Obsah (5)

§ 116§ 145§ 120§ 137§ 119

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 19.jaanuar 2022.a, Ta

§ 116

lg-tes 1 ja 2 on sätestatud, et vanematel on oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, kui seadusest ei tulene teisiti. Vanemal on kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (edaspidi vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (edaspidi isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (edaspidi varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad

§ 145lg 1 järgi lapsega seotud olulisi asju ühiselt.

Sama paragrahvi lg-s 2 on sätestatud, et hooldusõigusega vanemal, kelle juures laps teise vanema nõusolekul või kohtulahendi alusel alaliselt elab, on õigus otsustada lapse igapäevaelu (tavahooldamise) asju ainuisikuliselt. Igapäevaelu asjade otsustamisena tuleb üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. 6. Lapse vaktsineerimine ei ole eelduslikult tavahoolduse küsimus. Seega vajab vaktsineerimise vajalikkuse üle otsustamine mõlema vanema nõusolekut. See, kui laste tervise küsimuste otsustamisel ei ole seni isa arvamust küsitud, on mõistetav. Nimelt on

§ 120

lg-s 7 sätestatud, et kui vanem esindab last iseseisvalt, eeldatakse teise vanema nõusolekut. Kohus märgib, et kõigi laste korral igaks otsustuseks mõlema vanema nõusoleku saamine võib olla 2 2-21-13404 sedavõrd aeganõudev, et laste tervise tagamine võib sattuda ohtu. See ei tähenda, et teisel vanemal ei ole võimalik oma otsustusõigust realiseerida.

1. Kui lapse vanem on veendunud, et vaktsineerimine kui selline või siis konkreetse vaktsiini manustamine lapsele ei ole lapse huvides, siis on vanemal võimalik esitada tervishoiuteenuse osutajale (lapse perearstile ja/või lapse kooli tervishoiuteenuse osutajale) vaktsineerimisest keeldumise avaldus. Vastav märge kantakse registrisse ning last ilma vastuseisust teavitanud vanema nõusolekuta vaktsineerida ei saa.
2. Eeltoodust tuleneb, et avaldajal puudub vajadus enda ja laste õiguste kohtulikuks kaitseks. Avaldajal tuleb enda huvide tagamiseks esitada vastav avaldus. Seejärel on vaktsineerimine võimalik vaid siis, kui vanemad saavutavad kokkuleppe või pöördub teine lapsevanem kohtusse kas laste tervise osas ühise hooldusõiguse lõpetamise avaldusega (

§ 137

) või konkreetseks vaktsineerimiseks ainuotsustusõiguse saamise avaldusega (

§ 119

). Kuna avaldaja ei vaja oma õiguste kaitseks muudatuste tegemist vanema hooldusõiguses, ei ole avaldaja õiguste rikkumine võimalik ning avaldajal puudub õiguskaitsevajadus. Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ning saata asi maakohtule uueks menetlusse võtmise otsustamiseks ja esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse läbi vaatamiseks.
2. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus eksinud selles, et avaldajal puudub õiguskaitsevajadus. Esmalt juba asjaolu, et vanemate vahel on tekkinud diametraalne erimeelsus olulise kaaluga küsimuses, peaks olema kohtu jaoks piisav põhjus, miks avaldus menetlusse võtta.
3. Samuti on avaldaja pöördunud lapse perearsti ja kooli poole avaldusega, et registrisse kantakse märge seoses vaktsineerimisest keeldumisega. Avaldaja ei ole perearstilt vastust saanud nüüd ega varem ning koolist sai avaldaja info, et koolis ei ole vaktsineeritud ega vaktsineerita ühtegi õpilast ilma lapsevanema kirjaliku nõusolekuta. Registrisse kandmise kohta avaldaja infot ei saanud.
4. Avaldaja ei saa usaldada kooli vastavat kinnitust, kuna puudutatud isikut I on juba vaktsineeritud ilma avaldaja nõusolekuta. Kui vanematel on ühine hooldusõigus, peaks vaktsineerimiseks olema mõlema vanema nõusolek, kuid kool ega ka laste ema ei ole seda nõuet antud juhul järginud. Lisaks on puudutatud isik III kirjavahetuses öelnud, et kui ta soovib puudutatud isikut II vaktsineerida, siis ta saab seda teha igal juhul, kuna vaktsineerimise kohti ja võimalusi on palju.
5. Avaldaja hinnangul ei ole tal kohtuväliselt ühtegi võimalust lapse vaktsineerimist ära hoida. Vaktsineerimist on võimalik teha väljaspool kooli ja perearstikeskust (näiteks apteekides) ning avaldajal ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et eksisteerib kohtu viidatud register, kuhu on võimalik vaktsineerimisest keeldumise kohta märge teha.
6. Isegi kui oleks võimalik vastav märge registrisse teha, puudub avaldajal kindlus selles osas, et Covid-19 viiruse vastu ei oleks võimalik last vaktsineerida vaid ühe vanema nõusolekul. Näiteks on vaktsineeri.ee lehel toodud välja järgnev lause: „Juhul kui vanem või eestkostja ei anna alaealisele vaktsineerimiseks nõusolekut, aga laps vaktsineerimist siiski soovib, võib kooliõde soovitada lapsele perearstiga konsulteerimist.“ Sellest tulenevalt võib välja lugeda, et 3 2-21-13404 perearstiga konsulteerides võib laps ka ilma vanema nõusolekuta end vaktsineerida, mis aga ei ole Sotsiaalministri 31.oktoobri 2003.a määrusega nr 116 „Immuniseerimise korraldamise nõuded“ kooskõlas.
7. Kuna tegemist on uudse ja segase olukorraga, siis tuleb avaldaja õiguste kaitseks rakendada esialgset õiguskaitset ja avaldus menetlusse võtta. Kohus saab keelduda avalduse menetlemisest vaid TsMS §-s 371 sätestatud alustel ning ükski eeldus ei ole praegusel juhul täidetud. Avaldaja soovib saada ainuisikulist otsustusõigust laste vaktsineerimise osas

§ 119tulenevalt.

