← Eesti

3-20-1296/11

Obsah (8)§ 184§ 182§ 116§ 158§ 108§ 118§ 109§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-1296 Otsuse kuupäev 5. jaanuar 2021 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi X kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seonduvalt 31

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

3-20-1296 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tartu Vangla kinnipeetav X (kaebaja) esitas
  2. mail 2020 Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse summas 500 eurot seoses inimväärikuse alandamise ja tervise kahjustamisega, mis leidis aset
  3. märtsil 2020 (dtl 14-23). Taotluse kohaselt kasutasid ametnikud
  4. märtsil 2020 kaebaja suhtes üleliigset jõudu, kui lükkasid kaebaja kambrisse nr
  5. Kambrisse minemise keeldumise põhjus seisnes kaebaja sõnutsi selles, et ta ei soovinud olla koos kinnipeetav Y, kes kambris nr 1088 paiknes. Ametnike käitumisega alandati kaebaja inimväärikust ja kahjustati tema tervist.
  6. Tartu Vangla jättis kaebaja kahju hüvitamise taotluse
  7. juuli
  8. a otsusega 1-13/92-2 rahuldamata (dtl 24-26).
  9. Kaebaja esitas
  10. juulil 2020 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Tartu Vangla vastu (dtl 1-3). Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse liita kaebus haldusasjaga nr 3-20-1012 ning menetlusabi taotluse vabastada kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest.
  11. Tartu Halduskohus jättis
  12. augusti
  13. a määrusega kaebuse käiguta, andes kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks 7-päevase tähtaja (dtl 29-30).
  14. Kaebaja esitas
  15. augustil 2020 puuduste kõrvaldamise avalduse (dtl 31-32).
  16. Tartu Halduskohus otsustas
  17. augusti
  18. a määrusega vabastada kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest, võtta kaebus menetlusse ja tunnistada vastustajaks Tartu Vangla (dtl 50-52). Sama määrusega kuulutas kohus menetluse kinniseks ja keeldus haldusasja nr 3-20-1296 liitmisest haldusasjaga nr 3-20-
  20. Vastustaja esitas vastuse kaebusele
  21. septembril 2020 (dtl 56-59). Koos vastusega esitas vastustaja taotluse kuulutada Tartu Vangla videosalvestise osas kohtumenetlus kinniseks ning kohtule edastatud salvestist kaebajale mitte näidata. Tartu Halduskohus otsustas
  22. septembri
  23. a määrusega piirata kaebaja õigust tutvuda vastustaja poolt esitatud videosalvestisega ja saada sellest koopiaid (dtl 90-91).
  24. Tartu Halduskohus otsustas
  25. septembri
  26. a määrusega asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, andes menetlusosalistele tähtaja täiendavate menetlusdokumentide ja vastuväidete esitamiseks (dtl 93-94). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  27. Kaebaja nõuab Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt
  28. märtsil 2020 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt:
  29. Vangla direktori
  30. märtsi
  31. a käskkirja nr 1-1/57 p 1 ja
  32. märtsi
  33. a käskkirja nr 1-1/54 p-d 1-3 kohaselt on kõik saatmised, jalutuskäigud ja osakonnasisesed saatmised peatatud.
  34. Kaebaja ei osutanud ümberpaigutamisel mingit vastupanu, et oleks vaja olnud kasutada üleliigset jõudu.
  35. Ka vangla tunnistab, et kaebaja oli varem esitanud teabe- ja uurimisosakonnale taotluse, et teda ei pandaks kokku kinnipeetav Y ega Z-ga. Üks asi on olla ühes osakonnas, aga 2 3-20-1296 teine asi olla ühes kambris, kus tuleb jagada ruumi. Osakonnas ei puutu ninapidi kokku, aga kamber on 9,7m2 ja seal tuleb tahes tahtmata sõnavahetusi ette.
  36. Kaebaja ei soovi avaldada, miks ta eelnimetatud kinnipeetavatega ühes kambris ei soovi viibida.
  37. Vangla pidi kaebaja taotlusele reageerima, mitte käituma ükskõikselt. Kaebaja leiab, et see oli vanglaametnike provokatsioon õhutada vaenu kinnipeetavate vahel.
