1-21-8761/4

(19231602591)Kohtunik Ivi Kesküla Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. novembri 2021 kaebuse rahuldamata jätmise määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik X (XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere, kaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
2. novembri 2021 määrus muutmata ning X esindaja vandeadvokaat Peep Rajavere kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ega ole vaidlustatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Põhja prefektuur alustas
4. oktoobril 2019 kriminaalmenetlust KarS § 118 lg 1 p 2 (raske tervisekahjustuse tekitamine) tunnustel selles, et
5. oktoobril 2019 öösel kella 05.00 ajal Tallinnas XXX asuva maja tagahoovi välisukse juures toimunud vaidluse käigus tõmbas Y maja välisukse tugevalt kinni, samal ajal jäi X vasaku käe teine sõrm ukse vahele ja veerand sõrmest tuli ära. Sellise tegevusega põhjustas Y X-le füüsilist valu ja üle nelja kuu kestva tervisekahjustuse.
6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Paul Pikma lõpetas
7. mail 2020 kriminaalmenetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Prokurör leidis, et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Y oleks X-le raske tervisekahjustuse tekitanud vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendid viitavad hoopis sellele, et saabunud tagajärg oli Y jaoks ettenägematu.
8. X lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Rajavere vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise määruse Riigiprokuratuuris. Kaebuses leiti, et kogutud pole kõiki tõendeid ja kriminaalmenetluse lõpetamine on ennatlik. 1

(6)1-20-2206

1. Riigiprokuratuur tühistas
2. mai 2020 määrusega kriminaalmenetluse lõpetamise ja uuendas menetluse. Riigiprokurör pidas vajalikuks täiendavas menetluses uurida sündmuskoha turvakaamerate salvestistel kajastatut, et nende abil analüüsida Y ja X ütluste objektiivsust. Prokurör leidis, et vajadusel tuleb osapooled täiendavalt üle kuulata ning teostada kehavigastuse raskusastme määramiseks kohtumeditsiiniline ekspertiis, samuti sündmuskoha, st ukse vaatlus.
3. PPA Põhja prefektuuri Tallinna Kesklinna politseijaoskonna uurija Eve Pari koostas
4. juunil 2020 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Menetleja leidis, et kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis ei võimalda täheldada Y tegevuses KarS § 118 lg 1 p-s 2 ega KarS §-s 119 sätestatud kuriteokoosseisu tunnuseid. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et Y oleks kannatanule raske kehavigastuse tekitanud vähemalt kaudse tahtlusega. Tõendid viitavad sellele, et saabunud tagajärg oli Y jaoks ettenägematu. Y teos ei ole täidetud ka ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse põhjustamise tunnused, mistõttu tuli kriminaalmenetlus lõpetada.
5. X lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Rajavere vaidlustas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris. Kaebuses taotleti kriminaalmenetluse lõpetamise määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist.
6. Riigiprokuratuur tühistas
7. oktoobril 2020 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse ja uuendas kriminaalmenetluse. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud ennatlik ja seetõttu põhjendamatu. Kriminaalmenetluses ei ole kogutud asjakohaseid ja vajalikke tõendeid, ammendunud ei ole lisatõendite kogumise võimalused. Täiendava menetluse käigus tuleb teostada sündmuskoha vaatlus koos raske tagajärje põhjustanud ukse vaatlusega, parandada asjatundja kaasabil turvakaamera salvestise kvaliteeti, muuta seda suuremaks, täpsemaks. Saadud andmete alusel tuleb tuvastada kuriteosündmuse käik, mille tarbeks vajadusel täiendavalt üle kuulata kannatanu. X-le põhjustanud tervisekahjustuse raskusastme kindlakstegemiseks tuleb määrata kohtuarstlik ekspertiis. Alles pärast nende menetlustoimingute tegemist on võimalik asuda hindama Y poolt X-le raske tervisekahjustuse võimalikku tekitamist tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu.
8. Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Joonatan Hallik koostas
9. oktoobril 2021 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Abiprokurör märkis, et kuna X-le ei ole tekitatud tervisekahjustust, millega kaasnev tervisehäire kestaks vähemalt neli kuud või sellega kaasneks osaline või puuduv töövõime, siis pole täidetud KarS § 118 lg 1 p 2 ja KarS § 119 lg 1 järgi ette nähtud kuritegude objektiivsed koosseisud. KarS §-s 121 lg 2 p-s 1 sätestatud kehalise väärteokohtlemise koosseisu puhul ei ole täidetud kuriteo subjektiivne koosseis. Kogutud tõendite, ennekõike videosalvestise pinnalt järeldas prokurör, et Y ei kiitnud võimalikku tagajärge heaks, st ei soostunud selle saabumisega. Y jooksis ise ukse sulgemist takistama ning sai enda jäsemed ukse vahele hetkel, kui enamik uksest oli juba sulgunud. Ukse sulgemisel takistust tundnud Y surus sellele vastuseks ust tugevamini kinni, mille peale uks sulgus ja X vasaku käe näpp jäi ukse vahele. Arvestada tuleb, et X sulges ukse koha peal seistes, mitte näiteks hoogu võttes kahe käega, samal ajal hoidis ühte kätt telefoniga kõrva ääres. Sellest saab järeldada, et ta soovis ukse lihtsalt kinni panna ja ei pidanud võimalikuks olukorda, et X näpuots võib napilt üle ukselengi minna ja seetõttu otsast ära tulla. Lisaks tuleb arvestada sellega, et Y pilk oli kogu aeg ukse suunas ning ta rääkis 2

