KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsembril 2021, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-21-433 Kohtukoosseis Heili Sepp, Iv

121 lg 2 p 2, 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 17.08.2021 otsus Apellant kaitsja Prokurör Lea Pähkel Süüdistatav Nikolai Kanõšev, isikukood 37709290255, isikuandmed maakohtu otsuses Ilja Sipari Kaitsja RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 17. augusti 2021. a otsus osaliselt – Nikolai Kanõševile KarS §

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi mõistetud karistuste ning Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. 2. Mõista KarS § 63 lg 1 alusel Nikolai Kanõševile KarS §

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi karistuseks 3 (kolm) aastat vangistust.

3. Jätta muus osas maakohtu otsus muutmata. 4. Rahuldada süüdistatava ja kaitsja apellatsioonid osaliselt. 5. Määrata Advokaadibüroo Lindeberg vandeadvokaat Ilja Siparile makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Nikolai Kanõševile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 388 eurot 80 senti, sh käibemaks 64,80 eurot, ning jätta nimetatud kulu riigi kanda. 6. Rahuldada kannatanute esindaja taotlus menetluskulude hüvitamiseks osaliselt ja mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja kannatanu valitud esindajale vandeadvokaat Eva Tibarile apellatsioonimenetluses makstud mõistliku suurusega tasu 180 eurot. 1 EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Maakohtu otsus 1. Harju Maakohus tegi vaidlustatud otsuse 17.08.2021, tunnistades Nikolai Kanõševi osaliselt süüdi ja osaliselt õigeks, samuti lõpetas kriminaalasja osaliselt; samuti mõistis ta talle karistuse, mõistis välja kahjuhüvitised ja kohaldas lähenemiskeeldu, samuti lahendas menetluskulu küsimuse. Kuivõrd maakohus tuvastas, et süüdistatav ei valda eesti keelt, siis tõlgiti otsus vene keelde ja tõlkega võimaldati süüdistataval tutvuda 29.09.2021. Otsusest on võimalik järeldada, et maakohus mõistis süüdistatava süüdi, tuginedes järgmiselt esitatud osale süüdistusest: Nikolai Kanõševi süüdistatakse selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda abikaasa C suhtes: • • • • • ajavahemikus 01.06.2016.a - 30.06.2016.a (kohtmenetluses täpsustati kuupäev 21.06.2016-