  38. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuses kaebusele märkis vastustaja kokkuvõttes järgmist.
  39. Vangistusseaduse (VangS) § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Füüsilise jõu kasutamise tingis kaebaja allumatus minna temale määratud uude elukambrisse. Nimetatu nähtub valvur J.-M. Boikovi
  40. märtsi
  41. a ettekandest (dtl 60) ning füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õiguserikkuja terviseseisundi kontrollimise protokollist (dtl 61-63). Nimetatut ei eita ka kaebaja ise. Seega ei ole vaidlust selles, et ametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuivõrd jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele vastupanu (kaebaja koheselt ägestus, hakkas osutama passiivset vastupanu, tõmbas käed rinnale ja lükkas ennast seljaga vastu koridori seina), siis oli põhjendatud kaebaja suunamine koridori põrandale pikali ja ametnike ohutuse tagamiseks käeraudade paigaldamine. Ametnikud ei kasutanud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks. Seetõttu ei ole alust pidada vangla tegevust õigusvastaseks ja seeläbi ei ole kõik kahju hüvitamise eeldused täidetud. Peale jõu kasutamist vaatas kaebaja üle meedik (dtl 64-74).
  42. Kaebajal oli võimalik füüsilise jõu ning käeraudade kasutamist vältida alludes vanglateenistuse ametnike korraldustele. Kui kaebaja ei nõustunud ametnike korraldustega või kinnipeetav Y ühte kambrisse paigutamisega, siis saanuks ta peale toiminguid küsida vanglalt sellise toimingu kohta selgitusi, esitada taotlusi ja/või kaitsta oma õigusi kohases õiguskaitsemenetluses. Teistsugune arusaam korralduse õiguspärasusest või selle põhjendatusest ei anna aga kaebajale alust jätta korraldus täitmata ning osutada ametnikele vastupanu. Korraldustele allumise korral puuduks vanglal igasugune alus ning vajadus kasutada füüsilist jõudu. Korraldusi täites ja vastupanu mitte osutades saanuks kaebaja vältida füüsilise jõu ja käeraudade kasutamist ning nendega tagajärgi.
  43. Tartu Vangla direktori
  44. märtsi
  45. a käskkirja nr 1-1/54 p-i 1 ap-de 1.1 ja 1.2 kohaselt lukustati tõesti alates
  46. märtsist
  47. a kõik Tartu Vangla kinnise vangla eluosakonnad; lõpetati kõik kinnipeetava saatmised, sh saatmised jalutuskäigule ja osakonnasisesed saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks või vältimatu tervishoiuteenuse osutamiseks. Tartu Vangla direktori
  48. märtsi
  49. a käskkirja nr 1-1/57 p-i 1 kohaselt otsustati jätkata
  50. märtsi
  51. a käskkirja nr 1-1/54 p-des 1-3 kehtestatud julgeolekuabinõude täitmist ja meetmete rakendamist kuni vajaduse äralangemiseni. Eelnimetatud käskkirjadest ei saa järeldada, et igasugused saatmised oleksid absoluutselt ja tingimusteta välistatud. Vangla direktori
  52. märtsi
  53. a käskkirjast nähtub selgelt, et vangla igapäevaseks toimimiseks hädavajalikud saatmised olid lubatud. Tartu Vangla
  54. juuni
  55. a vastuskirjas nr 2-3/1759-2 selgitati kaebajale, et tema paigutamine Y samasse kambrisse oli tingitud vanglas tekkinud olulisest ruumipuudusest. Vanglal oli vajalik luua karantiini või isolatsiooni paigutatud 3 3-20-1296 kinnipeetavate paigutamiseks eraldi osakond, mistõttu tuli sellise osakonna loomiseks kinnipeetavaid vanglasiseselt ümber paigutada ja see tekitas ka ruumipuudust tavapärastes eluosakondades. Seetõttu toimus ka ümberpaigutamisi eluosakonna siseselt. Vanglale ei olnud teavet selle kohta, et kinnipeetavate ühte kambrisse paigutamine võiks kaasa tuua julgeolekuohu või ohu isikute elule või tervisele. Seega oli kaebaja ümberpaigutamine vajalik vangla igapäevase toimimise seisukohalt ja selliseid ümberpaigutusi kaebaja viidatud käskkirjad ei keela. Seetõttu ei anna kaebaja viited vangla direktori käskkirjadele ja nende alusel seatud liikumispiirangutele alust kaebuse rahuldamiseks.
