← Eesti

1-22-140/3

Obsah (7)§ 385§ 199§ 61§ 7§ 30§ 200§ 208

1-22-140 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 19. jaanuar 2022, Tallinn Kriminaalasja number 1-22-140 (21231502117) Kohtunik Julia Katškovskaja Vaidlustatud lahend Ri

§ 385p 11).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Kriminaalasjas nr 21231502117 alustati
  2. septembril 2021 X kuriteokaebuse alusel kriminaalmenetlust karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 1 tunnustel selles, et
  3. septembril 2021 aadressil XXX maja trepikojas tekitas korteriühistu (KÜ) esimees Y Xle tervisekahjustuse.
  4. X kuulati
  5. septembril 2021 kannatanuna üle. Kokkuvõtlikult andis ta ütlusi, et tal tekkis KÜ esimehega sõnaline tüli, ta tahtis oma korteri ust kinni panna, kuid Y pani jala ukse vahele, seejärel peksis Y teda rusikate, käte ja põlvedega, kokku oli 10-15 lööki, lisaks lõi X korteris teda jalaga munanditesse, tõukas põrandale pikali, surus esikus olnud pulga vastu X kaela nii, et tal oli raske hingata. X esitas epikriisi nr E223140, mille kohaselt tuvastati tal kaelal ja rindkerel pindmised hematoomid, valulik sissehingamine.
  6. septembril 2021 tuvastas arst X-l varakul õlavarrel verevalumi suurusega 15x19 cm, marrastuse, diagnoosis õla- ja õlavarrekontusiooni.
  7. Kriminaalmenetluses esitati
  8. septembril 2021 Y-le kahtlustus KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Y ei tunnistanud kuriteo toimepanemist ja andis ütlusi, et ta pani küll jala X korteri ukse vahele, kuid seejärel asus X teda füüsiliselt ründama. Muu hulgas kirjeldas Y oma ütlustes, kuidas ta tõrjus X rünnakut, tõukas X nii, et ta kukkus. Y asus sündmust filmima. Y ütluste kohaselt, kui X nägi filmimist, siis ta lõpetas ründe ja pani ukse kinni. Y ütluste kohaselt ei ole tema X löönud, tegu on skandaalse isikuga, kes sõdib pidevalt korteriühistu ja teiste majaelanikega.
  9. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur lõpetas
  10. septembril 2021 kriminaalmenetluse

§ 199

lg 1 p 1, § 200 kohaselt kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu, millele Põhja Ringkonnaprokuratuur andis loa

  1. oktoobril
  2. Uurimisasutus koostas kaebaja taotlusel põhistused
  3. oktoobril 2021, mis on kokkuvõtlikult järgmised. Kaebaja ütles ebatsensuurseid väljendeid Y suunal. Ta pidi pidama võimalikuks, et selline käitumine viib 1

(4)1-22-140 füüsiliste kokkupuudeteni. Enda vabatahtliku ja teadliku tegevusega seadis kaebaja end ise ohtu ja pidi möönma, et konflikti lahendamine võib viia füüsilise konfliktini. Asjassepuutuv on teoprovokatsiooni instituut, kus isik kutsub enda vastu suunatud ründe esile meelega ja eesmärgipäraselt (tahtlik provokatsioon) või põhjustab enda vastu suunatud ründe lihtsalt õigusvastase ja/või sotsiaaleetiliselt hukkamõistetava käitumisega (süüline provokatsioon). Riigikohus on rõhutanud tarvidust anda vajadusel hinnang ka kannatanu rollile sündmustikus (Riigikohtu otsus 3-1-1-86-04, p 10).
  1. X vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise
  2. novembril 2021 Riigiprokuratuuris. RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUS
  3. Riigiprokuratuur jättis
  4. detsembri 2021 määrusega kaebuse rahuldamata. Riigiprokuratuur nõustus uurimisasutuse põhjendustega kriminaalmenetluse lõpetamisel, et kriminaalmenetluse jätkamiseks puudub alus. Kaebuses ei ole esitatud uusi asjaolusid, mis tingiksid menetlusotsustuse tühistamise. Kogu kaebuse argumentatsioon tugineb Y ütluste kommenteerimisel. Kaebusest ei nähtu väiteid, mida saaks tagantjärele kontrollida. Näiteks ei ole võimalik enam tuvastada, kas konflikti käigus tekkisid Y-l vigastused või mitte. Kahtlustatava väiteid ei saa ümber lükata. On vaieldamatult tuvastatud, et X ja Y vahel toimus verbaalne ja füüsiline konflikt. Järgnevate sündmuste osas on X ja Y andnud vastuolulisi ütlusi. X ütluste kohaselt tegeles tema ründe talumise ja tõrjumisega. Y andis ütlusi, et X alustas verbaalset konflikti, misjärel jätkas ta Y ründamist. Kannatanu väidetava löömise osas on otsesteks tõenditeks ainult kummagi osapoole ütlused. Konflikti kujunemise ja käigu osas kokkulangevused puuduvad. Seetõttu on tegu sõna-sõna vastu olukorraga. Kogutud tõendid toetavad mõlema versiooni juhtunust. Tõendid ei võimalda ümberlükkamatult väita, kes algatas konflikti, kes lõi esimesena või tõukas, kes oli ründaja ja kes kannatanu. Täiendavate menetlustoimingutega ei ole võimalik tuvastada konflikti tegelikke asjaolusid. Kriminaalmenetluses puuduvad tunnistajad ja muud tõendid konfilti asjaolude kohta. Riigiprokuratuur viitas, et