1. ks)päevasel ajal, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga vähemalt kolmel korral C-le peapiirkonda, samuti lükkas C tugevalt, nii et kannatanu kukkus lähedal asuvale trepile, misjärel Nikolai Kanõšev lõi rusikatega kannatanut pea- ja kehapiirkonda. Sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu ja kehavigastusi: verevalumid vasakul õlal ja vasakul käsivarrel; ajavahemikus aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid tund peale Nikolai Kanõševi poolt füüsilise vägivalla kasutamist C suhtes ning ähvardamist, pani hooga ja tugevalt relvaraua vastu C otsmikku, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul. ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a (kohtumenetluses täpsustati ajaks oktoobri lõpp-novembri algus) kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, mil lõi rusikaga mitmel korral C-le peapiirkonda, põhjustades füüsilist valu; 14.02.2019.a kella 21 paiku, mil lõi rusikaga mitmel korral C-le nina, pea- ja vasakule rindkere piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verejooks ninast, nina kõverus, verevalumid rindkere piirkonnas, muhk peapiirkonnas; 09.04.2019.a, mil võttis käega kinni C juustest ning tiris kannatanut juustest kinni hoides mööda põrandat, seejärel lasi C-l põrandale kukkuda ja lõi kannatanut kätega, põhjustades füüsilist valu; Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas füüsilist vägivalda abikaasa C suhtes: • • 26.08.2016.a õhtusel ajal ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral põrandal pikali olevale C-le rinnaku-, õlavarte-, kõhu-, selja-, pea- ja jalgade piirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid parema rinna piirkonnas, mõlema käsivarre piirkonnas ja paremal pool selja piirkonnas; ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a (kohtumenetluses täpsustati teo aeg 12.11.2017-
2. ks)Saksamaa Liitvabariigis, ühes Leipzigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikate ja jalgadega mitmel korral C-le näo-, pea-, rinnaku-, käsivarte- ja selja piirkonda, misjärel võttis padja ning hakkas sellega 2 • • C lämmatama, nii et viimane ei saanud hingata. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: vasakul silmalaul verevalum, paremal pool kaelal verevalum, vasakul käsivarrel verevalumid, vasakul pool selja piirkonnas verevalumid; ajavahemikus 01.10.2017.a – 30.11.2017.a ühes Poola Vabariigis asuvas hotellis, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata kohas, kui ta lõi rusikaga mitmel korral C-le näo- ja peapiirkonda. Löökidest peapiirkonda kaotas C tasakaalu ja kukkus pikali, mille järel Nikolai Kanõšev lõi jalgadega C-le seljapiirkonda. Kui C tõusis põrandale istukile, lõi Nikolai Kanõšev rusikate ja jalgadega C-le ülakeha ja pea piirkonda. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi: verevalumid kõhu piirkonnas, parema külje piirkonnas ja vasaku silma all; 19.01.2019.a sõiduautos, mis sõitis suunal Tallinn – Vasalemma, kui ta lõi C näo- ja kehapiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustusi: sinikad näopiirkonnas ja kätel; Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda kasutütre Y suhtes: • • • • 16.02.2018.a hommikusel ajal, mil ta lõi käega Y-le peapiirkonda, mille tagajärjel kannatanu kukkus põrandale pikali, tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: muhu pea piirkonnas; ajavahemikus 01.09.2018.a – 30.11.2018.a, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata ajal, mil ta tõukas Y nii, et kannatanu kukkus ja lõi pea vastu lähedal asuvat koerapuuri. Kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse: veritseva haava pea piirkonnas; 29.08.2018.a, mil ta lõi lahtise käega Y-le näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: hematoomi näo piirkonnas; 09.04.2019.a, kui ta tõukas Y, nii et kannatanu kukkus põrandale pikali. Kui Y tahtis põrandalt püsti tõusta, võttis Nikolai Kanõšev Y-l juustest kinni ning tõmbas viimase uuesti põrandale pikali. Kui Y-l õnnestus püsti tõusta ning tahtis oma emale C-le appi minna, tõukas Nikolai Kanõšev uuesti Y ning lõi viimasele rusikaga näopiirkonda, millest Y põrandale kukkus. Sellise tegevusega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustuse: sinika näo piirkonnas. Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta kasutas XXX asuvas eramus füüsilist vägivalda alaealise poja W suhtes: ajavahemikus 01.01.2017.a – 31.08.2018.a (kohtumenetluses täpsustati ajaks aprilli lõpp) lõi ühe korra rusikaga W-le näopiirkonda, põhjustades füüsilist valu ja kehavigastuse: hematoomi põsel. Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ettenähtud kuriteo, s.o. teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise, mis on toime pandud lähisuhtes ja korduvalt. Samuti süüdistatakse Nikolai Kanõševit selles, et ta XXX asuvas eramus ähvardas abikaasat C tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega: ajavahemikus 01.04.2018.a – 31.05.2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid mõned minutid pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli kasutanud C suhtes füüsilist vägivalda, mil Nikolai Kanõšev ütles C-le, et kui viimane kutsub politsei, siis ta tapab C. Sellega põhjustas Nikolai Kanõšev kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast; umbes tund aega pärast seda, kui Nikolai Kanõšev oli kasutanud C suhtes füüsilist vägivalda ja teda ähvardanud, mil ta ütles, et „teab kõike“ ning pani seejärel hooga ja tugevalt 3 relvaraua otsa vastu C otsmikku, põhjustades kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast. Seega pani Nikolai Kanõšev toime KarS § 120 lg 1 ettenähtud kuriteo, s.o tapmise, tervisekahjustuse tekitamisega või olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvaduse täideviimist. 2. Kohus tunnistas Nikolai Kanõševi KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi ja karistas vangistusega 3 aastat. Kohus tunnistas ta KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ja karistas vangistusega 1 aasta. Kohus luges KarS § 64 lg 1 alusel Nikolai Kanõševile mõistetud üksikkaristustest kergem kaetuks raskemaga ja mõistis Nikolai Kanõševile liitkaristusena 3-aastase vangistuse. KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus nimetatud karistuse täielikult tingimisi kohaldamata, juhul kui süüdistatav ei pane 3 aasta ja 1 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 3. Kohus rahuldas kannatanute X, Y ja W esitatud tsiviilhagi osaliselt, mõistes Nikolai Kanõševilt kannatanu X kasuks kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju katteks 1500 eurot ning samuti mõistis Kanõševilt X kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Y kasuks mõistis kohus Nikolai Kanõševilt välja kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju katteks 2500 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Kannatanu W kasuks mõistis kohus Nikolai Kanõševilt kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju katteks 100 eurot ja viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata kannatanu W esitatud nõue kuritegudega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise episoodides, mis on süüdistuse järgi toime pandud kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, kuid ajavahemikel 01.09.2018-30.06.2019 ja 01.09.2016-01.09.2019, ning X nõude seitsmes talle kahju tekitamise episoodis. 4. Kohus rahuldas kannatanute esitatud taotluse lähenemiskeelu kohaldamiseks osaliselt ja keelas Nikolai Kanõševil läheneda X, Y ja W elukohale XXX 1 aasta ja 6 kuu jooksul. Juhul, kui ühisvaraks olev kinnistu XXX jagatakse pooltevahelises tsiviilasjas selliselt, et Nikolai Kanõšev jääb kinnistu ainuomanikuks, siis määras kohus kohaldada lähenemiskeeldu kuni tsiviilasjas tehtud lahendi jõustumiseni. Apellatsioonid 5. Kohtuotsusele esitasid apellatsioonid süüdistatav ning kaitsja Ilja Sipari. 6. Kaitsja taotleb tühistada Harju Maakohtu otsus ja mõista Nikolai Kanõšev õigeks; või alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et Nikolai Kanõšev’i süü inkrimineeritavates kuritegudes on leidnud tõendamist, tühistada Harju Maakohtu 17.08.2021 otsus kriminaalasjas 1-21-433 osas, milles kohus karistas Nikolai Kanõšev’it KarS § 121 lg 2 p 3 järgi vangistusega 3 aastat ja KarS § 120 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta, rahuldas kannatanute X ja Y hagid osaliselt ja kohaldas lähenemiskeeldu ja teha tühistatud osas uus otsus, millega kergendada mõistetud karistust ja vähendada väljamõistetavad kahjuhüvitised, samuti jätta rahuldamata kannatanute taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks. 7. Kaitsja leiab, et kohtu otsuse põhistus pole veenev, sest kohus ei ole veenvalt kummutanud kannatanute ütlustes esinevad vastuolusid, sh. vastuolusid, mis esinevad ütluste ja teiste tõendite vahel. Näiteks inkrimineeritud teo osas, mis leidis aset 19.01.2019 (kohtuotsuse p 11), leidis kohus X mobiiltelefoni nr XXXXXXXX kõneeristuse osas, et kannatanu esindaja viitas, et kõne küll ei ole toimunud, kuid X kõneeristusest nähtub andmemahu kasutamine. Kohus nõustus kannatanu esindajaga, et kõne võis toimuda ka suhtlusprogrammi (nt Viber, WhatsApp, Messenger) kaudu ning kannatanu Y ütluste usaldusväärsust kõneeristusel mobiilsideoperaatori kaudu peetud kõne puudumine seega ei kahjusta. Kohus on tuginenud oletusele, mis on kriminaalmenetlusõiguse 4 oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 mõttes (vt nt RKKKo 3-1-1-65-15, p 11). Asjas pole ainsatki tõendit selle kohta, et kannatanud pidasid omavahel kõnesid programmide Viber, WhatsApp või Messengeri kaudu, selliseks tõendiks ei ole ka kannatanu esindaja seletus. Kui analüüsida X mobiiltelefoni nr XXXXXXXX kõnealust kõneeristust, siis selgub, et kannatanud X ja Y (tel. nr YYYYYYYY) kasutavad suhtlemiseks just klassikalist viisi ehk mobiilsideoperaatori kaudu peetavaid kõnesid: nt 16.01.2019 on ema tütrele helistanud 4 korda. Isegi kui asuda seisukohale, et 19.01.2019 fikseeritud andmemaht on seotud hüpoteetilise kõnega, siis puuduvad isegi kaudsed tõendid selle kohta, et tegemist on just kannatanu Y ütlustes mainitud kõnega. Olukorras, kus kohus tugineb oletustele, siis ei saa otsuse põhistust pidada veenvaks, seda eriti sõna-sõna vastu situatsioonis. 8. Kaitsja märgib, et kohtuotsusest ei selgu, miks on süüdistatava ütlused terves ulatuses ebausaldusväärsed. Samuti sõna-sõna-vastu situatsioonis ei olegi süüdistataval, kelle ütlused on tervikuna tõendikogumist välja jäetud, sisuliselt võimalik end kaitsta. Seda enam olukorras, kus kannatanute ütlustes on vastuolud ja vastuolusid kinnitavad ka kohtule esitatud tõendid. Kohus nendib ka ise, et sisuliselt möönis prokurör süüdistusest loobudes kohtu arvates seda, et kannatanu on tegelikku olukorda võimendanud, ja et kannatanu X on kohtu hinnangul teatud juhtudel ilmselgelt liialdanud (nt temaga seotud episoodid, milles esitatud süüdistusest prokurör loobus), ja et kohus ei välista, et liialdamine on seotud sooviga saada suuremat hüvitist. 9. Kaitsja peab tähelepanuväärseks, et kohtule esitati näiteks fotod X mobiiltelefonist, millistest nähtuvalt on X pildistanud väidetavaid kehavigastusi 26.08.2016. Tekib küsimus, et kui X on hakanud väidetavalt süüdistatava poolt tekitatud vigastusi fotografeerima juba 26.08.2016, siis miks ei ole kannatanu teinud ühtegi fotot hilisemalt (väidetavalt süüdistatava poolt) tekitatud vigastusest (näiteks Brüsselis või Leipzigis väidetavalt toimunud sündmused)? Ainus loogiline vastus on, et 26.08.2016 fotodel fikseeritud vigastused ei ole süüdistatavaga seotud. Ka see süvendab kahtlust X ütluste usaldusväärsuses, seda enam, et X telefonis vaadeldud fotodel olevate kuupäevade näol on tegemist failinimedega, mida on võimalik hõlpsasti ära muuta ja „sobitada“ konkreetsete sündmustega kokku. Märkimata ei saa jätta seda, et X ajab sündmused segamini (vt otsuse lk 26 teist lõiku), mis räägib selle kasuks, et ütlused ei ole järjepidevad ja seega ebausaldusväärsed. 10. Kaitsja vaidleb vastu kohtu seisukohale, et süüdistatava ütlused ei ole olnud ajaliselt järjepidevad. Kaitsja arvates on kohtu seisukoht oletuslik. Kaitsja hinnangul ei saa süüdistatavale ette heita, et kohtueelses menetluses ei ole süüdistatav maininud seda, mida süüdistatav on avaldanud kohtuistungil. Vastuolusid kohtueelses ja kohtulikus menetluses antud ütluste vahel süüdistatava puhul tuvastatud ei ole, süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ei ole kohtulikus menetluses avaldatud. Seega ei ole asjakohane ka väita, et süüdistatava ütlused ei olnud ajaliselt järjepidevad. Süüdistatava ütluste terves ulatuses tõendikogumist väljajätmisel on kohus kaitsja hinnangul rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtet, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja ka selline rikkumine on hinnatav kaitsja hinnangul kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. 11. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohus tegi kallutatud otsuse, tuginedes ainult emotsionaalsele komponendile, võtmata nõuetekohaselt arvesse väidetavate kannatanute motiive, oluliste tõendite puudumist ja tõendeid selle kohta, mis kannatanute kirjelduste põhjal oleksid pidanud olema, samuti olulisi lahknevusi kannatanute ütlustes. Kohus õigustab kannatanute ütluste ebaloogilisust ja ebajärjekindlust, mis on kohandatud tõenditena edastamiseks ja ei võta teadlikult arvesse nende ütlustes süüdistavaid valetõendeid. Süüdistatav palub kohtuotsus täielikult tühistada. 12. Süüdistatav leiab apellatsioonis, et kohus ei võtnud arvesse kõiki asjaolusid, mis motiveerisid X (edaspidi X) ja Y (edaspidi Y) teda laimama, sest nende peamine eesmärk juba pärast lahutust oli võtta temalt võimalus kasutada oma omandiõigust asjadele (vallas- ja kinnisasjad), mille nad 5 ise kohe pärast lahutust omastasid. Ühisvara, mille suhtes nad hakkasid kriminaalasja kaudu lähenemiskeeldu nõudma, on X ja Y ainus sissetuleku saamise vahend. Nende arvates saaks süüdistatav seda takistada, sest kaks kolmandikku kinnisvarast soetati tema ja ta vanemate rahaga ning tänu kriminaalasjale said nad võimaluse kõike seda ainuisikuliselt omada, mida nad siiani ka teevad. Tänu majale ja seda ümbritsevale territooriumile ning süüdistatava varustatud koerte treeningusaalile tagavad X ja Y endale laheda äraelamise. Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et Y sõnumid sotsiaalvõrgustikes oma sõbrannadele olid peaaegu kõik ühekülgsed, st neile ei vastatud. Nii püüdis Y põhjendada oma arvukaid põhjuseta puudumisi ja soovimatust õppida. Y fantaasia tõttu on nendes sõnumites võimalik, et olmeteemadel oligi mingisuguseid konfliktsituatsioone, kuid selles, milleks need lahti harutati, pole tegelikkusega mingit pistmist, vastasel juhul oleks tõendeid (pöördumine arsti, psühholoogilise abi poole jne) ja mitte alusetuid väiteid. Paljud sõnumid kirjutati öösel ja esitati nii, nagu need toimuksid sel hetkel, mis oli vastuolus nende endi edasiste ütlustega. X ja Y kirjeldatud sündmused ja faktid olid suures osas olemuselt fantastika, sest füüsiliselt ei saanud see nii olla. Kõik X tunnistajad on tema parimad sõbrannad ja rahaliselt huvitatud tema teenustest, mis sai kinnitust kohtuistungide käigus, kuigi nad eitasid seda kõike aktiivselt ja tegelikult valetasid kohtule nii nende asjaolude kui ka ülejäänud kohta. 13. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse tema 20.03.2019 X kirja sisu, milles kirjeldatakse konfliktide tegelikke põhjuseid ja reaalset olukorda kodus. Eiratud on tõsiasja, et uurimine, et mitte rikkuda süüdistuse pilti, jättis juhtumist välja poja W helisalvestise, milles ta ütles, et ema käskis tal politseile valetada, aga kohus seda salvestist hiljem isegi ei aktsepteerinud. W ülekuulamisest rääkides ei saa tema ütlusi usaldusväärseks pidada, kuna on täiesti ilmne, et laps oli ülekuulamiseks ette valmistatud. Sest ema teadis suurepäraselt, mida lapselt küsima hakatakse ja mis tal öelda tuleb, siis tegelikult ütleski ta seda õpitud tekstina. Kõik küsimused olid suunavad ja laps suutis neis kergesti orienteeruda, öeldes, mis oli süüdistuseks vajalik, kuid reflektoorselt rääkides sellest, kuhu süüdistatav teda väidetavalt lõi, näitas ta vasakut paremat külge vasaku asemel, mis on vastuolus X ja Y ütlustega. Ka nende esitatud foto on foto allergilisest reaktsioonist, kuid mitte vorbist. 14. Süüdistatava hinnangul ei võtnud kohus arvesse ka asjaolu, et arvestades väidetavaid pidevaid peksmisi ja psühholoogilist survet kogu perele, ei taotlenud keegi kunagi meditsiinilist ega psühholoogilist ega muud abi, ehkki kirjeldatud asjaoludel pole see reaalne. Süüdistatava lapsed, nii lasteaiast kui ka koolist saadud teabe põhjal, ei tundunud kunagi rusutud ega kogenud vaimseid probleeme, samuti füüsilise mõju jälgi neile pole keegi kunagi näinud, mis sellise süüdistuse korral on põhimõtteliselt võimatu, sest lapsed ei suuda oma emotsioone varjata. Kohus ei võtnud arvesse ilmselgeid X ja Y valefakte kohtuistungil. Näiteks episoodis, kus pojal oli vorp, kus nende väljamõeldud lool oli mõlemal erinev tõlgendus, ja relvaähvardusega episoodis, kus süüdistataval õnnestus tõde tuvastada ainult tänu tunnistajate B ja D põhimõttekindlusele, kes vaatamata X keelitustele andsid tõeseid ütlusi. Tegelikult kehtib sarnane olukord absoluutselt kõigi episoodide kohta. Kohus luges tõestatuks episoodid, kus süüdistatav ei saanud midagi vastu seada peale eitamise sel lihtsal põhjusel, et selliseid fakte ei juhtunud. Samuti puuduvad süüdistajatel nende episoodide kohta tõendid või on need kaheldavad. Arvesse ei võetud asjaolu, et alates 2014. aastast oli pere harrastanud väga aktiivset sotsiaalset elustiili, mis koosnes pidevast reisimisest, paljude inimestega suhtlemisest ning igal aastal suurenes suhtlusring kordades. Kuid samal ajal pole keegi kunagi näinud X vägivallatunnustega, vastasel juhul oleks tal olnud tunnistajaid, kes tegelikult midagi nägid, mitte sõbrannad, kes tema sõnade alusel ütlusi annavad. 15. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse fotosid, mille ta tõendina esitas ja mis tehti vahetult pärast süüdistuse episoode, kus X on suurepärases meeleolus ja tal ei ole füüsilisi vigastusi, kuigi need oleksid pidanud paratamatult olema. Samuti ei tõlgendanud kohus õigesti rahalisi suhteid perekonnas. Asjaolu, et raha oli kergesti kättesaadav, ei tähenda, et Y võis seda kasutada, 6 ta sai käsutada ainult seda raha, mis talle isiklikult anti: „Kui ma tema hooletuse, ükskõiksuse ja laiskuse tõttu osa rahast ilma jätsin, hakkas ta mind vihkama ja rääkis sellest oma sõbrannadele.“ Kohus ütleb, et X tundis häbi ja püüdis igal võimalikul viisil vorpe varjata, kuid vorpe pole võimalik kuidagi varjata nii, et neid poleks üldse näha ja neid oleks igal juhul näinud inimesed, kellega peaaegu iga päev suheldi, aga keegi pole kunagi midagi näinud. 