Obsah (6)

§ 172§ 663§ 659§ 477§ 171§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 22.12.2021, Tallinn Kohtuasja number 2-21-4987 Koh

) § 475 lõike 1 punktile 15 ja § 477 lõikele

2. Menetlusosaliste esitatud tõenditega on kinnitust leidnud, et avaldaja suhtes on algatatud täitemenetlus nr 011/2021/
3. Täitemenetluse algatamise aluseks on Tallinna notari Heleriin Kulla 29.04.2019 notariaalne dokument nr 1599 ja sissenõudja (hüpoteegipidaja) avaldus.
4. 25.02.2021 esitas avaldaja kohtutäiturile kaebuse, kohtutäitur vaatas kaebuse läbi ja tegi 22.03.2021 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Asja materjalidest nähtub, et avaldaja kohtule esitatud kaebus hõlmab samu väiteid, mis täiturile esitatud kaebus.
5. Sissenõudja esitatud Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-21-3519 on tõendatud, et avaldaja esitas maakohtule hagi sissenõudja vastu sundtäitmine lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 011/2021/137 ja kohus peatas 10.03.2021 hagi tagamise korras täitemenetluse. Seega on tõendatud, et avaldaja on vaidlustanud täitemenetluse seetõttu, et ta ei nõustu sissenõudja nõudega.
6. Kohus tugines TMS § 3 lõikele 1 ja § 23 lõikele
7. Täitmisavaldusest nähtub, et sissenõudja palub pöörata täitmisele nõude TMS § 2 lõike 1 punkti 19 alusel. Avalduses on märgitud järgmine: „Nõude sisu: 25.09.2017.a. sõlmitud laenulepingust nr 25_092017 (mille tähtaeg saabus 25.09.2019) ning sh 03.10.2019 sõlmitud laenuleping 03_102019, mis on 25.09.2017 sõlmitud lepingu pikendusena X Käendusleping Laenulepingu tagatiseks hüpoteek kinnistule reg.osa nr 26345801 Nõude suurus 03.02.2021 Võlgnevus kokku Põhiosa võlg Intressivõlg Viivisevõlg 245 938,15 215 049,32 6 577,13 24 311,70“ Avaldusest nähtuvalt soovib sissenõudja pöörata sissenõuet võlgniku kinnisvarale, mille registriosa number on
9. Avaldaja on ise esitanud kohtule notari Heleriin Kulla tõestatud (reg. nr 1599) lepingu „ÜHISHÜPOTEEGI OSALISE LÕPETAMISE KOKKULEPE KORTERIOMANDI MÜÜGILEPING, HÜPOTEEGIGA TAGATUD NÕUETE MUUTMISE KOKKULEPE JA 4 2-21-4987 ASJAÕIGUSLEPING (tagatiskokkuleppe) kinnisasja omaniku kohustus alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks“. Samuti on esitatud avaldajaga sõlmitud käendusleping 25.09.2017, 25.09.2017 laenuleping põhivõlgnikuga, laenulepingu 25092017 pikendamise leping 25.09.2018 ja avaldajaga sõlmitud käendusleping 25.09.2018, mis tagab laenulepingust nr 25_092017 tulenevaid nõudeid, ja laenuleping nr 03-102019 03.10.
10. Täitmisavalduses on näidatud, millised on kõrvalnõuded, põhinõuded ning millistest võlaõiguslikest suhetest täitmisnõue tuleneb ja millised dokumendid selle kohta käivad. Täitur esitas kohtule sissenõudja esitatud laenulepingu nr 25-092017 25.09.2018 (koostatud 31.05.2019) lisa nr 6, mille sissenõudja on allkirjastanud 31.05.2019 ja avaldaja on allkirjastanud 03.06.2019 ning milles fikseeritu kohaselt on laenusumma jääk: 24.06.2019 seisuga 223 000 eurot ja mille kohaselt kuulusid alates 24.06.2019 tasumisele intressid kuni 25.09.2019 8920 eurot. Intressid kuulusid igakuiselt tasumisele kuu 25-ndaks kuupäevaks summades: 25.07.2019 2974 eurot, 25.08.2019 2974 eurot, 25.09.2019 2972 eurot, ning 25.09.2019 tagastamisele kuuluv põhisumma 223 000 eurot. Seega on tõendatud, et sissenõudja on esitanud täiturile põhi- ja kõrvalnõuete arvestuse, pandilepingu, tagatiskokkuleppe, nõude aluseks olevad võlaõiguslepingud ja käenduslepingud ning seega vastab täitmisavaldus TMS § 23 lõikes 41, § 2 lõike 1 punktides 19 ja 191 sätestatud tingimustele.
11. Tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei ole kohtutäituril õigust kontrollida dokumendi täitmisele saatmise õigustatust, antud juhul seda, kas vaidlusalune uus sõlmitud laenuleping on algse laenulepingu muutmise kokkulepe või lisa või mitte, samuti seda, kas või millises ulatuses on uuest laenulepingust tulenev nõue varasemast laenulepingust tulenev nõue. Seega eksib avaldaja, kui leiab, et täitur pidi seda tegema ja kontrollima. Sellised asjaolud on vaieldavad lepingu poolte vahel ning käendaja või hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku esitatavate vastuväidete raames vaidluses võlausaldajaga. Neid asjaolusid on võimalik kontrollida sundtäitmise lubamatuks tunnistamise vaidluse raames, kui sellekohane hagi on esitatud. Juba ainuüksi avaldaja avalduses eeltoodud väited (kas ja millises ulatuses on nõue õige, kas nõue tuleb ühest või muust lepingust, kas neid on pikendatud või ei jms) viitavad sellele, et ta ei nõustu lepingutest tulenevate nõuetega ning sellega, milliseid nõudeid tema arvates tema käendus või hüpoteek tagab ja mida sissenõudja saab üldse nõuda. Ka see on võimalik lahendada hagimenetluses, kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitatakse.
12. Avaldaja väitis, et laenulepingus nr 03_102019 on laenusummaks märgitud 200 000 eurot, kuid täiteavalduses nõuti põhiosa võlana 215 049.32 eurot, mille tõttu avaldaja arvates formaalse otsustamiskriteeriumi kohaselt pidi olema ilmselge, et võlanõue ei ole õige ja selle täitmine ei ole lubatav. Ka selle väitega kohus ei nõustu, sest sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames on võimalik lahendada küsimust, kas nõue ja selle suurus, mis esitati täitmiseks, on põhjendatud või ei. Peale selle oli sissenõudja esitanud täiturile laenulepingu nr 25-092017 lisa nr 6, mille olid allkirjastanud sissenõudja ja avaldaja vastavalt 31.05.2019 ja 03.06.2019 ning milles fikseeritu kohaselt on laenusumma jääk 24.06.2019 seisuga 223 000 eurot. Seega ei saanud täitemenetlust alustades täitur otsustada selle üle, kas põhiosa võlana nõutav 215 049.32 eurot on õige põhjusel, et kaebaja arvates oli laenulepingus nr 03_102019 laenusummaks märgitud vaid 200 000 eurot.
13. Eeltoodu alusel oli formaliseerituse printsiibist tulenevalt täituril õigus täitemenetlust alustada ja teha vastavaid toiminguid, sh seada keelumärge kinnisasjale TMS § 64 lõike 1 järgi. Lisaks sai ta nõuda TMS § 37 lõike 1 järgi tasu, kuivõrd täitekulud, milleks on ka täituri tasu, kannab võlgnik.
14. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et avaldaja kaebus tuleb terviklikult jätta rahuldamata. 5 2-21-4987
15. Mis puudutab sissenõudja taotlust peatada käesolevas asjas menetlus, siis puudub selleks vajadus, kuna avaldaja kaebus jääb rahuldamata.
16. Kooskõlas