  56. Enesekaitsevahendit või füüsilist jõudu võib vanglaametnik kasutada mitte ainult VangS § 71 lg-s 1 toodud alustel, vaid teenistusülesannete täitmisel ja enda kaitsmiseks ka muudel juhtudel (nt sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust). Ei ole vaidlust selles, et jõu kasutamise tingis kaebaja enese käitumine, kui ta ei allunud ametnike korraldusele minna temale määratud elukambrisse. Seega ei saa järeldada, et jõu kasutamine oleks lubamatu või ülemäärane. Kaebaja seisukoha, et tema ei ole osutanud vastupanu, lükkavad ümber nii valvuri
  57. märtsi
  58. a ettekanne, füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll, aga ka videosalvestis, mida vaadeldi kahju hüvitamise taotluse menetlemise raames. Nimetatud tõenditest nähtub selgelt, kaebaja allumatus ja vastupanu ametnikele. Ka passiivse vastupanu osutamine on vastupanu osutamine, mistõttu oli ametnikel nii alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks.
  59. Tartu Vanglale ei olnud teada ühtegi objektiivset põhjust, miks ei oleks tohtinud kaebajat paigutada ühte kambrisse Y. Tartu Vangla
  60. juuni
  61. a vastuskirjast nr 23/1759-2 nähtuvalt oli küll kaebaja teabe- ja uurimisosakonnale teada andnud, et ei soovi kanda karistust ühes kambris Y, kuid ühes osakonnas paiknemine ei ole probleem. Põhjust kaebaja välja ei toonud. Ka Tartu Vangla
  62. aprilli
  63. a vastusest nr 23/1282-2 (dtl 75-77) nähtub, et kaebaja on varasemate vestluste käigus lihtsalt maininud, et ei soovi Y ühes kambris viibida, kuid ei ole teabe- ja uurimisosakonnale kordagi avaldanud, et tal oleks nimetatud isikuga varasemalt esinenud vägivalda või konflikte. Nimetatut on kinnitanud ka teabe- ja uurimisosakonna spetsialistid G. Kivirand
  64. aprill
  65. a e-kirjas ja J. Paluoja
  66. aprilli
  67. a e-kirjas (dtl 78-79). Seega oli vanglale teada küll kaebaja soovimatus paikneda ühes kambris Y, kuid ei olnud teada ühtegi objektiivset asjaolu või põhjendust, miks ei saaks nimetatud kinnipeetavad ühes kambris viibida.