16. Kuriteoepisoodide lõikes esitavad kaitsja ja süüdistatav järgmised vastuväited (süüdistatava väiteid, mis langevad kokku kaitsjaga, pole üle korratud). 21.06.2016 tegu (kannatanu X) 17. Kaitsja toonitab, et kohus leidis, et vastuolud X ja Y ütlustes ei ole sellise kaaluga, et need mõjutaksid kõnealuse episoodi tõendatust. Kaitsja kohtuga ei nõustu. Esiteks ei ole kaitsja hinnangul eluliselt usutav, et kannatanu X ei mäletaks seda, et teda lükati trepile selliselt, et ta lamas trepil pikali, sest väidetavaid lööke kirjeldas X vägagi detailselt. Teiseks ei ole usutav ka see, et kannatanu X ei öelnud ühtegi sõna karjuvast lapsest (Alekandrist, kellest aga rääkis Y), sest igale emale peaks selline fakt jääma meelde (eelnevaid sündmusi ja löömist kirjeldab X detailselt). Seega kannatanute ütlustes on vastuolud, sellist põhimõttelist vastuolu ei ole võimalik tõsiseltvõetavalt seletada – ei ole eluliselt usutav, et kannatanu X mäletab küll väga detailselt peksmist, kui ta istus arvuti taga, kuid ei mäleta ega väitnud ülekuulamisel ühtegi sõna sellest, et ta oleks kukkunud peksmise tagajärjel trepil lausa pikali, ja kus Kanõšev väidetavalt jätkas peksmist, samal ajal kui seda nägi ka W, kes lisaks kõigele ka karjus. Kohus asus seisukohale, et kannatanu X ütlustega on tõendatud, et ta tundis löökide ajal valu. Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu ütlused selles osas usaldusväärsed põhjusel, et kannatanu X ja Y ütlused on olulises vastuolus väidetavat peksmist puudutavas osas. Lisatõendite voorus on kaitsja esitanud Moskvas tehtud fotod, millistest nähtub, et kannatanul X puuduvad mistahes kehavigastused. Teiseks fotodelt nähtuvalt ei ole võimalik väita, et tegemist oleks vahetult enne reisi läbipekstud naisterahvaga – vastupidi, kannatanu X on fotodel heas tujus ja lausa poseerib. Kui kannatanu väidetavalt kukkus trepile pikali, ja väidetavalt valutas kannatanul väga selg (vt Y ütlusi), siis kaudselt tõendavad fotod seda, et mitte mingeid tervisekahjustusi kannatanul ei olnud. Kuna tema ütlused on vastuolus Y ütlustega, siis tuleb kannatanu ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Lisaks on tähelepanuväärne, et kannatanu rääkis enda kehalisest väärkohtlemisest alles nüüd, kui sündmusest on möödunud juba pea 4 aastat. Kannatanu ütluste kohaselt ei teatanud ta väidetavatest peksmistest varem, sest tal oli häbi. Kaitsja hinnangul ei ole nimetatud põhjus piisavalt veenev selgitamaks, miks kannatanu koheselt politseisse ei pöördunud ega võtnud midagi ette selleks, et väidetavale vägivallale kasvõi kuidagi reageerida, seda eriti arvestades asjaolu, et väidetavalt kasutati vägivalda ka tema tütre Y suhtes. Lisaks on kannatanu kirjeldanud, et vägivallaepisoode oli palju, kuid ta ei ole politseisse pöördunud. Kaitsjale jääb arusaamatuks, miks andis kannatanu ütlusi just nimelt süüdistuses nimetatud episoodide kohta, mitte kõigi või mõne teise episoodi osas. Eelneva tõttu leiab kaitsja, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik rajada süüdistatava süüdimõistev otsus 2016. a. juuni episoodis üksnes kannatanute ütlustele. 18. Süüdistatav lisab, et sel päeval kirjeldatud sündmuste fakt polnud põhimõtteliselt võimalik, sest järgmisel päeval, varahommikul, toimus nende korraldatud kommertsreis, kus oli peale nende veel viis inimest ja nende koerad. Süüdistatav pidi kogu õhtu bussi valmis seadma, et klientidel ei tekiks ebamugavusi, millega ta ka tegeles. Võimatu on varjata peksu jälgi, mis paratamatult pidid olema kätel ja kogu kehal vähemalt natukenegi, millest "kannatanud" rääkisid, seejuures liikus X täiesti lahtistes riietes, kõik oleksid neid näinud ja need oleksid olnud fotodel, mille süüdistatav kohtule esitas. Need asjaolud on olulisemad kui X ja Y ühiselt väljamõeldud ütluste kokkulangevus Y telefonist pärit sõnumi all. 26.08.2016 tegu Poola Vabariigis (kannatanu X) 7 19. Kaitsja heidab ette, et antud episoodi tõendatusse osas on kohus tuginenud vigastuste fotodele, kannatanu ja tema sõbranna tunnistaja R-le ütlustele. Ka siin soovib kaitsja juhtida ringkonnakohtu tähelepanu asjaolule, et nii kannatanu kui ka tunnistaja ütlustes esinevad olulised ja selgitamata vastuolud, millistele ei ole maakohus tähelepanu pööranud. Tunnistaja R ütluste kohaselt X tõstis särgi üles, ta nägi X selja peal punast jälge ja rinna peal, kusagil ees rinna peal suur. 26.08.2016 kuupäevaga dateeritud fotodel (isegi juhul kui jaatada, et failinimed vastavad fotode tegemise kuupäevale) fikseeritud hematoomid on aga tumesinist ja musta värvi. Veelgi enam, kui uskuda kannatanu ütlusi, siis kõnelused pildid tegi kannatanu enne R tuppa minekut. Uurides fototabeli fotot 13 tuleb tõdeda, et kannatanu teeb pilte rahuliku näoga, ei ole näha, et nägu oleks punane, samas kui R on andnud ütlusi, et kannatanu oli näost punane, kui ta tuli R tuppa. Arvestades nimetatud asjaolusid kogumis ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et kannatanu on pildistanud ja näidanud tunnistajale just väidetavalt 26.08.2016 tekkinud vigastusi. Kannatanu ütlused on seega ebausaldusväärsed. Kaitsja esitatud Brüsselis tehtud fotodelt nähtuvalt on kannatanu heas tujus, fotodel on kannatanu koos süüdistatavaga, kannatanu ei jäta julmalt läbipekstud naise muljet. 20. Süüdistatav heidab ette, et 26.08.2016 episoodis Poolas ei võtnud kohus arvesse selliseid olulisi punkte nagu vorpide ilmumine fotodele ja ühildamatus tunnistaja I kirjeldatuga, kes räägib punetusest, mitte vorpidest. Samal päeval pildistab X ilmselt nädalavanuseid vorpe, see tähendab enne reisi saaduid. Ja üldse ei saanud X siis I juurde minna, sest tema koerad on täiesti ebaadekvaatsed ja kui see oleks juhtunud, oleks koerte haukumine äratanud kogu hotelli. Süüdistatav lisab, et enne kui jõudsime Poolas hotelli, veetis ta rooli taga umbes kakskümmend kaks tundi ja üldiselt ei maganud umbes kolmkümmend kaheksa tundi, ning võttes arvesse asjaolu, et järgmisel hommikul ootas teda ees rohkem kui tuhande kilomeetri pikkune tee, siis oli tol ajal ta ainus soov magama minna ja mingid konfliktid reisil osalejatega ning seejärel X peksmine on täielik absurd ja vale. 12.11.2017 Saksamaa Liitvabariigis ja 01.10.2017-30.11.2017 Poola Vabariigis toimunu (kannatanu X) 21. Kaitsja märgib, et süüdistatav eitab kõnealuste tegude toimepanemist ja ka siin on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Kannatanu ja tunnistaja F ütlused omavahel ei riimu. Saksamaal ei ole keegi kannatanul vigastusi näinud, kuigi kannatanu väitis, et juba Saksamaal olid kannatanul sinikad mööda keha ja silma peal. Maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 12.11.2019. Kannatanu väidab, et sinikat nägi järgmisel päeval (Saksamaal) F, kes küsis selle kohta. Tunnistaja F väidab aga, et väidetavalt nägi ta sinikat alles pärast ööbimist Poola hotellis (tagasiteel Saksamaalt), et hommikul tuli X sinise silmaga. Süüdistatav on andnud ütlusi, et hommikul, Poolas, oli kannatanul mingisugune väike sinikas, see tekkis kukkumise tagajärjel – kannatanu kukkus toas, süüdistatav ei näinud kuidas kannatanu kukkus, kuid ärkas selle kukkumise peale, kannatanu sai sinika selle kukkumise tagajärjel. Siinkohal tuleb märkida ka seda, et kui kannatanu on väidetavalt alati sinikaid meikinud (ka. Saksamaal), siis miks ei ole ta seda teinud ka Poolas. Kannatanu ütlused pole järjepidevad ja loogilised ega usaldusväärsed. Pealegi on kannatanu ütlused vastuolus tunnistaja F ütlustega. Kaitsja on esitanud nii Saksamaal kui ka Poolas tehtud fotod. Jällegi kannatanu on üliheas tujus ega jäta julmalt läbipekstud naise muljet. Kannatanul puuduvad näol vigastused, kuigi juba Saksamaal pidi kannatanul olema silm sinine. 22. Süüdistatav märgib, et 12.11.2017 toimunud episoodi Saksamaa Liitvabariigis ja täpsustamata kohtueelsel ajal, kuid ajavahemikul 10.01.2017 – 30.11.2017 Poola Vabariigis pidas kohus tõendatuks ainult pangamaksete alusel X kaardilt ja tunnistaja G ütluste põhjal, kellele X selgitas oma vorpi kukkumisega, mis vastas tema pideva joobeseisundi tõttu täielikult tegelikkusele. Siinkohal soovin märkida, et vaatamata X tugevale kosmeetikale, mida ta pidevalt kasutab, ei suutnud ta varjata vorpi, mis kukkumise tagajärjel tegelikult tekkis, kuigi tema sõnul tegi ta seda regulaarselt ja väidetavalt ei näinud keegi midagi. Samuti on ebaloogilised X ja tunnistaja G. 8 ütlused 12. ja 13.11.2017 sündmuste kohta. Ja fakt, et ma tarvitasin alkoholi suurtes kogustes vahetult enne reisi, on täiesti absurdne, kuna ma vastutan nende inimeste elu eest, keda ma sõidutan. Peale X ja Y ei näinud keegi teda kunagi joobeseisundis. 16.02.2018 tegu (kannatanu Y) 23. Kaitsja sõnul on ka siin tegemist sisuliselt sõna-sõna vastu olukorraga. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanute ütlustes vastuolud: kannatanu X väidab, et kui ta tuli vannituppa, siis Y oli põrandal ja Nikolai lõi teda. Y aga andis ütlusi, et kui ta oli põrandal, siis Nikolai üksnes üritas teda lüüa ja sedagi juba ajal, kui ema hakkas Nikolaid eemale tirima. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Oluline on märkida sedagi, et kui kannatanute sõnul ei läinud kannatanu Y kooli just koera pesemisel toimunud peksmise tõttu, siis miks ta üldse hommikul koera pesi, kui ta kooli pidi minema. Kannatanute ütlused ei ole ebausaldusväärsed ja nö. sobitatud 16.02.2016 K. Dorošenkole saadetud sõnumiga kokku, et „kasuisa peksis teda väga kõvasti vastu pead ja tal on kerge põrutus“. Ei saa välistada, et e sõnumi sisu tõele ei vasta, sest kui Y pidi minema hommikul kooli, siis miks ta üldse tegeles koera pesemisega. Samuti ei ole tõenäoline, et last kaitsev ja hooliv ema (kaitsja eeldab, et ka kannatanu X) ei jäta väidetavalt julmalt läbipekstud last üksi koju ja ise sõidab teise riiki, muuhulgas poseerides järjekordses nö. fotosessioonis prosecco pokaal käes. 24. Süüdistatav lisab apellatsioonis, et sel hommikul ei saanud ta koera pesta, sest oli külm ja märg koer võib teel haigestuda, see on suur risk. Koera pesti 15.02.2018 õhtul, millest ta ka istungil rääkis. Kuna lahkuti varakult, siis Y lihtsalt puudus koolist ja vabanduseks kirjeldas ta oma sõbrannale lugu, mida arendati edasi episoodiks. Samuti on välja jäetud asjaolu, mida ta üldse linnas tegi peavaluga, muhuga laubal ja ajupõrutusega ning kuidas ema jättis tütre sellisesse kohutavasse seisundisse ja läks näitusele mõnusalt aega veetma, mida tõendab foto. 01.04.2018- 31.05.2018 tegu (kannatanu X) 25. Kaitsja toonitab, et süüdistatav on andnud ütlusi, et inkrimineeritud teo päeval, so. 2018. a aprilli 20ndal, päev või kaks enne seda, tuli ta koju umbes kell 4, vahetas riided ära, võttis jalgratta ja läks rattaga sõitma. Umbes kell 7 ajal läks poodi kohtus Q, kes on naaber, kes kutsus teda endale külla. Praktiliselt kohe sõitis süüdistatav Q juurde, 10-15 minutit peale süüdistava ja Q kohtumist. Umbes kella 5-6 hommikul läks süüdistatav Q juurest ära. Relva süüdistataval kaasas ei olnud. Süüdistatava ütlused riimuvad Q ütlustega. Q on andnud ütlusi, et ühe korra on ta kohtunud süüdistatavaga poes, siis ta kutsus, süüdistatav tuli ja süüdistatav ja Q rüüpasid kahekesi hommikuni, rohkem selliseid kokkupuuteid süüdistataval ja Q-l ei olnud. Seega ei saanud süüdistatav süüdistuses nimetatud vigastuse kannatanule tekitada, sest süüdistatavat polnud kannatanute nimetatud asjal isegi kodus. Vaidlust ei ole, et 2018.a aprillis omas süüdistatav püstolit Steyr N9A1. Süüdistatav on andnud ütlusi, et tegemist on keskmise relvaga, üsna massiivse raamiga, kelguraamiga, mis oli nurgakujuga. Vintraud väljub väljaspoole seda raami mitu millimeetrit, see raud on praktiliselt täiesti kaetud raamiga, pool millimeetrit, pool millimeetrit sellest rauast väljub sellest raamist. Ei ole eluliselt usutav, et sellise nurgakujuga massiivse raami ja kelguga relvaga väidetav löömine otsmikusse jätab ainult vintraua jälje (ringi). Oluline on seejuures viidata põhimõttelistele vastuoludele kannatanute ütlustes. Kannatanu X väidab, et süüdistatav lõi teda relvaga otsmikusse, samas kui Y väidab, et süüdistatav surus toru tugevalt vastu otsmikku. Kannatanu X nimetab episoodi „revolvri intsidentiks“, samas kui süüdistava kasutuses polnud 2018.a aprillis revolvreid. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Kohtu hinnangul süüdistatava külaskäik tunnistaja Q juurde toimus mõnevõrra hiljem, kui tunnistaja oletas (so tunnistaja ei olnud kindel, et süüdistatav käis tema juures just 2018 kevadel), kuid samas alusetult on jäetud tähelepanuta süüdistatava ütlused, mis tunnistaja Q ütlustega riimuvad. Kohus 9 märkis, et kaitsja väitis, et N. Kanõševi kasutuses olnud püstoliga Steyer ei ole võimalik tekitada ümmargust jälge, kohus samas sedastas, et mittemingisuguseid tõendeid, mis seda väidet kinnitaks, kohtule ei esitatud. Samas on tähelepanuta jäetud selles osas süüdistatava ütlused, ühtlasi oli kohtul võimalik seda (ehk püstoli Steyr N9A1 kuju) kontrollida avalikust allikast (KrMS § 60 lg 3), nagu seda on kohus teinud nt otsuse punktis. 26. Süüdistatav lisab apellatsioonis, et kohus pole arvestanud, et ta ei saanud püstolit pükstest välja, sest relva kantakse teataval viisil, see tähendab kabuuris (tema kabuur eeldab kaenla all kandmist). See, et ta väidetavalt lahkus jalgrattaga, püstol pükstes, on võimatu, kuna jalgrattaga sõites pole võimalik püstolit pükstes hoida. 2018.a aprilli lõpu tegu (kannatanu W) 27. Kaitsja märgib, et C on andnud ütlusi, et W ütles nii, et ema viis W politseisse ja ta täpselt ütles, et W annaks ütlused isa vastu. Selle kohta, et isa lõi teda, aga W ütles vanaemale, et nii ütles talle ema, et W seda ütleks. Nii W kui ka kannatanu X ütlustes on aga kaks põhilist vastuolu: W on ülekuulamisel rääkinud rusikaga löömisest ja ühe kiire liigutusega näidanud parema oimu piirkonda, kannatanu X on rääkinud lahtise käega löömisest ja tõendina on uuritud W-st tehtud pilt, millest ei nähtu sinikaid, vaid allergilisest reaktsioonist tingitud paistes vasak põsk. Puutuvalt A, O Z ütlustesse, tsiteerib KrMS § 66 lg 2-1 p-i 2 ja märgib, et nimetatud tunnistajad ei tajunud sisuliselt ühegi episoodi osas tõendamiseseme asjaolusid vahetult, samuti ei olnud teine isik (so. Y) tajutu mõju all, vaid rääkis väidetavast sündmustest kas päevi või lausa aastate hiljem. Seega ei saa nt tunnistaja A ütlustega lugeda tõendatuks, et löök tuli vihaselt isalt, vaid üksnes seda, et Y on A-le saatnud pildi. Kohtu hinnangul ei ole eespool viidatud vastuolud otsustava tähendusega, millega on samas raske nõustuda. W vanusel lapsel läheb vasak ja parem pool võib-olla tõepoolest sassi, kuid laps näitas konkreetset kohta, kuhu teda väidetavalt löödi, küsimust, kas löödi vasakult või paremalt, lapsele esitatud ei olnud. Veelgi enam, Y sõnul foto venna põsest tegi ta sellepärast, et oleks mingi tõestus kui midagi juhtub. Siis jääb arusaamatuks, miks ei teinud Y pilti just sinikast (vaid allergilisest reaktsioonist), siis oleks tõestus ju veel tugevam. Ainus seletus on sellel, et mingit sinikat ei olnudki. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Lisaks sellele poeg on emast sõltuvussuhtes, samuti ei tõusetunud asjas küsimust tunnistaja C ütluste usaldusväärsuses ja seega kaitsja hinnangul ei saa välistada, et W on ülekuulamisel andnud ütlusi, mis ei pruugi kajastada tegelikkuses aset leidnud sündmusi. 28. Süüdistatavale jääb arusaamatuks, miks Y pildistab allergiat lapse näol, väites, et ta tegi seda tõendusmaterjali eesmärgil, aga ei pildista vorpi, mis väidetavalt oli, mis kadus siis fantastilisel moel ja ilmus seejärel tema ütluste põhjal uuesti. 01.09.2018-30.11.2018 tegu (kannatanu Y) 29. Kaitsja märgib, et kohus nentis, et peale kannatanu ütluste ja e-kooli väljavõtte rohkem tõendeid antud episoodi osas ei ole. Y ei suutnud isegi täpsustada, millal sündmus toimus. E-kooli väljavõtte seostamine just inkrimineeritud episoodiga ei ole tõendatud ainsagi tõendiga, nagu ei ole tõendatud ka see, mis oli koolist puudumise tegelik põhjus. Tegemist on sõna-sõna vastu situatsiooniga ja olukorras, kus kannatanu isegi ei mäleta, millal väidetav sündmus aset leidis, ei saa selliste poolikult tuvastatud asjaolude pinnalt rajada süüdimõistvat otsust. Süüdistatava apellatsioonis ollakse samal seisukohal. 29.08.2018 tegu (kannatanu Y) 30. Kaitsja tõdeb, et siin on jällegi sõna-sõna vastu olukord, kannatanute ütlustes on jälle vastuolud. Kannatanu X on andnud ütlusi, et 29. august 2018 episoodi nägi ta lihtsalt pealt. Kannatanu X oli toas ja hakkas pärima, mis põhjusel süüdistatav Y-l raha ära võtab. Y on aga andnud ütlusi, et Nikolai selle pärimise peale lõi kannatanu X ehk selle eest, et ta hakkas tema peale häält tõstma. Y 10 on andnud ütlusi, et süüdistatav lõi teda peopesaga, X aga väidab, et Y lõi Nikolai hoopis rusikaga. Sellist erinevust ei saa selgitada mälu eripäraga, sest eluliselt ei ole usutav, et kannatanu X „mäletab“ seda, et süüdistatav lõi Y rusikaga (kuigi ka ise Y seda ei kinnita), kuid „ei mäleta“, et süüdistatav (väidetavalt) kasutas vägivalda ka tema suhtes. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Kohus nentis, et vastuolud ema ja tütre ütlustes ei ole nii olulise kaaluga jagamaks N. Kanõševi seisukohta selles, et midagi ei toimunud. Samas vastuolud ütlustes annavad aluse kahelda nende usaldusväärsuses. Süüdistatav märgib omalt poolt, et siin on Y sõnum tunnistaja Z vestluses, milles ta väidab, et läheb kooli silmaaluse vorbiga, kuid Z sõnul pole ta Y-l kunagi vorpe näinud. Sellist vorpi on võimatu meigiga täielikult varjata ja jällegi pole fotosid, kuigi Y on juba ammu aru saanud, et seda tuleks igaks juhuks pildistada. Seega polnud tal vorpe ja polnud ka seda episoodi. 2018 oktoobri lõpu-novembri alguse tegu (kannatanu X) 31. Kaitsja leiab, et siin on jällegi sõna-sõna vastu olukord. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kannatanu peavalu ja väidetava löömise vahel on põhjuslik seos. Küsimusele, kas kannatanu teatas perearstile, millest peavalud tingitud on, vastas kannatanu, et ei hakanud rääkima, tal oli häbi. Ometigi pöördus kannatanu 07.08.2018 ehk peaaegu kolm kuud enne kõnealust episoodi erakorralise meditsiini osakonda (vt kannatanu X patsiendi EMO kaart PERHist), kus vastavalt kannatanu kaebusele sai ta peksa. Kui kannatanul esineksid peavalud t löömisest, siis oleks ta sellest arstile ka teatanud kasvõi ajupõrutuse diagnoosimiseks. Kannatanu seda ei teinud ja viide häbile ei ole tõsiseltvõetav. Süüdistatav toonitab samuti, et Medicenter Eesti OÜ tõendis, kus on kirjas, et X on diagnoositud peavalu, on kirjas ka, et see on seotud nakkushaiguse ja nohuga ning tema peavalu pole süüdistatavaga kuidagi seotud. 19.01.2019 tegu (kannatanu X) 32. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanute ütlustes fundamentaalsed vastuolud. Nt kannatanu X on selgitanud, et tal oli sinikas õla peal. Kannatanu Y väidab, et emal olid näo peal sinikad, aga kus täpselt, ta ei mäleta. Y ei saanud näha sinikaid, mida kannatanu X enda kinnitusel tal ei olnud. Kohus asus seisukohale, et tütar nägi ema näos midagi ebaharilikku ning see võis olla ka nutmisest tingitud punetus, mida tütar ekslikult enda jaoks sinikateks markeeris. Kaitsja hinnangul tugineb kohus oletustele. Y väidab, et kannatanu X on helistanud autost kannatanule Y-le, samas kui täiendavate tõendite voorus esitatud kõnede eristuse kohaselt ei ole kannatanu X kannatanu Y-le helistanud. Kohus on sisuliselt tuginenud oletusele, kui leidis, et ema võis tütrele helistada mõne suhtlusprogrammi kaudu. Olukorras, kus kohus tugineb oletustele, ei saa otsuse põhistust pidada veenvaks, seda eriti sõna-sõna vastu situatsioonis. Tähelepanu väärib ka see, et süüdistav lõi kannatanut väidetavalt „umbes seitse korda“. Ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei mäleta isegi seda, kas ta istus mantliga, kuid mäletab tegelikult „täpselt“ (umbes seitse korda) löökide arvu, seda vaatamata sõnale umbes. Kusjuures räägib kannatanu pea piirkonda löömisest, kuid väidetav sinikas oli õla peal. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud (näiteks helistamine), ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. 33. Süüdistatava etteheite kohaselt ei võtnud kohus 19.01.2019 episoodi tõendades üldse arvesse kannatanu X ütluste absurdsust, näiteks asjaolu, et tee kesklinnast Vasalemmasse lihtsalt ei saa olla sirge ja pimedas talvel nõuab palju keskendumist ja tähelepanu isegi kogenud juhilt. Mis puudutab vorpi, millest X väidetavalt telefonitsi Y teavitas, siis telefonikõnede väljavõte tõestas, et Y telefonile ei helistatud ja andmete edastamist X numbrilt ei saa tegelikult Y kõnega seostada, see võis olla näiteks foto laadimine Facebooki, mida ta pidevalt tegi, ja see ei saa olla tõestuseks. Ja see, et Y vestluses kirjutab, on järjekordne vale, et endale tähelepanu tõmmata, sest X enda ütluste kohaselt polnud tal midagi, mida Y kirjutas. Tegelikkuses toimus X piiramatu alkoholi kuritarvitamine ja ohjeldamatu käitumine, mida süüdistatav lihtsalt ei tahtnud jälgida ja lahkus ürituselt autosse ning paljud nägid seda. 11 14.02.2019 tegu (kannatanu X) 34. Kaitsja näeb siin taas sõna-sõna vastu olukorda, kus kannatanute ütlustes on vastuolud. Kannatanu X on andnud ütlusi, et W jooksis välja ja hakkas karjuma, mis toimub, Y viis ta tagasi tuppa. Y on andnud ütlusi, et mingi hetk helistas W, et tal on ka hirm ja palus tema juurde tulla. Y läks W juurde tuppa, kuna kartis ema juurde tulla. Seega kannatanute ütlused ei riimu vägagi põhimõttelistes küsimustes – nt kas W oli elutoas või ei olnud. Pealegi täiendavate tõendite voorus esitatud kõnede eristuse kohaselt ei ole W Y-le helistanud. Seega on Y andnud tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Siinkohal on kohus tuginenud jällegi oletustele – kohus leidis, et lapsed võivad omavahel suhelda ka muid kanaleid kui telefon kasutades, kuid samas milliste kanalite kaudu, otsusest ei selgu. Y on rääkinud just helistamisest ja nagu on näha kõnede eristustest – kasutavad kannatanud omavahel suhtlemisel siiski tavalisi telefonikõnesid. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ja ütlused ei vasta vähemalt osaliselt ka tegelikkusele, ei saa süüdistatavat süüdi mõista üksnes kannatanute ütlustele tuginedes. Puutuvalt R ütlustustesse peab tõdema, et väidetavast sündmusest rääkis talle kannatanu X kannatanu ütluste kohaselt alles nädal hiljem, seega KrMS § 66 lg 2-1 kohaselt ei ole tunnistaja ütlus tõendiks. 35. Süüdistatav lisab, et argument, et lapsed saavad interneti kaudu suhelda, ei ole faktiliselt veenev, sest W ei teadnud sel ajal lihtsalt, kuidas seda teha, ta polnud kusagil kasutajaks registreeritud ja tema nuputelefon ei sobinud selleks. Selle sisu, mida Y oma sõbrannadele kirjutab, eesmärk on taas põhjendada tema järgmisel päeval koolist puudumist ja saada endale tähelepanu, nii ta ütlebki: „Seetõttu homme ma ei tule”, kuigi isegi kui see kõik oligi tõsi, siis süüdistatavaga polnud sel mingit seost. Mis puudutab W, siis teda lihtsalt õpetati, et ta peab just seda ütlema, millest annab tunnistust see, kuidas ta seda ülekuulamisel ütles. 09.04.2019 sündmus (kannatanud X ja Y) 36. Kaitsja märgib, et süüdistatava ütluste kohaselt oli keldris üsna palju erinevat ehitusmaterjali, lisaks asjad ühetoalisest korterist ja garaažist, ja kõik oli seal ühtlaselt laiali, ja ainuke asi, mille jaoks oli ruumi, olid koerapuurid. 2019. aastal, juba aasta alguses, tegi süüdistatav keldris remonti. Kannatanu X on andnud ütlusi, et süüdistatav lohistas teda juustest mööda põrandat. Kaitsja hinnangul ei olnud see füüsiliselt võimalik keldris, mis oli ühtlaselt asju täis. Y on andnud ütlusi, et süüdistatav lõi teda rusikaga silma, kannatanul oli silmaümbrus sinine ja pikalt oli peavalu. Kannatanu X aga ei räägi midagi sinisest silmaümbrusest, küsimusele, kas peale seda intsidenti tütar kurtis ka tervise üle, vastas X, et tütrel valutas pea. Ei ole eluliselt usutav, et ema ei mäleta seda, et tütrel oli sinine silmaümbrus. Tunnistaja A ütluste kohaselt mingeid vigastusi tunnistaja Y-l näinud ei ole, Y-l olid (Y sõnade kohaselt) peavalud, nädal aega ei olnud kannatanu koolis. Ometigi ei takistanud ei „sinine silmaümbrus“ ega ka „peavalud“ osaleda Y-l koertenäitustel (vt kaitsja poolt tõendina esitanud 14.04.2019 tehtud pildid, kus mõlemad kannatanud osalevad koertenäitusel). Kaitsja hinnangul annavad nimetatud vastuolud alust kahelda kannatanute ütluste usaldusväärsuses. Olukorras, kus kannatanute ütlustes on põhimõttelised vastuolud, ja ütlused ei vasta vähemalt osaliselt ka tegelikkusele, ei saa kaitsja hinnangul süüdistatavat süüdi mõista. 37. Süüdistatav märgib, et tõendina kasutab kohus mitteseotud fakte, näiteks lõpukella koolis mais ja mitte aprillis ning seda, kuidas Y sel üritusel riides oli, pole sellega episoodiga midagi pistmist. Lisaks ütleb Y veebivestluse sõnumis vee kohta, mida ta peab kastrulis kuumutama, ja mitte sõnagi peksmisest, mis on äärmiselt ebaloogiline. Suur küsimus on see, millist teavet saab esitada 0,05 sekundiga. Peksmisprotsess ja kõik muud kannatanute kirjeldatud sündmused on ruumide asukoha, neis olevate esemete ja põrandakatte tõttu füüsiliselt võimatud. Karistus, hagid ja lähenemiskeeld 38. Karistuse osas märgib kaitsja, et kuigi kohus tunnistas N. Kanõšev KarS § 120 lg 1 järgi süüdi ja karistas 1 aasta pikkuse vangistusega, so. sanktsiooni maksimummääras, ei ole kohus toonud 12 välja ühtegi sellist eriliselt olulist asjaolu, mis tingiksid karistuse määramise maksimummääras. Kaitsja hinnangul on kohus selles osas eiranud KarS § 56 sätestatut. Ühtlasi on kaitsja seisukohal, et süüdistatava karistamine KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi süüdi 3-aasta pikkuse vangistusega ei ole samuti põhjendatud. Eespool loetletud karistust raskendavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et määrata varem karistamata isikule keskmisest määrast oluliselt raskem karistus. 39. Kaitsja käsitleb ka tsiviilhagisid, märkides, et kohtupraktikas (vt nt RKKKo 1-18-7833/63, p 24) on leitud, et deliktiõiguslikult on vaja hinnata seda, kas ja kui intensiivselt valu tekitava kehalise väärkohtlemisega kannatanu kehalist terviklikkust rünnati ning tema terviseseisundit mõjutati. Mittevaralise kahju nõuet ei saa tunnistada juhtudel, mil sekkumine kannatanu kehalisse puutumatusesse on kõigest marginaalne (RKKKo 1-18-7833/63, p 28). Isegi juhul kui kohus leiab, et süüdistatava süü on tõendamist leidnud, siis on kohtupraktikas sarnastes asjades, kus kannatanule ei tekitatud raskeid kehavigastusi, jäänud hüvitiste suurused 300 kuni 1000 eurot. Kannatanu X osas rõhutab kaitsja, et suurem osa tema nõuetest on aegunud. Asjas puuduvad tõendid ja hagiavalduses ka ei väideta, et kannatanute elukvaliteet oleks langenud. Kannatanud viitavad õigesti, et mittevaralise kahju hüvitise määramine toimub asjaoludest lähtuvalt, tuleb hinnata nt. millised vigastused sai isik õigusvastase käitumise tagajärjel, millised kannatused olid tekkinud isikule seeläbi tekkinud, mh operatsioonid, valu, surm. Samas sellistele konkreetsetele rasketele tagajärgedele kannatanud hagiavalduses ei viita ja selliseid raskeid tagajärgi ei nähtu ka hagiavaldusest. Samuti ei viidanud rasketele tagajärgedele ka kohus. Seega väljamõistetud kahjuhüvitised 1500 eurot (X) ja 2500 eurot (Y) ei ole kaitsja hinnangul kooskõlas VÕS § 134 lgga 2 (hüvitised ei ole mõistlikud) ega kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. 40. Lähenemiskeelu osas tsiteerib kaitsja VÕS §-i 1055 ja on seisukohal, et selles viidatud eeldused – kestev kahju õigusvastane tekitamine või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardamine ei ole käesoleval juhul täidetud. Tänaseks on selge, et süüdistatav, isegi juhul kui jaatada inkrimineeritud kuritegude toimepanemist, ei kujuta kannatanutele endast mingit ohtu ja seda illustreerib ilmekalt täiendavate tõendite voorus esitatud video, kus süüdistatavat lööb hoopis kannatanu Y. Otsuses on kohus nentinud, et käesolevas menetluses püüavad kannatanud lahendada tsiviilõiguslikke erimeelsusi ja see puudutab ka lähenemiskeeldu, mille kohaldamiseks puudub tänaseks alus. Ka süüdistatav leiab oma apellatsioonis, et lähenemiskeeld on täiesti põhjendamatu, kuna tegelikult ei kujuta ta mingit ohtu ei X ega Y jaoks, nad on ainult närvis selle pärast, et ta võib kaasa võtta enda vara, mis asub majas. Majas on endiselt asju, mis ei ole ühisvara ja kuuluvad ainult süüdistatavale ja tema ettevõttele, millele juurdepääs on viimase kahe aasta jooksul olnud igal võimalikul viisil piiratud ja nüüd pole tema omandis seda üldse, mis rikub tema õigusi. Apellatsioonimenetluse edasine käik 41. Kuna ükski apellatsioonimenetluse pool ei teavitanud soovist, et ringkonnakohus arutaks kriminaalasja suulises menetluses, määras ringkonnakohus, et arutab asja kirjalikus menetluses. Kohus määras ka, et apellatsioonimenetluse pooltel on õigus esitada ringkonnakohtule kirjalikke seisukohti, taandusi ja muid taotlusi. 42. Prokurör Lea Pähkel leidis oma vastuses, et Harju Maakohus arutas antud asja väga põhjalikult, uurides kõiki poolte poolt esitatud tõendeid igakülgselt, põhjalikult ja vahetult. Maakohus on väga pikalt ja põhjalikult otsuses vaaginud ja põhjendanud, miks kohtu jaoks on kannatanute X, Y ja W ütlused usaldusväärsed (vt. otsuse lk 16 alt eelviimane lõik kuni otsuse lk 18 ülemise lõiguni). Prokurör nõustub täielikult kohtu sellise arutlusega. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et süüdistatava ütlused on täies mahus jäetud tõendite kogumist välja kui ebausaldusväärsed ja sellega on rikutud KrMS §61 lg1 sätteid. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga. Kohus on jällegi väga pikalt vaaginud, kaalunud, teiste tõenditega koosmõjus hinnanud süüdistatava ütlusi ja jõudnud järeldusele, et need ei riimu ühegi teise uuritud, kogutud tõendiga. Kohus on oma seisukoha jällegi loogiliselt lahti seletanud/- kirjutanud (vt otsuse lk 18-19). Prokurör nõustub täielikult kohtu selle 13 kohase seisukohaga ja ei pea vajalikuks seda üle korrata ega ka millegagi täiendada. Kaitsja on esitanud apellatsioonis kuriteo episoodide kohta sisuliselt samad argumendid, mis kaitsekõneski. Seega on tegelikult maakohus juba kohtuotsuses vastanud põhjalikult ja loogiliselt kaitsja argumentidele ja need ka kummutanud. Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ja ta palub jätta see muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 43. Kannatanute esindaja vandeadvokaat Eva Tibar saatis ringkonnakohtule oma seisukoha, kus kordas juba oma ringkonnakohtu eelmenetluses väljendatud arusaama, et apellatsioonkaebused tuleks jätta läbi vaatamata. Harju Maakohus kuulutas käesolevas kriminaalasjas otsuse resolutiivosa 17.08.2021, põhistatud kohtuotsus oli menetlusosalistele kättesaadav 23.08.2021.a., mil see laeti e-toimiku keskkonda ning oli avalikult teatavaks tehtud. E-toimikus on märge kohtuotsuse jõustumise kohta. Vandeadvokaat Ilja Sipari ja Nikolai Kanõšev esitasid 14.10.2021.a. apellatsioonkaebused kohtuotsusele, kuid kannatanud on seisukohal, et apellatsioonkaebuste esitamise tähtaeg oli selleks ajaks mööda lastud. KrMS § 319 sätestab apellatsioonitähtaja, lg 2 kohaselt esitatakse apellatsioon ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, lg 3 sätestab erisuse tähtajas vahistatud kinnipeetava osas. N.Kanõšev ei ole vahistatud ning tema puhul ei ole erisusi apellatsiooni tähtaja arvutamisel. Väide, et N.Kanõševi emakeeleks on vene keel ja venekeelne kohtuotsus tehti kättesaadavaks 29.09.2021, ei ole asjakohane. Kohtupraktika kohaselt omab tõlke kättesaamise aeg apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja arvestamisel tähtsust vaid vahistatud isikute puhul. Nii kaitsjale kui ka süüdistatavale oli kohtulahend teatavaks tehtud 23.08.2021, vabaduses viibib süüdistatav saab korraldada tõlke iseseisvalt või kaitsja vahendusel. Esindaja taasesitab KrMS § 10 lg-te 5 ja 6 teksti ning leiab, et lähtuvalt viidatud sätetest ja nende koostoimest on tõlke saamise eelduseks taotluse esitamine. On selge, et vastav taotlus tuleb esitada edasikaebetähtaja jooksul. Käesolevas kriminaalasjas ei kajasta e-toimik vastava taotluse esitamist, seega oli apellatsioonkaebuste esitamise tähtaeg mööda lastud ning kohtuotsus jõustunud, sellekohane märge oli ka e-toimikus (praeguseks on dokumendi staatuseks märgitud „asendatud“). E-toimiku kohaselt oli apellantide edasikaebe tähtajaks 24.08.2021. Viidatud säte omab olulist tähendust üldise õiguskindluse seisukohast. Apellatsioonkaebustes ei ole esile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid kaebetähtaja ennistamist, samuti ei ole tähtaja ennistamise taotlust esitatud. Seega on kannatanud seisukohal, et apellatsioonkaebused tuleb jätta läbi vaatamata ja tagastada. 44. Esindaja märgib, et arvestades eeltoodut ei analüüsi kannatanud apellatsioonkaebuste sisu üksikasjalikult, samas leiavad nad, et kaebustes esitatud väited ei anna alust kaevatava kohtulahendi muutmiseks ega tühistamiseks. Harju Maakohtu kaevatav kohtulahend on hästi põhistatud, kohtu järeldused ja nende tekkimine on üksikasjalikult motiveeritud ja hästi jälgitavad ning loogilised. Apellatsioonkaebuste etteheited on kas väärad, kunstlikult otsitud, kontekstist valikuliselt välja rebitud ning ennast õigustavad, need ei põhine tõendite kogumil. Apellatsioonkaebustes esineb ka rohkelt faktivigu, millega püütakse kohut eksitada. Oluline on märkida, et vastupidiselt N.Kanõševi väidetule, et kriminaalmenetluse alustamine oli seotud ühisvara jagamise vaidlusega, siis tegelikkuses pöördus politsei poole lastekaitse, kes informeeris noorsoopolitseid laste jutust selgunud asjaoludest. Kannatanute esindaja edastab apellatsioonis ka vabandused, et edastas varem esialgselt vastuse projektversiooni. Viimase juures on esindaja pidanud silmas ilmselt asjaolu, et ringkonnakohtule eelmenetluses 22.10.2021 saadetud seisukohas on mitmete asjaolude asemel täitmata punktiirjooned. 45. Esindaja on taotlenud ka KrMS § 175 lg 1 p-le 1 ja 180 lg-le 1 tuginedes kannatanute apellatsioonmenetluses kantud menetluskulude väljamõistmist Nikolai Kanõševilt. Kõikide kannatanute eest on õigusabi kulud kandnud X. Vastavalt Advokaadibüroo Tibar & Partnerid arvetele moodustavad kannatanute menetluskulud apellatsioonkaebuste menetlemisel kokku 225 €+ km 45 € = 270 € ( kohtuotsusega tutvumine ja tutvustamine 1 x 150 €; vastuse koostamine – 14 0,5 h x 150 €, hindadele lisandub käibemaks). Kokku taotlevad kannatanud menetluskulude hüvitamist 270 € ulatuses. Väljamõistetav menetluskulu palutakse kanda X arveldusarvele. 46. Kaitsja Ilja Sipari on esitanud taotluse 1166 euro ja 40 sendi ulatuses riigi õigusabi korras osutatud määratud kaitsega tekkinud kulu hüvitamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA SELLE PÕHJENDUSED 47. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooni, seisukoha ja taotlusega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt ehk KarS §-de 120 ja 121 järgi karistamise ning liitkaristuse mõistmise osas. Muus osas on otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonid põhjendamatud. Ringkonnakohus esitab põhistused järgnevas järjekorras: hinnangud üldistele tõenditega seotud väidetele (I), seisukohad apellatsiooniväidete osas kuriteosündmuste ajalises järjestuses (II), karistus (III), tsiviilhagid (IV), lähenemiskeeld (V), apellatsioonmenetluse kokkuvõte (VI) ja menetluskulu otsustus apellatsioonmenetluses (VII). Ringkonnakohus jääb apellatsiooni piiridesse ega korda üle neid maakohtu seisukohti, millega nõustub, eeskätt kui maakohus on tegelikult apellantide väidetele otsuses vastused andnud 48. Enne asja sisu juurde minekut märgib aga ringkonnakohus, et kannatanute esindaja seisukohale, et süüdistataval polnud õigust maakohtu otsuse tõlkele, kuna ta taotlenud seda, ning sellest johtuvalt on apellatsioonkaebused esitatud hilinenult ja apellatsioonid tuleb tagastada, andis ringkonnakohus vastuse juba 26.10.2021 määruses. Esindaja pole selles küsimuses mingeid uusi argumente esitanud. Väide, et otsuse tõlke saamiseks on vajalik süüdistatava taotlus, on sisutu ega tugine seadusele. Esindaja väide: „Kohtupraktika kohaselt omab tõlke kättesaamise aeg apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja arvestamisel tähtsust vaid vahistatud isikute puhul“ on ainetu ning nagu öeldud, vastuolus ka juba ringkonnakohtu määruses osundatud varasema praktikaga. Pärast 26.10.2021 määrust on ringkonnakohtu seisukohta kinnitatud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19.11.2021 määruses nr 1-20-6129 (mh „KrMS § 10 lg 5 sõnastus on imperatiivne ja lõikes nimetatud dokumendid tuleb tõlkida kahtlustatavale või süüdistatavale arusaadavasse keelde ilma eelneva taotluseta, kui on teada, et isik eesti keelt ei valda“.) Praegu ei ole ringkonnakohtul andmeid, et süüdistatav valdaks eesti keelt, ja seda pole väitnud ka kannatanut esindaja. See lahend ei öelnud siiski sisuliselt midagi uut, vaid oli loogiline tulenevalt senisest praktikast, millele ringkonnakohtu määruses viidati. Ringkonnakohus jätab kannatanute esindaja mainitud arvamuse endiselt tähelepanuta ja vaatab apellatsioonid läbi sisuliselt. I. Tõendite ja nende hindamisega seotud üldküsimused 49. Süüdistatav heidab ette, et kohus ei võtnud arvesse tema 20.03.2019 kirja sisu, milles kirjeldatakse konfliktide tegelikke põhjuseid ja reaalset olukorda kodus, ega fotosid, mille ta tõendina esitas ja mis tehti vahetult pärast süüdistuse episoode. 50. Need etteheited (mida kaitsja ei paista oma apellatsioonis jagavat) jäävad arusaamatuks. Esiteks jääb ebaselgeks, millist 20.03.2019 kirja süüdistatav silmas peab – ringkonnakohus ei tuvasta asjas viiteid ühelegi selle kuupäevaga kirjale, mida oleks soovitud tõendina kasutada. Küll aga on maakohus võtnud vastu kaitsja poolt KrMS § 297 kohaselt esitatuna süüdistatava poolt 22.03.2019 kannatanule saadetud e-kirja (II kd, tl 143p, 145, 152; kiri ise II kd, 158-159). Maakohus on selle kirja sisu mitmes kohas otsuses ka analüüsinud ja sellele tuginenud, olgugi et mitte süüdistatava kasuks (otsuse lk 26 ja 28 – maakohtu viited toimikulehekülgedele on ekslikud). Süüdistatav ei selgita apellatsioonis, milliste fotodega on seotud tema pretensioonid, aga kohtuistungi protokollidest ja toimikust (II