Menetluse edasine käik

1. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
2. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p-le 3, §-le 659 ja § 667 lg-le 2, et esitatud määruskaebus on põhjendatud ning vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tühistada ning avaldus saata menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule, kuna ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Määruskaebus rahuldatakse. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Maakohus tugines avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel nii TsMS § 371 lg 1 p-le 4 kui ka lg 2 p-le
4. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole ükski TsMS § 371 eeldus praegusel juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub sellega.
5. Esmalt tuleb märkida, et määruse põhjendustest ei nähtu, millest tulenevalt maakohus leidis, et avalduse menetlusse võtmisest saab keelduda TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel. Viidatud õigusnorm sätestab, et kohus ei võta hagiavaldust menetlusse juhul, kui on olemas jõustunud Eesti kohtu otsus või menetluse lõpetamise määrus, samuti Eestis tunnustamisele kuuluv välisriigi kohtu lahend või jõustunud lahend kohtueelses menetluses, mh õiguskantsleri kinnitatud kokkulepe, mis on tehtud vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. Tsiviilasja materjalidest ei ole normis viidatud eelduste esinemine tuvastatav.
6. Määruse põhjendamiskohustuse rikkumine on maakohtule etteheidetav ka TsMS § 371 lg 2 p 1 kohaldamisel. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning hagi menetlusse võtmisest võib keelduda üksnes juhul, kui hagis esitatud asjaoludel ei oleks hageja nõuet võimalik rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel (vt nt Riigikohtu 08.märtsi 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-16, p 10).
7. Kuigi maakohus leidis vaidlustatud määruse põhjendustes iseenesest õigesti, et lapse vaktsineerimine ei ole eelduslikult tavahoolduse küsimus, mistõttu vajab selle vajalikkuse üle otsustamine mõlema vanema nõusolekut, eksis maakohus hinnangus, et avaldaja õiguste rikkumine ei ole käesoleval juhul võimalik ning tal puudub õiguskaitsevajadus, kuna avaldaja saab esitada tervishoiuteenuse osutajale (lapse perearstile ja/või lapse kooli tervishoiuteenuse osutajale) vaktsineerimisest keeldumise avalduse ning vastav märge kantakse registrisse. 4 2-21-13404
8. Maakohus ei ole põhjendanud, millist ja kelle poolt hallatavat registrit kohus silmas pidas. Määruskaebuse esitaja on esile toonud, et tal ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et eksisteerib kohtu viidatud register, kuhu on võimalik vaktsineerimisest keeldumise kohta märge teha, lisaks ei ole saanud ta üldse vastust perearstilt ega koolilt infot tema vastuseisu kandmise kohta registrisse. Ka ringkonnakohtule ei ole vastava registri olemasolu teada.
9. Maakohus on eksinud ka selles, et pidas koroonavastast vaktsineerimist võimalikuks vaid perearsti või kooliõe vahendusel ning jättis tähele panemata, et Sotsiaalministri 31.oktoobri 2003.a määruse nr 116 „Immuniseerimise korraldamise nõuded“ § 2 lg 1 kohaselt tohivad immuniseerimist teostada nii arst, õde kui ämmaemand, kes on täies mahus läbinud immuniseerimisalase täiendusõppekursuse vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt heakskiidetud programmile ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. COVID-19 vastast vaktsineerimist võib teostada ka kohalikes haiglates ja apteekides ning eraraviasutustes, millise asjaolu loeb ringkonnakohus vaktsineeri.ee leheküljel avaldatud informatsiooni ja TsMS § 231 lg 1 alusel üldtuntuks.
10. Määruskaebusest nähtuvalt on puudutatud isik III avaldajale pärast vaidlustatud määruse tegemist ka teada andnud, et vaktsineerimise kohti ja võimalusi on palju ning see on võimalik igal juhul läbi viia, kui ta soovib puudutatud isikut II vaktsineerida. Seega saab määruskaebuse esitajaga põhimõtteliselt nõustuda selles, et ilmselt ei ole tal võimalik pelgalt koolile ja perearstile esitatud vastuseisu sisaldavate tahteavaldustega laste vaktsineerimist ära hoida.
11. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et määruskaebusest nähtuvalt on avaldajal puudutatud isikuga III ühiste laste koroona vastase vaktsineerimise osas endiselt erimeelsused ning

§ 119

kohaselt võib kohus vanema taotlusel, juhul kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, on maakohus ekslikult leidnud, et avaldaja ei vaja õiguskaitset ja sellest tulenevalt alusetult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, mistõttu tuleb vaidlustatud määrus tühistada ning avaldus saata tagasi maakohtule selle menetlusse võtmise otsustamiseks. Maakohtul tuleb lahendada ka avalduses sisalduv esialgse õiguskaitse taotlus. Menetluskulude jaotus ja edasikaebeõigus 26. TsMS § 173 lg 3 teisest lausest tulenevalt jääb menetluskulude jaotus maakohtu otsustada. 27. Tulenevalt TsMS § 696 lg-st 1 ja § 372 lg-st 5 ei saa määruskaebust esitada ringkonnakohtu määrusele, millega maakohtu määrus hagi menetlusse võtmisest keeldumise kohta tühistati. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 5