.11.2007.a. sõlmitud käenduslepingu alusel võttis käendaja endale hageja ees vastutuse hageja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust nr 0738667/96kt ning võimalikest krediidiandja ja krediidisaaja vahel tulevikus sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevate nõuete, sealhulgas tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete täitmise eest (tl 15-16). Käenduslepingu kohaselt on käendaja vastutuse rahaliseks maksimummääraks 168 669.00 krooni ning käenduse tähtajaks 01.01.2015.a. Käendaja ei ole täitnud
lg 1 ja käenduslepingust tulenevat kohustust tasuda hagejale põhivõlgniku poolse lepingurikkumise korral võlgnetavad summad.
lg 1 alusel vastutavad käendaja ja põhivõlgnik võlausaldaja ees solidaarselt ning sama sätte lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses, sealhulgas kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise, kahju hüvitamise, lepingu muutmise, lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Eeltoodust lähtudes ei ole arvestatav ka käendaja H.N`i seisukoht, et vastutav on üksnes põhivõlgnik. § 367 näeb ette, et viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud ka nõude võla sissenõudmisega seotud kulude väljamõistmiseks kokku summas 1518.00 krooni. Nimetatud nõue tuleneb lepingu juurde kuuluvate üldtingimuste p-st 6.6, mis sätestab, et krediidisaaja kohustub krediidiandjale hüvitama võla sissenõudmisega seotud kulud. Hageja on esitanud tõendid nimetatud kulude kandmise kohta (tl 17-24) ning need kulud kuuluvad väljamõistmisele summas 1518.00 krooni vastavalt hinnakirjale (tl 25). Kuna kohus rahuldas hagi, siis TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Seega jäävad menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta lahendi jõustumisest. Ingrid Niinemägi Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.