3. kd)nähtuvalt võttis maakohus vastu suure hulga kaitsja esitatud fotosid ja neid on maakohus ka otsuses sisuliselt hinnanud ja seostanud muude asjaolude ja tõenditega (otsuse lk 18-21, 23). Seega on väide, et kohus neid ei arvestanud, paljasõnaline. 15 51. Süüdistatav väidab ka, et mitte rikkuda süüdistuse pilti, jättis kohus juhtumist välja poja Wi helisalvestise, milles ta ütles, et ema käskis tal politseile valetada, aga kohus seda salvestist hiljem isegi ei aktsepteerinud. Selline etteheide kohtule on alusetu. 52. Kuigi süüdistatava viide on hägune ega leia kinnitust kaitsja apellatsioonist, saab asjaga tutvudes järeldada, et süüdistatav on rahulolematu sellega, et maakohus ei võtnud tõendina vastu seda salvestust, mille süüdistatav on lisanud koos stenogrammi ja selle tõlkega ka apellatsioonile – viimasest nähtub, et tegu on ilmselt süüdistatava ja poja, kannatanu W, vahelise vestlusega, kus süüdistatav, kelle sõnavõtud moodustavad enamiku vestlusest, usutleb oma poega. Jääb ebaselgeks, millal vestlus toimus, aga süüdistatav on ise apellatsioonis märkinud, et salvestis oli olemas juba kohtueelse menetluse ajal ja saadeti ka uurijale. Toimikust (II kd, tl 142, 145) nähtub, et kohtuliku uurimise lõpus 19.05.2021 istungil üritas kaitsja KrMS § 297 korras esitada kohtule täiendava tõendina salvestust, mis kõigi tunnuste poolest (2 minutit pikk, sisuandmed samad – st et see pidavat ilmestama seda, kuidas ema poega ütlusi andma survestas; kaitsja sõnul oli faili loomise aeg 09.02.2020), paistab olevat see, millest süüdistatav oma apellatsioonkaebuses räägib. Kaitsja tõi hilise esitamise põhjuseks selle, et tõendi esitamise vajadus tulenes tunnistaja C ütlustest; kohus ei võtnud tõendit vastu, kuna see oli esitatud liiga hilja. 53. Ringkonnakohtu hinnangul toimis maakohus seaduslikult ja ootuspäraselt. KrMS § 321 lg 6 näeb ette, et apellant võib tugineda apellatsioonis maakohtus tõendi uurimata jätmisele siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast mitteoleneval mõjuval põhjusel. KrMS § 2861 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada, kui tõendit ei olnud loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Praegusel juhul ei saa olla vaidlust selles, et salvestist, mis oli küll süüdistatava väitel olemas juba kohtueelse menetluse ajal, ei ole kirjas süüdistus- ega kaitseaktis (kaitseakt on seejuures koostatud 22.02.2021). Kohtuistungi protokollist, apellatsioonist ega kusagilt mujalt ei nähtu olulisi põhjuseid, miks ei saanud taotlust selle tõendi osas esitada kohtule varem, sh kaitseaktis; ka eelistungi protokollist pole näha, et sellest oleks juttu olnud. Mõistetamatuks jääb, mil moel seostub selle tõendi esitamise vajadus vältimatult C ütlustega 2021.a kohtus, kui salvestuse näol on tegemist süüdistatava enda poolt juba 2020 loodud tõendiga, milles ta üritab kummutada oma poja poolt eeluurimisel antud ütluste usaldusväärsust. Selle tõendi oleks saanud seega kohtule nimetada juba eelmenetluses. Maakohus on vormistanud tõendi vastuvõtmisest keeldumise korrektselt protokollilise määrusega. Eelnevast tulenevalt ringkonnakohus apellatsioonile lisatud tõendit vastu ei võta ning selle tõendiga seoses ka ühtki maakohtu viga ei sedasta. 54. Nii kaitsja kui ka süüdistatava apellatsioonis on heidetud maakohtule ette, et see on andnud eksliku hinnangu isikuliste tõendiallikate usaldusväärsusele – st mõlema arvates on ta hinnanud põhjendamatult usaldusväärseks X ja Y ütlused ja ebausaldusväärseks süüdistatava ütlused. Lisaks on süüdistatav leidnud: „Kõik X tunnistajad on tema parimad sõbrannad ja rahaliselt huvitatud tema teenustest, mis sai kinnitust kohtuistungide käigus, kuigi nad eitasid seda kõike aktiivselt ja tegelikult valetasid kohtule nii nende asjaolude kui ka ülejäänud kohta.“ Süüdistatav peab ebausaldusväärseks ka W ütlusi; kaitsja on siin ebalev, kuid märgib: „…ei saa välistada, et W on ülekuulamisel andnud ütlusi, mis ei pruugi kajastada tegelikkuses aset leidnud sündmusi.“ 55. Ringkonnakohus märgib tõendite hindamise kontekstis järgmist, mis aga puudutab ka apellatsioonide läbivaatamist üldiselt. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo nr 3-11-23-11, p 18; 3-1-1-14-14, p 718 ja 1-16-6115/67, p 28). Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud (nt RKKKo nr 1-20-1301, p 14; 1-18-1247/58, p 33; 3-1-1-64-16, p 6 jpt), et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist 16 muutmist, peab ringkonnakohus eriti põhjalikult motiveerima otsust, milles teeb süüdistatava süüküsimuse kohta sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse. Apellatsioonikohtul tuleb sellisel juhul lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega ning miks tuleb apellatsioonikohtu arvates tõendikogumile anda sootuks teistsugune hinnang (RKKKo-d nr 1-20-1301/35, p 14, 1-19-10157, p 7). Käesolevas asjas ei tuvastanud ringkonnakohus vigu, mis annaks põhjust jõuda maakohtu järeldustest tõendite ja süüküsimuse osas kardinaalselt teistsugustele järeldustele. Apellatsioonides ei esitata argumente, mida maakohus poleks juba käsitlenud. Ringkonnakohus jätab maakohtu põhistused KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel käesolevas otsuses täies mahus kordamata, lisades järgnevalt oma põhistused. 56. Esmalt, mis puudutab süüdistatava abstraktset etteheidet „kõigi X tunnistajate“ osas, kes valetavad, sest on rahaliselt kannatanu teenustest huvitatud, siis see on argumenteerimata ja tõendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik seda väidet kontrollida, kuna süüdistatav pole seda apellatsioonis võimalikuks teinud. Nii üldsõnalise etteheite alusel ei ole ringkonnakohtul põhjust seada kahtluse alla maakohtu järeldusi, et tegemist on usaldusväärsete tunnistajatega. 57. Mis aga puudutab teisi apellantide poolt nimetatud isikulisi tõendiallikaid ehk kannatanuid ja süüdistatavat, siis on maakohus nende ütlusi väga põhjalikult hinnanud, tehes seda kõigi Riigikohtu praktikas väljakujunenud kriteeriume ning apellantide poolt apellatsioonides esitatud väiteid arvestades. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt arusaadavalt ja ülejäänud tõenditega kõrvutades põhjendanud, miks ei ole võimalik süüdistatava ütlusi usaldada ja neile tugineda (otsuse lk 18-19, 21, 23), ning miks peab maakohus võimalikuks usaldada otsuses nimetatud määras kannatanute ütlusi (X – otsuse lk 16-18, 20, 27, Y – lk 16-17, 20, 28, 30-31, W – lk 17). Ringkonnakohus nõustub sellega ja lisab vaid järgmist. 58. Kaitsja ja süüdistatav on nimetanud mitmeid argumente, miks nende arvates maakohus kannatanute ütluste hindamisel eksis, kuid maakohus on neile kõigile ammendavalt vastanud. Mõlemad üritavad jätta muljet, justkui oleks maakohus eiranud X varalist huvi seoses käimasoleva tsiviilasjaga ning seda, et X on mõnikord oma ütlustes liialdanud. Maakohus on aga nende asjaoludega arvestanud ja üksikasjalikult põhjendanud, miks neist asjaoludest hoolimata on kannatanute ütlused otsuses viidatud ulatuses usaldusväärsed. Iga kord, kui maakohus on tuginenud kannatanute ütlustele, on ta seda eraldi selgitanud, miks just need ütlused on eluliselt usutavad. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks ega seadusega nõutavaks korrata maakohtu põhistusi siinkohal lihtsalt üle, küll aga käsitleb ta konkreetseid etteheiteid allpool üksikute episoodide juures. Ringkonnakohus ei pea aga võimalikuks nõustuda süüdistatava ja kaitsja kontseptsiooniga, et kannatanud on (eelduslikult X eestvõtmisel) mõelnud süüdistatava vägivaldsuse (mis väljendub enam kui kümnes kuriteosündmuses, mille maakohus talle omistas) algusest peale välja, fabritseerides selleks pikki aastaid mh kolmandatele isikutele saadetavaid sõnumeid. Süüdistatav on apellatsioonis väitnud: „Samuti ei võtnud kohus arvesse asjaolu, et Y sõnumid sotsiaalvõrgustikes oma sõbrannadele olid peaaegu kõik ühekülgsed, st neile ei vastatud“ ning „Asjaolu, et need sõnumid on valed, sai kinnituse kohtuistungil, kuid kohus ei võtnud neid fakte arvesse.“ Süüdistatava paljasõnalised väited ei tugine mingite argumentidel ja ringkonnakohtule jääb süüdistatava enesekindlus mõistetamatuks – jääb mulje, et kui süüdistatav midagi väidab, siis eeldab ta, et teine (antud juhul kohus) peab temaga nõustuma ainuüksi põhjusel, et tema nii väidab. See ei ole nii. Oma väiteid tuleb tõendada või teha kohtule vähemalt võimalikuks neid kontrollida. Ringkonnakohus täheldab, et vähemalt kriminaalasja lisatud kannatanu Y sõnumivahetustes kasuisa vägivalla teemal on ka vastajate reaktsioonid, mistõttu ei saa suhtlust kuidagi ühepooleseks nimetada (I kd, tl 137-140, 149, 151-153 – vastab kaks erinevat inimest). Kui süüdistatav nimetab enda peas sündinud konstruktsioone faktideks, oodates vastuvaidlematult, et kohus nendega nõustuks, siis kannatanute väiteid on nimetanud fantaseerimiseks. Ringkonnakohus ei pea eluliselt usutavaks, et kannatanud lihtsalt „fantaseerisid“ aastatepikkuse vägivalla, hakates selleks mh juba 17 2016. aastal sinikatega fotosid tegema ja sõbrannadele valeinfot ette söötma. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ka tema seda ei usu. Kaitsja märkus: „X telefonis vaadeldud fotodel olevate kuupäevade näol on tegemist failinimedega, mida on võimalik hõlpsasti ära muuta ja „sobitada“ konkreetsete sündmustega kokku“ jääb arusaamatuks. Ei selgu, kas ja millisele kontrollitavale teabele tuginedes arvab ta, et fotodel märgitud kuupäevad ei vasta tõele (apellatsioonist ei nähtu, et ta oleks teinud samme selleks, et tuvastada fotode tegemise „tegelik“ kuupäev, kui ta seab kahtluse alla fotodele märgitu). Mis puudutab kaitsja küsimus, et miks andis kannatanu ütlusi just süüdistuses nimetatud episoodide kohta, mitte kõigi või mõne teise episoodi osas, siis märgib ringkonnakohus, et pole midagi ebaloogilist selles, et kui vägivallakuritegusid on olnud pikema aja jooksul palju, siis keskendutakse kriminaalmenetluses neile, mida on võimalik ka teiste tõendite toel tõendada ja mille kohta on ka aastaid hiljem meeles piisav hulk konkreetseid asjaolusid, et süüdistuste vastu saaks teostada efektiivset kaitsest. Selline valikulisus on kõigiti mõistlik. Ette ei ole ju heidetud osalist alusetut ütluste andmise keeldumist. 59. Süüdistatav on üritanud X ütluste usaldusväärsust kummutada ka sellega, et too tarvitab palju alkoholi, naeratab fotodel, keegi pole tema vigastusi näinud ja ka lastel pole sedastatud füüsilise vägivalla mõju ja pöördutud pole arstide-psühholoogide poole. Neile väidetele on maakohus adekvaatselt vastanud ja üksiti pole need väited ka päris tõesed. Tunnistaja R nägi vigastusi juba 2016. aastal, ja X seostas neid juba siis abikaasa peksuga (otsuse lk 21), tunnistajad T ja D andsid sarnaseid ütlusi 2018.a kohta (II kd, tl 26, 27, 80); F nägi vigastust 2017.a (lk 22-23) ja et kannatanu rääkis talle, et Nikolai peksab teda (I kd, tl 148); 2018.a pöördus ta X kahel korral arsti poole, ühel korral viidates perevägivallale, teisel väites peavalu põhjuseks muud (I kd, tl 55; otsuse lk 30). Erinevalt apellantidest peab ringkonnakohus usutavaks kannatanu X väidet, et vägivallast laiemat rääkimist takistas ka häbi. Nagu nähtub asjast läbivalt (sh süüdistatava ütlustest ja tema esitatud fotodest), elas pere suhteliselt kõrge elustandardi alusel ja nende elu kulges koeranäituste tähe all (mida kinnitavad ka tunnistajad). Väga palju panustati just fassaadile, mida ilmestab pidev „paraadfotode“ tegemine (sh välismaistel koeranäitustel) ja nende sostiaalmeedias presenteerimine (vt nt kaitsja poolt esitatud fotod II kd, tl 48-64, ka süüdistatava kinnitus selle kohta, et pildid on võetud Facebookist – II kd, tl 132). Selline „ilusa elu“ kuvamine väljapoole on tänapäeva sotsiaalmeedia-keskses maailmas paljudes ringkondades väga tavaline; selle pahupool on see, et kõike, mis selle ilusat kuvandit rikub, tekitab häbi. On tähelepanuväärne, et kannatanu „häbihirmu“ kultiveeris ka süüdistatav ise, sest tema poolt oluliseks tõendiks peetud 22.03.2019 kiri keskendub kahel lehel justnimelt X iroonilisele häbistamisele, arvustades naise igat eluaspekti üleolevalt ja hukkamõistvalt, rihtides tekstis naise nõrgimaid kohti (kohati ka sõnaselgelt – vt nt „See on häbiväärne, X!!! Nüüd üksikasjalikumalt sellest häbist…“). See kiri oma süüdistuste, häbistamise ja lahutamisähvardusega langeb ka kokku kannatanu ütlustega, millega ta seletas seda, miks ta arsti juurde ei pöördunud: „Nikolai keelas mul, lubas, et kui lähen arsti juurde, siis ta lahutab minust, siis kogu maailm saab teada, milline ma olen.“ (I kd, tl 104). See, et X on paljuski välisele muljele orienteeritud ja seetõttu häbi osas eriti tundlik, viitavad lisaks asjas olevatele paljudele fotodele ja neilt nähtavale kannatanu „sätitud“ väljanägemisele tema ütlused kohtus, kus ta selgitas oma sinikaid varjavat meiki järgmiselt: „ siis oli juba suur ümber silma, mida pidi juba professionaalselt meikima./…/ mul on kreem, sest kui ma ringil olen, siis peab kõik professionaalne olema./…/ see on tööga seotud.“ (I kd, tl 104). Kõik need asjaolud koos muudavad kannatanu väite, et ta ei kippunud oma peresisesest peksasaamisest rääkima, kuna talle oli äärmiselt oluline, et välja jääks tema elust mulje, et seal on kõik ilusti. 60. Mis puudutab kannatanu alkoholitarbimist, siis see pole eelöelduga vastuolus ega muuda ka kuidagi „süütumaks“ või võimatumaks seda, et inimese suhtes tarvitatakse vägivalda. Seda aspekti on maakohus ka käsitlenud põhjalikult otsuse lk-l 18. Süüdistatava väide: „X tegi kõik selleks, et igapäevaselt konflikte esile kutsuda, näiteks kodust eemalolek, lastest mittehoolimine, alkoholi kuritarvitamine“ jääb ka seetõttu arusaamatuks, et siit jääb mulje, justkui süüdistatav kaudselt 18 möönaks vägivalda, kuid üritaks seda õigustada sellega, et kannatanu kutsus esile konflikte. Naise peksmine on ebaseaduslik ka siis, kui naine ise käitub mehele ebameeldivalt. 61. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, millisel moel arvab süüdistatava 22.03.2019 e-kirja tõendavat oma süütust. Pigem kinnitab see kiri kannatanute versiooni juhtunust. Apellatsioonis leiab süüdistatav: „Inimene, kes hoiab seitsme aasta jooksul kogu peret hirmu all, ei räägi kunagi, veel vähem kirjutab midagi sellist sellest, mis selles kirjas oli, lootuses, et tema naisel on pere kohta ikka asjad meeles.“ Ringkonnakohtul ei ole selliseid teadmisi, mille pinnalt nõustuda, et vägivallatsejast mees sellist kirja ei kirjutaks. Pigem vastupidi – kiri on X suhtes julm ja kibestunud ja seda sõltumata sellest, kas selle ajendiks on X tegelikud käitumisaktid või mitte. Esmalt torkab silma, et süüdistatav saatis selle kirja X-le viimase sünnipäevahommikul, mõistes kahtlemata, et rikub sellega meeleolu ära terveks kannatanu sünnipäevaks. Kirja pealkirjaks on irooniliselt „Kingitus“ ja see on üheseltmõistetavalt alandav ja manipuleeriv (nt „tahaks tunda end mehe ja abikaasana, sest kõrval ei ole mitte alati järjekordset haigust simuleeriv naabrieit (vene k. baba) igavesti horisontaalses asendis, vaid armastatud naine, kuid kuidagi o n juba aastaid olnud tühjus“ või „meie suhete intiimne külg – see on üleüldse sinu naisena läbikukkumine“). Samuti kirjeldab süüdistatav, kuidas ta tunneb kannatanu kui naise vastu juba pikemat aega vastikustunnet. Kiri sisaldab üleolevaid hinnanguid ja etteheiteid, mida kirjutaja palub kannatanul tõsiselt võtta, vihjates sellele, et vastasel korral ei pruugi abielu kesta – etteheited on nii lastekasvatamise, toiduvalmistamise, hügieeni, koerte eest hoolitsemise, süüdistatava vanemate suhtes lugupidamise ülesnäitamise, truuduse, käitumise, äri kahjustamise jms osas, samal ajal kui süüdistatav rõhub tänutundele, mida kannatanu peaks tema ja tema vanemate vastu tundma ja üles näitama. Kaheleheline arvustav ja manipuleeriv kiri on kirjutatud selliselt, et X tunneks end selle lugemise järel puuduliku ja väärtusetu inimesena igast aspektist, ning kui tal on soov peret alles hoida, peaks ta kohandama end kõigis nendes aspektides. Nagu kirjast on näha, teab just Nikolai Kanõšev erinevalt tema naisest, milline on „iga normaalne naine“ ja „säästlik perenaine“, mida kannatanul oleks oma enam kui neljakümne aastaga „juba aeg õppida.“ On võimatu uskuda, et sellise pealkirjaga sellise kirja saatmisega sünnipäeva hommikul soovis süüdistatav kannatanule midagi muud kui haiget teha. On aga iseäranis tähelepanuväärne, et süüdistatav ise ei saa aru, et kõnealune kiri kinnitab kannatanute versiooni usaldusväärsust, kuna näitab teda inimesena, kes soovib teistele sihikindlalt haiget teha. 62. Mõistagi ei ole emotsionaalne haiget tegemine samastatav kohe füüsilisega, aga seda, et agressiivsuse väljanäitamine ka füüsilises maailmas oli süüdistatavale omane, kinnitab omakorda tema suhe relvadega. Asjas pole vaidlust, et süüdistataval on olnud relvad. Ta ise kinnitas, et tal oli süüdistuses nimetatud perioodil viis vintrauda ja viis tulirelva ta juurest ka leiti (II kd, tl 133, I kd, tl 114-115). Nii süüdistatav kui ka tunnistajad on andnud ütlusi, et kui tal olid külalised, siis näitas ta neile alkoholijoobes oma relva (II kd, tl 123p, 137; et see juhtus peohoos, viitab näitamise aeg – kell neli hommikul). Süüdistatav ei varjanud, et talle meeldivad relvad (II kd, tl 137) ja püstolit kandis ta kogu aeg kaasas (nt pani tualettruumi mineku ajaks padja alla – II kd, tl 137). Ta tõdes, et võis olla, et ta näitas relva külalistele purjuspäi mitmel korral. Prokuröri küsimusele, kuidas ta praegu hindab purjuspäi relva näitamist võõrastele inimestele, kui lapsed on kodus, vastas ta, et tol hetkel oli see tema jaoks vaid rauatükk. Tunnistaja F (I kd, tl 148p) andis ka ütlusi, et X ja Nikolai juurde külla minnes nägi ta elutoas püssi seismas, ta oli küsinud Nikolailt, miks relv nii on (kuna teadis reegleid), aga Nikolai vastas, et pole midagi hirmsat, kogu aeg on niimoodi; tunnistaja oli palunud relva ära panna, sest majas on lapsed. Kuigi tulirelv märgistab vägivalda ja jõu agressiivset väljaelamist, ei viita armastus nende vastu – ja isegi mitte relvade hooletu hoidmine - eraldivõetuna vägivaldsusele. Eelmises punktis viidatuga kogumis näitab relvadega seonduv siiski süüdistatavat isikuna, kes kaldub oma üleolekut teiste suhtes kehtestama haiget tegeval viisil ja kellel on eriline huvi potentsiaalselt teisi vigastavate objektide vastu. Need asjaolud koos tugevdavad veendumust, 19 et kannatanud räägivad tõtt, kui räägivad süüdistatavast kui inimesest, kes tarvitab vägivalda. Nende jutt on sellesse konteksti asetatuna eluliselt usutav. 