2-21-16064 KOHTUOTSUS TAGASELJAOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-21-16064 Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2021, Narva kohtumaja Kohus Viru Maakohus Kohtunik Aarne Lõhmus Kohtuas

) § 101 lg 1 p 1,

§ 108

lg 1,

§ 94

,

§ 113

lg 1 ja

§ 113-2 lg 2 p 3 alusel.

Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana

§ 1lg 5 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte. Riigikohus on 10. mai 2016 määruse 3-2-1-25-16 punktis 13 leidnud, et viivise „mõistlik määr“ tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Siiski tuleks kolleegiumi arvates eelduslikult hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Kolleegium on selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt selle kohta Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24). Kohus tuvastas, et lepingute üldtingimuste kohasel, mida tuleb lugeda tüüptingimuseks (

§ 35

), on lepingus kokku lepitud viivisemäär võrdse intressimääraga, s.o laenulepingus nr S181673175 - 25% aastas, laenulepingus nr S192899950 - 30% aastas, laenulepingus nr S192940070 - 29% aastas ja laenulepingus nr S192957048 - 31% aastas, s.o enam kui kolm korda suurem seadusjärgsest

§ 113

lg 1 sätestatud viivisemäärast, mis on viiviste arvestamise ajal olnud 8% aastas. Kohus järeldab, et kokkulepe viivisemäära 25-31% aasta osas on tühine tüüptingimus, mistõttu ei ole hagejal tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 ja § 85 kohaselt õigus nõuda kostjalt lepingus sätestatud määras viivist. Kuivõrd hageja ja kostja vahel lepingujärgne viivise määr on tühine, tuleb mõista kostjalt välja viivis seadusjärgses määras (

§ 113

lg 1, § 94).

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. 4

§ 113lg 1 kohaselt laenulepingu nr S181673175 järgi alates 08.

oktoobrist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni

1. oktoobril 2021 summas 421,22 eurot; laenulepingu nr S192899950 järgi alates
2. oktoobrist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni
3. oktoobril 2021 summas 407,57 eurot; laenulepingu nr S192940070 järgi alates
4. oktoobrist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni
5. oktoobril 2021 summas 126,60 eurot ja laenulepingu nr S192957048 järgi alates
6. oktoobrist 2019 kuni hagiavalduse esitamiseni
7. oktoobril 2021 summas 199,86 eurot, kokku 1155,25 eurot. Eelnevast tulenevalt kuulub hagi rahuldamisele põhinõude 9970,70 euro, intressi 855,83 euro ja seisuga
8. oktoobri 2021 sissenõutavaks muutunud viivise 2486,20 euro (637,61+693,34+1155,25) ja võla sissenõudmiskulu 290 euro osas, kokku 13 602,73 eurot. Viivise 2913,36 euro nõude osas jätab kohus hagi rahuldamata (5399,56-2486,20). Menetluskulud TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt (16 516,09/13 602,73), s.o 82% ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 1 alusel 18% ulatuses hageja ja 82% ulatuses kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lg 1 ja lg 2 määrab kohus kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Vastavalt TsMS § 175 lg 1 mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esitas kohtule taotluse menetluskulude, riigilõivu summas 700 eurot kostjalt väljamõistmiseks. Kohus tuvastas, et hageja tasus hagiavalduse esitamisel 700 eurot. Kohus leiab, et hageja menetluskulud 700 euro riigilõivu osas on hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (edaspidi RLS) § 59 lg 1 ja RLS lisa 1 alusel põhjendatud ja vajalikud täies ulatuses. Hageja on osalenud menetluses oma töötaja kaudu, mistõttu ei saa tal olla lepingulise esindaja kulusid. Seega moodustavad hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 700 eurot ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 82% menetluskuludest, s.t 574 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras. Kohus mõistab Ts

MS § 177 lg 4 alusel kostjalt hageja kasuks viivise tasumata menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras.

Kostja kohtule hagiavalduse vastust ei esitanud. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et kostja oleks teinud toiminguid, millega kaasnevad kostjale kohtukulud. Kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad. Viivitamatu täitmine 5