  68. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 66 lg 2 kohaselt vastustab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Samas on VangS § 67 p 3 kohaselt kinnipeetav kohustatud viivitamatult teavitama vanglateenistuse ametnikku kõikides asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja korda ning teiste isikute elu ja tervist. Kui kaebaja leidis, et Y ühte kambrisse paigutamisega kaasneb oht vangla julgeolekule või isikute elule ja tervisele, siis oli kaebaja kohustatud avaldama selle põhjused. Ilma selliseid põhjuseid teadmata ei ole vanglal võimalik hinnata ohu olemasolu ega otsustada sobiliku käitumisviisi üle. Kaebaja avaldas üksnes üldsõnaliselt, et ta ei saa selle kinnipeetavaga ühes kambris viibida. Vanglal puudus muu teave selle kohta, et kaebaja ja Y ei tohi ühte kambrisse paigutada. Kaebaja sellise üldsõnalise avalduse pinnalt ei saa vangla veel järeldada tegeliku ohu olemasolu ega hinnata, kas esineb ka mingi objektiivne põhjus või asjaolu kinnipeetavate eraldipaigutamiseks. Seega ei ole alust pidada kaebaja ja Y ühte kambrisse paigutamist õigusvastaseks. 4 3-20-1296 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  69. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses
  70. märtsil 2020 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisega. Kaebaja soovib vastustajalt 300 euro suurust hüvitist tervise kahjustamise ja 200 euro suurust hüvitist inimväärikuse alandamise eest. Kaebaja leiab, et füüsilise jõu kasutamisega tekitati talle tervisekahju. Ta peab seda ebaõiglaseks, kuna ta ise ei osutanud valvuritele füüsilist vastupanu. Kaebaja on seisukohal, et passiivne vastupanu ei anna alust käe- ja jalaraudade kohaldamiseks ning põrandale mahasurumiseks. Vaatamata sellele, et kaebaja ei ole kaebuses ega puuduste kõrvaldamise avalduses kehavigastusi täpsemalt põhjendanud, on kaebaja teinud seda vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses. Sellest tulenevalt mõistab kohus, et kaebaja tugineb sellele, et kaebaja tervist kahjustati seonduvalt paigaldatud raudadega ning muuhulgas tuli kaebaja jalast verd ja kahjustada sai tema küünarnukk. Tartu Vangla
  71. juuli
  72. a otsusest nr 1-13/92-2 nähtuvalt on olemas tõendid kaebaja kehavigastuste fikseerimisest. Samuti leiab kaebaja, et valvurid alandasid tema inimväärikust. Kaebaja leiab ka, et talle tekitati moraalne kahju sellega, et teda ei kuulatud menetluses ära. Pooled on erineval seisukohal selles, kas kaebaja suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli õiguspärane.
  73. Kohus, hinnanud poolte seisukohti, asjassepuutuvaid õigusnorme ja kohtupraktikat ning asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja hüvitamisnõue on alusetu ja tema kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub Tartu Vangla seisukohtadega ega pea halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 165 lg le 2 tuginedes vajalikuks kõiki vastustaja põhjendusi üle korrata. Menetlusökonoomia seisukohalt poleks mõistlik hästi kirja pandud ja järgimist väärivat seisukohta ümber sõnastada (nt Riigikohtu

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-16-579, p 16).
  3. Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 25 kohaselt on igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamist. Avalik-õiguslike ülesannete täitmisel tekitatud kahju hüvitamise alused on sätestatud riigivastutuse seaduses (RVastS). Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu sooritati avalikõiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teoga, millega rikuti RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivseid õigusi; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel ning kahju ei ole võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
  4. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud. RVastS § 9 lg 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (Riigikohtu
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Selleks et mingi tegu kvalifitseeruks väärkohtlemiseks, peab see Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt saavutama teatava minimaalse raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole kohtu hinnangul võimalik määrata. EIK on väärikust alandavateks kinnipidamistingimusteks pidanud näiteks täielikku sotsiaalset isolatsiooni; vaimse tegevuse (nt ajalehtede ja ajakirjade lugemise) võimatust; erivajaduste ignoreerimist; arstiabi andmata jätmist, millega kaasnevad rasked tervisekahjustused või surm; põhjendamatut jõu kasutamist; pesemistingimuste puudulikkust; värskes õhus viibimise ja jalutamistingimuste puudumist; ülerahvastatust kambris; alasti kinnipeetava läbiotsimist vastas soost vanglaametniku juuresolekul; paigutamist kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamis võimaluseta; halbu sanitaartingimusi kogumis (Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus 5 3-20-1296 asjas nr 3-3-1-41-10, p 23 koos viidetega EIK praktikale). Seega on põhjendamatu jõu kasutamist peetud teatud juhtudel inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Kohtu hinnangul ei olnud praegusel juhul jõu kasutamine põhjendamatu.