63. Süüdistatav väidab, et „arvestades väidetavaid pidevaid peksmisi ja psühholoogilist survet kogu perele, ei taotlenud keegi kunagi meditsiinilist ega psühholoogilist ega muud abi, ehkki kirjeldatud asjaoludel pole see reaalne.“ Esiteks, nagu ülal viidatud, meditsiinilist abi siiski taotleti. Samuti puudub kohtul erinevalt süüdistatavast veendumus, et tema kirjeldatu pole „reaalne“. Süüdistatav pole osutanud mingitele üldtuntud asjaoludele ega ka eriteadmistele tuginevale infole, miks ta nii arvab. Süüdistatav leiab, et kuna koolis ega lasteaias vaimseid probleeme ega füüsilise mõju jälgi ei märgatud, siis ei saanud ka süüdistuses kirjeldatut juhtuda, sest lapsed ei suuda oma emotsioone varjata. Süüdistatava poja koolist antud iseloomustusest nähtub tõesti, et poiss on tubli, käitub hästi ja on heatujuline, küll aga märgitakse, et ta puudus tihti tervislikel põhjustel (I kd, tl 109). Kohus ei tea, et oleks selline reegel, justkui peaks perevägivalla korral kõigi laste käitumine ühes kindlas ja selgesti tuvastatavas suunas muutuma. Pole sugugi ebaloogiline, et turvalises keskkonnas ehk koolis käitubki laps hästi. Mis puudutab Y, siis on süüdistatav isegi möönnud, et see rääkis oma koolisõbrannadele perevägivallast (süüdistatav on isegi väitnud oma apellatsioonis, et tüdruk valetas), mistõttu ei saa kuidagi väita, et mingeid mõjureid ei ilmutatud. Süüdistatav heidab ette ka, et kohus ei tõlgendanud õigesti rahalisi suhteid perekonnas, aga jääb mõistetamatuks, kuidas tema apellatsioonis antud kommentaar peaks võimaldama asjaolusid tema kasuks tõlgendada. 64. Kokkuvõttes, nagu maakohus tuvastas, ei ole adekvaatset ja ülekaalukat põhjust, miks peaks kannatanud kohtus valetama nende asjaolude kohta, millele maakohus oma süüdimõistva lahendi toetas. Küll aga on põhjust valeütlusi anda süüdistataval ja need põhjused on eluliselt usutavad. On arusaadav ja inimlik, kui ta soovib pääseda kriminaalvastutusest. Samuti on alust arvata, et suure relvafanaatikuna on süüdistataval ka eraldi põhjus soovida kriminaalvastutust iga hinnaga vältida – nimelt näevad relvaseaduse § 36 lg 1 p 6 ja § 43 lg 3 p 2 ette, et relvaloata jääb see, keda on karistatud elu- või tervisevastase kuriteo eest, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest või kuriteo eest, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades. Just sellised süüdistused on aga antud asjas N. Kanõševile esitatud. Kohus on süüdistatava ütlused õigustatult tõendamiseseme asjaolude tõendamisel kõrvale jätnud, kuna vägivaldsust kategooriliselt eitava süüdistatava ütlused ei riimu teiste asjas kogutud tõenditega, sh kannatanute ütlustega, samuti pole süüdistatav olnud järjekindel ning lisaks, nagu ringkonnakohus ülal veendus, viitab kõik sellele, et maakohtu otsuses inkrimineeritud kuritegude toimepanemine tema poolt on eluliselt pigem usutav kui mitteusutav. 65. Kaitsja ei ole rahul, et kohtuotsusest ei selgu, miks on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed terves ulatuses (sh. näiteks osas, milles süüdistatav selgitab kohtule esitatud fotode ülesvõtmise asjaolusid). Ringkonnakohtu arvates tuleks maakohtu seisukohta, et süüdistatava ütlused tuleb tervikuna kõrvale jätta, võtta nii, et neile ütlustele toetudes ei saa ühtegi asjaolu tõendatuks lugeda. Küll aga ei pruugi see välistada nende kasutamist juba niigi muudest tõenditest ilmneva asjaolu tõepärasuse kinnitamiseks mõnes küsimuses, milles pole süüdistatavale mingit põhjust valetamist omistada (ehk sisuliselt usaldusväärsuse kontrollimiseks). See võiks olla mingi asjaolu, mille jaatamisel süüdistatava poolt ei oleks tema jaoks õigustavat tähendust. Kaitsja pole samas osundanud ühelegi asjaolule, mille osas ta tahaks süüdistatava ütlustele tugineda ja mis poleks seotud süüdistatava katsega ennast õigustada. Mis puudutab kaitsja väidet, et sõna-sõna-vastu situatsioonis ei olegi siis süüdistataval, kelle ütlused on tervikuna tõendikogumist välja jäetud, sisuliselt võimalik end kaitsta, siis sellega ei saa täies ulatuses nõustuda. Kaitsjal on võimalik sellises olukorras esitada näiteks tõendeid, mis kummutaks veenvalt sõna-sõna-vastu situatsiooni teise isikulise tõendiallika ütluste usaldusväärsuse, või vastupidi – tõendeid, mis lükkaks ümber kohtu veendumuse süüdistatava ebausaldusväärsuses. 66. Ringkonnakohus pole ka nõus apellantide üldise etteheitega kohtu tõendikäsitluse ühekülgsusele – vastupidi, kohus leidis muuhulgas ka, et üks episood on tõendamata ning ei 20 varjanud oma kriitilist suhtumist osadesse kannatanu ütlustesse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid erapooletult ja igakülgselt. Kokkuvõttes ei tuvasta ringkonnakohus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumist maakohtu poolt ega ühtki muud rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus apellatsiooni piiridest väljumata apellantide etteheiteid maakohtu otsusele kuriteoepisoodide lõikes. II. Seisukohad apellatsiooniväidete osas kuriteosündmuste ajalises järjestuses 67. 21.06.2016 teo osas esitatud apellantide vastuväidetele on maakohus vastanud ammendavalt juba otsuse lk-del 19-20. Maakohus on käsitlenud asjakohaselt kõiki apellantide osutatud väidetavaid vastuolusid ja on selgitanud jälgitavalt, miks ta usaldab kannatanute ütlusi sõltumata kaitsja tähelepanekutest. Apellatsioonidest nähtuvalt ei ole süüdistatavad maakohtuga lihtsalt nõus, aga see ei tähenda, et maakohtu põhistused on kuidagi puudulikud. Mis puudutab X peksmise jätkumist trepi peal, siis ei sedasta kohus kaitsja osundatud vastuolu ema ja tütre ütluste vahel (seejuures tuleb tõdeda, et isegi istuvat inimest saab pikali lükata) – see, et nad ei kirjelda juhtunut samade sõnadega, ei tähenda veel vastuolu, seda enam, et nad andsid siiski ütlusi 5 aastat pärast sündmust. Samuti ei sedasta ringkonnakohus otsest vastuolu seoses W käitumise või viibimisega seoses selles situatsioonis. On arusaadav, et (eriti 5-aasta taguse) peksmissündmuse kohta annavad pekstav ja kõrvaltvaataja mõnevõrra erineva tähelepanufookusega ütlusi, aga need ei ole seepärast vastuolulised. Ringkonnakohtule ei ole teada, millisest teaduslikust või muust allikast pärineb kaitsja veendumus, et naisele, keda taotakse vastu pead, peab ilmtingimata jääma ka viis aastat hiljem sellest situatsioonist meelde, et samal ajal karjus toas ka laps – vastupidi, võib pidada sama tõenäoliseks, et seda valusat momenti tõrjub mälu just eemale. Maakohus andis ammendava hinnangu ka sellele, et kaitsja kummutada kannatanu usaldusväärsust Moskvas kannatanust tehtud fotodega ning 4 aasta möödumisega. Ringkonnakohus nõustub nende kohtu seisukohtadega. Mis puudutab kaitseväiteid seoses fotodega, nõustub ringkonnakohus, et need ei kinnita kuidagi, et kannatanu selg ei valutanud. Nii selle kui ka teiste episoodidega seoses, mille puhul on kaitsja ja süüdistatav tuginenud samal perioodil tehtud fotodele, tõendamaks kannatanu „head tuju“, märgib ringkonnakohus, et foto tegemise ajaks suunurkade ülestõstmine ei nõua kelleltki suurt füüsilist pingutust ega ole samastatav hea tujuga. Ringkonnakohus ei tea põhjuseid, miks peaks valutav selg fotodelt teiste inimestele näha olema või miks ei olnud süüdistataval 21.06.2016 õhtul järgmise päeva kommertsreisi korraldamise kõrvalt võimalik oma abikaasat peksta – süüdistusest ei ilmne, et viimane oleks võtnud väga palju aega. Ringkonnakohtul ei ole võimalik sisuliselt vaielda süüdistatava postulaatidega, et sündmuste fakt polnud põhimõtteliselt võimalik või võimatu on varjata peksu jälgi. Süüdistatava väited on paljasõnalised. 68. 26.08.2016 Poola Vabariigis toimunu kohta on kaitsja ja süüdistatav esitanud taas vastuväiteid, millele maakohus ammendavalt otsuses juba vastas (otsuse lk 20-22). Ringkonnakohus ei tuvasta asjas kaitsja nimetatud vastuolusid kannatanu ja tunnistaja ütlustes. Kaitsja näeb vastuolu tunnistaja R ütluste ja fotode (ilmselt I kd, 70-76) vahel küsimuses, mis värvi olid X kehal hematoomid – kas punased, nagu ütles tunnistaja, või tumesinised ja mustad, nagu väidab kaitsja. Ringkonnakohtu hinnangul on fotode värv (paistab, et tulenevalt valgustusest) üsna kehv, aga lk 70 ja 73 on 28.06.2016 kuupäevaga fotodel tugevad ja suured hematoomid, mille värvis on ringkonnakohtu hinnangul kõige selgemini eristatav lilla toon, mis võib teises valguses ilmselt paista ka punasem. Igal juhul ei ole sellist drastilist värvierinevust, mida nimetab kaitsja. Mis puudutab kaitsja väidet, et fototabeli fotol 13 (I kd, tl 74) teeb kannatanu pilte rahuliku näoga ja nägu pole punane, siis sellega ei ole kohtul võimalik nõustuda ega mitte nõustuda – näol on palju varje, ja valgus on kontrastne. Pole võimalik otsustada, et nägu ei ole punane. Tuleb nõustuda, et kannatanu nägu ei väljenda ühtki ekstravertset emotsiooni, aga jääb selgusetuks, mida kaitsja sellega öelda tahab – teadaolevalt ei ole mingeid kindlaid ilmeid, millega peksa saanud naine peaks end vannitoas pildistama. Kaitsja on tõstatanud ka küsimuse, et kui kannatanu hakkass väidetavalt süüdistatava poolt tekitatud vigastusi mobiiltelefoniga fikseerima juba alates 2016. aasta augustist, siis miks ei 21 ole kannatanu fikseerinud oma vigastusi seonduvalt teiste episoodidega. Kaitsja hinnangul saab sellest järeldada vaid üht – väidetavalt 26.08.2016 fotodel fikseeritud vigastused ei ole süüdistatava poolt tekitatud vigastused. Ringkonnakohus ei pea nii kaugeleulatuvat järeldust siiski kuidagi võimalikuks. Mingil määral vastab kaitsja küsimusele kannatanu X vastus ülekuulamisel sarnasele küsimusele (I kd, tl 106p) – ta ütles (rääkides küll W vigastustest), et fikseeriti ka muid vigastusi, aga Y telefoniga, kuid hiljem ta vahetas telefoni ja kustutas andmebaasi; kannatanu lisas, et tollal nad ei teadnud, et hakkavad kohtusse pöörduma. Sarnaseid ütlusi andis ka Y (I kd, tl 153p). Ringkonnakohus ei tuvasta, et kannatanutelt oleks fotografeerimise kohta rohkem küsitud, kuid öeldust saab tõdeda, et vigastuste fikseerimine politsei või kohtu jaoks ei olnud lihtsalt asjaosaliste prioriteet. Seda, et kõik peksasaanud inimesed alati oma vigastusi pildistavad, pole alust pidada mingiks reegliks. Süüdistatava väited samas episoodis „vorpide ilmumise“ kohta jäävad kohtule tabamatuks – fotodel on näha hematoomid; jääb arusaamatuks, miks süüdistatav viitab vorpidele (vorp on kõrgem triibulaadne jälg kehal). Mis puudutab süüdistatava väidet, et X ei saanud R juurde minna, sest tema koerad on täiesti ebaadekvaatsed ja oleks äratanud kogu hotelli, siis need faktiväited ei tugine tõenditele. Kui süüdistatav oleks tahtnud tugineda faktilistele asjaoludele, mida ta oleks soovinud oma ütlustega tõendada, oleks tal tulnud anda oma ütlusi. Kohtukõne või apellatsioon ei asenda ülekuulamisel antud ütlusi. Mis puudutab süüdistatava väidet, et ta oli nii väsinud, et tema ainus soov oli minna magama, mistõttu jutt peksmisest on täielik absurd ja vale, siis tõdeb ringkonnakohus, et kannatanu sõnul toimus peksmine kell 21 õhtul; süüdistatava enda sõnul võisid nad jõuda hotelli kella 8 paiku ja pärast seda istus ta veidi teistega ja jõi õlut. Kui võtta aluseks need asjaolud, siis võiski süüdistatav kohe pärast kella 21-st peksmist magama minna ja see olekski olnud juba üsna vara. Ringkonnakohus tõdeb, et kannatanu ütluste usaldusväärsust selles episoodis kinnitab muuhulgas ka tema märkus peksu lõppemise kohta: „Kui ta lõpetas, siis ta naeratas ja ütles, et nüüd on tal palju kergem“ (I kd, tl 103) Ringkonnakohus ei pea tõenäoliseks ega loogiliseks, et kannatanu selle mõneti iseäraliku detaili välja mõtleks. 69. Ka 12.11.2017 (maakohtu otsuses on ekslikult märgitud 12.11.2019, kuid apellandid on õigesti aru saanud) Saksamaa Liitvabariigis ja 01.10.2017-30.11.2017 Poola Vabariigis toimunu osas on maakohus (otsuse lk 22-24) käsitlenud samu argumente, mida apellandid tõstatavad. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja lisab järgmist. Ringkonnakohus ei sedasta vastuolu kannatanu ja tunnistaja F ütluste vahel. Apellandi väitel seisneb vastuolu selles, et kannatanu sõnul nägi sinikat järgmisel päeval (Saksamaal) F, kes küsis selle kohta, tunnistaja F väidab aga, et väidetavalt nägi ta sinikat alles pärast ööbimist Poola hotellis. Ringkonnakohus ei sedasta vastuolu, kuna tegelikult ei ütle kannatanu, et F nägi sinikat vahetult järgmisel päeval pärast 12.11.2017. Kui lugeda (ja ka kuulata) kanatanu ütlusi (I kd, tl 104) on jälgitav, et prokurör küsis kannatanult 12.11.2017 sündmuse osas, mida ta sinikaga järgmisel päeval tegi ja kas see küsimusi tekitas. Kannatanu vastas: Ma meikisin tugevalt, päikseline oli, panin päikseprillid ette. Sinikat nägi ainult järgmisel päeval F“. Kõrvutades lausete sõnastust ja ka salvestuselt kostvaid pause, saab kannatanu vastust mõista nii, et F nägi sinikat järgmisel päeval pärast prokuröri küsimuses nimetatud järgmist päeva ehk siis ülejärgmisel päeval kuriteopäeva suhtes. Paar repliiki hiljem kirjeldaski kannatanu, et Poolas oli see varem tekkinud sinikas juba suurem, ümber silma ja ta üritas seda meikida. See, et sinikas oli suurem, selgitas ka, miks see oli (hoolimata meigist) märgatavam. See vastab kaitsja ja süüdistatava sellekohasele küsimusele, miks oli sinikas märgatav (süüdistatav räägib siin taas teadmata põhjusel vorbist). Kaitsja väidab, et on esitanud nii Saksamaal kui ka Poolas tehtud fotod, kus kannatanul puuduvad näol vigastused ja „jällegi kannatanu on üliheas tujus ega jäta julmalt läbipekstud naise muljet.“ Seda, et naeratamine ei tähenda head tuju, märkis kohus juba eespool. Antud juhtumi kontekstis jääb aga kohtule segaseks, millisest pildist jutt, kuna kaitsja pole viidanud toimikulehele ja fotosid on palju. Kohus tuvastab ühe vähegi asjassepuutuva kuupäevaga foto I kd tl 118, millel on käsikirjaline märge „Leipzigi ep“, kuid samas kuupäev 7.11.2017 – seega on see tehtud enne väidetavaid kuriteosündmusi ega saa seega kuidagi tõendada kannatanu väljanägemist pärast 12.11.2017. Süüdistatav on omalt poolt lisanud, et X ja tunnistaja G. ütlused 12. ja 22 13.11.2017 sündmuste kohta on ebaloogilised, nimetamata samas sellise järelduseni viivaid põhjuseid. Ringkonnakohus ei pea neid ebaloogilisteks. Süüdistatav on märkinud: „Ja fakt, et ma tarvitasin alkoholi suurtes kogustes vahetult enne reisi, on täiesti absurdne, kuna ma vastutan nende inimeste elu eest, keda ma sõidutan.“ See lause kõlab iseenesest vastutustundlikult, aga samas ei tähenda see, et kui miski on vastutustundetu, siis seda keegi ei teeks. Arvestades ülal relvade küsitava käitlemise kohta sedastatut pole ringkonnakohtul põhjust arvata, et süüdistatav on autode käitlemisel printsipiaalsem. Siiski tuleb märkida, et otsusest nähtuvalt ei ole kohus rääkinud „suurtes kogustes alkoholi tarvitamisest“, vaid lihtsalt alkoholi tarvitamisest – seda, et süüdistatav jõi reisil õhtul nt ühe õlle, on ta ka ise maininud. Süüdistatava tõdemust, et peale X ja Y ei näinud keegi teda kunagi joobeseisundis, ei saa kohus kinnitada ega ümber lükata, sest kõiki isikuid ei ole asjas üle kuulatud. Tuleb aga rõhutada, et joobeseisundi tuvastamine pole süüdistuse tõendatusse seisukohalt määrav, kuna süüdistus on vägivalla tarvitamises. 70. 16.02.2018 teo osas, kus on kannatanuks Y, on maakohus esitanud ammendavad põhistused (otsuse lk 24-25) ja ringkonnakohtul on siin vähe lisada. Kaitsja hinnangul esinevad kannatanute ütlustes vastuolud: kannatanu X väidab, et kui ta tuli vannituppa, siis Y oli põrandal ja Nikolai lõi teda, Y aga andis ütlusi, et kui ta oli põrandal, siis Nikolai üksnes üritas teda lüüa ja sedagi juba ajal, kui ema hakkas Nikolaid eemale tirima. Ringkonnakohus tutvus mõlema isiku ütlustega (I kd, tl 106 p X, tl 150p – Y) ega tuvasta sellist vastuolu – mõlema ütluste kohaselt nägi X tütre kisa peale kohale tormates süüdistatavat tütart pea suunas ühte korda löömas ja siis oli ema teda juba kaitsmas. Kumbki neist ei kinnita, et see nähtud löök Y tabas, samas on usutav, et ema kohalejooksmise põhjustas tütre karjumine, mis oli tingitud varasematest löökidest, mida tütar kinnitab, kuigi ema pealt ei näinud. Seega mingit vastuolu pole. Miks kannatanu koera pesi ja kuidas see haakub K-le saadetud sõnumiga, on maakohus ammendavalt selgitanud. Süüdistatava fantaasia, et kannatanu mõtles peksuloo välja sõbrannale koolist puudumise vabanduseks, on kaugeleulatuv oletus, mille kinnituseks pole tõendeid esitatud. Süüdistatava irooniline märkus „Samuti on välja jäetud asjaolu, mida ta üldse linnas tegi peavaluga, muhuga laubal ja ajupõrutusega“ jääb arusaamatuks. Kaitsja ja süüdistatav on kritiseerinud seda, kuidas ema jättis tütre sellisesse kohutavasse seisundisse ja läks näitusele „mõnusalt aega veetma“, mida tõendavat esitatud foto. Ringkonnakohus tõdeb, et see, et ema läks näitusele, ei kummuta veel asjaolu, et peksmist ei olnud – Y-l oli täisealiseks saamisest vaid mõni kuu puudu ja samuti tõdes ta kohtus (I kd, tl 150p), et ta ei rääkinud emale tookord, kui paha tal oli olla, sest üritas teda sellest säästa. Seega võis ema arvata, et tütre tervis ei nõua varasematesse plaanidesse muudatuste tegemist. 71. 01.04. - 31.05.2018 sündmuse osas (kannatanu X) on kohtu adekvaatsed põhjendused otsuse lk-del 25-26. Ringkonnakohus nõustub nendega, kuid peab selguse huvides esile tooma, et maakohtu otsusest saab järeldada, et KarS § 121 järgi sel päeval inkrimineeritust (ajavahemikus aprill-mai 2018.a, kohtueelse menetlusega täpselt tuvastamata ajal, pani hooga ja tugevalt relvaraua vastu C otsmikku, põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul) ja sel päeval KarS § 120 järgi inkrimineeritust saab kohtuotsusest nähtuvalt tõendatuks lugeda vaid järgmise tegevuse: Nikolai Kanõšev ähvardas vahemikus 01.04. – 31.05.2018.a Vasalemma alevikus, XXX asuvas eramus abikaasat C tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega, pannes hooga ja tugevalt relvaraua otsa vastu C otsmikku ja lubas ta tappa, põhjustades kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast ning põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul. Selle tegevuse on maakohus kvalifitseerinud õigesti KarS §