§ 172lõigetega 1 ja 10 jäid menetluskulud avaldaja kanda.

Kohus määrab kulude suuruse kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Määruskaebus

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega tema kaebus ja taotlused rahuldada ning jätta menetluskulud solidaarselt puudutatud isikute kanda.
2. Avaldaja jäi kõigi oma varasemate seisukohtade juurde, märkides täiendavalt järgmist. Asjaolu, et laenuleping nr 03-102019 ei ole varasemate lepingute muudatus, vaid eraldiseisev uus leping, kinnitab ka sissenõudja juhatuse liikme Y poolt enne lepingu allkirjastamist avaldajale 07.10.2019 saadetud e-kiri, milles sissenõudja on selgelt väljendanud, et kui avaldaja uut laenulepingut ei soovi, tuleb vana lepingu järgi võlgnetav tagasi maksta, ja ka seda, et sõlmitava lepingu pikenduseks kutsumine ei tähenda seda, et pooled ei sõlmi täiesti uut lepingut. Kuigi pooled käsitlevad laenulepingut nr 03-102019 03.10.2019 sõlmitud lepinguna ja see kuupäev on kirjas ka lepingu tekstis, allkirjastasid pooled lepingu siiski alles 10.10.2019 sissenõudja ja 11.10.2019 avaldaja poolt, mistõttu 07.10.2019 e-kiri puudutas just seda lepingut. Avaldaja ei saanud kõnealust e-kirja varem esitada, kuna tema esindaja ei olnud selle olemasolust teadlik, avaldaja ise ei osanud selle tähendust hinnata.
3. Sissenõudja on põhivõla suurenemist õigustanud oma seisukohale lisatud 03.09.2020 kokkuleppega, mis ei sisalda põhivõlga suurendavat kokkulepet, vaid kehtestab maksegraafiku kokkuleppe sõlmimise seisuga avaldaja poolt võlgu jäädud intressi- ja viivisemaksete tasumiseks (kokkuleppe punktid 1 ja 2). Märkimisväärne on, et kuna laenulepingu nr 03-102019 kohaselt kuulus igakuiselt tasumisele vaid intress, siis mille arvelt sai sissenõudja lepingu kehtivuse ajal viivist arvestada. Lisaks on täiendav viivisekokkulepe sõlmitud ka kokkuleppe punktis 4.1, ehkki kokkuleppega reguleeriti vaid väidetud viivituses olevate intressi- ja viivisesummade tasumist, millelt viivise arvestamine ei ole lubatud.
4. Lisaks ei vasta täitmisavaldus TMS § 23 lõike 4 nõuetele. Täiturile esitatud dokumentidest ei nähtu nõude detailset arvestust, mis eeldab aritmeetilist arvestuskäiku, mida selgitavad sissenõudja viited oma nõude alusele ja arvestuse ajavahemikele. Täitmisavalduses nimetatud põhi- ja kõrvalnõuete summad ei täida detailse arvestuse esitamise nõuet. Menetlusosaliste seisukohad
5. Puudutatud isikud vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
6. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Ringkonnakohus leiab, et Harju Maakohtu 09.04.2021 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