  9. Kaebaja on seisukohal, et teda ei oleks tohtinud
  10. märtsil
  11. a ümber paigutada, kuna seda keelasid otsesõnu vangla direktori
  12. märtsi
  13. a käskkiri nr 1-1/54 (dtl 5-8) ja
  14. märtsi
  15. a käskkiri nr 1-1/57 (dtl 85-88), millega nähti COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks ette täiendavad liikumispiirangud. Kohus nõustub kaebajaga küll selles, et Tartu Vangla direktori
  16. märtsi
  17. a ja
  18. märtsi
  19. a käskkirjadega piirati Tartu Vanglas kinnipeetavate vanglasisest ja -välist liikumis- ja suhtlemisvabadust, sh otsustati lõpetada kõik kinnipeetavate saatmised, mis ei ole hädavajalikud vangla igapäevaseks toimimiseks, kuid samas kuulub küsimus, millised kinnipeetavate saatmised osutusid nimetatud ajavahemikus hädavajalikuks, vanglateenistuse otsustuspädevusse. Vastustaja on selgitanud, et kaebaja ümberpaigutamine oli tingitud vanglas tekkinud olulisest ruumipuudusest. Vanglal oli vajalik luua karantiini või isolatsiooni paigutatud kinnipeetavate paigutamiseks eraldi osakond, mistõttu tuli sellise osakonna loomiseks kinnipeetavaid vanglasiseselt ümber paigutada ja see tekitas ka ruumipuudust tavapärastes eluosakondades. Seetõttu toimus ka ümberpaigutamisi eluosakonna siseselt. Kohus leiab, et vangla põhjendused on asjakohased, kaebaja ümberpaigutamine oli vajalik vangla igapäevase toimimise seisukohalt ja sellist vanglasisest ümberpaigutamist ei keelanud ka vangla direktori
  20. ja
  21. märtsi
  22. a käskkirjad. Kohtu hinnangul ei tulene ka viidatud käskkirjadega seatud liikumispiirangutest ega riigis kehtinud eriolukorrast objektiivseid asjaolusid, mis takistanuks kaebajal talle antud korraldusi vabatahtlikult täitmast.
  23. Kaeba selgitab, et ta ei saa olla ühes kambris kinnipeetav Y ja kinnipeetav Z-ga, aga ta ei saa täpsustada põhjuseid, miks ta ei saa nende kinnipeetavatega ühes kambris olla. Siiski leiab kaebaja, et vaatamata sellele, et ta ei täpsustanud vanglale põhjuseid, pidi vangla tema taotlusele reageerima, mitte aga käituma ükskõikselt. Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotlust esitades selgitas kaebaja täiendavalt, et kinnipeetav Y võib tekkida füüsiline konflikt (kaklus) (dtl 15).
  24. Kinnipeetava vanglasse paigutamist reguleerivad VangS §-d 11 – 111 ning justiitsministri määrus „Täitmisplaan“. Täitmisplaani § 5 lg-te 1 ja 2 kohaselt lähtutakse paigutamisel kinnipeetava toimepandud süüteost, soost, vanusest (noorte kinnipeetavate puhul) ja elukohast. VangS § 11 lg 1 sätestab, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Kinnipeetava vanglasisest paigutamist reguleerib täpsemalt vangla sisekorraeeskirja (VSkE) §
  25. Vanglasisese paigutamise otsustamisel tuleb järgida VangS §-s 12 sätestatud eraldihoidmise printsiipi ning julgeolekukaalutlusi (VSkE § 5) (vt ka Riigikohtu
  26. aprilli
  27. a otsus asjas nr 3-3-1-10-11, p 10). Vanglasisese paigutamise kord ei ole õigusaktides detailselt reguleeritud. Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on kujunenud seisukoht, et kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda enda ümberpaigutamist ega sobivat kambrikaaslast ning vanglal puudub kohustus paigutada isikuid vanglas ümber nende soovidest lähtuvalt. Vanglal on ulatuslik kaalumisruum kinnipeetavate otstarbekal (ümber)paigutamisel. VangS § 11 lg-st 1 tulenevalt on üheks kaalumisel arvestatavaks kriteeriumiks siiski kinnipeetavate iseloomuomadused. Vastustaja on selgitanud kaebaja ümberpaigutamise vajadust ning seda, et tal puudus korralduste andmise ajal teave kaebaja ja Y varasematest konfliktidest ning et nende omavahelised suhted välistaksid ühes kambris viibimise. Vanglale oli küll teada, kaebaja soovimatus viibida ühes kambris Y (dtl 76-79), kuid kaebaja ei esitanud vanglale mitte ühtegi adekvaatset põhjust, miks teda ei oleks tohtinud Yja X kokku paigutada. 6 3-20-1296 Kuivõrd vanglale ei olnud teada selliseid objektiivseid asjaolusid, mis oleksid välitanud kaebaja, Y ja Z ühte kambrisse paigutamise, oli
  28. märtsil 2020 kaebaja ümberpaigutamine kambrisse nr 1088 õiguspärane. Vangla õiguspärast tegutsemist ei saa pidada provotseerimiseks.