§ 61

kohaselt tuleb tõendeid hinnata kogumis, samuti tuleb lähtuda süütuse presumptsioonist ja tõlgendada kõrvaldamata kahtlused kahtlustatava süüdiolekus

§ 7lg 3 alusel tema kasuks.

See tähendab, et esitatud kahtlustus ei saanud piisavalt kinnitust, et esitada Y-le süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi. KAEBUS RIIGIPROKURATUURI MÄÄRUSELE

  1. Riigiprokuratuuri
  2. detsembri 2021 määrusele esitas kaebuse X valitud esindaja vandeadvokaat Nigul Saar, kes taotleb määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. Uurimisasutuse järeldus, et kahtlustatava teos puudub õigusvastasus, on vastuolus seal märgitud tõsikindlalt tõendatuks peetud asjaoludega. Kaebaja pole rahul, et uurimisasutus märkis põhjendustes, et X ja Y viibisid korteri juures vabatahtlikult. X viibis oma kodus. Y sai soovitud dokumendile allkirja ja pidi lahkuma X korteri ukse tagant. Kaebaja kahtleb, kas uurimisasutuse argument X kaudse tahtluse kohta, et tema käitumine võib viia füüsiliste kokkupuudeteni, on asjakohane. Samuti kahtleb kaebaja, kas kahtlustuse sisuks olev tegu võis olla lubatav väidetava verbaalse solvangu põhjusel. Kaebaja selgitab, et Riigiprokuratuuri määruses võeti üle uurimisasutuse koostatud põhistused. Kaebaja hinnangul esinevad uurimisasutuse ja prokuratuuri tuvastatud asjaolude ning neist tehtud järelduste vahel ebakõlad. Kahtlustatava ütluste kohaselt takistas ta X-l korteri ukse sulgemist, pannes jala sinna vahele. Oluline on, et kannatanu löömine toimus tema korteris sees. Kaebaja arusaamise kohaselt puudus konflikt ja ebavajalik dialoog. Kaebaja ei nõustu uurimisasutusega, et konflikti alustajaks võis olla X. Järgnevalt selgitab kaebaja, kuidas tulnuks Y-l korteriühistu esimehena käituda. Kaebaja selgitab, et menetleja on kannatanu vastu rünnet jaatanud, ent välistanud selle õigusvastasuse teoprovokatsiooni tõttu. Kaebaja hinnangul on niisugune menetleja järeldus vastuolus moraalinormide ja karistusõigusega. Kaebaja leiab, et menetleja ei arvestanud, et X ja Y 2