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi.

Rohkemat tegevust ei saanud maakohus nendes kuriteoepisoodides otsuses analüüsitud tõenditest tulenevalt ette heita.

1. Kaitsja on selles episoodis käsitlenud pikalt Q ütlusi ühe konkreetse
2. a aprilli lõpu päeva kohta, välistades seeläbi justkui süüdistatava võimaluse seda tegu toime panna. Maakohus on märkinud, et ta pole kindel, et jutt on samast päevast. Ka ringkonnakohus ei suuda apellatsioonist mõista, miks leiab kaitsja, et ainult see Q osutatud päev saab olla see päev, millal kuritegu pidi 23 väidetavalt toimuma. Ringkonnakohtu hinnangul ei välista Q ütlused kuidagi seda, et süüdistuses kirjeldatud sündmused toimusid mõnel teisel päeval süüdistuses nimetatud ajavahemikul. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsjaga ka selles, et süüdistatava kasutuses olnud relvaga (kaitsja nimetab püstolit Steyr N9A1) ei saanud kuidagi jätta ringikujulist jälge laubale, nagu kinnitas kannatanu. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Esiteks ei ole teada, et süüdistatav kasutas tol päeval kannatanu peal just nimetatud relva – süüdistataval oli mitmeid relvi, nagu on ülal osutatud. Toimikus olevatel andmetel tuvastati 2019.a jaanuaris tema kodust kolm erinevat püstolit, sh SteyrM-A-1 (pole välistatud, et kaitsja eksis apellatsioonis, pidades silmas hoopis seda; kohtule teadaolevalt ei ole olemas relva Steyr N9A1). Aga isegi kui see oleks olnud just Steyr, siis on apellant ise kinnitanud, et vintraud väljub väljaspoole seda raami mitu millimeetrit, st mööndes, et rauasuue ulatub esile ja võib seega jätta nahale tugevasti surutuna ka ringikujulise jälje. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et veebist on võimalik leida palju kontrollitavat teavet relvade väljanägemise kohta ja võttes arvesse kaitsja palvet kontrollida püstoli kuju KrMS § 60 lg 3 kohaselt avalikust allikast, ringkonnakohus seda tegigi. Kuna kaitsja pole ise nimetanud ühtki konkreetset allikat, kontrollis kohus mitmeid ja tuvastas, et püstoli Steyr M9A1 suudmeosa on hästi näha järgmistelt nö relvaarvustuste videosalvestustelt: https://www.youtube.com/watch?v=Tva9BSwu0jk ja https://www.youtube.com/watch?v=VVjwhWvgXhE . Videotelt nähtu kinnitab kaitsja väidet, et püstoli ringikujuline suudmeala on esileulatuv, see aga kinnitab kannatanu versiooni, et püstolisuudme surumisel nahale jääb ringikujuline jälg. Siiski tõdeb ringkonnakohus, et ümara ehk ringikujulise jälje võib jätta nahale ka selline ümar avaus, mille serv ise esile ei tungigi, kuna õõnsa relvaraua ümar serv pressib nahale oma jälje. Seetõttu jääb segaseks, miks kaitsja ei pea eluliselt usutavaks, et relvaga väidetav löömine otsmikusse jätab vintraua jälje ehk ringi. Kaitsja osutatud muid vastuolusid ringkonnakohus ei tuvasta – see, kas süüdistatav lõi relvaga otsmikusse või surus toru tugevalt vastu otsmikku, on tegelikult üks ja sama, kui liigutus on järsk. Valu ja jälje võib see tekitada ühtmoodi. Sellel, et kannatanu X nimetab episoodi „revolvri-intsidendiks“, kuigi süüdistava kasutuses polnud 2018.a aprillis revolvreid, ei ole määravat tähtsust – relvadega ise mitte tegelev inimene ei pruugi teadvustada selgelt vahet püstolitel ja revolvritel, need on tema jaoks sarnase välimuse ja funktsionaalsusega käsitulirelvad. Seda, et naine relvade vastu huvi ei näidanud, tõdes ka süüdistatav ise (II kd, tl 141 p). Süüdistatav pole oma väiteid relva kandmise ja oma kabuuri osas mingite tõenditega kinnitanud, mida oleks maakohtus uuritud või mis oleks jäänud maakohtus olulisel põhjusel esitamata. Ka ei ilmne apellatsioonist, milline tähendus neil aspektidel süüküsimuse seisukohalt on. Seetõttu ei käsitle kohus neid märkusi pikemalt.
3. 2018.a aprilli lõpu teo osas (kannatanu W) on maakohus esitanud ammendavad argumendid otsuse lk-del 27-
4. Kohus on õiendanud kaitsja pool osutatud väidetavad vastuolud tõendite vahel ja ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Kaitsja ja süüdistatava väide, et asjas vaadeldud fotodel (I kd, tl 67-69) on mitte löögijälg, vaid allergiline reaktsioon, jääb kohtule arusaamatuks. Ringkonnakohtule pole esitatud argumente, miks peaks kohus pidama fotodelt nähtuvat allergiaks. Samuti jäävad arusaamatuks süüdistatava järjekordsed mõtted vorbi teemal, sest uuritud tõendites pole vorbist juttu olnud ja sellest ei räägi ka kohus. Kaitsja on toonitanud KrMS § 66 lg 21 p-le 2 viidates, et A, O ja Z ei tajunud sisuliselt ühegi episoodi osas tõendamiseseme asjaolusid vahetult, samuti ei olnud teine isik (so. Y) tajutu mõju all, vaid rääkis väidetavast sündmustest kas päevi või lausa aastate hiljem. Otsusest nähtuvalt ei olegi maakohus kasutanud nimetatud tõendeid mingil lubamatul eesmärgil, vaid selle tõendamiseks, mis asjaoludel Y neile vennast tehtud pilti näitas. Sisuliselt annavadki nad sedasi ütlusi Y ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks, mitte tõendamiseseme asjaolude kohta, mis on lubatud KrMS § 66 lg-st 21 sõltumata (vt KrMS § 63 lg 2). Seda, miks kannatanu W ütlused on löömise osas usaldusväärsed, on maakohus selgitanud adekvaatselt juba otsuse lk-l
5. Ringkonnakohus nõustub, et W videoülekuulamine oli üksikasjalik ja põhjalik ega tekitanud kahtlust selles, et alaealisele anti parim võimalus rääkida survevabalt kõigest nii, nagu ta ise mäletas. Süüdistatava väide, et kõik esitatud küsimused olid 24 suunavad, on ilmselge vale, kuna ülekuulamisest nähtub hulganisti mittesuunavaid küsimusi (vt kasvõi läbivalt I kd, tl 90, aga ka mujal). Tuleb aga märkida, et KrMS § 2881 lg 2 p 4 annab võimaluse lastele suunavate küsimuste esitamiseks. See, et ema räägib löögi olevat tehtud lahtise käega ja poeg rusikaga, kinnitab omalt poolt, et W ei anna ema „õpetatud ütlusi“, vaid räägib oma mälupildi järgi, sellisena, nagu tal see on. See erinevus ei ole samas selline, mis võimaldaks kahelda selles, et löök üldse toimus. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et tõendatuks saab lugeda lahtise käega antud löögi, seda mh ka kõrvaldamata kahtluse põhimõttel, tõlgendades selle süüdistatava kasuks (st löök lahtise käega on vähem raske tegu kui löök rusikaga). Süüdistatava iroonilisele mõttekäigule: „jääb arusaamatuks, miks Y pildistab allergiat lapse näol, väites, et ta tegi seda tõendusmaterjali eesmärgil, aga ei pildista vorpi, mis väidetavalt oli, mis kadus siis fantastilisel moel ja ilmus seejärel tema ütluste põhjal uuesti“ ei ole võimalik vastata, kuna selle lause ülepaisutatud sarkasm ei võimalda mõista lause tegelikku mõtet, seda enam, et vorbi teket pole keegi kunagi ette heitnudki.
6. 01.09-30.11.2018 tegu (kannatanu Y) on maakohus käsitlenud ammendavalt otsuse lk-del
7. Siin episoodis ei ole apellantidel ka sisulisi vastuväiteid, ainus konkreetne etteheide on see, et Y ei suutnud isegi täpsustada, millal sündmus toimus. Nii see paraku on, aga see ei tee veel kuritegu tõendamatuks ega kannatanu ütlusi ebausaldusväärseks (pigem usaldusväärseks, sest ta ei ürita ka mingit kuupäeva välja mõelda). Kolmekuuline ajavahemik on tõesti üsna avar, samas tuleb tuginedes Riigikohtu praktikale möönda, et see, kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (RKKKo-d 3-1-1-51-00; 3-1-1146-05). Riigikohus on ka möönnud, et teatud olukordades võib kahtlus teo täpse toimepanemise aja osas tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest välistada isiku süüditunnistamise, kuid seda eeskätt juhul, kui on võimalus, et isik pani teo toime sedavõrd kauges minevikus, et tema süüditunnistamine oleks võimatu KarS §-s 81 sätestatud aegumisregulatsiooni tõttu (vt RKKKo-d nr 3-1-1-130-13, p 8; 3-1-1-55-14, p 169). Praeguses asjas ei ole küsimus aegumisest päevakorral. Laiem ajavahemik on põhjendatud ka sellega, et kannatanu andis ütlusi juhtunu kohta hiljem, st siis, kui kriminaalmenetluses tõusetus vastav vajadus. Kaitsja pole samas öelnud, et just selliselt määratletud teo aja täpsus takistas süüdistuse mõistmist ja kaitse teostamist.
8. 29.08.2018 teo osas (kannatanu Y) on maakohtu põhistused taas ammendavad (otsuse lk 29). Ringkonnakohus nõustub juba maakohtu esitatud põhjendustel, et vastuolud kannatanute X ja Y ütlustest pole sellised, et panna kahtlema sündmuse toimumises. Seda, miks kannatanute ütlused on usaldusväärsed süüdistatava tarvitatud vägivalla osas, on ringkonnakohus juba ülal põhjendanud ja seda on põhjendanud ka maakohus. Süüdistatava arutluskäik vorpide teemal on taas arusaamatu, sest vorpide tekitamist ei ole talle ette heidetud. Kohus ei tuvasta vastuolu Y ja Z ütlustes ka siis, kui asendada süüdistatava lauses sõna „vorp“ sõnaga „hematoom“. Süüdistatava enesekindlus teadmise osas, millist vorpi näos on võimatu meigiga varjata, tekitab küsimusi – see paistab viitavat sellele, et ta on enda hinnangul väga hästi kursis sellega, milliseid naistele tekitatud kehavigastusi on ja milliseid ei ole võimalik varjata. Sellist asjaolu saab kõige tõenäolisemalt teada kas meedik, kosmeetik või mees, kes põhjustab naistele sageli kehavigastusi. Süüdistatav ei ole teadaolevalt meedik ega kosmeetik.
9. 2018 oktoobri lõpu-novembri alguses toime pandud teo osas (kannatanu X) on maakohus esitanud ammendavad põhistused otsuse lk-l
10. Siin on ainus apellantide etteheide see, et miks ei öelnud kannatanu perearstile, millest peavalud tingitud on, kuigi ta pöördus 07.08.2018 ehk peaaegu kolm kuud enne kõnealust episoodi erakorralise meditsiini osakonda, väites, et sai abikaasalt peksa. Kui kannatanul esinenuks peavalud löömisest, siis oleks ta sellest arstile ka teatanud kasvõi ajupõrutuse diagnoosimiseks, leiab kaitsja. Kannatanu seda ei teinud ja viide häbile ei ole tõsiseltvõetav, leiavad apellandid. Ringkonnakohus nendega ei nõustu ja viitab siin ülal p-s 59 esitatud põhjendustele. See, et kannatanu raskemate vigastuste korral ütles arstile, et need 25 põhjustas abikaasa peks, ei tähenda, et vähemate tervisehäirete puhul ei võinud ta oma valu põhjust varjata. 07.08.2018 tervisekaardilt nähtuvalt olid tal tol korral tõesti mitmekesised vigastused, mida oleks olnud keerukas valega põhjendada.
11. 19.01.2019 teo (kannatanu X) osas on maakohus esitanud ammendavad põhjendused otsuse lehekülgedel 30-31, kõrvaldades mh jälgitavalt kaitsja väidetud vastuolud (st sinikad käel/õlal või näos). Ringkonnakohus nõustub, et sinikat õlal saab nimetada ka sinikaks käel samal alusel, nagu käeks saab nimetada näiteks ka sõrmi. Ringkonnakohus lisab vaid järgmist. Kaitsja paistab nimetavat kõiki kohtu järeldusi, millega ta ei nõustu, oletusteks. Seda tehes kaitsja eksib. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu mõttekäigud jälgitavad ja loogilised, st need ei ole oletused. Ringkonnakohus ei tuvasta kannatanute X ja Y ütluste vahel vastuolusid, mida maakohus poleks lahendanud. Maakohtu järeldus, et kõne ema ja tütre vahel võis toimuda ka suhtlusprogrammi (nt Viber, WhatsApp, Messenger) kaudu, pole sugugi meelevaldne. Pigem on meelevaldne ja põhistamata apellantide veendumus, et ema ja tütar said suhelda vaid tavalise telefonivestluse teel. Kriminaaltoimikus on ekraanikuvad mõlema kannatanu telefonidest ja neilt nähtub, et nad on mitme erineva suhtlusprogrammi kasutajad, mis võimaldavad ka telefonikõnede pidamist. Kannatanu X nutitelefoni ekraanilt (I kd, tl 63) nähtub, et tal olid 03.11.2020 seisuga kasutuses vähemalt Skype, WhatsApp, Telegram ja Messenger, kannatanu Y-l aga (16.10.2020 seisuga, I kd, tl 118) vähemalt Messenger ja WhatsApp. Kaitsja väide, et ei ole eluliselt usutav, et kannatanu ei mäleta isegi seda, kas ta istus mantliga, kuid mäletab tegelikult „täpselt“ löökide arvu, on eksitav. Kannatanu ei ütle, et neid oli täpselt seitse, vaid et neid oli umbes seitse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellise suurusjärgu määratlemises midagi veidrat või ebausaldusväärsusele viitavat. Kui inimene räägib õhtust, kui teda peksti, on oluliselt tõenäolisem, et meelde jääb peksmise intensiivsus ja ulatus, kui see, mis sul sel hetkel seljas oli. Mis puudutab süüdistatava argumenti, et maakohus ei võtnud üldse arvesse kannatanu X ütluste absurdsust, näiteks asjaolu, et tee kesklinnast Vasalemmasse „lihtsalt ei saa olla sirge“ ja nõuab pimedas talvel palju keskendumist ja tähelepanu isegi kogenud juhilt, siis on maakohus otsuse lk-l 21 käsitlenud eraldi kannatanu ütluste usaldusväärsust sõidu ja peksu üheaegsuse võimalikkuse aspektist. See on asjakohane ja jälgitav mõttekäik. Ringkonnakohtul pole põhjust pidada kannatanu ütlusi absurdseks ja seda pole põhjendanud adekvaatselt ka süüdistatav. Jääb arusaamatuks, mida täpsemalt tahab süüdistatava öelda väitega: „tee kesklinnast Vasalemmasse lihtsalt ei saa olla sirge.“ Süüdistatava apellatsioonist ei nähtu, kuidas on välistatud sirged lõigud teel. Vaadates teekorda Tallinna Kesklinnast Vasalemmasse nt kõgile kättesaadava GoogleMaps vahendusel, ilmneb, tegu pole sugugi keeruga teelõiguga vaid pigem sirgjoonelise teega. Süüdistatava väide: “Tegelikkuses toimus X piiramatu alkoholi kuritarvitamine ja ohjeldamatu käitumine, mida süüdistatav lihtsalt ei tahtnud jälgida ja lahkus ürituselt autosse ning paljud nägid seda“ jätab selgusetuks, kuidas see peaks süüdistust kummutama või mis vahekord on sel süüdistuse etteheitega, arvestades, et süüdistatav ei eita kannatanuga koos Vasalemma sõitmist (II kd, tl 132p).
12. 14.02.2019 teo osas (kannatanu X) on maakohus esitanud põhistused otsuse lk-del 31-32 ja ringkonnakohus nõustub nendega. Ringkonnakohus nõustub sealhulgas täielikult maakohtu põhistustega W tehtud kõnesse puutuvalt. Süüdistatava väide, et W-l oli tollal nuputelefon, on tõendamata, samuti on tõendamata ja paljasõnaline tema etteheide, et W õpetati just nii rääkima – tema videoülekuulamisest ei nähtu mingit mõjutamist (I kd, tl 78-94), vastupidi, menetleja on talle algul püüdlikult ja lapsesõbralikult õigusi-kohustusi selgitanud. Mis puudub kaitsja väidet, et kannatanute Y ja X ütlustes on vastuolud „vägagi põhimõttelistes küsimustes“, siis ringkonnakohus sellega ei nõustu. Vastuolu seinevat selles, kas W oli elutoas või ei olnud. Jääb arusaamatuks, mis on selles põhimõttelist – on ilmselge, et kui inimest pekstakse, siis või tal jääda mitte nii täpselt meelde see, mis järjekorras ja kus tubades liikusid sellal teised, peksuga mitte seotud inimesed. Seejuures ei ole kannatanute X ja Y ütlusi kõrvutades välistatud, et neis polegi vastuolu, sest kannatanu X ütleb, et peksmise ajal W „ jooksis välja ja hakkas karjuma, mis toimub, Y viis ta 26 tagasi tuppa.“ Sellest saab järeldada, et W jooksis oma toast välja; pole välistatud, et õde oli väljajooksmise hetkel juba seal. Mis puudutab kaitsja märkust, et R ütlused pole KrMS § 66 lg 21 kohaselt tõendiks, sest väidetavast sündmusest rääkis talle kannatanu X alles nädal hiljem, siis märgib ringkonnakohus, et maakohus on kasutanud R ütlusi selle tõendamiseks, et ta nägi X-l vigastusi – see on ilmselgelt asjaolu, mille kohta tunnistaja saab ütlusi anda, kuna ta koges (tajust silmadega) seda vahetult. Teiseks on tema ütlused kasutatavad X ütluste usaldusväärsuse hindamisel – need kinnitavad seda, et kannatanu räägib tõtt, sest ta on olnud järjekindel, rääkides kohtule sama, mida tookord tunnistajale. Süüdistatava argument, et Y kirjutas sõbrannadele suhtlusportaalis peksusündmusest selleks, et tähelepanu saada ja koolist puudumist õigustada, on põhjendamata oletus.
13. 09.04.2019 sündmuse osas (kannatanud X ja Y) on maakohus esitanud põhjendused otsuse lkdel 32-43 ja ringkonnakohus nõustub nendega. Apellantide väide, et keldris polnud kuriteo toimepanemiseks ruumi, on paljasõnaline ja põhistamata. Süüdistatav andis selle juhtumi kohta kohtus ütlusi väga napisõnaliselt (II kd, tl 129p), kuid ei rääkinud neist asjaoludest, millele kaitsja ja süüdistatav nüüd viitavad. Nii ei saa ka ringkonnakohus neile tugineda, sest tegu on menetlusvälist päritolu uute faktiväidetega (apellatsioonis pole vähemalt viidatud, millistele tõenditele ringkonnakohus siin tuginema peaks). Mis puudutab Y sinist silma, siis on ringkonnakohtu hinnangul nii pika rea perevägivallaintsidentide puhul loogiliselt mõistetav, et kõik vigastused ei pruugi mälus kõigi juhtumitega seoses korrektselt meenuda ja võivad minna segi. Oluline on, et mõlemad kannatanud mäletavad, et Y-l oli löömise tagajärjel peavalu. Ringkonnakohus ei sedastad vastuolu selle vahel, et viis päeva pärast kuriteosündmust osalesid kannatanud koertenäitusel. Pole midagi ebaloogilist ega -loomulikku selles, et pärast ebameeldivaid ja alandavaid sündmusi kipuvad inimesed enda säästmiseks ja taastamiseks tegema midagi, mis laseb neil endid hästi ja uhkena tunda, seda enam, et tegemist oli raha sisse toova tegevusega. Muud apellantide argumendid pole nii selged, et nendest tuletada mingeid järeldusi, mis võimaldaks kummutada maakohtu mõttekäigu õigsust.
14. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellandid ei esitanud ühtegi sellist konkreetset väidet, mis võimaldaks seada kahtluse alla maakohtu järeldused süütegude tõendatusse osas. Kuigi apellandid pole otseselt vaidlustanud ühestki aspektist seda, et tõendatud teod olid kooseisupärased, märgib ringkonnakohus sellegipoolest, et maakohus on teod õigesti kvalifitseerinud KarS §