(6)1-20-2206 telefoniga. Tema vaadet ukselengile takistas nii kehaga ees olev X kui ka uks ise. Seega ei pruukinud Y-l olla täielikku ülevaadet sellest, kuidas X jäsemed paiknevad ning ta lootus tagajärje mittesaabumisele oli tõsimeelne. Ka ei näita Y teoeelne ning -järgne käitumine seda, et ta oleks pidanud võimalikuks X näpu ukse vahele jäämist ning näpuotsa küljest tulemist.

1. X lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Rajavere vaidlustas taas kriminaalmenetluse lõpetamise Riigiprokuratuuris, taotledes ringkonnaprokuratuuri määruse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Kaebuse esitaja leidis, et Y-l oli kogu aeg ülevaade toimuvast, ta teadis, kus asuvad kannatanu jäsemed, kuid sellest hoolimata lükkas ta ukse tugevamini kinni. Kannatanu ei susanud oma kätt ukse vahele kahtlustatavale ootamatult. Videosalvestisest nähtuvalt tegi Y ukse sulgemiseks kaks tegu: kõigepealt võttis kivi ukse tagant ära ja hakkas ust kinni lükkama ning seejärel, nähes, et X takistab ukse sulgemist jala ja käega, tõukab ust ühe käega. Teise liigutuse, mille tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustuse, alguseks oli X käsi ja jalg olnud ukse vahel juba 1,5-2 sekundit enne ukse Y poolt kinni lükkamist. Teine ehk täiendav sulgemisliigutus oligi tehtud X vastupanu ületamiseks, et sulgeda uks seal vahel olevast jalast ja käest hoolimata. Seega pidi Y ust sulgedes möönma, et X jäsemed jäävad tema tegevuse tõttu ukse vahele. Et kahtlustatava tegu oleks toime pandud ettevaatamatusest, mitte kaudse tahtlusega peab lootus tagajärje mitte saabumisele olema süüteo muudest tehioludest tõukuvalt adekvaatne ja tõsimeelne. Välisuks, mille vahele sõrmed löödi, on metallist, raske ja jäik – see ei deformeeru ega muuda oma kuju sõrmede ukse vahele jäämise tõttu. Seega oli ukse vahele jäävate sõrmede purunemine vähemalt luumurruni ettenähtav ja tõenäoline. Y pidi seda mõistma, kui raudust ukse vahel olevatest X käest ja jalast hoolimata kinni lükkas. Need asjaolud pidid olema Y-le kui tavalisele mõistlikule inimesele tema senise elukogemuse põhjal teada. Sellest hoolimata lõi ta ukse kinni ehk kiitis heaks oma teoga kaasnevad tagajärjed, sh saabuva tervisekahjustuse. Y-l puudusid igasugused objektiivsed ja tõsiseltvõetavad kaalutlused, millele tuginedes sai ta loota tagajärje mittesaabumisele. Prokurör analüüsis määruses peamiselt Y tahtlust ühe tagajärje, s.o tervisekahjustuse ehk vasaku käe teise sõrme tipmise lüli amputatsiooni suhtes, jättes täielikult tähelepanuta võimaliku tahtluse vormi teise koosseisujärgse tagajärje, s.o füüsilise valu tekitamise suhtes. KarS § 121 lg 1 näeb ette kriminaalvastutuse mitte ainult tervisekahjustuse tekitamise eest, vaid ka füüsilise valu tekitamise eest. Y tegu oleks kvalifitseeritav KarS § 121 järgi ka juhul, kui X poleks sõrme otsa kaotanud, vaid sõrme ots oleks saanud lihtsalt ukse vahele jäämise tõttu valu. Surudes kinni metallust, mille vahel oli X käsi ja jalg, pidi Y kannatanule valu tekitamist mitte möönma, vaid suisa soovima, sest metallukse täiendav kinni surumine oli ukse sulgemiseks hoolimata kannatanu vastupanust ehk kannatanu vastupanu ületamiseks. Eeltoodud põhjustel pidi Y-l esinema X-l sõrme otsa kaotuse suhtes vähemalt kaudne tahtlus ja valu tekitamise suhtes otsene tahtlus. Y süüteos esinevad KarS § 121 koosseisutunnused. Seega oli kriminaalmenetluse lõpetamine põhjendamatu ja ebaseaduslik ning prokuröri määrus tuleb tühistada ja kriminaalmenetlust jätkata. Riigiprokuratuuri määrus
2. Riigiprokuratuuri
3. novembri 2021 määrusega jäeti X esindaja P. Rajavere kaebus rahuldamata. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine oli põhjendatud ja seaduslik. Abiprokurör on määruses igakülgselt käsitlenud kriminaalmenetluses objektiivselt tuvastatud asjaolusid ning jõudnud õigustatud järeldusele kriminaalmenetluse aluse puudumise kohta. 3