(4)1-22-140 vaheline konflikt tulnuks lahendada KÜ üldkoosoleku otsusega või tsiviilkohtumenetluse korras. Kahtlustus esitati ainult isikuvastases kuriteos, mitte omavolilises sissetungis, kuigi kahtlustatav oli enne füüsilist rünnet pannud toime omavolilise sissetungi. Kahtlustatava väide tema solvamisest on tõendamata. Teoprovokatsioon ja viidatud Riigikohtu praktika ei ole asjassepuutuv. Isegi, kui X oli liigselt kriitiline, siis see ei õigusta tema poolt vägivalla kasutamist. X-le ei saa heita ette seda, et ta üritas kahtlustatavat oma kodust välja tõrjuda. Kahtlustatava tegevus omavolilises sissetungimises andis X-le aluse tegutseda hädakaitseseisundis. Menetluse jätkamisel on võimalik ja vajalik viia läbi kannatanu ja kahtlustatava vastastamine ning ütluste seostamine olustikuga. Menetluse lõpetamine on ennatlik ja läbiviidud kriminaalmenetlus ebaefektiivne. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  1. Ringkonnakohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
  2. Kaebuses ei nõustu X esindaja menetlejaga, et praegusel juhul on asjassepuutuv teoprovokatsioon, mille võis X esile kutsuda. Kuigi uurimisasutus tugines oma määruse juurde lisatud motiivides tõesti võimalikule teoprovokatsioonile, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul küsimus teoprovokatsioonist arutataval juhul määrav. Teoprovokatsioon puudutab üksnes füüsiliseks kasvanud konflikti algust ehk küsimust, kas X oma käitumisega kutsus esile väidetava Y poolt tehtud füüsilise ründe. Menetluse lõpetamiseni viinud kõrvaldamata kahtlused esinevad aga füüsilise konflikti kulgemise asjaolude osas. Olulisem on, et vaidlustatud määruses selgitas Riigiprokuratuuri abiprokurör, et vaatamata kriminaalmenetluses kogutud tõenditele, on füüsilise konflikti kulgemise kohta ainsateks tõenditeks üksnes X ja Y ütlused, millede puhul puuduvad füüsilise konflikti käigu osas kattuvused. Teisisõnu leidis menetleja, et kogutud tõendite pinnalt on üheaegselt võimalik nii X kui ka Y versioon füüsilise konflikti kulgemise käigu kohta. X versiooni kohaselt ründas teda Y. Y kaitseversiooni kohaselt oli see hoopiski vastupidi. Kahtlustatavana ülekuulamisel eitas Y X peksmist või löömist. Lühidalt öeldes nähtub Y ütlustest üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas X üritas Y erinevate esemetega lüüa, mis mõnel juhul ka õnnestus, Y tegeles üksnes ründe tõrjumisega, mille käigus ta tõukas X endast korduvalt eemale. Kaebuses pole juhitud tähelepanu, et füüsilise konflikti käigu osas esineks muid tõendeid. Kaebuses on tuginetud sündmuste kirjeldamisel aga üksnes X versioonile toimunust. Nii selgitab kaebaja, et Y pani esmalt toime omavolilise sissetungimise X korterisse, misjärel korteris sees X kehalise väärkohtlemise. Nii kannatanu kui kahtlustatava ütlustes on kattuvus vaid selles, et Y pani jala X korteri ukse vahele, soovides temaga olukord selgeks rääkida. Kahtlustatava kaitseversiooni kohaselt hakkas X selle peale Y ukse juurest minema tõukama, Y tõukas omakorda X, kes astus kolm sammu tagasi korteri esikusse, võttis sealt metalltoru ja alustas Y kirjelduse kohaselt füüsilist rünnet. Y ütlustest ei nähtu, et tema oleks korterisse läinud. Samas on kahtlustatava ütluste alusel ka piisavalt võimalik, et konflikti, rüselemise käigus, kui uks oli lahti, liiguti koos ka üle uksepaku. Nii ei ole kaebuse viide võimalikule omavolilisele sissetungimisele kriminaalasja materjalide pinnalt niisugune, mille täiendavaks kontrollimiseks oleks vaja menetlust jätkata. Sel eesmärgil kaebaja kriminaalmenetluse jätkamist ka ei taotle.
  3. Kaebuse sisu on kokku võetav sellega, et kaebaja ei nõustu menetleja hinnanguga tõenditele. Riigiprokuratuur jõudis vaidlustatud määruses järeldusele, et kogutud tõendid on ebapiisavad Y-le süüdistuse esitamiseks KarS § 121 lg 1 tunnustel. Kaebuses on X esindaja esitanud enda nägemuse sellest, kuidas tõendeid õigesti hinnata. Selle analüüsi pinnalt jõuab kaebaja järeldusele, et Y pani X suhtes toime omavolilise sissetungi ja kehalise väärkohtlemise. Ringkonnakohtunik selgitab, et kohtul puudub seaduslik alus kirjutada prokuratuurile ette, kuidas too peab hindama tõendeid.

§ 30

lg 1 kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse ning esindab riiklikku süüdistust kohtus. Viidatud menetlusnormist tuleneb, et prokuratuur kohtueelse menetluse juhina otsustab, kas tõendid on piisavad süüdistuse esitamiseks ja kohtusse saatmiseks.