§ 121lg 2 p 2, 3 järgi. III. Karistus 81. Kaitsja on heitnud ette, et kuigi kohus tunnistas N. Kanõšev Kar

S § 120 lg 1 järgi süüdi ja karistas 1-aastase vangistusega, so. sanktsiooni maksimummääras, ei ole kohus toonud välja ühtegi sellist eriliselt olulist asjaolu, mis tingiksid karistuse määramise maksimummääras. Ühtlasi ei pea ta süüdistatava karistamist KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi 3 aasta pikkuse vangistusega samuti põhjendatud, sest karistust raskendavad asjaolud ei ole sellise kaaluga, et määrata varem karistamata isikule keskmisest määrast oluliselt raskem karistus.

1. Mis puudutab KarS § 121 alusel mõistetud karistust, siis leiab ringkonnakohus, et maakohus on ammendavalt, seaduslikult ja jälgitavalt põhjendanud selle karistuse kujunemist (otsuse lk 3435). Kaitsja argumendid selle vaidlustamiseks on nii pealiskaudsed, et neid ei saa pidada sisuliseks. Sisuliselt keskmääras (vaid mõned kuud 5-aastase ülemmääraga karistuse keskmäärast pikem) mõistetud karistus on antud juhul kõigiti kohane ja seda maakohtu otsuses nimetatud põhjustel, mida kaitsja pole sisuliselt ümber lükata üritanudki. Süüdistatav võib olla küll varem karistamata (mida on kohaselt arvesse võetud katseaja määramisel), kuid antud asjas on talle siiski inkrimineeritud enam kui kümme kuritegu mitme aasta jooksul, mistap 3-aastane vangistus ei ole ülemäärane. Apellatsioonid ei anna põhjust selle karistuse õigsuses kahelda. 27
2. Küll aga tuleb ringkonnakohtul tühistada KarS § 120 järgi mõistetud karistus, olgugi et mitte tulenevalt kaitsja argumentidest. Siiski ei saa öelda, et ringkonnakohus väljuks siin otseselt apellatsiooni piirest, kuna kaitsja on siiski KarS § 120 järgi mõistetud aastase vangistuse vaidlustanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on siin eksinud materiaalõiguse viisil, mida apellandid pole nimetanud. Maakohus on Nikolai Kanõševi KarS §

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ebaõigesti reaalkogumina Kar

S § 64 lg 1 alusel. Nimelt sedastas ringkonnakohus ülal (p 71; sama on tegelikult jälgitav ka maakohtu otsusest), et ajavahemikul aprill-mai 2018 toimepandud ähvardamise ja perevägivallateo puhul esineb teoühtsus. Maakohus mõistis Nikolai Kanõševi sisuliselt süüdi selles, et ta pani hooga ja tugevalt relvaraua otsa vastu X otsmikku ja lubas ta tappa, põhjustades kannatanule reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast ning põhjustades füüsilist valu ja tervisekahjustuse: verevalumi otsmikul. Selle tegevuse on maakohus kvalifitseerinud õigesti KarS §

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, nimetamata seda küll ideaalkogumiks, kuid põhistades oma otsust selliselt, et mingit muud järeldust ei ole võimalik teha. Ähvardamise ning valu ja tervisekahjustuse põhjustamise näol oli sedapuhku tegu ühe teoga teoühtsuse mõttes, kuna kaks olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja on ajalis-ruumilise läheduse tõttu üksteisega niiseotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Koosseisu realiseerimisele suunatud osateod – relva surumine laubale, kaasnev ähvardus ja tervisekahjustuse ja valu tekitamine - kujutasid endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku elukäsitluse järgi ühtset käitumist (Vt RKKKo-d 3-1-1-15-08 ja 3-1-1-7-11).

1. Riigikohus on toonitanud, et kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri kuriteokoosseisule, on tegemist kuritegude ideaalkogumiga. Sellisel juhul mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse (KarS § 63 lg 1). Riigikohus on ka märkinud, et kui ringkonnakohus tuvastab erinevalt maakohtust kuritegude ideaalkogumi, tuleb esmalt tühistada maakohtu poolt KarS § 64 järgi mõistetud liitkaristus ja eri süüteokoosseisude järgi mõistetud üksikkaristused ning seejärel tuleb kõikide kogumit moodustavate tegude eest mõista KarS § 63 lg 1 alusel üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui kriminaalasja menetletakse kaitsja apellatsiooni alusel, on ringkonnakohtu volitused karistuse mõistmisel KarS § 63 lg 1 järgi menetluslikult piiratud maakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega. Seadus ega kohtupraktika ei anna põhjust kaaluda erandi tegemist sellisest karistuse mõistmise metoodikast ka sellises olukorras nagu praegu, kus ideaalkogum pole täielik, vaid üksnes ühe KarS § 121 teo osas paljudest. Jättes praeguses asjas aga KarS § 63 lg 1 kohaldamata, tähendaks seda, et kohus kohaldaks süüdistatavale ebasoodsamat regulatsiooni, mistõttu ringkonnakohus toimib praegusel juhul eelmainitud antud juhise kohaselt, mis tuleneb Riigikohtu praktikast.
2. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada Nikolai Kanõševile KarS §

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud karistuste ning samuti Kar

S § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas. KarS § 63 lg 1 alusel tuleb talle mõista KarS §

§ 121lg 2 p-de 2 ja 3 järgi üks karistus. Praegusel juhul on karistuse ülempiiriks Harju Maakohtu poolt Kar

S § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõistetud 3-aastane vangistus, mille ringkonnakohus luges ülal juba ka igati õigustatud karisuseks. Sellest madalamale ei ole põhjust minna. Muus osas, sh KarS § 73 kohaldamise osas, jääb maakohtu kohtuotsus muutmata. IV. Tsiviilhagid 86. Kaitsja on vaidlustanud ka tsiviilhagides nimetatud nõuete rahuldamise, kuid ei ole esitanud sisulisi argumente, mis võimaldaks maakohtu otsuse muutmist kaaluda. Pelk Riigikohtu lahendite tsiteerimine ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kaitsja viitab kannatanu X hagi osalisele aegumisele, aga maakohus ongi juba seda otsuse tegemisel arvestanud (lk 35 allosa) ja nii sellel kui ka mitmel muul põhjusel vähendanud kannatanu rahuldamisväärset nõuet algselt 50 000 eurolt 28 1500 euroni. Kaitsja pole märkinud, et lisaks juba maakohtu märgitule oleks aegunud veel mingi konkreetne osa hagi nõudest. Kaitsja on leidnud, et väljamõistetud kahjuhüvitised 1500 eurot (X) ja 2500 eurot (Y) ei ole kooskõla