  29. Korraldustega, mille täitmisest keeldumise eest kaebajat ka karistati (haldusasi nr 3-201012), kohustati teda vanglasisese ümberpaigutamise käigus asuma kambrisse nr 1088 (dtl 8083). Kohtu hinnangul ei esine objektiivseid asjaolusid, mis õigustanuks vanglaametnike korralduste täitmata jätmist. Kohtupraktikas on korduvalt märgitud, et üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmises. VangS § 67 p 1 eesmärgiks on vältida kinnipeetava allumatust ja tagada vanglateenistuse ametniku korralduse täitmine ilma, et samal ajal toimuks vanglateenistuse ametniku ja kinnipeetava vahel vaidlus selle üle, kas korraldust tuleb täita või mitte (vt nt Riigikohtu
  30. septembri
  31. a otsus asjas nr 3-3-2-2-15 (p 18)). Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas (nt Riigikohtu
  32. mai
  33. a otsus asjas nr 3-3-1-14-12, p 10 ja seal viidatud praktika).
  34. Kaebaja leiab, et ta ei osutanud ümberpaigutamisel mingit vastupanu ja passiivne vastupanu ei anna alust käe- ja jalaraudade kohaldamiseks ning põrandale mahasurumiseks. Kohus ei nõustu kaebajaga. Kohtule esitatud valvekaamera salvestisest nähtub, et kaebaja, viibides koos valvuritega kambri ukse juures, keeldub sinna sisenemast. Vanglaametnikud täitsid teenistusülesandeid ja kaebaja allumatus takistas ümberpaigutamise lõpuleviimist, mistõttu oli ametnikel nii õiguslik alus kui põhjus füüsilise jõu kasutamiseks. Kuivõrd jõu kasutamisel osutas kaebaja ametnikele vastupanu, siis oli põhjendatud kaebaja suunamine koridori põrandale pikali ja ametnike ohutuse tagamiseks käeraudade paigaldamine. Kohtu hinnangul ei kasutanud ametnikud kaebaja suhtes rohkem jõudu kui oli vajalik ümberpaigutamise lõpuleviimiseks ja ametnike ohutuse tagamiseks.
  35. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tekkisid ametnike poolt füüsilise jõu kasutamise tagajärjel kergemat liiki vigastused (dtl 62-74) ja ta võis kannatada valu.