(6)1-20-2206 Riigiprokurör leidis, et kriminaalasjas ei ole tõsikindlalt tuvastatud, et Y oleks möönnud ukse sulgemisega X-le valu tekitamist (ja tervisekahjustuse põhjustamist). Veelgi vähem on alust väita, et ust kinni tõmmates oleks Y seesugust tagajärge tahtnud. Riigiprokurör leidis, et Y tegu vastab küll objektiivsest küljest KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele, kuid kinnitust ei ole leidnud Y tahtlus X kehaliselt väärkohelda. Y soovis lihtsalt ukse kinni panna. Tegemist on Y poolse ettevaatamatusega hooletuse vormis – ust kinni tõmmates ei näinud Y ette, et X sõrm võib jääda ukse vahele (ning X võib seeläbi tunda valu ja tema sõrme tipmine lüli eralduda), kuigi Y oleks võinud ja pidanud ette nägema, et selline asi võib juhtuda. Riigiprokurör asus seisukohale, et kuivõrd kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole Y käitumises tuvastatud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne külg, siis on välistatud Y kriminaalvastutus KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Ka ei ole Y käitumises tuvastatud ühegi teise karistusseadustikus ettenähtud kuriteo tunnuseid. Lisaks viitas riigiprokurör Tallinna Ringkonnakohtu

1. aprilli 2021 nr 1-21-2031 lahendis väljendatud seisukohale: „KrMS § 208 lg 2 p 5 kohaselt tuleb menetluse lõpetamise vaidlustamisel märkida kaebuses kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. Ringkonnakohtu arusaama kohaselt tuleneb sellest sättest menetluse lõpetamise vaidlustaja kohustus näidata ära, kuidas on tema arvates võimalik koguda tõendeid selle asjaolu kohta, mille tuvastamata jätmist ta vaidlustab. See on põhjendatav sellega, et kui menetlus on lõpetatud põhjusel, et mingi tõendamiseseme asjaolu ei leidnud tuvastamist, on mõtete kohustada prokuratuuri jätkama selle asjaolu väljaselgitamiseks menetlust vaid juhul, kui selle asjaolu väljaselgitamiseks on realistlik võimalus.“. Riigiprokurör märkis, et antud juhul ei ole kaebuses nimetatud ühtegi tegemata jäetud menetlustoimingut ega kogumata jäetud tõendit. Kaebuse esitaja ei taotle ühegi uue täiendava tõendi kogumist, vaid soovib olemasolevate tõendite ümberhindamist temale meelepärases suunas. Kaebus Riigiprokuratuuri määruse peale
2. X lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Rajavere esitas Riigiprokuratuuri
3. novembri 2021 määruse peale kaebuse, milles palub tühistada prokuröri
4. oktoobri 2021 määrus menetluse lõpetamise kohta ja Riigiprokuratuuri määrus kaebuse rahuldamata jätmise kohta. Samuti palutakse kohustada Riigiprokuratuuri jätkamata kriminaalasja menetlust. Kaebuse esitaja märgib, et kaebuses ei tugineta asjaoludele, et mõni tõend oleks kogutud ebaõigesti või mõni toiming oleks jäänud tegemata. Kaebus tugineb peamiselt sellele, et prokuratuur on tahtluse tuvastamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid – tuginenud Y ennastõigustavatele ütlustele ning on jätnud kõrvale videosalvestiselt nähtuvad kuriteosündmuse tehiolud. Kaebuses korratakse suures osas Riigiprokuratuurile esitatud kaebuses välja toodut. Uue asjaoluna tuuakse välja seda, et Y kasutas ukse sulgemiseks lisaks käele ka jalga. Kaebuse esitaja märgib, et enne teist Y sulgemisliigutust olid X jalg ja käsi olnud ukse vahel 1,5-2 sekundit ning ukse poole seisnud Y pidi seda nägema ehk tajuma. Hoolimata tajutud asjaolust, et X jalg ja käsi olid ukse sulgemise takistamiseks ukse vahel, tõukas Y ust. See ukse tõukamine, täiendav sulgemisliigutus, oligi sündmuste käiku ja tavapärast eeldatavat kulgu arvestades tehtud X vastupanu ületamiseks, et sulgeda uks seal vahel olevatest X jalast ja käest hoolimata. Asjaolu, et Y surus samaaegselt käega lükkamisele ust ka jalaga, tõendab, et Y oli teadlik ukse vahel olevatest X jäsemetest. Seega pidi Y ust sulgedes möönma, et X jäsemed jäävad tema tegevuse tõttu ukse vahele. Samuti pidi Y nägema ette, et ta põhjustab oma teoga X-le vähemalt ühe KarS §-s 121 sätestatud koosseisulise tagajärje – füüsilist valu. Vastupidine Y ootus ei saanud olla tõsimeelne ehk reaalne. 4