6 2-21-4987 §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lõige 6).

Ringkonnakohus jaotab määruskaebemenetluse kulud. 33.

§ 477

lõike 7, § 442 lõike 5, § 659 ja § 662 lõike 3 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate tõenditena vastu määruskaebusele lisatud kirjavahetuse ja kohtutäituri 14.05.2021 vastusele lisatud nõude arvestuse.

1. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. Praegusel juhul esitas sissenõudja kohtutäiturile täitedokumendina Tallinna notari Heleriin Kulla 29.04.2019 tõestatud dokumendi nr 1599, mille punkti 5.1.1 järgi on hüpoteegiga tagatud kõik sissenõudja nõuded OÜ R.L.L. Aktivad vastu, mis tulenevad sissenõudja ja osaühingu vahel 25.09.2017 sõlmitud laenulepingust nr 25_092017 ning selle kõikidest lisadest; tagatud on mh lepingu nendest lisadest tulenevad nõuded, millega võlgniku rahalised kohustused suurenevad või täitmise tähtaeg muutub. Täitmisavaldusele on lisatud laenulepingud: 1) nr 25_092017, 2) selle lisa nr 6 ja 3) nr 03-102019, samuti käenduslepingud.
2. Määruskaebuses esitab avaldaja esmakordselt väite, et täiturile esitatud dokumentidest ei nähtu nõude detailset arvestust, seega ei vasta täitmisavaldus TMS § 23 lõikes 41 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäitur on vastuses määruskaebusele (punkti 2.1 teises lõigus) kinnitanud, et sissenõudja esitas kohtutäiturile detailse põhi- ja kõrvalnõuete arvestuse koos täitmisavaldusega põhjaliku exceli tabelina, mille on kohtutäitur ka kohtule esitanud (t lk 137–138). Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus õigesti, et täitmisavaldus vastas TMS § 23 lõikes 41 ja § 2 lõike 1 punktis 19 sätestatud tingimustele ning täitemenetluses kehtivast formaliseerituse printsiibist tulenevalt pidi kohtutäitur täitemenetluse algatama.
3. Avaldaja leiab, et sissenõudjal ei ole laenulepingust nr 25_092017 tulenevat nõuet, vaid võib olla laenulepingust nr 03-102019 nõue, kuid nimetatud leping ei ole laenulepingu nr 25_092017 lisa ega ole seetõttu hüpoteekidega tagatud. Kolleegium nõustub maakohtuga, et formaliseerituse põhimõte ei võimalda kohtutäituril teha avaldaja soovitud ulatuses kontrolli, st tuvastada, kas vaidlusalune uus sõlmitud laenuleping on algse laenulepingu muutmise kokkulepe või lisa või mitte, samuti kas ja millises ulatuses on uuest laenulepingust tulenev nõue varasemast laenulepingust tulenev nõue. Maakohus leidis õigesti, et juhul, kui avaldaja hinnangul on hüpoteegi realiseerimiseks algatatud täitemenetlus lubamatu, sest poolte vahel on vaidlus laenulepingute sisu üle (sh nõude sissenõutavuse ning suuruse üle), siis on kohaseks õiguskaitsevahenduks võlgniku jaoks TMS §-s 221 nimetatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (nt lahendid nr 2-19-6362/57, punkt 11.2; 3-2-1-4208, punkt 16). Kaebus kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale (TMS § 217) puudutab eelkõige kohtutäituri tegevust täitetoimingute tegemisel, mh olukorda, kui vaieldakse selle üle, et puudub täitemenetluse alustamise üks eeldus, täitedokument (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-4208, punkt 16). Praegusel juhul ei vaielda täitedokumendi puudumise üle, vaid hüpoteegiga tagatavate laenulepingute sisu ja kehtivuse üle, mh selles, millistele laenulepingutele kõnealune tagatiskokkulepe laieneb. Seega on tegemist avaldaja ja sissenõudja vahelise materiaalõigusliku vaidlusega.
4. Praegusel juhul on avaldaja ise esile toonud, et on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ka esitanud ja seetõttu on kõnealune täitemenetlus peatatud. Eeltoodust tulenevalt 7 2-21-4987 kuuluvad avaldaja sisulised vastuväited laenulepingute kehtivuse, pikendamise jms kohta hindamisele vastavas hagimenetluses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 alusel kaebuse esitaja kanda.

39.

§ 174

lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) 8