  36. VangS § 67 p 2 kohustab kinnipeetavat mitte takistama vanglateenistuse ametnike kohustuste täitmist. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. VangS § 71 lg 2 ei täpsusta füüsilise jõu kasutamise eesmärki ega selle läbiviimise menetlust. Riigikohus on
  37. oktoobri
  38. a otsuses asjas nr 3-3-1-47-14 VangS § 71 lg-t 1 tõlgendades leidnud, et erivahendite ja teenistusrelvade kasutamiseks peab esinema oht vangla julgeolekule, äärmine vajadus kasutada julgeoleku tagamiseks erivahendeid või teenistusrelva ning nende kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Tartu Ringkonnakohus on
  39. juuni
  40. a otsuses asjas nr 3 15-2915 p-s 13 leidnud, et füüsilise jõu kasutamiseks VangS § 71 lg 2 alusel peab samuti esinema oht vangla julgeolekule ning jõu kasutamine peab vastama proportsionaalsuse põhimõttele. Jõu kasutamine on väga intensiivne põhiõiguste riive, kuid VangS § 71 lg-s 2 sätestatud jõu kasutamise regulatsioonitihedus on selle jaoks äärmiselt madal. Kuigi korrakaitseseadus (KorS) ei ole selle § 1 lg 9 järgi kohaldatav vanglateenistuse tegevusele kinnipeetava suhtes vangistuse täideviimise korraldamisel, leidis ringkonnakohus viidatud otsuses, et korrakaitseseaduse kui üldseaduse vahetu sunni regulatsiooni on võimalik analoogia korras kohaldada juhtumil, kus vangistusseadus ise jõu kasutamise piisavat regulatsiooni ei sisalda. KorS § 76 lg 1 järgi võib politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise 7 3-20-1296 tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik; kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 sätestab, et vahetut sundi on lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. KorS § 78 lg 1 sätestab, et enne vahetu sunni kohaldamist on korrakaitseorgan kohustatud hoiatama isikut, kelle suhtes või kelle omandis või valduses oleva looma või asja suhtes ta kavatseb vahetut sundi kohaldada. KorS § 78 lg 4 ls 1 järgi võib hoiatamisest loobuda ainult juhul, kui hoiatamine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu. Kohus leiab, et need põhimõtted on kohaldatavad ka praeguses haldusasjas. Seejuures nähtub asja materjalidest, et jõu kasutamiseks esines oht vangla julgeolekule, kaebajat oli jõu kasutamisest ette hoiatatud ning jõu kasutamine vastas proportsionaalsuse põhimõttele.
  41. Kohus leiab, et vanglaametnik J.-M. Boikovi
  42. märtsi
  43. a ettekanne (dtl 60), füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamise ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrollimise protokoll (dtl 61-63) ning Tartu Vangla meditsiiniosakonna õe õiend (dtl 64-65) kinnitavad küll füüsilise jõu kasutamist ametnike poolt, kuid kohus nõustub vastustajaga, et jõu kasutamine kaebaja suhtes oli proportsionaalne. Kinnipeetav, kes ei allu korraldusele, kujutab endast ohtu vangla julgeolekule. VangS § 66 lg 2 kohaselt vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Justiitsministri
  44. septembri
  45. a määruse nr 44 "Järelevalve korraldus vanglas" § 12 lg 1 p 2 kohaselt seisneb julgeoleku tagamine vanglas muuhulgas ka õigusrikkumiste ennetamiseks ja lõpetamiseks vajalike abinõude rakendamises.
  46. Tutvudes selle intsidendi videosalvestisega, võib kohus väita, et ühestki tõendist ei nähtu, et vanglaametnikud oleksid kasutanud kaebaja suhtes liigset füüsilist jõudu või tekitanud talle rohkem kannatusi, kui oli tema enese käitumist arvestades vältimatult vajalik. Ametnikud püüdsid korduvalt enne füüsilise jõu kasutamist olukorda sõnadega lahendada ja hoiatasid kaebajat füüsilise jõu kasutamise eest.
  47. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et talle tekitati moraalne kahju sellega, et teda ei kuulatud menetluses ära. HMS §-st 40 tuleneva ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on piisavalt täpselt teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada ning tal peab olema võimalus esitada haldusakti andmise menetluses haldusorganile omalt poolt küsimuse õigeks otsustamiseks tähtsust omavaid täiendavaid andmeid (nt Riigikohtu
  48. jaanuari 2004.a otsus asjas nr 3-3-1-82-03). Kohtu hinnangul on vastustaja taganud kaebajale piisavas mahus õiguse olla distsiplinaarasja menetluses ära kuulatud.
  49. Eelnevast järeldub, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata, mistõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. 26.

§ 158

lg 5 kohaselt määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 15 eurot, mille tasumisest kohus kaebaja 13. augusti 2020. a määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Kaebaja võimalikud muud menetluskulud jäävad

§ 1088 3-20-1296 lg 1 alusel tema enda kanda.

Ka vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (

§ 109lg 1 ls 4).

27. Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja ning otsuses nimetatud kaaskinnipeetavate eraelu kaitseks nende nime tähemärgiga (

§ 175lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.