(6)1-20-2206 Eelnevast tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et riigiprokurör on rikkunud oluliselt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud menetlusnormi, mille kohaselt tõlgendatakse kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus kahtlustatava või süüdistatava süüdiolekus tema kasuks. Kaebuse esitaja hinnangul ei teki kõnealusel juhul videosalvestist ja sündmuskoha vaatlust arvestades sellist välja selgitamata kahtlust, mille puhul peaks eelistama kaitseversiooni. Y ennastõigustavad väited sellest, et ta ei näinud ukse vahel X jäsemeid ega soovinud talle valu põhjustada, on ümber lükatud videosalvestiselt nähtuvaga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kaebuse argumendid ei anna alust Riigiprokuratuuri määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks kriminaalmenetlust jätkama.
2. Kaebuse keskne väide on see, et Y pani X kehalise väärkohtlemise toime kaudse tahtlusega. Kaebuse esitaja hinnangul oli Y ust sulgedes teadlik, et X käsi ja jalg on seal vahel, kuid lükkas sellest hoolimata ukse kinni. Y pidi ust sulgedes möönma, et X jäsemed jäävad tema tegevuse tõttu ukse vahele. Kuivõrd uks, mille Y kinni lükkas, on metallist, raske ja jäik, siis pidi Y-le olema ettenähtav ja tõenäoline, et ukse sulgemine põhjustab sinna vahele jäävatele sõrmedele valu ja nende purunemise. Seega kiitis Y ust kinni lüües oma teoga kaasnevad tagajärjed, sh valu ja tervisekahjustuse heaks. Y-l puudusid igasugused objektiivsed ja tõsiseltvõetavad kaalutlused, millele tuginedes ta sai loota tagajärje mittesaabumisele. Riigiprokuröri hinnangul puudub alus väita, et Y oleks tegutsenud tahtlikult. Riigiprokurör nõustus abiprokuröri poolt
3. oktoobri 2021 kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei pruukinud Y-l olla ust sulgedes täielikku ülevaadet, kuidas X käsi ja jalg ukse vahel paiknevad, kuna tema vaadet ukselengile segasid nii oma kehaga ees olev X kui ka uks. Eelnevate menetlejate hinnangul soovis Y ukse lihtsalt kinni panna ega pidanud võimalikuks, et X näpuots võib napilt üle ukselengi minna ja seetõttu otsast ära tulla. Riigiprokuröri hinnangul tegutses Y ust kinni tõmmates KarS § 18 lg 3 mõttes hooletult – ta ei näinud ette, et X sõrm võib jääda ukse vahele (ning X võib seeläbi tunda valu ja tema sõrme tipmine lüli eralduda), kuigi ta oleks võinud ja pidanud ette nägema, et see võib juhtuda. Seda, et Y tegutsemine oli kantud hooletusest, mitte tahtlusest, näitab riigiprokuröri hinnangul ka Y teojärgne käitumine. Y ütlustest nähtub, et ta oli pärast X sõrme ukse vahele jäämist ehmunud ega saanud täpselt arugi, mis oli juhtunud. X ütlustest nähtuvalt tajus Y ehmatust ka X ise. Kokkuvõttes jõudis riigiprokurör järeldusele, et Y käitumine vastab küll objektiivsest küljest KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnustele, kuid puudub alus väita, et Y oleks tegutsenud tahtlikult. Riigiprokurör märgib siiski ekslikult justkui oleks X näpud jäänud ukse vahele siis, kui Y tõmbas ukse kinni. Kriminaalasja materjalide hulgas olevalt videosalvestiselt nähtub selgelt ja asjas ei olnud ka vaidlust selles, et Y lükkas ukse kinni. Sellest ebatäpsusest hoolimata nõustub ringkonnakohus menetlejate eelnevalt märgitud seisukohtadega ning lisab järgmist. Videosalvestiselt nähtub, et Y sulges ukse olukorras, kus X oli asunud ukse sulgemist takistama nii oma käe kui ka jala abil. Kriminaalasjas on tuvastatud, et X jõudis enne ukse sulgemist tõmmata ära oma jala, aga mitte kogu kätt, mistõttu jäi tema sõrm ukse vahele. See asjaolu aga et X tõmbab enne raske metallukse sulgumist ukse vahelt ära küll oma jala, kuid ukse vahele jääb tema sõrm, ei saanud ringkonnakohtu hinnangul kuidagi olla Y-le ettenähtav. Seega ei ole põhjust rääkida ka sellest, kas Y-le pidi olema ettenähtav, et metallukse sulgemine põhjustab ukse vahele jäävale sõrmele valu või selle purunemise. 5