§ 200võimaldab uurimisasutusel ja prokuratuuril kriminaalmenetlus lõpetada, kui nad jõuavad kohtueelses menetluses kogutud 3

(4)1-22-140 tõendite pinnalt järeldusele, et süüdistuse esitamiseks on tõendid ebapiisavad.

§ 208

lg 6 võimaldab ringkonnakohtul tühistada prokuratuuri kohtueelses menetluses tehtud otsustus kriminaalmenetlus lõpetada. Seda sätet tuleb aga lugeda koosmõjus

§ 208

lg-s 8 sätestatuga, mille kohaselt on ringkonnakohtul võimalik esitada prokuratuurile kohustuslikke seisukohti üksnes õigusnormi tõlgendamise ja kohaldamise osas. Kui jätta kõrvale kaebuse väited teoprovokatsiooni kohta, mis nagu ringkonnakohtunik eelpool selgitas, ei ole arutataval juhul määrava tähtsusega, siis ei ole kaebuse pinnalt vaidlust mõne õigusnormi sisu mõistmise osas. Vaidlus tõenditele antavatest hinnangutest, seejuures kahtlustatava ütluste usutavusest, ei ole küsimus õigusnormi tõlgendamisest. Kaebuses heidab kaebaja ette, et üks või teine kahtlustatava väide ei ole tõendatud. Kaebuse seesugune arutluskäik on vastuolus

§ 7

lg-s 2 sätestatud kriminaalmenetluse aluspõhimõttega, mille kohaselt ei ole keegi kohustatud kriminaalmenetluses tõendama oma süütust. Menetleja kohaldas

§ 7

lg-t 3, kuna kriminaalasjas kogutud tõendid lubavad pidada võimalikuks ka kahtlustatava kaitseversiooni. Sellisena on menetleja mõistnud

§ 7lg 3 sisu õigesti.

Ringkonnakohtute praktikas on võimalikuks peetud süüdistuskohustusmenetluses prokuratuuri kriminaalmenetluse lõpetamise otsustuse tühistamist olukorras, kus on jäetud tegemata mõni elementaarne menetlustoiming (vt nt TlnRngm 1-21-1966, p 9; TartRngm 1-18-8029, p 6; TrtRngm 1-14-10883, p 8). Kaebaja taotleb kriminaalmenetluse jätkamist, et teostada järgmised menetlustoimingud: X ja Y vastastamine ja ütluste seostamine olustikuga. Ringkonnakohus märgib, et kaebuse pinnalt jääb selgusetuks, mis väärtuslikku tõendusteavet annavad taotletavad menetlustoimingud füüsilise konflikti kulgemise käigu asjaolude kohta. Menetluses on mõlemad osapooled andnud füüsilise konflikti käigu kohta oma ütlused, kummagi kirjeldus toimunust on üksikasjalik. Pole mingit alust arvata, et vastastamine annaks mingit uut tõendusteavet, kuna see tähendaks, et üks või teine pool peaks oma versioonist täielikult loobuma. Midagi sellist ei ole põhjust arvata. Ütluste seostamine olustikuga ei kujuta endast samuti niisugust elementaarset menetlustoimingut, mis võimaldaks anda asjas tõendamiseseme seisukohalt väärtuslikku teavet ehk tuvastada tagantjärgi füüsilise konflikti käiku. Nii on selge, et tegu ei ole asjas elementaatsete menetlustoimingute ja kriminaalmenetluse jätkamine nende läbiviimiseks on perspektiivitu. Ringkonnakohus selgitab, et niisuguses olukorras, kus otsesteks tõenditeks on üksnes kahe sündmuses osaleja ütlused, mis asjaoludes ei kattu, on tegemist sõna-sõna vastu olukorraga. Sellises tõenduslikus sitatsioonis on prokuratuuril süüdistuse esitamiseks piisavate tõendite kogumisel kõrgendatud kohustus. Kujunenud olukorras, kus läbi on viidud võimalikud ja vajalikud menetlustoimingud, ent kaitseversiooni ei ole võimalik tõsikindlalt kummutada, kohaldas menetleja õigesti ja asjakohaselt

§ 7

lg-t 3 ning lõpetas kriminaalmenetluse

§ 199lg 1 p 1, § 200 alusel kuriteo tõendamatuse tõttu.

10. Eeltoodu alusel ning juhindudes

§ 208lg-st 1 jätab ringkonnakohus kaebuse Riigiprokuratuuri 7. detsembri 2021 määrusele rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.