(6)1-20-2206 Eeltoodust tulenevalt ei ole ka ringkonnakohtu hinnangul kriminaalasja materjalide põhjal tõsikindlalt tuvastatud, et Y oleks ukse sulgemisega pannud X kehalise väärkohtlemise (X sõrme ukse vahele jätmise) toime tahtlikult. Y-l tahtluse puudumist ei väära ka kaebuses välja toodud asjaolu, et Y kasutas ukse kinni lükkamiseks lisaks käele ka jalga.

1. Kaebuse esitaja märgib, et kaebuses ei tugineta asjaoludele, et mõni tõend oleks kogutud ebaõigesti või et mõni toiming oleks jäänud tegemata. Kaebuses leitakse, et prokuratuur on tahtluse tuvastamisel hinnanud ebaõigesti tõendeid ning on esitatud oma nägemus sellest, kuidas tõendeid õigesti hinnata. Ainuüksi seisukoht, et kaebaja arvates on menetleja järeldus vale, ei anna alust menetluse lõpetamise määruse tühistamiseks ja prokuratuuri kohustamiseks menetlust jätkama. Riigiprokurör on määruses asjakohaselt osutanud sellele, et KrMS § 208 lg 2 p 5 kohaselt tuleb menetluse lõpetamise vaidlustamisel märkida kaebuses kaebaja arvates alusetult tegemata jäetud menetlustoimingud. See tähendab, et kui menetleja on asunud seisukohale, et mingi kuriteokoosseisu tunnus ei ole tõendatud hoolimata sellest, et kõik vajalik ja võimalik tõendite kogumiseks on tehtud, ei saa menetluse lõpetamist vaidlustada ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei nõustu menetleja järeldusega. Kohtul puudub seaduslik alus kirjutada prokuratuurile ette, kuidas ta peab tõendeid hindama. Kuivõrd riigiprokurör jõudis kriminaalasja materjalide pinnalt järeldusele, et Y tegutsemine oli kantud ettevaatamatusest, mitte tahtlusest, siis asus prokurör põhjendatult seisukohale, et täidetud ei ole täidetud KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo subjektiivne koosseis ning Y kriminaalvastutus X väärkohtlemise eest on välistatud.
2. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalmenetluse jätkamiseks ei ole alust. Kogutud tõendite alusel ei ole Y teos KarS § 121 lg 2 p 1 tunnused tuvastatavad. Ka ei ilmne kaebusest, et kriminaalasjas oleks põhjendamatult jäetud tegemata menetlustoiminguid, millega oleks võimalik täiendavaid tõendeid koguda. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus KrMS § 208 lg-st 5 juhindudes Riigiprokuratuuri
3. novembri 2021 määruse muutmata ja X esindaja P. Rajavere kaebuse rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6